Читать книгу Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat - Karin Bojs - Страница 7

ENAMIK TÄNAPÄEVA INIMESTEST võivad oma esiisaks pidada mõnd trollilast. Väike osake meie geenidest on pärit Teistelt.

Nüüdsel ajal nimetatakse Teisi neandertallasteks.

Nende puhul, kes on pärit Euroopast nagu minagi, kujutab see endast vaevalt paari protsenti DNA-st. See tähendab, et minu vanaema vanaema vanaisa võiks olla neandertallane. Trollilaps, kelle isa on neandertallane, võiks seega olla minu vanaema vanaema isa.

Nii see loomulikult ei ole. Minu vanaema vanaema isa elas 19. sajandil. Neandertallase ja nüüdisinimese ristumine leidis aset palju varem, ligi 54 000 aasta eest.

Aga neandertallaste geenide alleelid on säilinud sajandeid. Põhjuseks on see, et rahvastik oli tollal nii väike. Seetõttu avaldasid üksikud ristumised neandertallastega suurt mõju. Lisaks oli neandertallaste pärilikust materjalist kasu. See suurendas ellujäämise ja lastesaamise võimalust.

Meie seksuaalne läbikäimine neandertallastega toimus ilmselt Lähis-Idas – koridoris, mille läbisid kõik inimesed teel Aafrikast muudesse maailmajagudesse. See võis vabalt toimuda Galileas, sest sealsed arheoloogilised leiud kinnitavad, et nüüdisinimesed ja neandertallased elasid ühel ajal. See võis toimuda ka pisut kaugemal põhjas, näiteks nüüdses Liibanonis.

Neandertallased jõudsid sinna kanti esimesena. Nende esivanemad rändasid Aafrikast välja sadu tuhandeid aastaid enne meid. Neandertallaste jälgi leiab Hispaaniast Lääne-Euroopas kuni Siberini idas. Ühed esimesed säilmed leiti 19. sajandi keskel Saksamaalt Neandertali orust ja sealt ka neandertallase nimi.

Pärast Neandertali oru leidu 19. sajandil ja kuni viimaste kümnenditeni välja arvas enamik teadlasi, et nüüdsed eurooplased on justkui neandertallaste lapselapsed. Nad kujutasid ette, et me olime arenenud siin, teistest rahvastest isoleerituna pikka aega, ja ajapikku oli meil välja kujunenud tüüpiline heleda naha ja sirgete juustega eurooplase välimus. Aasia ja Aafrika inimestel arvati olevat oma eraldi arengulood; näiteks asiaate peeti põlvnevateks inimese teistest eellastest, nagu Pekingi ja Jaava inimene.

Neid mõ eid nimetatakse multiregionaalseks hüpoteesiks. Üldjoontes on need valed. Küll aga on neis üksikuid tõeteri. Uuel tehnoloogial põhinev geneetika on need terad ilmsiks toonud.

Rootsis sündinud Svante Pääbo on aidanud iidse DNA abil inimese esiajaloos selgust saada rohkem kui keegi teine.

Tänapäeval on ta üks maailma tuntumaid teadlasi – Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi geneetikaosakonna juhataja, ja seda instituuti on ta ise aidanud Saksamaal Leipzigis ka rajada.

Külastan instituuti selle raamatu kallal töötades kaks korda. Asutus asub suures eriprojekti järgi valminud hoones, mille klaasseintest tulvab sisse valgust. Hoone keskel aatriumis helgib roheliste tiigitaimede keskel vesi. Fuajees on ronimisredel, mis on ehitatud Svante Pääbo juhiste järgi. See on sama kõrge kui kõik neli korrust kokku. Noored teadlased treenivad tavaliselt redelil, enne kui nad sõidavad Aafrikasse kõrgel puulatvades elavaid ahve uurima. Redeli kõrval on tiibklaver, selle juures käib harjutamas koor. Kõik kokku annab aimu instituudi erilisest hingusest. Teadlased uurivad mitut eri valdkonda, nagu psühholoogia, paleontoloogia ja lingvistika, et saada aimu sellest, kuidas me oleme arenenud just niisugusteks inimesteks, nagu me praegu oleme. Ent instituudi põhiline uurimisvaldkond on molekulaarbioloogia ja geneetika.

Vana DNA väljapuhastamise tarbeks sisse seatud erilabor asub all keldris, et vähimgi mustus sisse ei pääseks. Siin all näevad Svante Pääbo ja tema noored kolleegid vaeva tehnoloogia edasiarendamisega. Nüüdseks on neil mujal riikides palju konkurente, aga Leipzigi töörühm on endiselt maailmas juhtpositsioonil. Samal päeval, kui ma instituuti teist korda külastan, avaldavad nad uuringu ühe Hispaanias elanud inimese eellase DNA kohta, mis on ligi 400 000 aastat vana – pärit ajast, mil isegi neandertallased polnud veel välja arenenud.

See, millega Svante Pääbo tegeleb, on tippteadus, mis arendab tehnoloogiat ja teadust edasi. Aga kuulsaks on ta saanud just neandertallastega, ja laiale üldsusele on ta tuttav tänu oma üha täpsematele neandertallaste DNA analüüsidele.

Kui ma tema kabinetti astun, võtab mind esimesena vastu neandertallase skelett, mis seisab laua ja diivani vahel. See koosneb erinevate luude koopiatest, mis on väljakaevamistel leitud.

Neandertallane on lühike ja jässaka kehaehitusega. Svante Pääbo aga on pikk ja kõhetu, pikliku näoga.

Kogu maailma ajalehed on kirjeldanud oma veergudel meetrite kaupa nii tema teadussaavutusi kui ka tema omapärast perekondlikku tausta, kuna ta on Nobeli laureaadi ja Karolinska instituudi rektori Sune Bergströmi salajas hoitud ja abieluväline poeg. Svante Pääbo ise on kirjutanud huvitava autobiograafia „Neandertali inimene” („Neandertalmänniskan”), milles ta tõstab ennekõike esile oma ema, eestlannast põgenikku ja toidukeemikut Karin Pääbot. Ema võttis oma kolmeteistaastase poja omal ajal kaasa Egiptuse-reisile, kus too vaimustus muumiatest.

Nii saigi alguse tema teadlasekarjäär.

Ta kasvas üles Stockholmist lõunas, Bagarmosseni eeslinnas, õppis kaitsejõudude tõlkide koolis vene keelt (üks kaitsejõudude kõige keerukamaid väljaõppeid) ning Uppsala ülikoolis egüptoloogiat ja kopti keelt. Paari aasta pärast loobus ta egüptoloogiast ja võttis käsile hoopis meditsiini. Pärast nelja aastat meditsiiniõpinguid hakkas ta tööle rakubioloogina.

Tema ametlik töö oli ühe viirusvalgu uurimine. Salaja püüdis ta aga saada kätte ka tuhandeaastaste muumiate DNA-d. Tema ülemus ei teadnud asjast midagi, enne kui selle kohta hakkas ilmuma juba esimene teadusartikkel. See avaldati Ida-Saksa ajakirjas, kuna Svante Pääbo oli esimesed muumiad toonud ühest Ida-Berliini muuseumist.

Tagantjärele on selgunud, et see, mida Svante Pääbo pidas sensatsiooniliseks muumia DNA-ks, oli ilmselt kõigest nüüdse aja inimesest sinna sa unud mustuse DNA. Aga vähemasti mõte oli idanema pandud. Ta oli näiliselt tõestanud, et DNA suudab ellu jääda kudedes, mis on tuhandeid aastaid vanad.

Läänes ei pannud keegi seda Ida-Saksa artiklit tähele. Aga aasta hiljem avaldas ta artikli ka Briti ajakirjas Nature. See leidis väga suurt vastukaja. Muu hulgas sai ta kirja ka Allan Wilsonilt Californiast Berkeley ülikoolist, kes oli toona üks maailma juhtivaid evolutsiooni ja DNA spetsialiste. Allan Wilson palus võimalust tulla ja praktiseerida „professor Pääbo” laboris. Svante Pääbo oli tol ajal just saanud kolmkümmend. Tema doktoritöö ei olnud veel valmis ja tema käsutuses ei olnud mitte mingisugust laborit.

Kokku lepiti hoopis nii, et Svante Pääbo võis sõita teadustööd tegema Allan Wilsoni laborisse Californias. Seal oli Allan Wilson oma kolleegidega võtnud kasutusele arheogeneetika, harutamaks lahti inimese esiajalugu.

1987. aastal said nad avaldada esimese publikatsiooni, mis näitab geeniuuringute kaudu, et kõik praeguse aja inimesed põlvnevad Aafrikast. Meie ühine esiema oli üks naine, kes elas Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi. Teda nimetatakse mitokondri-Eevaks. Eeva nimi on loomulikult väike silmapilgutus piibli loomisloole. Mitokondrid on rakkudes paiknevad organellid, mis sisaldavad väheses koguses DNA-d. Algul põhinesid kõik DNA-analüüsid inimese päritolu kohta eranditult mitokondri DNA-l. Sellist DNA-d on nimelt märksa lihtsam analüüsida kui rakutuuma DNA-d, sest enamikus rakkudes on tuhandeid mitokondreid, ent kõigest üks rakutuum. Piirav tegur on see, et mitokondri DNA-d saab kasutada ainult emaliini uurimiseks, sest mitokondrid saame me ainult oma emadelt.

Niisiis oli tehnoloogia juba 1987. aastal piisav selleks, et mitokondri-Eevani välja jõuda, isegi kui töömeetodid näivad tänase pilguga vaadates uskumatult raskepärased. Allan Wilsoni labori noored teadlased sõitsid ringi mööda California sünnitusmaju ja kogusid eri riikidest pärit naiste platsentat. Suure vaevaga said nad platsentadest kätte DNA ja arvutasid siis oma algeliste arvutite taga tulemuse välja.

Linda Vigilant, kes on nüüd Svante Pääbo abikaasa, oli Allan Wilsoni juures doktorant. Tema tegi paar aastat hiljem mitokondri-Eeva kohta uue teadustöö. Arvutid olid endiselt nii jõuetud ja aeglased, et arvutuste peale kulus terve nädal. Ent geneetika oli suure sammu edasi astunud. Üks California teadlane oli välja töötanud DNA kopeerimise meetodi, mida nimetati PCR-iks ja mis kuulutati paar aastat hiljem Nobeli preemia vääriliseks. Selle kopeerimismeetodi abil said teadlased kasutada nüüd oma töö aluseks üksikuid juuksekarvu, mitte tervet platsentat. Maailma eri paigus töötavad antropoloogid aitasid kokku koguda eri ilmanurkades elavate inimeste juuksekarvu. Ja esimese uuringu tulemus leidis kinnitust. Umbes 200 000 aastat tagasi elas Aafrikas üks naine, kellest põlvnevad kõik praegused inimesed. Ta on meie kõikide ühine esiema.