Читать книгу Palgasõdur. Agent vastu tahtmist - Kalle Klandorf - Страница 8

1971. aasta juuni alguses olid Reimo ja Jarmo operatsiooniks valmis ning alalisel tööl Tallinnas. Repo Oy töötajad elasid soojakutes Viru hotelli ehitusplatsil, Reimole oli aga antud Mustamäel kahetoaline ja Jarmole ühetoaline korter. Mehed käisid ehitusel, tutvusid töömaaga ja igasuguste inimeste, nii soomlaste kui ka eestlastega.

Korra nädalas said nad vanalinna väikestes baarides kokku oma sidemehega julgeolekukomiteest. Mehe nimi oli Viisemann, ta oli KGB alampolkovnik ja pidi hotelli valmides alustama tööd Inturisti direktori asetäitjana. Juba praegu valmistas ta pinda ette ning värbas salajasi kaastöötajaid nii ärikate hulgast kui ka Inturisti ja hotelli tulevaste töötajate seast.

„Täna õhtul viin ma teid hotelli Tallinn restorani, kus juhatan teile värvatava naise kätte. Edasi on juba teie asi töötada.“ Mees jõi luristades viina mahlaga. Jarmo arvates luristas ta sellepärast, et tal oli juudi rahvusele omane suur nina ning õhk ei käinud ninast korralikult läbi.

„Tegelikult on värvatavad ema ja tütar. Täna on ema restoranis koos ühe töökaaslasega. Emaga tegeleb küll Reimo ja tütar jääb Jarmole, kuid tegelikult on tütar tähtsam. Teda tuleb ette valmistada välismaale elama minekuks, aga eelnevalt peab ta kooli lõpetama. Vaata, Jarmo, et sa lased tal seda teha – noh, et enne titte ei saa!“

Juut naeris kärinal ja luristas jälle nina. Jarmole ei meeldinud see jutt kohe üldse ja ta vaatas häbelikult maha.

„Mis sa mulle selle naise kohta ütled?“ vaatas Reimo Viisemannile küsivalt otsa.

„Mis siin öelda, ta on ühes ministeeriumis sekretär. Tütar Mare on kooliõpilane. Tubli nelja-viieline. Huvitub kirjandusest. Vot tema on vaja tulevikku silmas pidades värvata. Igal juhul jõudu teile ja õhtul näeme.“ Jarmo ja Reimo lahkusid ning jätsid teise osakonna mehe oma viina mahlaga lõpetama.

–––––––

Hotell Tallinna varietee oli 1970. aastate alguses üks linna neljast varieteest. Tavaliselt kogunesid inimesed tunnike enne programmi algust ning tellisid söögid ja joogid lauda. KGB meestel oli alati broneeritud oma laud, mis asus kusagil pimedamas saalinurgas, kust oli hea vaade kogu saalile.

Mehed said kokku hotelli fuajees, panid mantlid garderoobi ja läksid saali. Viisemanni laud oli juba kaetud: salat, väikesed võileivad, pudel viina ja puuviljad. Mehed sättisid toolid nii, et istusid saali suunas poolkaares. Kelner tõi menüü ja palus vaadata, mida seltsimehed soojast söögist soovivad.

Kuni teised sööke valisid, vaatas Jarmo suure huviga saalis ringi. Midagi niisugust polnud ta näinud ei Helsingis ega Riias, rääkimata Venemaast. Esiteks oli siin palju välismaa turiste, aga ka kohalikke eestlasi. Talle jäi silma üks sümpaatne noorpaar lähedalt lauast. Noormees oli pikka kasvu ja pikemate juustega. Tema kaaslane ootas viimaseid kuid last. Mehel oli korralik hall ülikond ja naisel paksust krimpleenist oranž kleit. Kenadel noortel jätkus silmi ainult teineteisele. Tundus, et nad olid rõõmsad ja õnnelikud. Jah, sellised peaksid olema kõik nõukogude inimesed. Jarmo manas silme ette pildi oma kodukülast Venemaal. See oli hoopis teistsugune – mehed alati purjus ja kasimata, naised puhvaikades ja sitsikleitides. Jarmo mõttelõnga katkestas Viisemann, kes tonksas teda küünarnukiga.

„Tellid ka midagi hamba alla või vahid niisama? Näed, siin on menüü!“

Menüü valik ei jäänud laeva restoranile alla. Igasugust alkoholi oli siin isegi vist rohkem. Jarmo valis söögi välja ja jäi uuesti saali vaatama.

„Mis sa põrnitsed seda suure kõhuga tüdrukut,“ torises Viisemann. „Temaga sul küll mingeid väljavaateid ei ole. Tema kutt on siin Eestis tuntud võrkpallur ja tüdruku paps on nii kõva mees, et meie hammas tema peale ei hakka. Näed, meie naised istuvad sinna lauda. Me sättisime nende laua nii, et näeksime nende liikumist ja olekut. See parempoolne on Mare ema Margit. Millal sa, Reimo, ta tantsima viid, see on sinu enda asi, aga täna peate tuttavaks saama. Ma jätsin seal lauas ühe tooli vabaks, nii et sul on pärast hea võimalus nende lauda minna.“

Viisemann valas pitsid viina täis, enne kui jätkas.

„Sina, Jarmo, häbened siin lauas üksinda, sest sinu tüdrukut täna ei ole ega tule. Äärmisel juhul võid seda oranži nukukest vaadata. Kogu Margiti laua jutuajamine lindistatakse, mikrofon on lillevaasis. Kui vaja, saame pärast kuulata. Noh, hakkame siis pihta, õhtu on pikk.“

Viisemann kummutas pitsi viina kõrist alla ning teise kohe järele. Alles seejärel tõstis ta salatit ja pakkus teistele ka. „Kuidas sa muidu Inturisti tööle said?“ alustas Reimo seltskondlikku vestlust.

„Ühel päeval ülemus ütles, et nüüd lähed katuse alla, ja pakkus välja, et minust saaks Inturisti Eesti osakonna direktori asetäitja. Noh, ma olin nõus, sest palk on ju kahekordne. Inturist maksab ja kontor maksab kah. Pealegi olen Tallinna 7. keskkooli lõpetanud ning inglise keel on suus.“ Juut valas järgmise viinapitsi täis.

„Kes sinu ülemus siis Inturistis on, kas ka meie mees?“ Viisemann hakkas Reimo küsimuse peale itsitama ja ninaga löristama.

„Ülemus on mul ka juut, aga pede, sellepärast ongi ülemus. Tema peab olema eraisik. Ju ta on mõne Moskva Inturisti ülemaga keppinud, et sellise sooja koha sai.“ Mehed lasid salatil hea maitsta.

„Kui Viru valmis saab, on Inturistile sinna uued tööruumid planeeritud. Vaadake, et need siis ilusad tulevad. Teie, soomlased, ju ehitate. Räägitakse, et soomlased teevad väga kvaliteetset tööd.“ Nina luristades valas Viisemann uuesti pitsid täis.

Kui programmi alguseni oli jäänud paarkümmend minutit, ligines lauale kelner, külg ees, ja küsis, kas võib sooja söögi ära tellida. „Meil on siin paar asja, mida ma soovitan. Üks on metsseapraad ja teine on Kiievi kotlet.“

Juut kuulas kelnerit sellise näoga, et teab ise paremini, mida võtta.

„Kuule, poja, too meile algatuseks veel üks viin. Ja vaata, et sa seda karahvini vähem ei vala. Tunnen teid, täinahku, ainult petta tahate ausaid nõukogude inimesi. Nii, mina võtan metssea. Poisid, soovitan teil ka asjad ära tellida, sest kohe algab programm.“

Õlise naeratusega pöördus kelner Reimo ja Jarmo poole. Viimased olid menüüga põhjalikult tutvunud, nii et Jarmo võttis Kiievi kotleti ja Reimo metsseaprae.

„Teie restoranid on ikka väga hästi varustatud. Riias pole pooltki nii hea valik,“ vangutas Reimo pead.

„See on Inturisti esindushotell ja meid varustatakse esmajärjekorras,“ teatas Viisemann. „Riias ju turiste ei käi, pole laevaühendust. Ka Soome president pole seal käinud. Kurjad keeled räägivad, et kui Kekkonen siin käis, läksid nad meie parteisekretäri Käbiniga koos sauna ja jõid ninad täis. Käbin jäi rohkem purju ja lubas Kekkonenile igasuguseid asju, sealhulgas laevaühendust.“

„Ja mis sina vahid siin veel?“ pöördus Viisemann vahepeal kelneri poole. „Kähku kööki ja olgu toidud kohe peale programmi laual. Ah jaa, enne too veel kann morssi.“ Kelner taganes kummardades.

„Niisiis – lubas, mis ta lubas, aga Kekkonen võttis hiljem Brežneviga ühendust ja ütles, et Käbin lubas laevaliiklust. Mis siis muud üle jäi, laev pandigi käima. Muidu on ju tore, aga vahel tuleb siia turistidena ka inimesi, kes proovivad meie riiki õõnestada. Vot siit algabki meie töö.“ Mõne minuti pärast kustutati tuled ja programm hakkas pihta.