Читать книгу Tappev tõde - Karen Cleveland - Страница 6

Mul on tunne, nagu oleks põrand mu jalgade alt kadunud. Otsekui kukuksin, heljuksin, ripuksin kaalutuna mingis ruumis, samal ajal iseennast kõrvalt jälgides, vaadates, kuidas kõik aset leiab, ise selles osalemata, kuna miski sellest ei toimu päriselt. Mu kõrvad kumisevad, see heli on veidralt plekine.

Ma ei oodanud jaatavat vastust. Neid sõnu öeldes, teda võimalikest kõige hullemas üleastumises süüdistades eeldasin, et ta võtab omaks midagi vähemat. Ta võinuks öelda: „Jah, ma kohtusin kunagi mingi tüübiga. Aga Viv, ma vannun, et ei tööta nende heaks.“

Või siis õiglane pahameel: „Kuidas sa üldse võid millelegi sellisele mõelda?“

Jaatavat vastust ma ei oodanud.

Kakskümmend kaks aastat. Keskendun numbrile, kuna selles on midagi käegakatsutavat, midagi konkreetset. Kolmkümmend seitse miinus kakskümmend kaks. Ta pidi sel ajal olema viisteist aastat vana. Käima Seattle’is gümnaasiumis.

Selles pole mingitki loogikat.

Viieteistkümne aasta vanusena mängis ta noortemeeskonnas pesapalli. Kooliorkestris trompetit. Niitis raha teenimiseks naabrite muru.

Ma ei saa sellest aru.

Kakskümmend kaks aastat.

Surun sõrmed vastu meelekohti. Kumin peas ei lakka. Tundub, nagu võrsuks seal midagi, mingi taipamine, kuid see on niivõrd kohutav, et mu aju tõrgub seda vastu võtmast, ma ei suuda tunnistada, et see tõele vastab, kuna siis variseks terve mu maailm kokku.

Kakskümmend kaks aastat.

Ja siis vuhiseb mu peast läbi rida ühest vanast luureandmete raportist. Programmiga kursis olev SVR teabeallikas. Nad värbavad isegi viieteistkümneaastaseid lapsi.

Sulgen silmad ja surun sõrmi veel tugevamini vastu meelekohti.

Matt ei ole see, kellena end esitleb.

Minu abikaasa on põrandaalune venelaste agent.

Saatuse poolt ette määratud. Just selliseks olin ma meie kohtumist alati pidanud. Sündmuseks, mis sobiks mõnda filmi.

See juhtus päeval, mil ma kolisin Washingtoni. Juulikuisel esmaspäevahommikul. Olin koidikul Charlottesville’ist teele asunud, kogu maine vara Accordi topitud. Olin oma vilkuvate ohutuledega autoga teise auto kinni parkinud. Auto seisis logisevate tuletõrjeredelitega ehitud vana telliskivimaja ees, mis asus loomaaiale leha tajumiseks piisaval lähedal. Minu uus korter. Sooritasin suure pappkastiga üle kõnnitee manööverdades kolmandat retke auto ja ukse vahet, kui ma millegagi kokku põrkasin.

Matt. Ta kandis teksaseid ja üles kääritud varrukatega helesinist nööpidega särki, ja mina olin just mehe kohvitopsi ümber löönud ja ta oli end üleni kohvi täis loksutanud.

„Oh issake,“ ütlesin kasti kiirustades kõnniteele asetades. Mees hoidis tilkuvat kohvitopsi, mille plastkaas nüüd ta jalge ees vedeles, ühes käes, ja raputas kohvitilku õhku paisates teist. Ta näol oli grimass, otsekui oleks tal valus. Ta särgil valgus laiali mitu suurt märga pruuni plärakat. „Palun väga vabandust.“

Seisin abitult, käed tema poole sirutatud, nagu suudaksid mu paljad käed tekkinud olukorda kuidagimoodi parandada.

Ta raputas veel paar korda käsivart ja vaatas seejärel mulle otsa. Ta naeratas, see oli täiesti relvituks tegev naeratus, ja ma vannun, et mu süda jättis löögi vahele. Täiuslikud valged hambad, tumepruunid silmad, mis tundusid sädemeid loopivat. „Ärge selle pärast muretsege.“

„Ma võin teile mõned paberkäterätid otsida. Need on kuskil kastis …“

„Pole hullu.“

„Või uue särgi? Ehk on mul mõni sobivas suuruses T-särk.“

Ta vaatas oma särki ja vaikis hetke, otsekui asja kaaludes. „Päriselt, pole hullu. Aga igal juhul tänan.“ Ta läkitas mu poole veel ühe naeratuse ja jätkas seejärel teed. Mina seisin keset kõnniteed ja vaatasin ta minekut, oodates, kas ta pöördub tagasi, muudab meelt, tajudes samal ajal mind enda alla matvat pettumustunnet, tungivat vajadust temaga õige pisut rohkem rääkida.

Armastus esimesest pilgust, nagu ma hiljem ütlesin.

Ma ei saanud teda terve ülejäänud hommiku peast välja. Need silmad, see naeratus. Hiljem samal pärastlõunal, kui kõik mu asjad kenasti korteris olid, tutvusin oma uue ümbruskonnaga ja nägin meest taas, väikese raamatupoe ees seisva stendi juures raamatuid lehitsemas. Sama kutt, uus särk – seekord valge. Täielikult raamatutesse süvenenud. Tunnet, mis mind läbistas, on raske kirjeldada: elevus ja adrenaliin ja veider kergendustunne. Ma sain siiski uue võimaluse. Hingasin sügavalt, astusin mehe juurde ja jäin tema kõrvale seisma.