Читать книгу Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat - Karin Bojs - Страница 11

JUBA ÜLE 42 000 AASTA TAGASI liikusid Aurignaci inimesed pea kogu Euroopasse.

Mõned vanimad ja parimad leiud on pärit Venemaalt Kostjonki väljakaevamiskohast, mis asub nelisada kilomeetrit Moskvast lõunas ja otse Doni jõe ääres. Sealt leitud noore mehe skeletile on teadlastel õnnestunud teha DNA-analüüs.

Teda nimetatakse Kostjonki-14 ja ta elas umbes 38 500 aastat tagasi. Surres oli ta umbes kahekümnene. Ta maeti kokkupainutatult ning talle oli peale puistatud suures koguses punast ookrit.

Tema mitokondriaalne DNA kuulub rühma U2 – see on minu enda U5-haplogrupi sõsarrühm. Tänapäeval on U2 üsna haruldane, aga seda esineb ikka veel üle kogu Euroopa ja ka isegi Kesk-Aasias ja Indias. Mehe rakutuuma DNA põhjalikumad analüüsid näitavad, et ta oli tänapäeva eurooplaste sugulane.

Leid kinnitab arusaama, et rühm Aafrika inimesi saabus Lähis-Itta umbes 55 000 aasta eest. Nad segunesid väikese osa neandertallastega. Kohe pärast segunemist grupp lagunes. Mõned rändasid edasi ida poole ja neist said aegamisi Kagu-Aasia ja Austraalia elanikud. Mõned jäid Lähis-Itta ja Kaukaasiasse ning mõned hakkasid liikuma Euroopa poole. Kostjonki-14 mees kuulub selgelt viimasesse, Euroopa harusse.

Kostjonki mees elas umbes 38 500 aasta eest Venemaal Doni jõe ääres. Seega on tema üks vanimaid Euroopast leitud nüüdisinimesi. 1950ndatel rekonstrueeris tema välimuse vene antropoloog Mihhail Gerassimov.

Tema haud ja hästi säilinud skelettleiti juba 1950ndatel. Vene teadlased proovisid luude väljanägemise järgi õige varakult tema välimust rekonstrueerida. Moskva, Peterburi ja Kostjonki küla muuseumides on rekonstruktsioonist mitu koopiat.

Me näeme kõhna kehaehitusega noort meest, kellel on lai sirge nina, ebatavaliselt jõulised kulmukaared ja täidlased huuled. Ta oli kõigest 160 sentimeetri pikkune ja tal oli silmatorkavalt väike kolju. Tema hambad on laiad, küll pisut kulunud, aga üldiselt terved ja ilusad, ülalõuas on ülemiste hammaste vahel väike pilu. Kujule on pandud pähe tumedad krussis juuksed, nahk on tumedaks toonitud. See kõik on küll võimalik, aga seni ei ole teadlased avalikustanud seda kinnitavaid DNA-analüüse.

Samast perioodist pärit leiud lähiümbrusest näitavad, et Kostjonki mehe ja tema kaaslaste kõige tavalisemad saakloomad olid metshobused. Mehe hauast leidsid arheoloogid ka jänese ja mammuti luid.

Tol ajal hakkasid steppides uuesti sirguma metsasalud – eelkõige pajud, sest kliima oli pärast järjekordset jääaja külmaperioodi taas soojemaks muutunud. Elu oli pärast saja tuhande aasta suurimat katastroofi Euroopas kergemaks läinud.

Jääaegade regulaarne esinemine tuleneb eelkõige tsüklilistest muudatustest maakera teekonnal ümber Päikese. Maakera telg võib olla vähem või rohkem kaldus, see võib olla kaldu eri suundades ja trajektoor võib olla rohkem või vähem piklik.

Teatud asendites, kui põhjapoolsed laiuskraadid saavad eriti vähe päikest, võib käivituda uus globaalne jääaeg. Neid muutusi nimetatakse Milankovići tsükliteks serblasest füüsiku auks, kes seda seaduspära esimesena kirjeldas.

Ent kliimat võivad mõjutada ka muud tegurid, nii globaalselt kui ka regionaalselt. Sellised tegurid on vulkaanid. Nende pursked varjavad päikesekiiri ja jahutavad Maad.

Ligikaudu 39 300 aasta eest käis tõeliselt suur pauk, kui praeguse Itaalia linna Napoli lähistel hakkas purskama üks vulkaan.

Magmat voolas välja umbes 80 korda suuremas koguses kui kuulsamas, Pompei linna enda alla matnud vulkaanipurskes 79. aastal pärast Kristust.

Vulkaanilise tolmu pilv ulatus õhus neljakümne kilomeetri kõrgusele. Tolm liikus põhiliselt itta, üle praeguse Kreeka ja Bulgaaria, Musta mere ja Venemaa. Kostjonkis näevad arheoloogid selgelt paksu pinnasekihti, mille peamine koostisosa on vulkaaniline tolm. See aitab neil leidude aega määrata.