Читать книгу Palgasõdur. Agent vastu tahtmist - Kalle Klandorf - Страница 6

Balti sõjaväeringkonna luure staapi oli hiljuti tööle asunud nooruke kapten Nikolai. Noormees oli mõned aastad tagasi lõpetanud raketivägede kõrgkooli ja suunatud Jelgava lähedal asuvasse raketiväeossa. Kui Nikolai väeosa staapi kutsuti, arvas ta, et see kutse on seotud järgmise auastmega, aga päris nii see ei olnud. Väeosa komandör luges talle ette käskkirja, et ta on nimetatud vanemleitnandiks, ning lahkus seejärel kabinetist, paludes Nikolaid veel viivuks istuma jääda.

Hetk hiljem astus kabinetti erariides mees, kes tutvustas ennast Luure Peavalitsuse ehk GRU alampolkovnikuna. Ta tegi Nikolaile ettepaneku astuda sõjaväeluure ridadesse ja minna vastava ametkonna kooli. Nikolai sai aru, et kõigile siin väeosas sellist ettepanekut ei tehta, ja oli pikemalt mõtlemata nõus. Kohe samal päeval viidi ta väeosast luurekooli, mille ta lõpetas nelja aasta pärast juba kaptenina. Kui ta oli aasta ringkonna staabis töötanud, kutsus ringkonna sõjaväeluure juht ta välja.

„Teie, kapten, olete juhtkonnale silma jäänud kohusetundliku töötajana,“ teatas kindral Nikolaile tema toimikut sirvides. „Te olete täpne, kõik ülesanded olete siiani täitnud laitmatult. Omate meistersportlase järku langevarjuspordis. Tundub, et on aeg teile mõni tähtsam töö anda.“

Kindral vaatas Nikolaile küsivalt otsa.

„Just nii, seltsimees kindral. Olen valmis täitma ükskõik millist kodumaa ülesannet!“ Nikolaile oli erutusest kerge puna näkku tõusnud.

„Ma annan teile juhendaja. Alampolkovnik Lehtinen, astuge palun sisse.“ Kindral oli kõrgendanud häält ja mõne hetke pärast astus tuppa tumedapäine keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega mees.

„Alampolkovnik Reimo Lehtinen, rahvuselt soomlane, aga tegelikult meie, nõukogude inimene. Tema juhib operatsiooni, mis peab aitama meie agentuuril imbuda potentsiaalse vaenlase maale ja asuda seal meie heaks tööle. Alampolkovnik selgitab teile, milles see operatsioon seisneb, ja annab teile edaspidi ülesandeid. Olete vabad.“

Nagu kindral ütles, oli Reimo Lehtinen soomlane. Tema isa oli töötanud alates 1. detsembrist 1939 Ville Kuusi-neni valitsuses mingi tähtsa tegelasena, võib-olla isegi ministrina. Kremli ametlik poliitika tol ajal oli, et rahva suure meelepaha tõttu on Ida-Karjalas välja kuulutatud Soome Demokraatlik Vabariik ja moodustatud ajutine rahvavalitsus. Nõukogude Liit ja Soome DV sõlmisid kohe ka vastastikuse abistamise lepingu ning kiiresti rajati nn esimene Soome korpus. Üsna pea pärast seda tungis punaarmee Soomele kallale ja algas Talvesõda. Soome korpus jäeti reservi ning sellele anti eriülesanne – heisata Helsingis presidendilossi katusele Soome rahvavabariigi lipp. Seda õnneks siiski ei juhtunud.

Pärast sõja lõppu põgenes Lehtinenide perekond Nõukogude Liitu ja Reimost sai GRU ohvitser.

–––––––

Tööpäev Balti sõjaväeringkonna staabis algas täpselt kell 8.15. Esimene tööpäev uues kohas oli põnev nagu ikka. Lehtinen võttis Nikolai koridoris vastu ja tutvustas oma jaoskonna töötajaid. Kokku oli neid kümmekond meest, alates kapteni auastmest ja lõpetades alampolkovnikuga.

Nikolai pandi istuma kolmesesse tuppa. Tegu oli äärmiselt ebatervisliku toaga, sest kõik kolm meest suitsetasid, tuhatoosid olid pidevalt täis. Kolleegide kohta ei õnnestunud Nikolail esimestel päevadel midagi teada saada. Kõik istusid, ninad mingites toimikutes, ja üksteisega räägiti haruharva. Esimesed sõnad, mida Nikolai kolleegidelt kuulis, olid need, et aeg on lõunat sööma minna.

Nikolail ei olnud veel ühtegi paberit, mida uurida või kirjutada. Ta ootas mingit juhist või käsku töö alustamiseks. Alles neljandal päeval helises laual telefon ja alampolkovnik Lehtinen palus Nikolail enda juurde tulla.

„Kas olete ennast sisse seadnud? Kuidas kolleegid meeldivad?“ Lehtinen vaatas muiates Nikolai poole.

„Olen ennast sisse seadnud, kolleegid on väga vaiksed, keegi minuga ei räägi. Kuna mul tööülesandeid ei ole, siis istun ka mina vaikselt.“

„Ärge muretsege, varsti saate oma tööülesande. Õigemini saategi selle kohe.“ Ootamatult läks alampolkovnik üle soome keelele.

„Te õppisite luurekoolis neli aastat süvendatult soome keelt – kas see vastab tõele?“

„Vastab tõele jah, õppisin seda neli pikka aastat, iga päev,“ kinnitas Nikolai. „Sain eksamil hindeks „väga hea“. Mulle õpetati Karjala murret. Kuidas ma teie arvates seda oskan?“

„Oskate väga hästi, ehk liigagi hästi... Kuidas nüüd öelda, lausa akadeemiliselt. Aga pole viga, läheme mõneks nädalaks koos Soome, siis saate praktiseerida ka kõnekeelt. Kuid kõigepealt peame teile välja töötama legendi, kes te olete, millega tegelete. Uurime kirikuraamatuid ja muid põnevaid asju. Pärast koolituse lõppu saate Soomes ka päris ülesande.“

Nikolai kuulas alampolkovniku juttu suure huviga. See kõlas talle päris uskumatult.

„Unustage nüüd mõneks ajaks ära, et te olete venelane Nikolai. Tänasest alates olete Helsingis sündinud soomlane Jarmo Kukkonen. Ja nüüd, Jarmo, minge asju pakkima. Sõidame Tallinna ja sealt otse Helsingisse.“