Читать книгу Tappev tõde - Karen Cleveland - Страница 3

Seisan kaksikute toa ukseavas ja vaatan läbi võrevoodite vangikongi meenutavate pulkade, kuidas nad magavad, rahulikud ja ilmsüütud.

Tuba kümbleb öölambi pehmes oranžis kumas. Mööbel ummistab tuba, seda on toa väiksust arvestades ilmselgelt liiga palju. Võrevoodid: üks vana, üks uus. Mähkimislaud ja mähkmepakkide virnad. Raamaturiiul, mille me koos Mattiga juba väga ammu ise kokku panime. Selle riiulid on kaardus suurest hulgast raamatutest, mida võiksin kahele vanemale lapsele peast ette lugeda ja mida olen lubanud rohkem lugeda ka kaksikutele, jätkuks selleks vaid aega.

Kuulen trepil Matti samme ja mu pihk tõmbub mälupulga ümber krampi. Kõvasti, otsekui võiks see piisavalt tugeva pigistamise korral haihtuda. Kõik muutuks taas endiseks. Viimased kaks päeva oleksid ära kustutatud otsekui halb unenägu. Aga see on endiselt alles: kõva, tugev, tõeline.

Koridoripõrand kriuksub nagu ikka. Ma ei pööra end ringi. Mees läheneb mulle selja tagant, astudes nii lähedale, et tunnen ta seebi, ta šampooni, tema lõhna, mis on alati kummaliselt trööstiv olnud ja mis nüüd ta mingil veidral põhjusel veel võõramaks muudab. Tajun ta kõhklemist.

„Kas me saaksime rääkida?“ küsib mees.

Ta kõneleb vaikselt, kuid hääl on ometi piisavalt vali, et Chase end liigutaks. Poiss ohkab läbi une ja rahuneb siis taas, keras, otsekui end kaitstes. Ma olen alati arvanud, et ta sarnaneb väga isaga: need tõsised silmad, mis kõike tähele panevad. Nüüd küsin endalt, kas ma teda kunagi üldse päriselt tundma õpin, kas temagi suudab hoida nii ränki saladusi, et need suudavad kõik talle lähedased inimesed lömastada.

„Mida siin ikka öelda on?“

Matt astub sammukese lähemale ja asetab käe mu käsivarrele. Nihkun eemale, et ta puudutusest pääseda. Käsi jääb hetkeks õhku viivlema ja langeb siis kõrvale.

„Mida sa teha kavatsed?“ küsib mees.

Vaatan teist võrevoodit, seal magab selili, kinniste sääreotstega pidžaamas Caleb: ingellikud blondid lokid, käed ja jalad laiali nagu meritähel. Ta peopesad on avatud, roosad huuled paokil. Tal pole aimugi, kui haavatav ta on, kui julm võib olla maailm.

Olen lubanud teda alati kaitsta. Mina pakun talle tugevust, mis tal puudub, kindlustan kõik võimalused, tagan võimalikult normaalse elu. Kuidas ma seda teha saan, kui mind tema juures ei ole?

Ma teeksin oma laste jaoks ükskõik mida. Ükskõik mida. Lasen sõrmedel lahti keerduda ja silmitsen mälupulka, väikest ja mittemidagiütlevat nelinurka. Nii väike, samas nii võimas. Sel on võimu parandada ja võimu hävitada.

Kui mõtlema hakata, siis üsna samamoodi nagu valel.

„Sa tead, et mul pole valikut,“ ütlen ja sunnin end talle otsa vaatama. Oma abikaasale, mehele, kes on mulle ühtaegu nii tuttav ja samas täiesti võõras.