Читать книгу Urmas ja Merike - Karl August Hindrey - Страница 2

Saarlaste laev lähenes vastu õhtut väinale Muhu ja mandri vahel. Triibulised purjed olid paistetanud lõunatuulest. Laevaninal seisis mees ja toetus piigile. Ta oli mõttes, kuna saarlased isekeskis pildusid segamini sõnu ja naeru.

Urmas oli alles varakevadel pääsenud Leedust. Ta oli seal vangina pidanud olema rohkem kui aasta, kuni lunaraha kohale jõudis. Selle oli toonud kaks leedulasest orja ning vabatmees Kärmo. Orjad pidi ta maha jätma lunaks ja Kärmo magas praegu oma peatäit laeva masti ümber laotud kaubakoormal.

Urmas ei mõtelnud praegu tagasi. Navoküla küngasjoon oli ta silmade ees, hoonete rasked õlgkatused, millede ungastest praegu tõusis õhtune suits. Naised on juba püstkodades ametis, suviköökides, talisest tarevangist lahti. Imbil oli poeg olnud ja sellele oli ta nimeks pannud Uldelemb. Habras ta oli, aga poeg on tugev nagu esimenegi, Teevo. Ei taha Imbi kõrval teist naist, isegi mitte uhkuse pärast.

Kuid kuhu sa nüüd paneksidki teise naise, kui ei saa enam ümmardajaidki pidada ega orje? Kõik on läinud lunaks. Lehmad ja lambad ja orjad. Hobuse olevat nad jätnud ja relvad. Nii oli Kärmo kõnelnud, kui ta oli toonud lunaraha.

Aga makstud oli tema eest kui vägevama vanema eest. Urma uhkus tundis rahuldust sellest ühes vihaga, et tal nüüd käed on nii tühjad.

Ta oli tulnud mööda Väina jõge alla läbi liivlaste maa ning oli Ükskülas kohanud saarlasi. Nüüd oli ta siis juba Muhu ja mandri vahel ning päikese loojaku järele jõuavad nad Kividenpää sadamasse. Kui pimedas veel saab hobust, siis jõuab keskööks koju. Kui mitte, siis jõuab sinna lõunaks.

Järsku keeras tuul ja tuli mandrilt. Nõnda et jõuti hilisööl alles Kividenpääle. Ja läbi öö kõndis Urmas Navoküla poole, rühkival jonnakal sammul, kuigi komistades vaevalt seletataval künklisel teel.

Päike oli juba kõrgel, kui metsa tagant hakkasid avarduma väljad ja niidud. Kõige kõrgemal hoonete keskel vanema Uudemeele majad nagu väike küla omaette. Ja nüüd näeb Urmas ka pärnade alles raagus okste kirme tagant oma eluhoonet. Ta teab, et põdrapea kuju on kaunistuseks unkal, kuigi teda silm veel ei seleta. Ja teab, et igal hoonel ja majariistal on ta majamärk: kahest tuliristist läbi käiv pika varrega rist, mis ju on mõõk.

Nüüd, kui ta näeb oma koduküla, puhkab ta jalgu. Ta ei taha jõuda koju higisena, väsinuna. Ta tahab sirgelt kõndida üle tänava ja mitte näidata, kuidas südant sõi ootamine, lootus, pettumus ja jälle ootamine. Ta ei taha näidata läbielatud kibedust, et seal kodus venitati ja viivitati ta vabaksostmisega ja käskjalga pidi saadetama keerulistel teedel ning aega söövalt kaks korda, enne kui kaup sai kindlaks ja leedulastele laoti raha.

Nad olid ta hinna kõrgeks kruvinud, sest ta oli palju nende mehi tapnud ja nende hulgas ühe kuulsa pealiku. Ja mida sai tema parata, kui seal oli niisugune komme, et surmatute naised poosid endid hoonete parte ja purrete pulkade külge?

Kui Urmas puhkas jalgu, tuli küla poolt ratsanik. Urmas tundis temas ära üleaedse Vesiko orja. See vastas küsimistele, mis külas uut, põigeldes ja lausus, et peab sõnumi viima Tõivokülla.

Ei kõlvanudki orjale näidata uudishimu, ja Urmas hakkas edasi sammuma. Ja siis tuli külatänava algusel nähtavale sepp Võibo ja vedas hobusega karuäket parandada.

Ta jäi Urmast nähes seisma ja tõmbas edasi minna tahtva hobuse tagasi, ise nagu tulp, liikumatu ja kange. Tõstis siis käe silmadele, et paremini vaadata. Ja tuli lähedale.

„Tagasi jõudsid, Urmas, ometi.”

„Tagasi. Aega läks liigagi.”

„Kui ei leia paremat paika, peatu minu pool.”

Urmal tuli meelde orja põiklev olek ja ta teadis järsku, et midagi halba on sündinud. Kuid ta ei küsinud, vaid vastas:

„Külla tulen muidugi, kui olen kodus ringi vaadanud.”

„Tuled Kividenpää kaudu? Ja ei kuulnud seal sõnumeid?”

„Pimedas laevalt maale. Ei olnud kedagi, kes oleks jutustanud.”

„Kärmo oleks ikka võinud ütelda ka, et sul kodu ei olegi enam.” Ja ise mujale vaadates jutustas sepp, et vanem Uudemeel andnud tema talu Aliste Teasele, kes maksnud muist lunaraha. Oli odavasti andnud. Loomad ka kõik. Selle siis võtnud Imbi südamesse või tabanud teda kuri silm ja ta hakanud põdema. Ja surnud ühel päeval kaevu juurde. Samal päeval, kui Teas hakanud vedama oma majariistu tarre, kuigi seal neid riistu veel ülearugi olnud. Ka nurmed jaotatud Teasele. Ja siis mõne päeva pärast ei pidanud väike poeg külanaiste piima sees ja surnud ka. Ning nüüd kevadel jäämineku ajal uppunud ka Teevo, jah, läinud jääkambale teine, noh, mida teab nelja-aastane? Hakanud pangal sõitma ja siis uppunud.

Nad seisid seal kolmekesi tänava algusel, nagu ei olekski neil elu sees, Urmas, sepp ja hobune. Siis hakkas Urmas nagu aeglaselt ärkama, tõstis käe ja silus korra üle lauba. Ta ei lausunud sõnagi, kahmas korraks mõõga järele, kuid käsi vajus loiult alla. Siis tõmbas ta end järsku sirgu ja hakkas tagasi minema kiirel, kärsitul sammul. Pöördus teelt paremat kätt kaasikusse, kõndis seda mööda kaugemale metsa ja rändas seal sihita edasi kuni õhtuni. Ta näris puuoksi, järas vahetevahel oma käerandmeid ja vajus öö tulekul samblale, jäi poolunne, virgus niiskusest ja külmast ja tegi tuld nagu unes.

Neli päeva ta rändas nii metsas, ikka ringi oma koduküla ümber. Kui ta aga märkas, et küla tuleb nähtavale, pööras ta jälle metsa tagasi. Mõtted, mis ta mõtles, olid kõik lühikesed ja ei viinud kaugele, nagu ka teed, mis ta kõndis, olid umbsed ja tikkusid tihnikusse.

Neljanda päeva õhtul hakkas ta nälga tundma. Siis nägi ta Imbi nägu, mis oli nõnda õrn, nägi ta habrast kuju ja nägi ka väikest Teevot, nagu ta siis oli, kui ta ise oli läinud ugalaste juurde. Järsku meenusid talle leedulaste naised, kellest ta ise mõnda oli rippumas näinud.

Et jumalad temale vihased olid, see oli talle selge. Millega ta nende viha oli välja kutsunud, seda ta ei teadnud. Aga küllap oli olnud inimesi, kes jumalatele olid tema üle kaevanud. Neile tuleb kätte maksta, neile inimestele. Ja jumalatega tuleb viha pidada, seda ta tundis oma hinge põhjas. Viha pidada, mitte neile alla vanduda, kuni nad kõik jälle heaks teevad.

Näljasena ja kurjana kõndis Urmas nüüd otsejoones küla poole. Ta ei heitnud aga pilku kaugemale kui vaja, ta nägi vaid rada oma jalgade ees ja vältis vaatamast oma kodu kui ka vanema Uudemeele talu katuseid.

Kõhnaks oli ta jäänud ja põlevad silmad olid tal auku vajunud, kui ta astus sepa juurde sisse.

Ta sõi, mis talle ette toodi, teadmata, mida ta suhu ajas, ei kõnelnud palju ja laskis teist kõnelda.

Ta vältis naiste ja sepa poegade pilke, mis niigi käisid temast mööda ning üle, et mitte solvata kaastundega.

Nii sai ta kuulda, et ta hobune ja relvad on vanema juures hoiul. Hoiul nad pidid kuskil olema, sest ta on sõjamees. Ja sõjamehelt võetakse vaid võitluses ta relvastus ja hobune.

Ta ütles sepale, et homme läheb vanema juurde nõudma oma vara, seda, mis veel üle jäänud. Ei ütelnud ta seda ei kibedalt ega ähvardavalt. Ta kõneles üsna rahulikult nagu igapäevasest asjast. Kuid sepp kartis selle rahu taga olevat suure viha ja vihkamise ning andis nõu ikka rahulikult asja ajada.

Tease käest võib ju talu ja maad jälle tagasi saada, kui talle tasutakse väljapandud raha. Ja kui ta ei taha anda, alles siis võib otsustada mõõk ja teras. Eks aeg näita, kuidas on parem. Aga vanemaga nüüd kokku minna ei ole tark. Tal on ikkagi mehi ja poolehoidu. Kui ka vastaseid. Aga praegu ei ole need viimased veel kindlad.

Urmas oskas praegu mõtelda vaid vähe. Ta teadis vaid, et mõtleb homme juba selgelt. Pika paastu järele söödud toit oli nagu pähe löönud ning ta silmad tahtsid kinni vajuda. Sepp juhatas ta asemele, mis oli pehme nahkadest ja vaipadest, ja Urmas vajus nagu meelemärkusetuks lööduna teadmatusesse.

Vanem Uudemeel saatis järgmisel päeval sepa juurde kuulama, kunas Urmas tuleb hobuse ja relvade järele. Ka hõbedat olevat veel järele jäänud.

Kuid Urmas magas alles ja sepp teda ei äratanud. Ta magas veel selle päeva läbi, ärkas õhtul, sõi ja jäi uuesti magama.

Sepp Võibo oli samavanune mees nagu Urmaski, kolmekümne ümber. Nad olid õieti lapsepõlve sõbrad, kui võib sõpruseks nimetada noorusest jäänud mälestusi, ühistest retkedest veele ja jääle, metsa küttimisele ja kalale, kaklusi ja leppimisi. Sepaks olla on suur auamet, kuid Urmas oli võimsate vanemate verd, oli olnud rikas ja kaugel käinud, relvatarvitamist õppimas käinud noorena Saares ja Ugandis sealsete vanemate õppemeistrite juures ning oli elanud suurtsugu meeste ja isandrahva elu. Oli pidanud sõda Rootsis ja Noogartimaal ning läinud veel rikkamaks. Tema aga, sepp Võibo, oli ka käinud kaugel, oli olnud aastagi Ojomaal ja õppinud seal oma oskust, mis oli ta teinud kuulsaks Sakalas ja Ridalas, Rävelas ja Ugalas, kuid oli ikkagi seisuse vahe, mis mõlemaid vanemaks saanud mehi ei lasknud üksteisele seista nõnda lähedal, nagu nad vahest mõlemad oleksid soovinud. Sepp tundis Urma vastu suurt, kuid varjatud poolehoidu, ja viimane oli sepikojas palju sagedamini, kui seda nõudsid läbirääkimised mõne mõõga, kilbi või käevõru tegemise või parandamise kohta. Urmas oli ühtelugu tundnud vajadust kõnelda sepaga kõiksugu keeruliste viiside üle, kuidas taguda ja karastada seda või teist rauda, kuidas ehtida mõõgapidet ja kaitserauda ja kuidas kullata või hõbetada tera ülemist osa. Kahekesi olid nad mõnegi paranduse ammu juures välja mõtelnud, selle haruldase uue relva juures, mis laskis õigemini kui vibu. Ja kui Urmas oma tares laskis tavalistest pajaaukudest madalamale raiuda seinte sisse aknad, et pääseks tarre päevavalgus ka talvel, siis oli sepp teinud nad pajalaudade viisil ettelükatavaiks raamideks, mis olid kaetud põiega. Nad mõlemad olid unistanud materjalist, mis oleks läbipaistev nagu need helmed, mis olid toodud kaugelt ja kaunistasid naiste kui meeste käevõrusid ja olid joodetud neidude pärgadesse. Nad olid mõtteid mõlgutanud sellisest rikkusest, et kokku joota võida nii palju helmeid, kuni sellest saaks ruut, mis laseks rohkem valgust läbi kui põis. Kuid olid peatuma jäänud viimase juures kui isegi juba liiga uuel ja teiste peavõngutamist väljakutsuval lahkumisel senisest tavalisest kombest.

Vanem Uudemeel ootas Urmast. Ta nägi temas alatist võistlejat, kuigi ta seda endale ise ei tahtnud tunnistada.

Urma vanaisa oli olnud veel kihelkonna vanem ja kihelkond oli olnud tol ajal palju suurem. Siis olid kihelkonda kuulunud veel Seljanmäe, Päivoneeme, Arevalla ja Ilmankaio külad, mis olid peale Urma vanaisa surma liitunud Keero kihelkonnaga, mille vanemaks oli nüüd Meeme.

Urma vanaisa oli langenud ühes kahe vanema pojaga merel või Rootsis. Oli oodatud neid mitu aastat ja kuuldused kõnelnud hiljem, et Rootsi mehed kiidelnud, kuidas nad ühel saarel hävitanud eestlaste väejõugu vange võtmata. Urma vanaisa Kaubi loeti siis kadunuks. Ja kuna Urma isa Kõo oli tol ajal alles väike poisike, valiti Uudemeele isa Meelvili vanemaks.

Urma sugukond oli väikeseks jäänud. Ta isa Kõo kolm naist olid noorelt surnud, kui suur taud käis üle maa. Kui surid ühes inimestega metsloomad: põdrad, hirved ja tarvad. Urma lell Metsolemb oli noorena juba rännanud üle Peipsi vadjalaste maale Laugajõele ja siis oli ka Kõo surnud.

Nii oli siis perekonnast siia järele jäänud vaid Urmas, kes end ka ei olnud sidunud suure ja rikka perekonnaga, vaid oli oma naise kaasa toonud retkelt Ahvenasaartele. Võtnud alles küpsemata piigakese kaasa, heledapäise ja hapra, kes aga mõistis mängida kannelt ja laulda võõraid viise, ning selle kasvatanud ta enesele naiseks.

Uudemeel nägi selles, et Urmas ei toonud naisega kaasa sugukonna suurust, küllaltki põhjust rahulolemiseks, kuid ühtlasi ka midagi tõrgest, teisiti olla tahtmist ka siin nagu pea igas teises asjas. Küla nõupidamistel võis Urmas vardjana istuda ükskõikselt ja jahedalt ja mitte midagi lausuda. Kui aga küsiti tema arvamist, siis käis see enamasti vanema omale risti vastu ja leidis isegi sageli teiste heakskiitu, kuigi Uudemeel jällegi oskas oma sugukonna suuruse ja teiste järeleandmise tõttu oma arvamist läbi suruda ja maksma panna. Kuid teda sõi Urma ükskõiksus ja rahu ka sel puhul.

Urmas jälle omaltpoolt mõistis Uudemeelt väga hästi. Uudemeel tahtis teenida ja teenida lasta vaid oma tahet ja võimu. Seejuures ei olnud ta ei saagiahne ega kokkuhoidlik. Ta hoolitses oma kihelkonna käekäigu eest, tahtis teda näha austatuna ja jõukana, mehisena ja väärikana teiste seas. Ta sundis ühistele ettevõtetele, määras külvi- ja lõikuseaja ning sõlmis kasulikke leppeid naabritega ja välisrahvaga. Kuid Urmas mõistis, et kõige selle tõukejõuks oli siiski suur enesearmastus ning auahnus. Uudemeel arvas nagu, et ilma temata ei teata ega tehta midagi.

Uudemeel omaltpoolt pidas iga üksikut vajalikuks oma kihelkonna heaks. Ja kuna Urmas ei alistunud sellele nõudele ja käis pahatihti vaid oma rada, ka teisi meelitades oma eeskujuga suuremale iseseisvusele, siis nägi Uudemeel Urmas vastast ning isegi tõrgest, kahjulikku meest.

Urmas jälle arvustas endamisi ja mõnikord ka teiste seas Uudemeele leppimatust, mis kunagi ei tahtnud taganeda võetud seisukohalt. Ta ei leppinud hästi Seljanmäe, Päivoneeme, Arevalla ja Ilmankaio rahvaga, kes olid nüüd Keero kihelkonnas ja keda valitses praegu Meeme. Ta jonnis nendega, katsus neile alati vastu olla ja nende mõnikord õiglasi soove piiride ja karjamaa, alemaa ja killavooride asjus täitmata jätta. Ja kihelkonna rahvas, kes armastas kiusu ajada ja tundis nagu vana vingu kihelkonnast lahkulöömise pärast, aitas kaasa. Urma meelest oleks pidanud ühel nõul olema Meemega, kes oli mõistlik ja isegi väga kaval mees, seejuures vapper ja lugupeetud üle kauge maa. Ta sõna maksis palju Raiküla maapäeval, ning alati oli ta sellel poolel, kuhu kaldus maakondade ja kihelkondade vanemate enamus. Ning paistis igati, et Meemel oli õigem taip olukorrast. Kui tema oli soovitanud sõda, siis oli sõda ka toonud võitu ja kasu. Ja kui ta oli olnud rahu poolt ja mõni maakond oli siis omapead otsustanud minna retkele, siis oli see tavaliselt äpardunud. Ning teati arvata, et ta meelega hoidis tagasi teisi maakondi, et jonnakad sõjanõudjad saaksid õpetust. Aga teisest küljest oli ka Uudemeel sellepoolest rahvale teada, et ka tema töötas Meeme poolt soovitatud sõjakäigule vastu ja nimelt samasuguse sihiga.

Urmas aga soovis leppimist ja maakondade kui ka kihelkondade vanemate ühistamist kõigis asjus. Ta oleks tahtnud, et käsud käiksid läbi kõik maakonnad ja leiaksid siis täitmist igas nurgas. Ta tahtis, et virulasedki tuleksid appi, saadaksid mehi ja moona, kui saarlastel oli tegu vikerlastega Rootsi rannikul või Ahvenamaal või kui on vaja võtta ette sõjasõitu Leedumaale või venelaste vastu Peipsi lõunasoppi ehk Irboska varjaagist suurvalitseja vastu.

Kuid kuna Urmas nägi seda visa jonnakust mitte vaid naaber­kihelkondades üksi, siis teadis ta ka oma mõtte lahendamise raskust, aga oma arvustamistahtest ta siiski ei loobunud. Ning seda arvustust nägi Uudemeel Urma vaikimiseski ning eraldumises.

Oli hele päikesepaisteline ilm, kui Urmas astus Uudemeele õue. Ta tundis vanema tare, ta mäletas ta kõrgemat järge pika laua otsas, mis oli nikerdustega ja värvilise kirjaga kaunistatud küljelaudadega pink. Neil käetugedel lamasid nõupidamistel Uudemeele pikad käevõrudega kaunistatud karvased ja kuivetanud käsivarred, millede lihased olid konarlikud nagu tammepuust.

Urmas tundis seda. Ta tundis seintel olevaid vaipu ja nahku, milledel rippus kalleid relvi. Ta tundis seintel olevaid raskeid kirste, milledes oli mõningat rikkust, võõramaist kalevit, siidi ning ehteid. Seda oli Uudemeel mõnikord näidanud.

Seda Urmas tundis ja arvas, et nüüd on nii mõnigi ese tema ja Imbi varast neis kirstudes. Ja tülgas oli tal astuda üle läve. Ta ütles õues olevale orjale, et ootab. Tulgu vanem välja.

Vanem aga ilmus ise lävele ja kutsus ta sisse. Kuna keeldumine oleks paistnud ilmse vaenuavaldusena, siis järgnes Urmas talle.

Uudemeel saatis sees olevad naised välja, asus oma järile. Urmale paistis see nagu asumine mingile kohtumõistmisele ja ta istus järile, mille ta viis akna lähedale. Tõmbas näpuga üle valgust andva põie.

Uudemeele kulmud tõmbusid süngeks. See oli Urma poolt nagu mõistaandmine, et ka Uudemeel võis taganeda omast seisukohast, mida ta varem oli kaitsnud kas või teise naeru­vääristamisega. Et siis ise seda akent järele teha.

„Jumalad on kurjad sulle,” ütles ta. Ta suur kongus nina tungis teraste silmade vahelt ette nagu süüdistaja.

Urmas ei näinud seda. Ta ei vaadanudki Uudemeele poole. Ja kui on jumalad kurjad, siis on see nende ja Urma omavaheline asi.

„Ma ju ütlesin, et ei pea oma kihelkonna mees minema võitlema teiste teenistuses. Iga mehe kaotus teeb kihelkonna vaesemaks ja ta varanduse kaotus kahandab kihelkonna jõudu.”

Selle vastu ei olnud palju ütelda. Kuid Urmas vastas siiski.

„Ma ei võidelnud teiste teenistuses, vaid läksin sõtta omal kulul ja tahtel.”

„Ning nüüd pidid sa maksma lunaraha, mida makstakse vaid võimsamate maavanemate eest.”

Puna tõusis Uudemeele näkku.

„Hooplesid ja suurustasid. Selle eest tehti sind ka vaeseks.”

Urmas tõusis nüüd püsti. Ta vaatas külmalt Uudemeelele silmadesse.

„Lõin maha nende suuremad vanemad. Nende naised poosid endid parte ja purrete külge. Selle eest maksin. Aga ei olnud minu teha, et naine ja lapsed surma said.”

„Jumalad olid kurjad,” lausus Uudemeel nagu ähvardades. „Kui sa oleksid koju jäänud, siis vahest ei oleks su perekond nüüd Manalas, vaevalises varjuriigis.”

„On kodus kükitajate usk, nende usk, kes kardavad surma, see Manala usk. Tuleriidal põlenute hinged on vabad ja rõõmsad. Miks ei lasknud sa mu naist ja lapsi põletada?”

Uudemeel pööras oma silmad kõrvale. Ta ei tahtnud ütelda, et oleks ilmaaegne toredus olnud, et oleks siis kaasa pidanud andma ehte- ja tarbeasju ja et need olid müüdud lunaraha saamiseks. Ta vastas, et oli nõu peetud vanemate meestega ning et need olid pooldanud matmist.

Urmas teadis, et Uudemeel oli muidugi teinud matmise ettepaneku ja et ei olnud siis vasturääkijaid. Pealegi kui kindel ei olnud, et Urmas tuleb elusalt tagasi. Sest kes teab, mida võib veel juhtuda pikal teel. Nii olid siis Imbi ja tema pojad maetud kalmele nagu vaesem rahvas, kelle peied ei vääri suurt lõkendavat ja loiskavat riita.

„Sul on veel natuke raha järele jäänud,” lausus nüüd Uudemeel, et katkestada vaikust. Ta ütles seda nagu tusaselt-asjalikult ja läks ühe kirstu juurde. Sealt tõi ta välja nahkkoti ja luges sellest ette lauale paar tosinat hõbemünti. Ta ei ütelnud, et oli ümber vahetanud ühe kuldmündi hõbedaks.

Urmas tunnistas raha ükskõikse pilguga, pani ta kotti tagasi ja selle kaukasse. Siis otsis ta pilk mööda seinu.

Uudemeel mõistis ja tõi kerese varjust välja Urma mõõgad, kilbid, mis olid päritud isalt ja vanaisalt. Ta tõi ambu, vibud ja nooled, tõi tapreid ja nahkkiivrite seast ka ühe raudse. Tõi sületäie sületäie järele, muist kõige väärtuslikumat laadi, teist, mis oli päritud ja rohkem mälestuste püha väärtusega. Laual oli koorem relvi.

„Ja mu hobune?” küsis Urmas.

Uudemeel astus lävele ja hüüdis orjale, et see tooks hobuse.

Urmas astus välja.

Kui hobune toodi, läks ta tema juurde, laskis oma käsivart nuusutada, korraldas lakka ja silitas loomale üle kaela ja selja.

Hobune puristas ja nühkis oma pead vastu ta õlga.

Kui siis Urmas astus jälle tarre, et ära kanda oma relvad, takistas teda selles Uudemeel ja käsutas orja seda tegema.

„Ei saanud su varandusest rohkem alale jätta,” lausus ta veidi viivitades. „Ei olnud mehi, kes oleksid rohkem suutnud maksta, aeg on praegu niisugune.”

„See ei ole tõsi.”

„Kuidas ei ole tõsi! Teas ei tahtnud rohkem maksta…”

„Oleksid ise võinud võtta kas või pandiks.” Urmas oli seda ütelnud päris lihtsalt, ilma etteheiteta, nagu väsinult või ükskõikselt. Kuid kuna see oli nõnda lihtne ja ka õige, vihastas see Uudemeelt. Ta hakkas pikalt ja laialt seletama, kuhu ta igale poole oli olnud kohustatud maksma ja jagama, nõnda et ta ise kuidagi ei saanud. Ja kuna oli lunaraha ruttu vaja, siis pidi kiirustama.

Urma ilme oli jälle ükskõikne ja õieti Uudemeele arust kõrk nagu alati. Uudemeel luges sellest näost, et Urma pärast võib see kõik nõnda olla ja ei tarvitse nõnda olla, kuid olgu see nõnda või teisiti — talitatud on igapidi madala mehe viisil, mitte vanema kohaselt.

Uudemeel tundis ise, et ta ei teinud hästi, kui näiliselt asjalikult küsis ja siiski sellega väljendas pilget, tähendades relvade koormale: „Mis hakkad sa peale kõige sellega?”

„Sellega koguvad mehed kuulsust ja vara,” vastas Urmas lihtsalt. Ja ta ei märganudki omapoolset solvet, kui ta küsis, mida peab ta hobuse toitmise eest maksma. Tal oli aga nii suur tahe teha selge vahe vanemaga, et ta tõepoolest soovis mitte vähematki võlgu jääda.

Sellele ei teadnud Uudemeel midagi vastata. Nad jäid teineteisele silmi vaatama, Urmas küsivalt ja ükskõikselt ning siis imestades, kui nägi vihasoont vanema laubal tõusmas. Uudemeel nägi aga seda imestust ja heitis käega.

Nüüd mõistis ka Urmas, et oli oma vara hooldajat haavanud, ja lausus:

„Sul ikka oli muret ka valvata, et orjad looma hästi hoiavad. Ole siis terve!”

Nende sõnadega, mis olid ka mõeldud hüvastijätuna, hakkas ta sammuma õuevärava poole, hobune käekõrval.

Ta ei pannud tähele, kuidas aitadest ja püstkojast jälgisid teda naiste ja tütarlaste pilgud. Hetkeks läbistas Uudemeele pead mõttekäik, et ei peaks teda nõnda minna laskma. Et oleks vahest vana vimma lõpetamine, kui ta Urma seoks enesega lähemalt seega, et saaks temast väimehe. Tal oli seitse tütart, jumalad olid teda õnnistanud vaid ühe pojaga ja sellest ei tundnud ta suurt rõõmu, sest see lonkas ja targad ei olnud osanud lühemat jalga kasvama panna, ja jumalad ei olnud tähele pannud urikivil ohverdatud ande.

Kuid ta kahetses kohe oma kutset, et Urmas tulgu tagasi ja joogu kann mõdu ja söögu põdraliha temaga koos. Urmas tänas vaid, nagu oleks ta kutset kuulnud poole kõrvaga.

„Viin relvad ja hobuse sepa juurde,” ütles ta.

Uudemeel oli liiga uhke küsima, mida mõtleb Urmas nüüd peale hakata, kas esialgu külasse jääda või sõita kohe merele või maad mööda saagile.

Urmas väljus, jättes värava sulgemise orjade hooleks, ja sammus küla teed mööda edasi, kus talle vastu tuli mehi, kes teda peatasid. Ka nemad tahtsid teada ta kavatsusist. Nad olid sõbralikud, kuid sõnaahtrad oma küsimistes.

Urmas ütles, et ei ole veel mingit kindlat otsust teinud. Üks meestest lausus, et kui vahest abi vaja, siis ütelgu.

Urmas vaatas talle suurelt otsa ja mees ruttas ütlema:

„Vanem oli varem Teasega juba kõik maha teinud… nii ei saanud meie enne jaole… Oleksime ikka su talu ja nurmed alles jätnud.”

Urma pilk läks nagu pehmemaks. Aga ta heitis laisalt käega. Temale olid inimesed kõik nagu päris võõraks jäänud. Vaid sepp Võibo oli veel nagu kaaslane. Ja sellele ütles ta siis, et võtab homme teekonna ette vadjalaste maale.

Ei kõlbaks temale sõita niiviisi nagu praegu ei randlaste, saarlaste ega ka ugalastega kuhugi saagile. Hobune vaid ja relvad. Ka teenistusesse astuda mõne väiksema vanema või ülema juurde niisugusel retkel ei sünniks. Ta tahaks olla ise oma peremees.

Kui Võibo talle meelde tuletas, et ta ka ugalastega kaasa oli läinud leedulaste maale, siis vastas Urmas, et tal olid siis omad sulased kaasas ja et oli ikkagi iseseisev mees selles sõjas ega allunud mitte kellelegi.

Ta teadis nüüd, nagu ta enesele seda oli poolenisti varemgi ütelnud, et see iseseisvus oligi maksma läinud kogu ta varanduse. Ta oli talitanud iseseisvalt, oli oma salgaga tunginud omapead sügavamale Leedumaale, kui seda olid teinud ugalased, oli küll koos nendega läinud, kuid siis seal võõrsil end lahus hoidnud, et sel viisil vältida saagi jagamist. Nii siis oligi ta sattunud leedulaste ülejõu vastu, keda olid hädasuitsu sambad kutsunud appi tagamaalt. Ja nii olid ta kaaslased tapetud ja ta ise oli selja tagant saanud nuiaga pähe ja nii oli ta langenud vangi.

Kuigi ta kõneles Võiboga võimalusest leida rannikul või mujal mehi, kes oleksid valmis minema temaga saagijaotuse peale kaasa, kusjuures ta ikkagi oleks juht ja isand, siiski teadis ta ise, et ta seda hästi ei pea sobivaks enesele. Parem ikkagi minna venelaste maale vadjalaste sekka. Seal on ta ju lelle juures, kes isalt võttis kaasa varandust, hobuseid ja orje, kui ta hakkas endale rajama Laugajõel teist kodu. Sealt võiski ta saada varandust otsast pealehakkamiseks. Ja võiks ju ka astuda, kui muu ei õnnestuks, Noogarti valitseja teenistusele. Seal on kalevastest meestest sangarväeosa, saab oma keeltki kõnelda nende keskel. Eks teadnudki sellest kõnelda sealtpoolt ori Kauko, kes neid ise näinud, kui uhked need on ja lugupeetud.

Võibo ei vaielnud vastu. Ta teadis, et see on ilmaaegu ja et Urmas teeb vaevalt kunagi midagi teise mehe nõuande järgi. Ning õieti käis ju praegune seisukord ka Võibo tunde vastu. Urma rikkusega ja väljapaistva seisundiga oli nagu midagi ka temal enesel kaduma läinud. Pea nagu oleks ta ise pisut vaesemaks jäänud. Sest seni oli olnud ikkagi mingisugune vastukaal olemas Uudemeele suurusiha vastu, ta kohati liigse mõistlikkuse või jälle liigse tormakuse vastu. Ei teadnud Võibo seda õieti seletada, kuid Urmas oli ta meelest nagu vanemaks rohkem sündinud. Tal oli nagu avaram ja laiem viis, heldem käsi ja uhkem meel. Ta ei kaevanud ega kirunud, kui tal halvasti läks, ta naeratas vaid kõrgilt. Ja ta ei olnud kade, kui teisel midagi õnnestus. Aga kui ta kohtas halba meest, siis ta nagu ei tundnud teda. Uudemeel ei olnud paha vanem, arukas ja kaval, kuid meeldivam oli ikkagi Urmas, kel puudus omakasu visa jonnakus.

Selge oli Võibole, et Urmas siit nüüd pidi lahkuma. Kuid miks ei tahtnud ta minna üldisemat ja tuttavamat teed üle mere? Sinna, kust alati tuli suuri rikkusi randadelt ja võõrastelt laevadelt? Tõsi ju on, et ka Valgjärve ja Ilmanjärve valitseja maadelt saab tuua kuulsust ja rikkust, tõsi ju on, Laadoka kaldaid mööda on sõitnud küllalt omamaa mehi ja pildunud seal tuld küladesse. Kuid see oleks nagu rohkem Virumaa, Harjumaa ja Rävela meeste valdkond, see on neile juba lähem ja nagu rohkem külje all. Võibo meelest nagu oleks parem, kui Urmas püüaks kas või leedulastele tasuda. Kuid kui ta osutas nendele, siis vastas Urmas:

„Ega ma neilegi taha kinkida.”

Nad panid vastu ööd urikivi juures pühas hiies lepitustalituse toime Urma isaga, emaga ja naisega. Võibo oli kutsunud targa, kes tappis Võibo poolt kaasatoodud varsa. Urma isa hing õnnistagu iga ettevõtet. Ta kasvatagu ise suureks varss ja ratsutagu vaimude teedel kaasa oma pojaga ning peletagu eest kõik vaenulikud ja salakavalad pahad ukud.

Tark oli selgete silmadega keskealine mees, põlisest tarkade perekonnast. Ta tappis varsa vana pronkskirvega, mille peal oli saladuslikku kirja ja mis oli pärit esivanemalt, kelle hing elab tuhandeaastase tamme ladvas. Selle tamme oli ta ise enesele istutanud tulevaseks koduks.

Tark vaatas üles tamme latva, kui ta oli joonud varsa kaelasoonest voolavat verd väikesest vaskkopsikust, millel ei olnud sarnasust nüüd tarvitusel olevatega. Siis lahkas ta looma, vaatas ta sisikonda, pomises salasõnu ning lausus siis, et esivanema vaim on sõbralik Urma isale ja Urmale enesele.

Ta küpsetas varsa südame, sõi ise sellest ja andis ka Urmale ning Võibole. Nii küpsetas ta ka varsa aju, jagas sellest teistele ning pildus väikesi tükikesi tulle Urma emale, naisele ja lastele urjaks. Paremad osad lõikas ta lihaks enesele ja meestele kaasa ja põletas järelejäänu loitval tulel. Ning pimeduses kõrgele leegitseva tule paistel laulis ta vana laulu, mille sõnad olid Urmale ja Võibole nagu mõnest võõrast unustatud keelest.

Kui Urmas ja Võibo jälle jõudsid koju, siis oli tare valgustatud pirdudega, mis seisid pilaku vahel ja tulejalgadel. Naised olid magamisasemed katnud Urma perekonna hingedele ja Võibole ning Urmale enesele laotanud õlgi põrandale, nagu seda nõudis komme surnute pühal, mille Võibo nüüd pani toime Urma lahkumise puhul.

Urmas oli talle tänulik selle eest ja seda rohkem veel, et ta oli teada saanud, kuidas Võibo ka Imbi ja laste surma puhul kõigiti oli hoolitsenud austava ning lepitava urja eest. Ta oli käinud hiies ja oli ka välja pannud öisi ande nende hingede teekonna jaoks.

Võibo juures see öö ei magatud. Naised küpsetasid koldel varsa ja veise liha ning aegamööda tuli külalisi, kes olid ikka olnud Urmale sõbrad. Joodi mõdu ja humalaga kibedaks ja kangeks aetud õlut ning vana Õnnelemb, kes oli juba olnud Urma isa noorem sõber, tõi koguni kaasa lähkri punast ja nahkvoolikus kollast viina, mille ta hiljuti saanud sakslastelt Kividenpää sadamast. Need olid selle omakorda saanud saagiks Saksamaalt Rootsi minevalt laevalt, mis pidi ikka kaupa vedama kuningaile ja teistele vägevaile. Saarlased olid ju, tõsi küll, Õnnelemme üle löönud ja saanud temalt, kui ta purju olid pannud selle haruldase joogiga, terve koorma kopranahku. Ning sellepärast olgu nüüd see viin ka joodud sõbra poja auks ja lahkumiseks: tema ise hoiab sest ajast peale vana harjunud mõdu ja õlle poole. Ja kopranahku on tal veel olemas ja saab neid jälle. Sest kobras on suurelt siginenud jälle, suured tammid ehitanud Arojõkke ja sel viisil üle ujutanud kogu Kaasiku Altmaa ja rabaks teinud niidud Vesinurmeni välja.

Laulik oli tulnud oma kandlega ja pajatas lugusid vapratest meestest ja kuulsusest, sõjateedest ning hädadest merel ja maal. Ta laulis siinolevate meeste tegudest ja sõitudest, kaitsevaist ukudest ja kurjadest nõidadest, lõi salmi salmi järele ja mehed kordasid kooris. Viis kõmas tares nagu sügisene tuul, mis õõnelt langeb ja tõuseb majanurkade ümber. Lapsi ja naisi kuulas ustepiitade najal või põrandal õlgedel ja pirdude tuli vabises rahutult, kui mehed kordasid koos eietavaid sõnu, mornilt altkulmu vaadates lahingute kirjeldusi, ja naeratavate silmadega, kui laulik laulis lõbudest ja rõõmust.

Ka Urmale pühendas laulik sõnu. Ta kiitis ta noorust, mis oli siiski võimaldanud juba pikka mehetööd võõrastel randadel ja maadel, kurtis ta isa ja pere surma ja laulis õnne kaasa uutele teedele.

Urmas tundis kogu külalislahkust lohutusena, millele ta tõrges loomus õieti ei tahtnud alistuda. Ta oli sõnaaher, kuid sellepoolest ju tunti teda. Nii oli ta tavaline olek, kuigi ka oli nähtud, et ta võib elavalt kõnelema sattuda. Temast saadi aga aru praegu, ja mehed mõistsid, et raske on olla rõõmus, kui oled kõik kaotanud.

Nad istusid kõik hommikuni välja. Ja seisid mõlemal pool reas tänaval, kui Urmas istus hobusele.

Varakevadine härmatis läikis maas, lõoke seisis kõrgel taevas ja sirises, kuldnokad istusid okstel, mis alles näitasid pungade väikesi paistetusi.

Urmas ei heitnud enam pilkugi meestele. Ta ei tundnud ka looduse äratavat ning lootust elama panevat ergutust. Ta vaatas oma hobuse kaelale ja ratsutas minema. Selja taha jäid rasked, lasuvad õlgkatused madalale rippuvate jääpurikatega. Nende katuste all olid avatud uksed ja pajaaugud. Inimesi vaatas talle järele, kui ta alul sammus, siis kiires traavis ratsutas minema, relvis, kilp vasakul käsivarrel, nagu sõjamees vaenlasile vastu.

Kuid nad ütlesid enestele, et ei olnud nagu sünnis see ratsutamine ilma saatjaskonnata, ilma sulasteta. Nad tundsid seda kõik, mitte vaid sepp Võibo, et külast kaob keegi, kes oma minekuga jätab koha tühjaks.

Ta oli neile jutustanud öösel, et enne oma sõitu Peipsi taha Laugajõge mööda üles peab ta veel minema Järvamaale. Et seal on mees, kellele ta on tõotuse andnud, et aitab teda ühes ettevõttes. Sest see on teda kord varem aidanud.

Õieti ei teadnud Urmas isegi, mis asjas ta peab abiks olema. Kuid ta oli kergelt lubanud, sest kellelegi ei tahtnud ta võlgu jääda.

Külast oli ta juba kaugel väljas, kui äkki jooksis tihnikust välja kaks meest ja peatus teel hobuse ees.

Nad olid relvis, kuid olid ta endised orjad Havald ja Meeldes.

„Võta meid kaasa,” ütles rootslane Havald, „meie ei taha teisi isandaid kui sind.”

„Võta kaasa, sul on ustavaid sulaseid vaja. Võidelda me mõistame,” lausus vadjalane Meeldes ja sülitas rohukõrre hammaste vahelt välja.

„Kaugele ma teid õige viin nõnda?” küsis Urmas ja naeratas. „Mind peetakse varsti kinni orjade vargana.”

Nad võtsid kaukast välja nahkmütsid, mille ääre alla oli kinnitatud peent jõhvi sälgude sabadest. See langes õlgadele nagu pikk juus ja varjas nende pügatud peade reetvuse.

Aga Urmas ei olnud nõus. Ta ütles nüüd karmilt:

„Minge minema, mul ei ole abi vaja.”

„Nii mina ju arvasin ka,” tähendas rootslane mõtlikult ning aeglaselt. „Arvasin isegi, et oleme sulle siin vist raskuseks. Aga kaugemal, kui kokku saame, siis läheks sul meid vaja. Sa minevat vadjalaste maale?”

Urmas ei vastanud, vaid vaatas kaugusesse.

Vadjalane tõmbas oma punase karvaga kaetud kämblaga enesele üle lauba, ta helesinised väikesed silmad tedretähnilises näos vaatasid usaldades endist isandat ja ta ütles siis rahulikult:

„Ega me siia ikkagi ei jää.”

Urmas nagu ei kuulnudki, vaid ratsutas minema.

Havald ajas oma pika keha sirgu, nagu tahaks ta ringutada. Ta habemes näost, mis oli ka põsenukkidel täis valkjaid karvu, ei saanud aga muud lugeda kui ükskõiksust. Üksteisest eemal seisvad hallid silmad vaatasid kulmude sirgete puhmaste alt lahkujale järele, nagu ei olekski sündinud midagi erilist.

Seda oli ta ju arvestanud.

Mõlemad läksid tagasi tihnikusse, kus oli leppade külge köidetud kaks hobust. Nad olid võtnud kõige paremad, ja Havald vaatles oma kõrvi kiitva pilguga, enne kui talle selga istus.

Sõna lausumata pöördusid nad ida poole, kus üsna lähedal juba hakkas end laotama mets.

Nad ratsutasid mööda kitsast rada, mida mööda oli veetud palke ja puid. Ojani jõudnud, keerasid nad vette ja ratsutasid vulisevat madalat sängi mööda, kuni päike oli kõrgel. Siis keerasid nad järsku laande, kus ei olnud teed ega rada.