Читать книгу Tappev tõde - Karen Cleveland - Страница 4

„Halvad uudised, Viv.“

Kuulen Matti häält ja sõnu, mis igaühele hirmu nahka ajaksid, kuid ta hääletoon on rahustav. Kerge, vabandav. Jah, asi on kahetsusväärne, kuid sellega saab siiski toime tulla. Millegi tõsise puhul olnuks ta hääl raskem. Ta kasutanuks täislauseid, täisnime. Vivian, mul on halbu uudiseid.

Surun telefoni kergitatud õlanukiga vastu kõrva ja keeran end koos tooliga L-kujulise kirjutuslaua teise külje suunas, hallide laealuste arhiivikappide alla paigutatud arvuti poole. Juhin kursori ekraanil oleva öökullikujulise ikooni juurde ja teen klõpsu. Kui tegemist on sellega, mida arvan olevat – tegelikult ma juba tean seda –, ei ole mul laua taga istumiseks enam kuigi palju aega jäänud.

„Ella?“ küsin. Mu pilk vilksab knopkadega kõrgete boksiseinte külge kinnitatud ja mind ümbritsevas hallis meres ainsat värvilaiku pakkuva pliiatsijoonistuse poole.

„Kolmkümmend kaheksa koma kaks.“

Sulgen silmad ja tõmban sügavalt hinge. Me ootasime seda. Pool ta klassist on haige olnud, doominokividena pudenenud, niisiis oli see vaid aja küsimus. Nelja-aastased ei hiilga eriti puhtuse pidamisega. Aga täna? Pidi see just täna juhtuma?

„Veel midagi?“

„Ainult palavik.“ Mees vaikib hetkeks. „Anna andeks, Viv. Hommikul tundus kõik hästi olevat, kui ta ära viisin.“

Neelatan, et pitsitus kurgus järele annaks, ja noogutan, kuigi tean, et ta ei näe mind. Igal teisel päeval läheks ta lapsele ise järele. Ta saab kodus tööd teha, vähemalt teoreetiliselt. Mina mitte, ja kaksikute sünni järel kasutasin ära kogu oma saadaoleva puhkuse. Aga täna viib ta Calebi linna järjekordsete tohtrite juurde. Olen end nädalaid süüdlaslikult tundnud, kuna jään sellest ilma. Ja nüüd jään ma sellest ilma ning pean ikkagi kasutama puhkust, mida mul enam ei ole.

„Ma jõuan tunni aja pärast kohale,“ ütlen. Lasteaia reeglite kohaselt on meil tund aega helistamise hetkest arvates. Osa ajast kulub autosõidu ja auto juurde kõndimise peale – see on pargitud Langley hiiglaslike parkimisplatside tagumisse serva –, niisiis on mul tänastele tööasjadele punkti panemiseks aega viisteist minutit. Viisteist minutit, mis ei lisandu negatiivsele puhkusesaldole.

Heidan pilgu kellale ekraaninurgas – seitse minutit kümme läbi – ja siis libiseb mu pilk parema küünarnuki kõrval seisvale Starbucksi topsile, mille plastkaanes olevast avast kerkib auru. Lubasin endale väikest meelehead, laristasin kaua oodatud päeva tähistades, varusin ees ootavateks roiutavateks tundideks kütust. Lasin järjekorras seistes kaotsi väärtuslikud minutid, mida oleks saanud kasutada digifailides kaevamiseks. Oleksin pidanud piirduma tavalise, turtsuva ja kruusi sisu pinnale heljuvaid kohvipuruebemeid jätva kohvimasinaga.

„Seda ma kooli rahvale ütlesingi,“ sõnab Matt. „Kool“ on tegelikult lasteaed, koht, kus meie kolm noorimat last oma päevi veedavad. Aga me oleme seda kooliks nimetanud alates ajast, mil Luke kolm kuud vana oli. Lugesin kuskilt, et see lihtsustab üleminekut, vähendab süütunnet, mis käib kaasas oma lapse kaheksaks või kümneks tunniks päevas kellegi hoolde jätmisega. Ei vähendanud, aga küllap on vanadest harjumustest raske vabaneda.

Järgneb veel üks paus ja ma kuulen Calebit taustal vadistamas. Kuulatan ja tean, et kuulatab ka Matt. Tundub, nagu oleksime end praeguseks seda tegema treeninud. Aga Caleb toob kuuldavale üksnes täishäälikuid. Kaashäälikud puuduvad endiselt.

„Ma tean, et täna pidi olema suur päev …“ tähendab Matt viimaks ja jääb siis vait. Ma olen sellise vaikimise, laveeriva vestlusega avatud liinil harjunud. Ma eeldan alati, et keegi kuulab meid pealt. Venelased. Hiinlased. Just sel põhjusel on Matt alati esimene, kellele koolist probleemi korral helistatakse. Mina pigem välistaksin meie laste teatud isikuandmete vaenlaste kõrvu jõudmise.

Te võite mind pidada paranoiliseks – või siis võite mind lihtsalt pidada CIA vastuluureanalüütikuks.

Aga tegelikult on see ka enam-vähem kõik, mida Matt teab. Tal pole aimugi, et olen üritanud asjatult avastada venelaste uinunud agentide võrgustikku. Või et ma olen välja töötanud metoodika ülimalt salajase programmiga seotud isikute tuvastamiseks. Tema teab vaid seda, et olen seda päeva kuude kaupa oodanud. Ja et ma saan nüüd lõpuks teada, kas kaks aastat töömurdmist on end ära tasunud. Ja kas mul on võimalus jõuda edutamiseni, mida me nii väga vajame.

„Jah, noh,“ ütlen hiirt edasi-tagasi liigutades ja vaadates, kuidas programm Athena end laadib. Kursor on liivakellakujuline. „Täna on oluline Calebi kohtumine spetsialistiga.“

Mu pilk pöördub tagasi boksi seina ja erksavärvilise pliiatsijoonistuse juurde. Ella joonistatud pilt meie perekonnast, kriipsujukude käed ja jalad kasvavad välja otse kuue ümmarguse ja õnneliku pea küljest. Luke’i pisut keerulisem pilt, mis kujutab ühtainsat inimest, jämedad sakilised kriipsud annavad värvi juustele ja riietele ning kingadele. Pildile on suurte trükitähtedega kirjutatud EMME. Ta oli seda joonistades superkangelastest vaimustuses. Mind on kujutatud keebiga, käed puusas, pluusil S-täht. Superemme.

Tajun rinnus tuttavlikku ängi, survet, ületamatut soovi nutta. Hinga sügavalt, Viv. Hinga sügavalt.

„Maldiivid?“ küsib Matt ja ma tunnen, kuidas naeratus mu huulile ilmub. Ta teeb seda alati, leiab viisi mind naeratama panna just siis, kui ma seda kõige enam vajan. Heidan pilgu lauanurgal seisvale fotole meist kahest, see on mu peaaegu kümne aasta tagune lemmikülesvõte meie pulmadest. Me mõlemad oleme nii õnnelikud, nii noored. Me rääkisime alati, et pageme kümnendaks pulmaaastapäevaks mõnda eksootilisse paika. Selle võimalusega ei saa me enam päris kindlasti arvestada. Aga unistada on lahe. Korraga lahe ja masendav.

„Bora Bora,“ ütlen.

„See sobiks.“ Mees kõhkleb ja ma kuulen tekkinud vaikuses taas Calebit. Veel täishäälikuid. Aa-aa-aa. Arvutan peas kokku, mitu kuud on Chase juba kaashäälikuid kuuldavale toonud. Ma tean, et ei peaks seda tegema – seda kinnitavad kõik arstid –, kuid teen ometi.

„Bora Bora?“ kuulen selja tagant teeseldud uskumatust täis häält. Katan telefoni mikrofoni käega ja pööran end ümber. See on Omar, mu ametivend FBIst, näol lõbustatud ilme. „Seda võib isegi agentuuri puhul raske põhjendada olla.“ Ta näole kerkib muie. See on nakatav nagu ikka ja meelitab muige ka minu näole.

„Mida sina siin teed?“ küsin, käsi endiselt mikrofoni katmas. Kuulen, kuidas Caleb mulle kõrva laliseb. Seekord O-tähtedega. Oo-oo-oo.

„Ma sain Peteriga kokku.“ Ta astub sammukese lähemale ja sätib end lauanurgale istuma. Näen läbi mehe T-särgi ta puusal relvakabuuri kontuuri. „Ajastamine võis, kuid ei pruukinud olla kokkusattumuslik.“ Mees heidab pilgu ekraanile ja ta muie taandub õige pisut. „See ju pidi juhtuma täna, eks ole? Kell kümme hommikul?“

Vaatan tumedat ekraani, kursor on endiselt liivakella kujuga. „Pidi küll.“ Lalin mu kõrvus vaikib. Keeran tooli Omarist õige pisut eemale ja eemaldan käe mikrofonilt. „Kallis, ma pean lõpetama. Omar on siin.“

„Tervita teda minu poolt,“ ütleb Matt.

„Ikka.“

„Kallis oled.“

„Sina samuti.“ Panen toru hargile ja pöördun taas Omari poole, kes istub endiselt mu laual, teksades jalad välja sirutatud ja jalalabad pahkluude kohalt ristatud. „Matt tervitab,“ ütlen mehele.

„Aa, niisiis tema seobki sind Bora Boraga. Plaanite puhkust?“ Muie on täisvõimsusel tagasi.

„Teoorias,“ vastan innutult naerdes. See mõjub nii haletsusväärselt, et tunnen puna põskedele hiilimas.

Mehe pilk peatub minul hetke võrra pikemalt, seejärel langetab ta selle õnneks randmele. „No nii, kümme minutit kümme läbi.“ Ta muudab jalgade asendit. Seejärel kummardub ettepoole ning ta näost vaatab vastu varjamatu elevus. „Mis sul minu jaoks on?“

Omar on seda tööd minust kauem teinud. Vähemalt kümme aastat. Ta on USAst uinunud agente otsinud, mina püüan paljastada neid, kes rakukesi juhivad. Kumbki meist pole seejuures edukas olnud. Mind hämmastab alati, kui innukaks tal on sellele vaatamata õnnestunud jääda.

„Hetkel ei midagi. Ma pole veel isegi vaatama hakanud.“ Osutan peaga ekraani suunas, kus programm end endiselt laadib, ning kiikan seejärel boksi seinale, laste joonistuste kõrvale kinnitatud mustvalge foto suunas. Juri Jakovlev. Lihav nägu, kalk ilme. Veel mõned klõpsud, ja ma olen tema arvutis. Näen seda, mida näeb tema, liigun ringi nagu tema, tuhlan ta failides. Ja loodetavasti tõestan, et ta on Vene spioon.

„Kes sa oled ja mida sa mu sõbra Vivianiga teinud oled?“ pärib Omar naeratades.

Tal on õigus. Ilma Starbucksis sabas seismata oleksin ma punktipealt kell kümme programmi sisse loginud. Mul oleks avanenud võimalus vähemalt mõned minutid ringi vaadata. Kehitan õlgu ja osutan ekraani poole. „Ma üritan.“ Seejärel noogutan telefoni suunas. „Aga see peab nii või teisiti ootama. Ella on haige. Pean ta ära tooma.“

Mees hingab teatraalselt välja. „Lapsed. Vale ajastamise meistrid.“

Liikumine ekraanil püüab mu tähelepanu ja ma veeretan tooli lähemale. Athena sai viimaks laaditud. Ekraani külgedel on punased ribad, sõnade joru, kõik tähistavad erinevaid juhtimisseadmeid, erinevaid alajaotuseid. Mida pikem tekstijada, seda kõrgem salastusaste. See siin on ikka paganama pikk.

Klõpsan edasi, siis veel kord edasi. Iga klõps on kui kinnitus. Jah, ma tean, et tegemist on salastatud informatsiooniga. Jah, ma tean, et ei tohi seda avaldada, või mul tuleb väga pikaks ajaks vangi minna. Jah, jah, jah. Andke see informatsioon mulle juba kätte.

„Nüüd see tuleb,“ ütleb Omar. Mulle meenub, et temagi on kohal, ning ma vaatan silmanurgast tema poole. Tema keerab pilgu teadlikult kõrvale ja väldib hoolega ekraani, et mulle privaatsust tagada. „Ma tunnen seda.“

„Ma loodan,“ pomisen. Ja nii see tõesti on. Kuid ma olen närvis. See metoodika on puhas õnnemäng. Suuremat sorti. Ma koostasin värbamises kahtlustatavate profiili: haridusasutused, uuringud ja kraadid, pangandus, reisid Venemaale ja mujale välismaale. Jõudsin välja algoritmini ja tuvastasin viis mustriga kõige paremini sobivat isikut. Võimalikud kandidaadid.

Neli esimest osutusid valedeks valikuteks ja nüüd on programmi saatus ohus. Kõik sõltub Jurist. Viiendast kandidaadist. Tema arvutisse oli kõige raskem sisse murda, tema osas oli mu kindlustunne algusest peale kõige suurem.

„Ja kui ka ei tule,“ ütleb Omar, „siis tegid sa midagi, millega keegi teine pole siiani toime tulnud. Sa jõudsid eesmärgile lähedale.“

Spioonijuhtide otsimine on uus taktika. Büroo on aastaid üritanud leida uinunud agente endid, kuid nemad on end nii hästi sisse söönud, et see on sisuliselt võimatu. Rakuke on üles ehitatud nii, et uinunud agendid puutuvad kokku üksnes oma agendijuhiga, ning isegi temaga on kontaktid minimaalsed. Ja agentuur on keskendunud rühmajuhtidele, neile tüüpidele, kes kontrollivad agendijuhte, kes peavad sidet SVRiga, Vene luurega Moskvas.

„Lähedale ei lähe arvesse,“ vastan vaikselt. „Sina tead seda paremini kui keegi teine.“

Umbes sel ajal, kui mina asjaga alustasin, oli Omar ambitsioonikas värske agent. Ta pakkus välja uue algatuse: üleskutse ühiskonda imbunud uinunud agendid „külma käest ära tuua“, teha neile ettepanek end vastutasuks amnestia eest üles anda. Tema põhjendus oli see, et päris kindlasti on mitmeid tukkujaid, kes sooviksid oma kattevarjust reaalsuse kujundada, ja meil oleks võimalik üle jooksnud agentide käest võrgustikku imbumiseks piisavalt infot saada.

Plaan lasti vaikselt käiku ja nädal hiljem astus uksest sisse Dmitri-nimeline mees. Väitis, et on kesktaseme agendijuht, andis meile programmi koha infot, mis klappis juba teadaolevaga: temasugused kontrollijad vastutavad igaüks viie uinunud agendi eest, tema omakorda andis aru viie kontrollija eest vastutavale rühmajuhile. Täiesti isetoimiv rakuke. See info pakkus meile vägagi huvi. Seejärel tulid täiesti ennekuulmatud väited ja selline informatsioon, mis meile teadaolevaga mitte kuidagi ei klappinud, ja seejärel mees kadus. Pärast seda hakkasime teda Peibutuspart Dmitriks kutsuma.

See oli programmi lõpp. Mõte sellest, et peaksime avalikult tunnistama uinuvate agentide olemasolu USAs ning meie võimetust neid leida, ei läinud juba alguses büroo kõrgematele ametnikele hästi peale. Tänu sellele asjaolule ja venelaste võimalikule manipulatsioonile – meile valeinfot ette söötvate topeltagentidega mängimisele – sai Omari plaan kõva kriitika osaliseks ja lükati seejärel tagasi. „Meile hakkab uksest ja aknast Dmitrisid kaela sadama,“ väitsid suured ninad. Ja nii jooksis Omari kunagi nii paljutõotav karjäär ummikusse. Ta vajus unustusse ja rühmas päevast päeva tänamatuid, ärritavaid ja võimatuid ülesandeid täites.

Ekraan muutub ja sellele ilmub väike Juri nimega ikoon. Oma sihtmärkide nime nägemine, teadmine, et meil on aken nende digiellu, privaatseks peetud informatsiooni juurde, tekitab minus alati põnevusvärinaid. Omar tõuseb otsekui märgusõna peale. Ta teab, et oleme Jurini jõudmiseks pingutanud. Ta on üks vähestest büroo programmiga kursis olevatest agentidest – ja selle suurim toetaja, inimene, kes usub algoritmi ja minusse rohkem kui keegi teine. Kuid sellegipoolest puudub tal vahetu juurdepääs programmile.

„Helista mulle homme, eks?“ ütleb mees.

„Teeme nii,“ vastan. Ta pöördub minekule ja niipea, kui ma ta selga eemaldumas näen, keskendan tähelepanu ekraanile. Teen ikoonil topeltklõpsu ja ekraanile ilmub punaste piirjoontega vaheliides, mis annab ülevaate Juri sülearvuti sisust, täpse peegelpildi, mida mul on võimalik lehitseda. Mul on enne minekule asutamist aega mõni minut. Aga kiireks piilumiseks sellest piisab.

Taust on tumesinine ja seda katavad erinevas suuruses ja erinevates sinistes varjundites mullid. Need on nelja korrapärasesse ritta koondatud ikoonid, millest pooled esindavad kaustu. Kõik failinimed on kirillitsas; ma tunnen selle kirja küll ära, kuid lugeda ei oska. Käisin aastate eest vene keele kursusel algajatele, siis sündis Luke ja tagasi kooli ma ei jõudnudki. Valdan üksikuid elementaarseid fraase, tunnen ära teatud sõnu, kuid see on ka kõik. Ülejäänu osas jään lootma keelespetsialistile või tõlketarkvarale.

Avan mõned kaustad, seejärel neis sisalduvad tekstidokumendid. Lehekülgede kaupa tihedat kirillitsas teksti. Tunnen pettumust, kuigi tean, et see on tobe. Ei saa ju oodata, et Moskvas oma arvuti taga istuv venelane materjale inglise keeles kirja paneks: „Nimekiri Ameerika Ühendriikides salaoperatsioonidel osalevatest agentidest“. Ma tean, et minu otsitav materjal on krüptitud. Loodan leida mõnd vihjet, kaitstud faili, ilmselget viidet krüptimisele.

Aastate jooksul kõrgemale tasemele sisse imbudes on selgeks saanud, et uinuvate agentide nimed on teada üksnes nende kontrollijatele ning neid salvestatakse elektroonilisel kujul kohapeal. Mitte Moskvas, kuna SVR – Venemaa võimas välisluureteenistus – pelgab reeturite olemasolu ka omaenda organisatsioonis. Kardab neid koguni nii väga, et riskib pigem uinuvate agentide kaotamise kui nende nimede Venemaal säilitamisega. Ja meie teame, et kui kontrollijaga midagi juhtuma peaks, siis pääseb rühmajuht elektroonilistele materjalidele ligi ning võtab ühendust Moskvaga, et saada sealt dekrüptimiseks vajalik võti, mis on üks osa mitmekihilisest dekrüptimisprotokollist. Moskva kood on meil olemas. Ainult dekrüptida pole midagi olnud.

Programm on täiesti hermeetiline. Me ei suuda sellesse sisse murda. Me pole isegi selle otstarbega kursis, kui see peaks olemas olema. Võimalik, et tegu on mingi passiivse kollektsiooni või siis millegi kurjakuulutavamaga. Aga kuna meile on teada, et programmi juht annab aru Putinile endale, siis kaldun mina isiklikult viimast varianti uskuma – ja see teadmine ei lase mul öösiti magada.

Silmitsen ekraani, mu pilk libiseb üle iga faili, kuigi ma ei tea päris täpselt, mida otsin. Ja siis näen ma tuttavat kirillitsas kirjutatud sõna. Друзья. Sõbrad. Viimase rea viimane ikoon, ümbrikukujuline. Teen sellel topeltklõpsu ja avaneb kaust, milles on loetelu viiest JPEGi kujutisest, muud ei midagi. Mu süda hakkab kiiremini taguma. Viis. Igale kontrollijale allub viis tukkujat, seda infot on kinnitanud erinevad allikad. Ja siis see pealkiri. „Sõbrad“.

Klõpsan esimese kujutise lahti. See on mittemidagiütleva, ümmarguste prillidega keskealise mehe näopilt. Mind läbistab põnevusvärin. Tukkujad on hästi meie hulka sulandunud. Neist on sisuliselt saanud nähtamatud ühiskonnaliikmed. See mees võib vabalt üks nendest olla.

Loogika ütleb mulle, et liigseks elevuseks pole põhjust; kõik meie luureandmed kinnitavad, et uinunud agentide toimikud on krüptitud. Kuid mu kõhutunne ütleb, et me oleme millegi suure jälile jõudmas.

Avan teise faili. Naine, oranžid juuksed, erksinised silmad, lai naeratus. Jälle näopilt, jälle võimalik uinunud agent. Vahin teda ainiti. Mu peas kummitab mõte, mida üritan edutult eirata. Need on kõigest pildid. Pole nende andmeid, ei midagi sellist, mille abil rakukese juht saaks nendega ühendust võtta.

Aga ikkagi. „Sõbrad“. Pildid. Ehk Juri ei olegi tabamatu agendijuht, keda ma paljastada lootsin, inimene, kelle leidmisele agentuur ressursse kulutas. Äkki on ta värbaja? Ja need viis inimest võivad olulised olla. Näiteks sihtmärgid?

Teen kolmandal kujutisel topeltklõpsu ja mu ekraanile ilmub nägu. Portreefoto, lähivõte. Nii tuttav, nii ootuspärane – ja ometi täiesti vale, kuna see ei peaks siia kuuluma. Pilgutan silmi, korra, teisegi, mu aju üritab nähtu ja selle tähenduse vahele sidet luua. Seejärel võiksin vanduda, et aeg peatub. Jäised sõrmed klammerduvad ümber mu südame ja pigistavad ning ma kuulen üksnes vere kohinat kõrvades.

Ma vaatan näkku omaenda abikaasale.