Читать книгу Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat - Karin Bojs - Страница 9

JÕUDSIN ŠVAABIMAA MÄGEDESSE ühel päikeselisel septembrikuu lõpupäeval. Lehtpuusalud mäenõlvadel särasid punakuldses rüüs. Kaaslaseks olin saanud ühe noore Tübingeni ülikooli arheoloogiateaduri.

Hohle Felsi koopa sissepääsu juures kohtasime ka kohalikku giidi Rainer Blumentritti, eakat meesterahvast, kes oli nooruses ühe selle piirkonna koopa ka avastanud. Aastaid on ta jälginud professionaalsete arheoloogide tööd väga lähedalt.

Just sellel ajal aastast, varasügisel, oli ka esimestel eurooplastel kombeks siia saabuda. Siin paekivist mägede koobastes leidsid nad talvel varju ning siin said nad jahtida põhjapõtru, kui nood olid kõige rammusamad ja liikusid siit suurtes karjades läbi.

Paari sammu kaugusel koopasuust asub kamber, kus inimesed elasid. Ruum näib väike, kui mõelda, et ühte rühma kuulus kaks-kolmkümmend inimest. Ikka kitsavõitu pidi neil olema.

Aga minu saatja, noor arheoloog, osutab, et küllap oli ka soe ja mõnus. Ahtas ruumis oli lihtsam jääaja külmadel talvedel sooja hoida.

Arheoloogid on siit kihte ükshaaval välja kaevanud, kokku mitme meetri sügavuseni. Kõige alt on nad leidnud neandertallaste jälgi. Seejärel on paari sentimeetri jagu pinda ilma inimeste säilmeteta. Selle kohal aga on rikkalikult märke nüüdisinimesest, sellisest nagu sina ja mina. Nendest kihtidest vanim pärineb kultuurist, mida arheoloogid nimetavad Aurignaci kultuuriks, tulenevalt sellest, kuidas need inimesed vormisid oma kivist tööriistu.

Viimaste andmete järgi tulid Aurignaci kultuuri inimesed Kesk-Euroopasse umbes 43 500 aastat tagasi. Esimesed jäljed on Austrias Willendorfi-nimelises leiukohas. Vanimad leiud Švaabimaa mägedest on peaaegu sama vanad.

Hohle Fels pole lihtsalt väike koobas, kus inimesed on kunagi elanud. Minu saatja on mind ette valmistanud, et ma näen kohe seda, mida tema nimetab jääaja katedraaliks. Ja seesmine saal ületab kõik minu ootused. Mäe sees avaneb suur saal, mis tõepoolest meenutab keskaegset kirikut. Seinaorvades põlevad nõrgad tuled. Need on elektrilised, aga valgus on kindlasti sarnane tõrvikutega, mida jääaja inimesed kasutasid.

Käin koos noore Tübingeni teadlasega hardunult ringi ja imetlen suurt saali. Saab ronida ühele trepikujulisele platvormile, täpselt nagu amfiteatris. Siis – täiesti ootamatult – kuuleme selgelt flöödimängu. Kohalik giid on pannud kõlarites mängima ühe salvestise. Kõrge kaljukoopa akustika on vapustav.

Ah et nii see siis kõlaski, kui mu sugulased oma tseremooniaid pidasid.

Salvestisel kõlavat muusikat esitav flööt on rekonstruktsioon, mis on valmistatud mammutivõhast. Sellist vandlit saab ikka veel osta, täiesti seaduslikult, ja see on pärit väljasurnud Siberi mammutitelt, kes on igikeltsas säilinud.

Saksa arheoloogid on leidnud Hohle Felsist ja lähedalasuvatest Geißenklösterle ja Vogelherdi koobastest kokku kaheksa flöödi fragmente. Läheduses asuva Blaubeureni linna ühes muuseumis saab kuulata rekonstruktsioonide heli.

Neli flööti on tehtud lindude tiivaluust. Hääl on umbes selline, nagu tekib pudelisse puhudes, üsnagi õõnes. Luige tiivaluu toob kuuldavale heledamad toonid. Raisakulli tiivaluud on jämedamad ja flöödiheli pisut sügavam.