Читать книгу Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat - Karin Bojs - Страница 8

Allikas: Phylotree 2015

„Eeva” elas Aafrikas umbes 200 000 aasta eest. Ta on kõikide tänapäeva inimeste esiema. Umbes 60 000 aastat tagasi liikus üks tema tütarharudest Aafrikast välja ja levis seejärel mujale üle maailma.

Paar aastat hiljem, 1995, võisid Ameerika teadlased avaldada teate mitokondri-Eeva meessoost vaste kohta. Teda nimetatakse Y-kromosoomi Aadamaks. Tehnoloogia areng ja üha võimsamad arvutid olid loonud võimaluse ka eri maailmanurkadest pärit meeste Y-kromosoomide võrdlemiseks. Y-kromosoomides on palju rohkem DNA-d kui mitokondrites ja need kanduvad üle ainult isalt pojale. Niisiis saab neid kasutada ainult otseste meesliinide puhul. Tulemused näitasid, et umbes 200 000 aastat tagasi elas üks mees, kes on kõikide praegu elavate meeste esiisa.

Ka Y-kromosoomi Aadam elas Aafrikas.

Vanad arusaamad langesid unustuse hõlma. Multiregionaalne teooria oli hingusele läinud. Nüüdisinimese algkodu on Aafrikas.

Geneetikas kasutatav tehnoloogia arenes üha. Ka Svante Pääbol endal õnnestus sammhaaval parandada oma meetodeid, et uurida mitu tuhat aastat vanu proove. Loomade kivististega katsetades õppis ta proove puhtana hoidma. Keeruline oli vältida tolmu, vanu baktereid ja jälgi nüüdisinimesest, kes oli fossiili välja kaevanud.

Pärast Californiat asus ta ametisse ühe Müncheni zooloogiainstituudi juures. Seal nõudis ta oma kahelt doktorandilt, et nood väldiksid igasugust mustust, kiiritaksid kogu laborit igal ööl ultraviole valgusega, läheksid hommikuti otsejoones erilaboritesse, külastamata enne muid DNA-proovidega laboreid, lisaks olid kasutusel muudki turvameetmed.

Suvel 1997 avaldas Svante Pääbo DNA-analüüsi, mis oli saadud maailma kõige tuntumast neandertallasest – sellest, kelle skelettleiti 19. sajandil Neandertalist ja kelle järgi on kõik neandertallased oma nime saanud. Seekord olid tulemused märksa usaldusväärsemad kui vana muumia puhul kaksteist aastat varem.

Analüüs põhines mitokondriaalsel DNA-l ja näitas selgelt, et neandertallased ei saa olla nüüdse aja eurooplase eellased. Meie ei ole nende lapselapselapsed. Vähemalt mitte otse langevas joones, ema poolt. Meie sugulust võib pigem võrrelda kahe nõbude rühmaga, kelle ühine päritolu jääb ajaloos märksa kaugemale.

See uuring leidis väga laia kõlapinda. Svante Pääbost sai teaduses tõeline täht, eriti Saksamaal, kus neandertallastel on olnud väga eriline staatus alates sellest, kui nad 19. sajandil avastati.

Ise pean kahetsusega tunnistama, et uudis sellest pöördelisest uuringust läks minust mööda. Kõigest paar kuud varem olin hakanud Dagens Nyheteris teadustoimetajana tööle. Ma ei olnud veel kursis, missuguseid teadusajakirju peaks teadusajakirjanik jälgima, ja mu nimi ei olnud veel õigetes nimekirjades, mille kaudu oleksin saanud eelinfot ja kutseid pressikonverentsidele.

Ent paar nädalat hiljem kohtusin ma Svante Pääboga Oslos ühel geneetikaseminaril. Sõime koos õhtust ja minus tärkas tõsine huvi selle teadusvaldkonna vastu. Hiljem olen teda korduvalt intervjueerinud, kuulanud tema ettekandeid ja andnud ajalehes teada, kui tema uurimistulemusi on avaldatud maailma juhtivates teadusajakirjades.

Pärast esimesi mitokondrianalüüse liikus ta edasi ja asus uurima rakutuuma DNA-d. Nagu öeldud, on see märksa keerukam. Aga kui see õnnestub, muutub pilt palju terviklikumaks, sest mitokondrites on ainult paar tuhandikku protsenti kogu meie DNA-st ja pealegi pärandub see ainult emaliini pidi. Meie ülejäänud DNA on rakutuumas ja see on pärit mõlemalt vanemalt.

Esimene esialgne tuuma-DNA ülevaade, mille Svante Pääbo ja tema uurimisrühm avaldasid aastal 2009, kinnitas esimeste mitokondriaalse DNA analüüside tulemust – et neandertallane ei ole nüüdisinimese esiisa, vaid pigem meie geneetiline nõbu.

Ent seejärel laekusid uued teated. Täpsemate analüüsidega saadi ootamatuid tulemusi. Ka Svante Pääbo ise oli üllatunud.

Mais 2010 avaldas ta koos oma kolleegidega põhjaliku analüüsi, mis tõestas, et neandertallased ja inimesed on tõepoolest omavahel järglasi saanud. Nende pärilikkusinfo elab meis edasi. Neandertallased ei ole lõplikult välja surnud.

Seejärel on iidvana DNA analüüsimise tehnoloogia veelgi täiustunud ja nüüd on pilt juba niisama täpne kui siis, kui teadlased oleksid uurinud sind või mind, tänapäeva inimest. Järeldused, milleni nad nüüdseks on jõudnud, on sellised:

Jah, neandertallased on tõesti meie esivanemad, aga kõigest umbes kahe protsendi ulatuses. Kui anatoomilises mõttes nüüdisinimene Aafrikast muudesse ilmajagudesse liikus, läbis ta Lähis-Ida – ka selle piirkonna praeguses Iisraelis, mida nimetatakse Galileaks. Seal elasid juba neandertallased. Nad pidid elama meiega mõnda aega samas piirkonnas kõrvuti. Mõnel juhul tekkisid seksuaalsuhted, mille tulemuseks olid järglased, kes ise võisid saada terveid lapsi.

Nüüdisinimestes, kes on pärit Aasiast, Austraaliast ja Ameerikast, on pisut rohkem neandertallase DNA-d kui eurooplastes.

Neil on seda pisut üle kahe protsendi, keskmisel eurooplasel pisut alla kahe. See tuleneb ilmselt täiendavatest neandertallaste ja nüüdisinimeste ristumistest kaugemal Aasias.

Need inimesed, kes liikusid ida poole, Aasiasse, Uus-Guineasse ja Austraaliasse, näivad olevat segunenud teist sorti eellastega, keda me nimetame Denisova inimesteks. Uus-Guineas leiab nüüdisinimese geneetilisest koodist kuni kuus protsenti Denisova DNA-d ja väikest osa sellest võib leida ka Hiina rahvastikust.

Fakt on see, et neandertallaste pärandit saab tuvastada ka aafriklaste puhul. Seda isegi traditsioonilise eluviisiga rahvaste juures nagu jorubad Lääne-Aafrikas ja mbutid Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Aga nende puhul on tegu üliväikeste osakestega, mida saab selgitada sellega, et eurooplased ja asiaadid on ajaloo jooksul liikunud tagasi Aafrikasse.

Praegu tegutseb firmasid, mis müüvad DNA-teste, mille abil saab väidetavalt selgust, kui palju on kellegi geenides neandertallast või Denisova inimest. Ent Svante Pääbo hinnangul ei ole need testid usaldusväärsed. Veamarginaal on nii suur, et tulemus ei ütle tegelikult midagi. Tagantjärele ta kahetseb, et ta enda töörühm ei taotlenud sellisele testile patenti, sest siis oleks saanud garanteerida hoopis teise kvaliteedi.

Usutavasti osutusid neandertallase geenid Lähis-Ida väikesele lapsele 54 000 aastat tagasi kasulikuks. Sellised lapsed võisid olla tervemad kui teised, nende vastupanu nakkustele oli parem. Meie esiisad ja esiemad, kes rändasid Aafrikast Lähis-Itta, kuulusid väikesesse rühma, mis võis koosneda kõigest paarikümnest või paarisajast inimesest. Paari põlvkonna järel, kui nad olid lapsi saanud ainult omavahel, muutus nende immuunsüsteem üha vaesemaks. Sugulaste ristumine nõrgendab immuunsüsteemi ja siis on hea, kui väljast tuleb juurde värsket verd.

Ameerika immunoloog Peter Parham on leidnud immuunsüsteemis geenirühma, mis näib olevat neandertallaste pärand.

Need geenid aitasid kindlasti Trollilapsel ja temasarnastel 54 000 aastat tagasi elus püsida. Nüüdsel ajal võivad samad geenid aidata kaasa liiga efektiivse immuunsüsteemi arengule, mis jookseb mõnikord amokki ning tõstab autoimmuunsete haiguste, näiteks polüskleroosi ja 1. tüübi diabeedi riski.

Teadlased on leidnud kaks neandertallase geeni, mis mõjutavad suutlikkust ladestada organismi toidust saadavat rasva. Üks neist kahest geenist tõstab nüüdsel ajal 2. tüüpi diabeeti haigestumise riski. See haigus on lähedalt seotud ülekaaluga, mis on tänapäeval suur probleem. 54 000 aastat tagasi see aga vaevalt nii oli. Esimesed nüüdse aja eurooplased olid pigem eelistatud seisus, kui keha sai oma käsutusse nii palju rasva kui võimalik.

See vähendas näljasurma ohtu.

Svante Pääbo uurimisrühm on leidnud ka mõningaid muid geene, mis näivad olevat neandertallaselt nüüdisinimesele üle kandunud. Need kõik mõjutavad valku nimega keratiin, mida leidub juustes ja nahas. Nii asiaadid kui ka eurooplased on ilmselt saanud neandertallastelt keratiinigeenide variatsioone, aga huvitaval kombel on Euroopas ja Aasias tegu erinevate keratiinigeenide komplektidega. Praeguseni on selgusetu, kuidas täpselt mõjutavad neandertallase geenid meie juukseid ja nahka. Kui ma ise peaksin kihla vedama, siis paneksin oma panuse sellele, et sirged juuksed kuuluvad neandertallase pärandi hulka.

Svante Pääbo ise ei tahaks sellel teemal, kuidas neandertallase juuksed ja nahk välja nägid, eriti spekuleerida. Nüüdseks on teised teadlased töötanud välja geenitestid, mis annavad aimu naha-, silma- ja juuksevärvist. Ühed Hispaania uurijad väidavad, et nad on leidnud ühe neandertallase juurest punaste juuste geene. Ent Svante Pääbo hinnangul on need testid veel kaugelt liiga ebakindlad, et ta söandaks selliseid andmeid avaldada. Teda intervjueerides proovin vastu vaielda, argumendiks see, et üldsuse silmis oleks silma-, naha- ja juuksevärv huvipakkuvad andmed. See muudaks pildi meie kohtumistest neandertallastega elusamaks.

Svante Pääbole sellisest argumendist ei piisa. Aga ta avaldab veel ühe fakti, mis pole seni avalikkuseni jõudnud: ühelgi neandertallasel, keda tema ise on analüüsinud, ei paistnud olevat punaste juuste geene. Kõige läbiuuritum neandertallane, kes leiti ühest Siberi koopast, oli ilmselt tumeda peaga.

Pigem eelistaks ta rääkida neist ligi 87 geenivariatsioonist, mis on peaaegu kõikidel nüüdisinimestel, ent mida seni pole leitud üheltki neandertallaselt. See geen, mida on kõige põhjalikumalt uuritud, kannab tähistust FOXP2.

Neandertallased olid elanud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid, kuni meie, nüüdisinimesed, kohale saabusime ja ohjad enda kätte võtsime.

Inglismaal elab perekond, kus on mitmel liikmel olnud põlvest põlve raskeid kõnehäireid. Neil kõikidel on viga just selles geenis. Ilmselgelt mõjutab see geen kõnevõimet. Hiirtel ja šimpansidel erineb see geen kõigest ühes punktis. Šimpanside ja neandertallaste puhul kahes punktis. Neandertallastel ja nüüdisinimestel on praktiliselt identsed FOXP2-geenid. Ent Svante Pääbo ja tema kolleegid on leidnud ühe väikese erinevuse. Seda oli raske leida, sest see asub geenist endast kaugel väljaspool.

Ometi näib see olevat geeni avaldumise jaoks oluline.

Leipzigi teadlased on aretanud laborihiiri, kellel on FOXP2geeni inimese variant. Need hiired piiksuvad teisiti kui tavalised hiired. Lisaks on neil parem mälu. Erinevus puudutab mälu üht aspekti, mida psühholoogid nimetavad protseduuriliseks mäluks.

See on sama mehhanism, mis aitab meil õppida rattaga sõitma või tantsima. Algajana peab mõtlema igale liigutusele eraldi. Ent mõne aja pärast on liikumine juba „lihasmälus”, nagu me ütleme, või pigem väikeajus. Suudame liigutust teha täiesti automaatselt, sellele mõtlemata. Täpselt nagu siis, kui me õpime rääkima.

Mõistlik järeldus on see, et ka neandertallased oskasid omavahel rääkida, mingil tasemel. Aga nad ei rääkinud samamoodi nagu meie.

***

Svante Pääbo püüab jääda rangelt oma teadustulemuste juurde ega soovi isiklikke arvamusi väljendada. Üks, kellel seevastu pole olnud sugugi raske spekuleerida meie kohtumiste üle neandertallastega, on Ameerika kirjanik Jean M. Auel. Tema raamatuid Koopakaru hõimust on müüdud miljoneid eksemplare. Sarja esimene raamat ilmus 1980 ja seal kirjeldab Jean M. Auel, kuidas vanemateta tüdruku Ayla eest hoolitsevad teistsugused inimesed. Kui Ayla suuremaks kasvab, vägistab teda korduvalt hõimupealiku poeg ja ta sünnitab poja, kellest saab seega neandertallase ja inimese järglane. Sellist segu nimetatakse hübriidiks.

Võib ju öelda, et Jean M. Auel oli oma hübriidilooga geneetikast kolmkümmend aastat ees. Raamatu kirjutamise hetkel ei olnud kindlaid teaduslikke tõendeid sellise segunemise toimumise kohta. Oli leitud vaid üksikuid skelette, luid ja hambaid, mida mõned teadlased pidasid seguvormideks.

Ent suurem osa Jean M. Aueli fantaasiaküllasest loost on puhas vale. Näiteks kujutab ta meie liigi nüüdisinimest heledate juuste ja heleda nahaga, samal ajal kui neandertallased olid tema arvates tumedad. Meie kohtumiste ajal oli asi pigem vastupidi.

Olime meie ju äsja Aafrikast välja rännanud, neandertallased aga olid arenenud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid.

Hele nahk suurendab ellujäämisvõimalust põhjapoolsetel laiuskraadidel.

Aueli kirjeldused neandertallaste märkide keelest ja jäigast ühiskonnakorrast on meelelahutuslikud ja paljud tema tõlgendused on väärt kaasamõtlemist. Ta on õppinud tundma nii arheoloogiat, antropoloogiat kui ka botaanikat. Tuleb aga meeles pidada, et tegu on seiklusraamatutega, mitte teadusega. Enamik on puhas fantaasia.

Üks põhjus, miks neid raamatuid nii suurtes tiraažides müüdi – ka näiteks teismeliste seas –, on see, et mõnes neist on palju seksikirjeldusi. Need on kirjutatud suure sisseelamisega ja detailirohkelt, aga siiski piisavalt süütul toonil. Vabatahtlikult seksimist nimetatakse naudinguks. Aga kui Auel kirjeldab seksuaalakte kangelanna Ayla ja neandertali mehe vahel, ei ole akt enam nii meeldiv. Siis on tegu jõhkra vägistamisega.

Kui ma olen kahel viimasel aastal sõpradele ja tuttavatele oma valmivast raamatust rääkinud, on kõige sagedamini hakatud mõtisklema selle üle, kuidas see seksuaalsuhe tegelikult ja täpsemalt välja võis näha.

Enamik, kes proovib midagi arvata, pakub välja vägistamise. Ka mina isiklikult kaldun sinnapoole. Ometi võtab osa inimesi seda alternatiivi väga südamesse ja ärritub. Mõned leiavad, et üleüldse ei tohiks spekuleerida küsimuste üle, mille kohta ei suuda teadus iialgi ühest vastust anda. Üks minu lähematest sõpradest süüdistas mind negatiivses suhtumises inimkonda.

„Sama hästi võinuks olla tegu neandertallasest poisi ja inimtüdrukuga, kes teineteisesse armusid,” osutas ta.

Või nagu ütles üks naisüliõpilane oma professorile: „Kui nad otsustasid koos lapse saada, siis pidid nad ju olema teineteist päris kaua tundnud.” Nii nagu paljud teisedki, lähtus ta omaenda vaatenurgast seksile ja moraalile.

Mainitud professori nimi on Jean-Jacques Hublin ja ta on Leipzigis asuva Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi paleontoloogia osakonna juhataja. Tema esindab pigem seisukohta, et neandertallase ja nüüdisinimese kohtumised kestsid ehk paar minutit. Tema meelest tegutseti meeleheitlikult.

Jean-Jacques Hublini kabinet asub Svante Pääbo omast korrus allpool ja ka seal annab tooni neandertallane. Tema isendil on pisut rohkem liha luudel: tegu on valgest kipsist büstiga, kus on hoolikalt rekonstrueeritud kõik lihased. Büst valmis juba 1920ndatel, lähtuvalt toonastest teadmistest, ja kõiges olulises vastab see endiselt teaduse viimasele sõnale.

Kui ma vaatan etteulatuvat nägu ja laia nina, siis saab mulle veel rohkem selgeks, kui suur oli meie ja neandertallaste erinevus. Oma sissejuhatavas loos lapseootele jäänud Galilea naisest võrdlesin ma neandertallasi trollidega – sama tüüpi trollidega, kes esinevad Põhjala rahvaju udes. Mi ettet ma peaks kuigi suureks tõenäosust, et meie legendid pärinevad 40 000 aasta tagustest tegelikkuse vaatlustest. Aga kui kujutada ette kohtumist suure trolliga, siis on pilt ehk kuidagi paremini hoomatav.

Neandertallased olid väga meie moodi, palju rohkem kui šimpansid tänapäeval. Aga erinevus oli siiski suur.

„Mina küll ei usu, et inimene ja neandertallane teineteisele meeldisid. Minu meelest vältisid nad teineteist nii palju kui võimalik,” ütleb Jean-Jacques Hublin.

Tema teadusharu ehk paleontoloogia proovib tuhandeid aastaid tagasi toimunut rekonstrueerida leitud kivististe kaudu. Siia on mõningane ebakindlus kahtlemata sisse kirjutatud. Maailma tipp-paleontoloogidel on omajagu erinevad arvamused selle kohta, mil määral inimesed ja neandertallased üksteisest erinesid ja kuidas kahe rühma kohtumised aset leidsid. Kui arvamused lahku lähevad, eelistan mina Jean-Jacques Hublini liini. Temal on Max Plancki instituudis unikaalne positsioon.

Tihedas koostöös geneetikute, ahviuurijate, arheoloogide ja antropoloogidega saab ta kogu aeg värskendada infot, mida vanad luud meile pakkuda suudavad.

Kõige vanemad leiud nn nüüdisinimesest väljaspool Aafrikat on pärit Iisraelist ja need on ligi 120 000 aastat vanad. Siiski toonitab Jean-Jacques Hublin, et need varased inimesed ei olnud jõudnud päriselt areneda sellisteks nagu meie. Arvatavasti surid nad välja, ilma et neist oleks jäänud järglasi. Alles umbes 55 000 aastat tagasi rändas uus laine inimesi Aafrikast (või ka Araabia poolsaarelt) välja. Seekord olid nad nüüdse aja inimesega väga sarnased, mis puudutab skeletti ja oskusi. Galilea lääneosast Manoti koopast on Iisraeli teadlased leidnud ühe selle nüüdisinimeste rühma liikme pealuu.

Esimene suur sündmus nende nüüdisinimeste rännuteel Aafrikast välja oli see, et nad sa usid neandertallaste peale. Neandertallaste säilmeid on leitud kõigest neljakümne kilomeetri kaugusel Manoti koopast idas, Kinnereti järve lähedalt Amudi koopast.

Jean-Jacques Hublin rõhutab, kui hõreda asustusega olid toona nii Euroopa kui ka Aasia. Äsja sisse rännanud nüüdisinimesi ei olnud palju ja neandertallased sa usid surve alla. Vaevalt on usutav, et kaks rühma rõõmsasti omavahel veekogude ääres suhtlesid. Pigem jälgisid nad üksteist distantsilt. Mõnel juhul esines seksuaalset läbikäimist. Sündisid mõned hübriidjärglased, kes jäid ellu. Peagi surid neandertallased välja.

Jean-Jacques Hublin on täiesti veendunud, et nad surid välja meie tuleku tõttu. Kõigepealt juhtus see Lähis-Idas ja seejärel Kaukaasias, Siberis ja Euroopas. Me tõrjusime neandertallased välja oma oskuslikuma jahipidamise ja suurema liikuvusega. Või siis lõime nad lihtsalt maha. Osa teadlasi pakub välja ka muid võimalikke selgitusi. Näiteks et meie elasime külmaperioodid ja vulkaanipursked paremini üle, sest me oskasime paremini õmmelda karusnahast riideid. Jean-Jacques Hublin leiab, et see on soovmõtlemine. Neandertallased elasid üle sadu tuhandeid aastaid jääaegu ja külmaperioode. Mõnikord vähenes nende arvukus märgatavalt, aga kliima soojenedes kogusid nad end taas. Kuni saabusime meie. Jean-Jacques Hublini arvates on alternatiivsed seletused tekkinud ainult selleks, et me ei peaks vaatama tõele näkku: meie hävitasime tegelikult terve ühe inimliigi. Neandertallased olid elanud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid.

Siis tulime meie ja võtsime selle ala üle. (Vähemalt kaks samasugust hävitustööd leidsid aset siis, kui inimene hiljem ida poole Aasiasse rändas. Meie saabudes kadusid nii Denisova inimene kui ka kääbusekasvu Florese inimene Indoneesiast Florese saarelt.)

Kui võrrelda, siis olid neandertallased meist füüsiliselt tugevamad. Aga meie olime edukamad muudel aladel. Ilmselt oskasime meie paremini rääkida, millest annavad tunnistust meie pisut erinevad FOXP2-geenid. Keel oli abiks, kui tuli moodustada suuremaid võrgustikke, kes hoiaksid rohkem ühte. Teokarpide ja haruldaste kivide leiud annavad tunnistust sellest, et nüüdisinimesel võisid olla võrgustikud, mis ulatusid viiesaja kilomeetri kaugusele, samal ajal kui neandertallased vahetasid esemeid märgatavalt väiksemas raadiuses.

Üksikud leiud viitavad sellele, et neandertallased matsid oma surnuid. Aga ka šimpansid katavad vahel surnud ahve okstega.

See, et neandertallased panid hauda lilli – nagu on väidetud lähtuvalt ühest Iraagi leiust –, on vägagi kaheldav. Küll aga näitavad rohked leiud üheselt, et nüüdisinimesed matsid oma surnuid suure hoolega ja panid neile hauda kaasa ka panuseid.

Suur ja selge erinevus on see, et nüüdisinimene kasutas muusikariistu ja lõi kujutavat kunsti. Eks muidugi leidu ka lihtsamaid triibumustreid, mille võivad olla Hispaanias kivisse tahunud ka neandertallased või Jaava saarel veelgi varasemad inimlased.

Ent kunst, mis kujutab loomi, inimesi ja fantaasiategelasi, tekkis alles koos meie, nüüdisinimestega.

Maailma kõige varasem märk muusikariistast ja kujutavast kunstist on leitud Euroopast. Fakt on see, et minu enda sugulased − emaliinis otse tõusvas joones – olid juures, kui pilli mängivad ja kunsti armastavad nüüdisinimesed Euroopa hõivasid.

Seda kinnitab tänapäeva geneetika.

***

Aasta pärast esimest kohtumist Svante Pääboga sõitsin Islandile reportaaži tegema ja külastasin Reykjavíkis sellist firmat nagu Decode. Seal intervjueerisin ma üht teist DNA uurimise teerajajat Kári Stefánssoni. Ta ehitas parajasti üles geneetikae evõtet Decode, lähtudes kahest erilisest eeldusest. Esiteks on Island saar, kus inimesed on elanud suhtelises isolatsioonis. Teiseks on paljud islandlased huvitatud suguvõsauurimisest. Mõned neist teavad oma sugupuud 9. sajandini ehk ajani, mil saarel üldse asustus tekkis.

Kári Stefánsson oli meie kohtumise ajal pikk, blond ja silmatorkavalt stiilne viiekümnendates eluaastates mees. Tema intervjueerimine oli väga eriline ülesanne, sama on väitnud ka teised ajakirjanikud. Tal on kombeks olla intervjuu algul ebatavaliselt häbematu. Ent kui ta seejärel leiab, et ajakirjanik vastab tema nõuetele, teeb ta kannapöörde, muutudes meeldivaks ja avalaks.

Õnneks läbisin ma Kári Stefánssoni testi. Istusin ta kabinetis kaua, vaatasin kaunist meremaali seinal ja kuulasin ta plaane.

Ta näitas oma uut arvutiprogrammi, mis põhines sellel, et ta oli lasknud paaril naisel kirjutada välja kõik andmed Islandi kirikuraamatutest. Kõigest paari klahvivajutusega näed oma sugupuud ajas sadu aastaid tagasi, samuti seda, millises suhtes oled sa teiste Islandi suguvõsadega. Tänapäeva tehnoloogia juures võib see tunduda triviaalne, aga 1998. aastal oli säärane programm tõeliselt sensatsiooniline.

Sugupuude andmeid võrdlesid Decode teadurid paljude islandlaste DNA analüüsidega.

Tol ajal toimus Islandil tuline keskustelu kehtivate eetiliste ja juriidiliste reeglite kohta. Muu hulgas arutati, mil määral võib firma Decode saada ligipääsu haiglatest pärit bioloogilistele proovidele. Deba vaibus tasapisi ja ettevõte sai ulatuslikud õigused, ent vastu võeti ka uus seadus, mis seadis teatud piirid.

Üleüldse on eetilised regulatsioonid enamikus riikides rangemaks muutunud, kui võrrelda Metsiku Lääne sarnaste aegadega geneetikas 1980. ja 1990. aastatel.

Pärast ettevõtte rajamist on Kári Stefánsson ja Decode uurijad teinud terve rea teaduslikke avastusi, ennekõike puudutavad need erinevaid geenivariatsioone, mis tõstavad või langetavad eri haiguste esinemise tõenäosust.

Puh eaduslikult on nende tegevus olnud tõeline edulugu. Pea iga kuu avaldasid nad artikleid tipptaseme meditsiiniajakirjades.

Majanduslikult on seis sandim. Decode oli ju algselt mõeldud ärie evõ ena, ent kasumit ei ole nad kunagi teeninud. 2009. aastal läksid nad pankrotti ja firma omandasid USA biotehnoloogiae evõtjad.

Enne seda oli Decode hakanud müüma interneti teel eraisikutele geeniteste, et natukenegi tulu teenida. Ka mina ostsin selle testi. Tollel ajal oli see kõige põhjalikum test, mida eraisik üldse osta sai. See hõlmas miljon „punkti” minu DNA-st ja maksis ligikaudu 15 000 Rootsi krooni. See, et ma selle eest nii palju raha välja käisin, tulenes faktist, et ma kogusin parasjagu materjali oma raamatuks „Geenide tähtsus”, mis ilmus aastal 2011. Tahtsin teada, kuidas ma reageerin, kui saan teada, kui suur risk on mul haigestuda mingitesse haigustesse.

Tegelikult jättis terviseinfo mind suhteliselt külmaks. Pisut suurem risk seal ja pisut väiksem mujal. Näiteks on mul pisut kõrgem tõenäosus teatud vähivormide esinemiseks. Sinna kuulub nahavähk, aga seda teadsin ma juba isegi, arvestades, et ma olen blond ja väga heleda nahaga.

Sain ka teada, et mul on võime lagundada laktoosi ja võin seega juua värsket piima – mis on tavaline põhjaeurooplaste seas, aga ebatavaline suures osas ülejäänud maailmast. Ka see polnud teab mis uudis. Seda, et ma piima talun, olin juba ammu isegi märganud.

Mind paelus hoopis üks teine fakt. Asi, mida ma poleks kuidagi osanud ette näha. Sain teada, et ma kuulun haplogruppi U5.

Decode tehnikud olid niisiis uurinud seda DNA osa, mis on minu mitokondrites – neid väikesi rakustruktuure, mis päritakse ainult emalt ja mis liiguvad üldjoontes muutumatult emalt lapsele põlvkondade kaupa. Mõnikord tekivad mitokondri DNA-s väikesed muudatused ehk mutatsioonid ja seetõttu näevad need eri inimestel pisut erinevad välja. Neid variatsioone saab sorteerida sugupuudesse. Üks haplogrupp vastab sugupuu teatud harule, millel on ühine alus. See tähendab, et kõikidel selle aluse kohal olevatel okstel ja harudel on ühine esiema.

Sel moel said teadlased juba 1980ndatel tuvastada kogu inimkonna emaliini meie kõikide esiema „Eevani”, kes elas Aafrikas nii umbes 200 000 aasta eest.

Nüüd sain teada, et põlvnen sellest „Eeva tütrest”, keda teadlased tähistavad koodiga U5. Teisisõnu olen ma üks „Ursula” tütardest, sest mõnikord nimetatakse seda gruppi ka „Ursulaks”.

Nimi on pärit raamatust, mille Briti geneetik Bryan Sykes kirjutas 2001. aastal toonase geneetika populariseerimiseks. Raamat sattus juba ilmumisel teiste teadlaste kriitikatule alla. Pärast seda on teadus kiiresti edasi arenenud, nii et nüüd on selle sisu veelgi kaheldavam kui toona. Ent mulle Ursula nimi meeldib, nii et ma kasutan seda.

Üks, mida teadlased oskasid minu Decodest saadud tulemuste põhjal öelda, oli see, et U5-le tüüpilised mutatsioonid esinesid juba Euroopa varaste küttide juures. Naine, keda me võime nimetada Ursulaks, oli seega jääajal elanud küttja üks esimesi, kes Euroopasse jõudis.

Kaks minu sugulast, kelles on samasugune mitokondriaalne DNA, said minu tulemuse teada. Nende mõtted läksid kohe lendu. „Mulle on alati meeldinud rännata,” ütles üks. „Arusaadav, et me oleme küttide moodi,” ütles teine, kellele meeldib vabal ajal jahil käia.

Selgitasin, et meie kuulumine U5-rühma mõjutab meie omadusi väga vähesel määral – kui üldse. Mitokondrid hõlmavad kõigest paar tuhandikku protsenti meie DNA-st ja geene on pärast seda, kui meie esiema Ursula Euroopasse tuli, korduvalt lahjendatud.

Pigem on küsimus tunnetes. Me võime mõelda oma emale, oma vanaemale, vanaema emale ja siis ette kujutada veel tuhandet põlvkonda tütreid ja emasid. Minu puhul viib see niisiis tagasi jääaja inimeste juurde, kes mängisid maailma vanimaid teadaolevaid flööte, tegid kõige tuntumad koopamaalingud, arendasid välja õmblusnõela ja töötlesid nahka.

Otsustasin minna reisile, et vaadata, kuidas mu sugulased omal ajal elasid.