Читать книгу Tappev tõde - Karen Cleveland - Страница 5

Sammud tulevad lähemale. Ma kuulen neid isegi läbi oma peas kumisevate südamelöökide. Mu aju täitev hämu kristalliseerub hetkega üheksainsaks korralduseks. Peida see ära. Juhin kursori pildi nurgal olevale ristikesele ja klõpsan ning Matti nägu kaob.

Pöördun heli ja mu boksi avatud seina poole. See on Peter, kes parasjagu läheneb. Kas ta nägi seda? Kiikan uuesti ekraanile. Pilte ei ole, on vaid avatud kaust ja viis tekstirida. Jõudsin ma selle õigel ajal sulgeda?

Kiusakas hääleke mu peas küsib, miks see oluline on. Miks ma tundsin vajadust midagi peita. See on Matt, minu abikaasa. Kas ma ei peaks tõttama julgeolekuosakonda uurima, miks on venelastel tema pilt? Mu maos hakkab kerkima okselaine.

„Koosolekule tuled?“ küsib Peter, üks kulm paksude raamidega prillide kohale kergitatud. Ta seisab minu ees, jalas mokassiinid ja triigitud khakivärvi püksid, seljas rinnust pisut kiskuv nööpidega pluus. Peter on meie vanemanalüütik, Nõukogude perioodi jäänuk, kes on viimased kaheksa aastat mu mentor olnud. Pole kedagi teist, kes Vene vastuluurega nii hästi kursis oleks. Ta on vaikne ja vaoshoitud, oleks võimatu temast mitte lugu pidada.

Mehe ilme on täiesti igapäevane. Ta lihtsalt esitas küsimuse. Kas ma tulen hommikusele koosolekule? Ei usu, et ta midagi näinud oleks.

„Ei saa,“ vastan ja mu hääl tundub harjumatult kiledana. Üritan seda madalamaks võtta ja hääle värinat vältida. „Ella jäi haigeks. Ma pean ta ära tooma.“

Ta noogutab, pigem küll kallutab pead. Mehe näoilme on rahulik ja häirimatu. „Loodetavasti saab ta varsti terveks,“ ütleb Peter ja pöördub minekule, koosolekuruumi, klaasist seintega boksi suunas, mis sobiks pigem mõne tehnoloogiaga tegeleva idufirma kui CIA peakorteri jaoks. Jälgin teda piisavalt kaua, et veenduda – ta ei vaata tagasi.

Pöördun taas arvuti poole, mille ekraan on nüüd tühi. Mu jalad on nõrgaks muutunud, hingamine kiirenenud. Matti nägu. Juri arvutis. Ja minu esmane reageering: peida see ära. Miks?

Kuulen, kuidas mu meeskonnakaaslased koosolekuruumi suunas liiguvad. Minu boks asub sellele kõige lähemal ja kõik peavad kohale jõudmiseks sellest mööduma. Harilikult on siin, boksiderea kõige tagumises otsas vaikne, välja arvatud siis, kui inimesed suunduvad koosolekuruumi või selle taga asuvasse üksnes ametialaseks kasutamiseks mõeldud ruumi – see on koht, kuhu analüütikud saavad end luku taha panna ja vaadata kõige salajasemaid faile, mis sisaldavad sedavõrd väärtuslikku ja raskesti kättesaadavat informatsiooni, et kui venelased peaksid selle meie kätte sattumisest teada saama, otsiksid nad selle allika kindla peale üles ja koristaksid ära.

Tõmban ühe, seejärel teise korra ebakindlalt hinge. Pöördun lähenevate sammude suunas. Esimene on Marta. Talle järgnevad kõrvuti kõndides ja omavahel vaikselt juteldes Trey ja Helen. Rafael ja Bert, meie üksuse juht, kes tegeleb valdavalt dokumentide redigeerimisega. Tegelik boss on Peter, ja seda teavad kõik.

Me seitse oleme uinunud agentidega tegelev üksus. Tegelikult üsna veider seltskond, kuna meil pole vastuluurekeskuse Venemaa divisjoni ülejäänud rühmadega suurt midagi ühist. Neil on informatsiooni nii palju, et nad ei tea, mida sellega pihta hakata; meil pole sisuliselt mitte midagi.

„Tuled ka?“ küsib Marta mu boksi juures peatudes ja kätt seina vastu toetades. Kui ta rääkima hakkab, uhkab minust üle piparmündi ja suuvee pahvakas. Naise silmade all on kotid, need on kaetud paksu peitekreemi kihiga. Selle põhjal võib oletada, et ta läks eile napsitamisega liiale. Martha on endine luureohvitser, armastab viskit ning samavõrra meeldib talle välitöödel veedetud hiilgeaegu taas läbi elada. Ta õpetas mulle kunagi, kuidas krediitkaardi ja koti põhjast leitud juukseklambriga, mis balletitunnis Ella juukseid ohjab, lukku muukida.

Raputan pead. „Laps jäi haigeks.“

„Oh neid pisikuid.“

Ta langetab käe ja liigub edasi. Naeratan teistele möödujatele. Siin on kõik tavaline. Kui nad on kõik klaaskuubikusse kogunenud ja Bert ukse kinni tõmbab, pöördun taas ekraani poole. Failid, kirillitsarägastik. Ma värisen. Vaatan kella ekraaninurgas. Oleksin pidanud juba kolm minutit tagasi lahkuma.

Kramp mu kõhus pitsitab aina kõvemini. Ma ju ei saa praegu lahkuda. Kuid mul pole valikut. Kui ma Ellale järeleminekuga hilinen, tähendab see teist hoiatust. Kolmas veel, ja ongi kõik: selle kooli igas klassis on ootejärjekorrad ja nad viskaks meid pikemalt mõtlemata välja. Ja mida mu paigalejäämine päästaks?

On vaid üks võimalus kindlalt teada saada, miks Matti pilt siin on, ja täiendavate failide läbivaatamine sellele kaasa ei aita. Neelatan iiveldust tundes ja panen Athena kinni, seejärel lülitan arvuti välja. Siis kahman koti ja suundun ukse poole.

Matt on sihtmärgiks valitud.

Selleks ajaks, kui ma jääpurikaks muutunud sõrmedega autoni jõuan, hingeõhk väikesteks valgeteks pilvedeks muutumas, olen selles veendunud.

Ta poleks sugugi esimene. Venelased on viimasel aastal tavalisest agressiivsemad olnud. See algas Martaga. Ida-Euroopa aktsendiga rääkiv naine sokutas end talle trennis sõbraks, nad tegid O’Neill’sis mõned napsid. Paari joogi järel küsis naine Martalt tseremoonitsemata, kas too oleks huvitatud jätkama nende „sõprust“ tööst rääkides. Marta keeldus ja ei näinud naist enam kordagi.

Järgmine oli Trey. Ta polnud sel ajal veel kapist välja tulnud ja käis tööalastel üritustel alati koos oma „korterikaaslase“ Sebastianiga. Ühel päeval nägin vapustatud ja kaamet meest ülemisele korrusele julgeolekuteenistusse minemas. Hiljem kuulsin kohaliku kobrulehe vahendusel, et talle oli postiga saadetud šantaažipakett: fotod neist kahest kompromiteerivates asendites koos ähvardusega need kohtumisest keeldumise korral ta vanematele edasi saata.

Niisiis pole sugugi liialdus mõelda, et venelased teavad, kes ma olen. Ja seda teades oleks Matti isiku välja selgitamine nende jaoks käkitegu. Meie nõrkade kohtade leidmine samuti.

Keeran süütevõtit ja Corolla toob kuuldavale tavapärase lämbuva kähina. „Mine käima,“ pomisen uuesti võtit keerates ja kuulen, kuidas mootor õhku ahmides ellu ärkab. Paar sekundit hiljem tabab mind ventilatsiooniavadest välja paiskuv jäise õhu juga. Sirutan käe ja keeran temperatuurinupu maksimumi peale, hõõrun käsi ja asun seejärel tagurdama. Peaksin mootoril soojeneda laskma, kuid selleks pole aega. Aega pole kunagi piisavalt.

Corolla on Matti auto, see kuulus talle juba enne meie kohtumist. Masin on pehmelt öeldes hinge vaakumas. Me vahetasime minu vana auto mu raseduse ajal kasutatud väikebussi vastu. See on pereauto ja sellega sõidab Matt, kuna laste toomine ja viimine on suuremalt jaolt tema peal.

Sõidan mehhaaniliselt, otsekui oleksin puuga pähe saanud. Mida kaugemale ma jõuan, seda teravamalt annab kramp kõhus tunda. Mind ei pane muretsema tõsiasi, et nad on Matti sihikule võtnud. Asi on selles sõnas. „Sõbrad“. Kas see ei viita teatavale kaasosalusele?

Matt on tarkvarainsener. Tal pole aimugi, kui rafineeritud on venelased. Kui jõhkrad nad võivad olla. Kuidas nad leiavad üles kõige väiksema prao, kõige tillema märgi tema võimalikust valmisolekust nendega koostööd teha, ning asuvad seda ära kasutama ja väänama, et sundida teda veelgi enamat tegema.

Jõuan kooli kaheminutise ajavaruga. Majja sisse astudes tabab mind sooja õhu pahvak. Direktor, teravate näojoonte ja alati hukkamõistva ilmega naine, vaatab demonstratiivselt kella poole ja läkitab mulle karmi pilgu. Ma pole kindel, kas ta tahaks küsida: „Kus te nii kaua olite?“ või öelda: „Kui te peate talle nii vara järele tulema, oli ta ilmselgelt juba kooli tulles haige.“ Naeratan naisest möödudes talle vabandavalt ja loiult, kuigi sisimas ma karjun. Jumal hoidku, mis Ellal ka viga poleks, külge korjas ta selle siit.

Kõnnin mööda laste piltidega kirjatud seintega koridori – käsitsi trükitud jääkarud ja sillerdavad lumehelbed ja akvarellidega maalitud kindad –, aga mu mõtted on mujal. Sõbrad. Kas Matt tegi midagi sellist, mis tekitas neis arvamuse, et mees on valmis nende heaks töötama? Neil on vaja üksnes kõige väiksemat vihjet. Midagi, mida ära kasutada, ükskõik mida.

Jõuan Ella klassiruumini. See on täis tillukesi toole ja istumispesakesi ja mänguasjakaste, tõeline põhivärvide plahvatus. Tüdruk on ruumi kõige kaugemas otsas, istub üksinda väikesel erkpunasel diivanil, kõvade kaantega pildiraamat süles lahti. Tundub, et ta on teistest lastest eraldatud. Tal on jalas lillakaspunased retuusid, mis ei tule sugugi tuttavad ette; mäletan ähmaselt, et Matt mainis temaga poes käimist. Muidugi ta tegi seda. Tüdruk viskab oma riietest välja kasvada nagu malts.

Astun väljasirutatud käte ja ülepingutatud naeratusega lapse juurde. Ta tõstab pilgu ja silmitseb mind valvsalt. „Kus issi on?“

Tõmban sisimas pea õlgade vahele, kuid ei lase naeratusel näolt kaduda. „Issi läks Calebiga arsti juurde. Täna tulin mina sulle järele.“

Ta sulgeb raamatu ja asetab selle riiulile. „Hea küll.“

„Kas ma kalli saan?“ Mu käed on endiselt välja sirutatud, kuigi hakkavad longu vajuma. Ta silmitseb neid hetke ja astub seejärel mu käte vahele. Surun ta tugevasti enda vastu ja peidan näo ta pehmetesse juustesse. „Mul on väga kahju, et sa end kehvasti tunned, kullake.“

„Ema, mul pole häda midagi.“

Ema? Mul jääb hetkeks hing kinni. Alles täna hommikul nimetas ta mind emmeks. Palun teeme nii, et ta ei lõpeta mu emmeks kutsumist. Ma pole selleks valmis. Eriti mitte täna.

Pööran end talle otsa vaatama ja manan näole järjekordse naeratuse. „Otsime su venna üles.“

Ella istub väikelaste ruumi ukse taga pingil, kuniks ma sisse Chase’i ära tooma lähen. Ruum tekitab minus täna niisama suurt masendust nagu seitsme aasta eest, kui ma Luke’i esimest korda siia tõin. Mähkimislaud, võrevoodite rivi, beebitoolide rivi.

Chase on parasjagu põrandal, kui ma sisse astun. Üks ta õpetajatest, see noor, napsab ta enne mu lapseni jõudmist sülle, kallistab teda ja musitab poisi põski. „Ta on nii armas poiss,“ ütleb ta mulle naeratades. Tunnen seda vaadates armukadedusetorget. See on naine, kes nägi last tegemas esimesi samme, kelle käte vahele ta esimest korda tatsas, sellal kui mina tööl olin. Ta mõjub koos lapsega nii loomulikuna, näib end nii vabalt tundvalt. Aga eks ta nii olegi. Tema veedab terve päeva lapse seltsis.

„Jah, on küll,“ ütlen ja mu sõnad kõlavad piinlikkust tekitavalt.

Topin mõlemal lapsed puhevil jopedesse, panen neile mütsid pähe – väljas on täna märtsikuu kohta ebanormaalselt külm – ja panen nad seejärel turvatoolidesse, kõvadesse ja nii kitsastesse, et neid Corolla tagumisele istmele kolm tükki ära mahub. Head ja turvalised istmed asuvad väikebussis.

„Kuidas su hommik möödus, kullake?“ küsin parkimisplatsilt välja tagurdades ja tahavaatepeeglis Ella poole kiigates.

Ta on hetke vait. „Mina olin ainus tüdruk, kes joogatundi ei läinud.“

„Küll on kahju,“ ütlen ja taipan niipea, kui sõnad on mu suust välja pudenenud, et need polnud õiged, ma pidanuksin ütlema midagi muud. Järgnev vaikus on raske. Sirutan käe stereosüsteemi nupu poole ja keeran lastemuusika mängima.

Heidan taas pilgu tahavaatepeeglisse ja näen, et Ella vaatab vaikides aknast välja. Peaksin esitama järgmise küsimuse, ta päeva puudutavasse vestlusse kaasama, kuid ei ütle midagi. Ma ei saa seda fotot oma peast välja. Matti nägu. Minu meelest oli see võrdlemisi värske pilt. Tehtud millalgi viimase aasta jooksul. Kui kaua nad on teda, meid jälginud?

Teekond koolist koju on lühike ja lookleb läbi kvartalite, mis on kui vastuolude läbilõige: värskelt ehitatud kataloogimajad vaheldumisi vanemate majadega, sellistega, nagu meie oma. See on kuue inimese jaoks liigagi väike ja nii vana, et see võinuks olla lapsepõlvekoduks mu vanemate ealistele inimestele. D. C. äärelinnad on oma kalliduse poolest kurikuulsad ja Bethesda on neist üks hullemaid. Aga samas asuvad siin mõned riigi parimatest koolidest.

Me jõuame meie asjaliku karbikujulise kahekohalise garaažiga maja juurde. Maja ees on väike katusega terrass, mille laskis juurde ehitada eelmine omanik ja mis tegelikult selle üldilmega sugugi ei sobi ja mida me ei kasuta nii palju, nagu peaks. Me ostsime selle maja siis, kui ma Luke’i ootasin, ja koolid tundusid hullumeelset hinda õigustavat.

Vaatan meie välisukse lähedal rippuvat Ameerika lippu. Matt pani selle lipu üles. Vahetas välja eelmise, mis oli luitunud. Ta ei oleks nõus meie riigi vastu töötama. Ma tean, et ei oleks. Aga kas ta siiski tegi midagi? Kas piisavalt selleks, et panna venelasi uskuma, nagu võiks ta seda teha?

Ühe asja tean ma päris kindlalt. Ta valiti sihtmärgiks minu pärast. Mu töö pärast. Ja sellepärast ma ju pildi ära peitsingi, kas pole? Kui ta peaks hädas olema, on see minu süü. Ja ma pean tegema kõik võimaliku ta sellest välja aitamiseks.

Lasen Ellal diivanil istudes järjest multifilme vaadata. Harilikult piirdume üheainsa osaga, mis on nagu õhtusöögijärgne maiustus, kuid ta on haige ja minu mõtted keerlevad üksnes pildi ümber. Chase magab ja tüdruk on teleka ees, niisiis koristan ma kööki. Pühin puhtaks tööpinnad, need sinised, mille me vaba raha olemasolu puhul välja vahetaks. Nühin pliidi kolme veel töötava põleti ümbert plekituks. Teen korda plastkarpe täis köögikapi, viin kaaned ja karbid kokku ja laon sobiva suuruse korral üksteise sisse.

Pärastlõuna saabudes topin lapsed riidese ja me läheme bussipeatusesse Luke’ile vastu. Tema tervitus ei erine Ella omast: „Kus issi on?“

„Issi läks Calebiga arsti juurde.“

Teen talle kerge eine ja olen kodutööde tegemisel abiks. Matemaatika töövihik, kahekohaliste arvude liitmine. Ma ei teadnudki, et nad tegelevad juba kahekohaliste arvudega. Harilikult on talle abiks Matt.

Ella kuuleb enne mind, kuidas Matt võtit lukuaugus keerab, ja tormab välisukse poole, põrkudes diivanilt minema nagu kuul. „Issi!“ hüüab tüdruk, kui mees ukse avab, Caleb ühele ja toidukott teisele käsivarrele toetatud. Ometi õnnestub tal mingit moodi kükitada ja tüdrukut kallistada ning küsida, kuidas too end tunneb, ise samal ajal Calebil jopet seljast sikutades. Miskit moodi mõjub naeratus ta näol siiralt, see ongi siiras.

Ta ajab end sirgu ja longib minu juurde ning mütsatab huultele kerge musi. „Tere, kallis,“ ütleb mees. Ta kannab teksaseid ja kampsunit, mille ma talle eelmisteks jõuludeks kinkisin: pruun kampsun, mille kaeluses on lukk, ja selle peal jakk. Ta aetab toidukoti köögiletile, kohendab Calebit puusal. Ella klammerdub ta jala külge, mees silitab vaba käega tüdruku pead.

„Kuidas läks?“ Sirutan käed Calebi poole ja olen vaat et üllatunud, kui poiss varmalt end nende vahele nihutab. Kallistan last ja suudlen lastešampooni magusat lõhna sisse hingates ta pealage.

„Tegelikult hästi,“ ütleb Matt jakki seljast võttes ja seda köögilauale pannes. Ta astub Luke’i juurde ja sasib tolle juukseid. „Tere, jõmm.“

Luke vaatab näost särades isa poole. Näen hambareas, esimese ära tulnud hamba kohal, tühja mulku; hammas läks enne, kui ma töölt koju jõudsin, padja alla peitu. „Tere, paps. Kas me palli hakkame mängima?“

„Varsti. Mul on vaja kõigepealt emaga rääkida. Kas sa oma loodusõpetuse projekti said tehtud?“

Kas ta peab loodusõpetuses mingit projekti tegema?

„Jääh,“ vastab Luke ja vaatab siis vilksamisi minu poole, otsekui oleks ta minu sealviibimise unustanud.

„Räägi tõtt,“ ütlen, ja mu hääl on teravam, kui ma soovinuks. Mu pilk kohtub Matti omaga ja ma näen, kuidas ta kulmud õige pisut kerkivad. Kuid ta ei ütle midagi.

„Ma mõtlesin oma loodusõpetuse projekti peale,“ kuulen Luke’i pomisemas.

Matt astub minu juurde ja naaldub vastu köögilauda. „Doktor Misrati on edasiminekuga väga rahul. EKG tulemused olid head. Ta tahab meid kolme kuu pärast uuesti näha.“

Kallistan Calebit uuesti. Viimaks ometi head uudised. Matt hakkab toidukotti tühjaks tegema. Gallon piima. Pakk kanarindu, külmutatud köögiviljad. Küpsised pagaritöökojast – need, mida ma alati palun tal mitte osta, kuna neid ise küpsetada tuleb mitu korda odavam. Ta ümiseb omaette mingit viisijuppi, mida ma ära ei tunne. Ta on õnnelik. Ta ümiseb alati õnnelik olles.

Mees kummardub, võtab alumisest sahtlist poti ja panni, asetab need pliidile. Suudlen teda jälgides veel kord Calebit. Kuidas ta selle kõigega nii edukalt toime tuleb? Kuidas on võimalik nii paljude pallidega žongleerida ja seejuures mitte ühtki maha pillata?

Pöördun kõrvale, Ella poole, kes on taas diivanil. „Kas sul on seal kõik hästi, kullake?“

„Jah, ema.“

Kuulen, kuidas Matt tegevuse katkestab, ta lausa tardub. „Ema?“ tähendab ta vaikselt. Ma pööran end ringi ja näen ta näol murelikku ilmet.

Kehitan õlgu, kuid olen kindel, et ta näeb mu silmades solvumist. „Küllap täna on see päev käes.“

Ta paneb riisikarbi käest ja kallistab mind ning korraga ähvardab kogu see emotsioonide müür, mis minu sees tekkinud on, kolinaga kokku variseda. Tunnen ta südamelööke, ta soojust. Mis juhtus? tahaksin küsida. Miks sa mulle midagi ei rääkinud?

Neelatan, hingan sügavalt sisse, tõmbun eemale. „Kas ma saan õhtusöögiga abiks olla?“

„Mul on kõik juba tehtud.“ Ta pöörab end ringi, reguleerib praeahju temperatuuri ning seejärel nõjatub ettepoole ja napsab laual seisvalt metallriiulilt veinipudeli. Vaatan, kuidas ta selle lahti korgib ja seejärel kapist klaasi võtab. Valab ühe klaasi ettevaatlikult täis. Ulatab selle mulle. „Võta üks naps.“

Kui sa vaid teaksid, kui väga ma seda vajan. Naeratan talle napilt ja rüüpan klaasist lonksu.

Korraldan laste kätepesu, sätin beebid söögitoolidesse, teine teise lauaotsa. Matt laob kaussidesse vokirooga ja asetab need meie ette lauale. Ta lobiseb millestki Luke’iga ja ma manan näole sobivaid ilmeid, otsekui osaleksin jutuajamises, kuid mu mõtted on kusagil mujal. Ta on täna nii õnnelik. Ta on vist viimasel ajal üldse kuidagi õnnelikum olnud?

Näen oma vaimusilmas pilti. Kausta nime. „Sõbrad“. Ta ju ei andnud ometi millekski nõusolekut? Aga me räägime praegu venelastest. Piisas sellest, kui ta andis neile mõne imepisikese võimaluse, väikseimagi märgi, et võib seda kaaluda, ja nad asuvad tegutsema.

Minus kirvendab adrenaliin, tunnen midagi, mida võib kirjeldada ebalojaalsusena. See mõte ei tohiks mulle isegi pähe tulla. Aga tuleb. Ja üks mis kindel, raha on meil tarvis. Mis siis, kui mees arvas, et osutab meile teene, leiab veel ühe sissetulekuallika? Üritan meenutada viimast korda, mil me raha pärast tülitsesime. Pärast seda tuli Matt järgmisel päeval koju, kaasas pilet Powerballi loosimisele, ja kinnitas selle külmkapi küljes oleva magnettahvli nurga alla. Kirjutas tahvlile „Anna andeks“ ja joonistas selle kõrvale väikese naerunäo.

Mis siis, kui nad üritasid teda õnge võtta, ja mehe meelest oli see võrreldav lotovõiduga? Mis siis, kui ta isegi ei tea, et teda üritati õnge võtta? Kui teda veeti ninapidi, pandi arvama, et ta kaalub mingit igati seaduslikku lisatööd, mis aitaks meil ots otsaga kokku tulla?

Jumal küll, kõik taandub alati rahale. Kuidas ma ei või seda kannatada, et kõik alati rahale taandub.

Kui ma sellest teadnud oleksin, siis oleksin käskinud tal kannatlikuks jääda. Kõik hakkab paremini minema. Praegu on olukord rahaga keeruline. Aga Ella on juba lasteaiaealine, kaksikud kasvavad peagi sõimeeast välja ja lasteaiatasu ei ole nii suur. Oleme järgmiseks aastaks paremas seisus. Palju paremas. See aasta on lihtsalt raske olnud. Me teadsime, et see aasta kujuneb raskeks.

Mees räägib nüüd Ellaga ja tüdruku armas vaikne hääleke tungib läbi udu mu teadvusesse. „Ma olen ainuke tüdruk, kes joogatundi ei läinud,“ ütleb ta sama lause, mida mina autos kuulsin.

Matt võtab suutäie toitu, mälub seda hoolikalt ja jälgib kogu selle aja tüdrukut. Hoian ta vastust oodates hinge kinni. Viimaks neelab mees suu tühjaks. „Ja mis tunde see sinus tekitas?“

Tüdruk kallutab pea õige veidi viltu. „Vist ei olnud hullu. Ma sain jutu lugemise ajal esimeses reas istuda.“

Vahin teda üksisilmi, kahvel õhus tardunud. See ei läinud talle korda. Tal ei olnud vaja kuulda, et küll on kahju. Kuidas Matt ometi alati õiged sõnad leiab, teab täpselt, mida öelda?

Chase pühib pontsakate toidust määrdunud kätega oma õhtusöögi jääke põrandale ja Caleb hakkab naerma ning lajatab kätega vastu oma kandikut, nii et soust õhku paiskub. Matt ja mina tõukame tooli korraga lauast eemale, tõuseme, et paberkäterätikud võtta, ning hakkame selleks ajaks hästi kätte õpitud võtetega tandemkoristuse korras toiduraasude ja soustiga kaetud nägusid ja käsi rookima.

Lubame Luke’il ja Ellal lauast lahkuda ja nad tuiskavad elutuppa. Kui oleme kaksikud puhtaks saanud, viime nemadki elutuppa ja asume kööki koristama. Katkestan toidujääke plastkarpidesse kühveldades oma tegevuse, et veiniklaasi uuesti täita. Matt vaatab köögilauda nühkides minu poole ja läkitab mulle küsiva pilgu.

„Raske päev?“

„Natuke küll,“ vastan ja üritan mõelda, kuidas ma sellele küsimusele eile vastanuksin. Kui palju enamat oleksin ma rääkinud? Muidugi ei räägi ma Mattile midagi salastatut. Ainult naljakaid lugusid kaastöötajatest. Teinekord poetan vihjeid, räägin selliste asjade puhul nagu tänane infopomm ümber nurga. Aga need on vaid tühised raasukesed. Ei midagi sellist, mis venelastele huvi pakuks. Ei midagi sellist, mille eest nad oleksid valmis maksma.

Kui köök viimaks puhas välja näeb, viskan viimase paberkäteräti prügikasti ja vajun laua äärde toolile. Vaatan seina, tühja seina. Kui palju aastaid oleme nüüdseks selles kohas elanud ja see on ikka samasugune. Mu kõrvu kostavad elutoas mängiva teleka hääled, parasjagu näidatakse multifilmi koletisautodest, mis Luke’ile meeldib. Ühe kaksiku mänguasja tekitatud tasane meloodia.

Matt tuleb minu juurde, tõmbab laua alt tooli, võtab istet. Ta jälgib mind, näol murelik ilme, oodates, et ma rääkima hakkaksin. Ma pean midagi ütlema. Mul on vaja teada. Teine võimalus oleks minna otseteed Pete’i juurde julgeolekuosakonda ja neile avastatust rääkida. Anda neile luba mu abikaasat uurima hakata.

Sellele kõigele peab olema mingi süütu selgitus. Talle pole veel lähenetud. Või on, aga ta pole sellest aru saanud. Ta pole millekski nõusolekut andnud. Päris kindlasti ei ole ta millekski nõusolekut andnud. Joon klaasi tühjaks. Seda lauale tagasi pannes väriseb mu käsi.

Vaatan teda ainiti, teadmata, mida öelda. Võiks ju arvata, et olen pärast kõiki neid tunde midagi välja mõelnud.

Ta näoilme on täiesti avatud. Küllap ta aimab, et midagi suurt on tulekul. Olen kindel, et ta loeb seda kõike mu näost. Kuid ta ei paista üldse närvis olevat. Ta ei näe kuidagi teistsugune välja. Ta näeb endiselt välja nagu Matt.

„Kui kaua sa venelaste heaks töötanud oled?“ küsin. Need sõnad on toored, läbimõtlematud. Aga nüüd on need välja öeldud ja niisiis jälgin teraselt mehe nägu, kuna ta ilme on hetkel mu jaoks sõnadest olulisem. Kas sellest peegeldub vastu aus arusaamatus? Halvakspanu? Häbitunne?

Ei midagi sellist. Ta näos ei vilksata ainsatki emotsiooni. See ei muutu. Ja just seetõttu sööstab minust läbi hirmunool.

Mees vaatab mind rahulikult. Viivitab enne vastamist pisut liiga pikalt, kuid ainult pisut. „Kakskümmend kaks aastat.“