Читать книгу Urmas ja Merike - Karl August Hindrey - Страница 4

Kihelkonna vanem Vaado tuli külalistele vastu õue väraval. Ta oli laiade õlgadega, keskmist kasvu, teraste silmadega, kuid rahuliku moega. Sügavad jooned ümber suu andsid nagu karmi ja mõru ilme, kuid praegu ta naeratas kergelt, kui kutsus Urma ühes kaaslastega tarre.

Urmas pidas teda umbes kuuekümne­aastaseks. Ta oli teada saanud, et mehel oli olnud muret perekonnas. Vanem poeg oli läinud Peipsile, et külastada teisel pool järve sugulasi, ja oli uppunud ühes kaaslastega. Ning ta kolmelt naiselt oli tal vaid tütreid. Neistki olid mitmed olnud nõrgad, nii et nad viidi peale sündimist metsa. Üks tütar oli viidud mehele Ugandisse, kuid seal oli ta surnud halltõve kätte. Teine tütar oli teisel pool Peipsit vadjalasel mehel ja langenud vaesusesse, kuna mees oli jäänud järve raju käes rinnahaigeks. Pikne oli põlema süüdanud ka laudad ja aidad, nii et siitpoolt saadetud abi ka ei piisanud.

Vaado kannatas jumalate viha all. Kannatas rahva salajaste mõtete all, et ükski ohver ei aidanud, toogu ta neid nii suuri ja rikkalikke kui tahes. Jumalad kiusasid teda ja kihelkond oleks vanemana näinud meelsamini meest, kel oleks õnnelikum saatus. Ei olnud tal ka käsi õnnelik viimasel ajal. Ta oli lasknud hobuseid tuua Ugandist, kuid need hakkasid köhima. Ta oli varakult lasknud külvata, ja öökülm oli vilja rikkunud. Ta oli kiusu ajanud ilmaga ja oodanud paremat heinateo aega, aga siis oli tulnud pikk vihm. Ta meel oli haigeks jäänud ja harjunud nägema juba pisiasjus jumalate viha: kui tuhkur oli murdnud kanu, oli ta selleski näinud pahaendelisi märke. Ning nüüd oli ta välja kutsunud metsameeste viha, sest need olid käinud Kaskenpää külas lõivu nõudmas, poolvägisi, poolnaerul, aga ta oli neid lasknud taga ajada ning üks neist oli langenud. Nüüd ähvardasid nad kättemaksuga. Alles mõne päeva eest oli ta leidnud oma õues püsti maa sisse löödud oda ja keegi ei olnud näinud, kes tõi selle sõjakuulutuse.

Kuid midagi ei näidanud ta olekus, et ta tundis end ebakindlana ja kiusatuna. Ta enesetunne sai tuge teadmisest, et ta oli suurtsugu perekonnast, et ta isa oli juba olnud kihelkonna vanem ja vanaisa suure küla vanem ning lell oli olnud isegi maavanem. Saatuse löögid ei olnud ta varandust vähendanud niipalju, et see oleks olnud eriti tunduv.

„Ta on väsinud mees,” mõtles aga Urmas, kui Vaado kutsus ta tarre, ise sammudes ees. „Ja luuvalu on tal ka,” mõtles ta edasi, sest ta nägi tema natuke kanget kõnnakut.

Lauale oli juba valmis pandud rooge, milledest erilist tähelepanu endale tõmbas terve küpsetatud hirv, kelle sees oli püsti pronks- ja hõbekaunistustega vanamoelise peaga nuga, nagu nad olid päritud põlvest põlve. Oli kauneid kandikuid ja vaagnaid, ning seinadki olid ehitud vaipadega külaliste auks.

Sisse astudes nägi Urmas kojast tarre käival uksel teiste talitavate naiste seas tüdrukut, kes teda hetkeks vaatles tõsiselt uuriva, nagu imestava pilguga ja siis kadus aurupilve alla, mis tuli joana ühes küpsiste lõhnadega leeruumist. Urmale jäi meelde ta tugev, tiheda lihaga, kuid madalavõitu kasv, tahtejõuline lõug, väga heledad juuksed ja silmad, mis olid kullakarva tumedad.

Urmas pidi järsku mõtlema Imbile. Ei olnud selle võõra tüdruku ja Imbi vahel sarnasust, kuid oli siiski. Hetkeks seisis Imbi kuju Urma silma ees nagu ilmsi: habras kuju vaiksete näojoontega, tuhkjas juus natuke kähar ja lauk sirge keskel, hellad, soojad silmad, mis vaatasid usaldades ning alistudes piklikust näost, mille lõug oli lohukesega, kuid siiski nagu jonnakas. Ja pead hoidis ta püsti uhkelt, natuke viltu, nagu suudaks see väike inimene ülalt alla vaadata kõigele, mis talle ei meeldi.

Urmas nägi teda nii selgelt, et iga naast tema vööl helkis isevärvi sellejärele, kuidas temale langes valgus. Helmeread sulasid jugadeks ta rinnal ja käed näpitsesid neis, nagu nad seda tegid, kui Imbi kaalus, mida ja kuidas küsida.

„Imbi tuli kaasa kuni siianigi,” mõtles Urmas, „õhtul lähen urikivi juurde ja viin midagi.” Ning laual hakkas ta kõrvale panema toitu, mida ta kavatses talle ohverdada hiies.

Peremees ja teised nägid seda, kuid vaikisid, sest ei kõlvanud küsida. Ka tüdruk, kes tuli tagasi ning tõi vana mõdu, nägi seda, ja Urma ning ta pilgud kohtusid. Jälle nägi Urmas tõsidust ta silmis, kuid teadis järsku, et ta niisama heledalt ja lapselikult oskab naerda, nagu seda võis ka Imbi. Ja kõnnak, kui tüdruk väljus, oli ka Imbi oma, rahulik, aga edenev.

„See on vanema kolmas tütar,” mõtles Urmas, oli seda aga teadnud kohe esimesel pilgul. Nii ei kanna pead teised kui põlised käskijad. Urmas oli temast eile kuulnud, et olevat isemeelne ja hellitatud. Kuid mehe ette tüdruk, nagu Kuulevase juures oli kõneldud. Ei tahtnud olla isatalus, kus teistel naistel palju tahtmisi. Oli lasknud ehitada metsa äärde uue alemaa kõrvale teise talu, kus ise oli perenaiseks hulga sulastega. Need olid relvis isegi künnil, sest oli karta tõmbamist ja tüdruk ei tahtnud end lasta ära viia. Kosilasi oli käinud kaugeltki, isa oli teda isegi lubanud Ugandisse rikka kihelkonnavanema pojale, aga see pidanud sõitma tühjalt tagasi — tüdruk ei ole tahtnud minna. Nüüd oli ähvardatud siit ja sealt, et küll tuleme järele ja viime vägisi.

Majapidamine olevat tal aga korras ja see talitamishimu olevat tal emalt. See oli toodud Karjalast, kui Vaado oli noormees olnud ja teinud sõjasõidu kaasa virulastega merd mööda itta. Aga naine ei olnud ka karjalane, räägitud, et oli kuskilt saarelt ja sattunud vangi karjalaste kätte, kust Vaado ta saanud sõjasaagiks. Oli olnud väle ja karm naine, väle ka suuga ja karm käega. Oli vaid varakult surnud.

See oli siis see Kääroküla Merike, kes oli kangem vennast Lõvolemmest, rohkem nagu mehe ette, nagu nad rääkisid Kuulevase juures. Aga Lõvolemb oli ka teisest emast, sestsamast, kes oli kitsi ja kõrk ja kandis ehteid isegi tööajal.

Merike tuli ja läks ning Urmas ei pidanud küll ei mehelikuks ega viisakaks teda vaadata, kuid selle tüdruku pilk oli nagu sundiv teda jälgima. Ja mõlema vahel tekkis kogu pidusöögi kestes nagu tutvus ja lähedus, olgugi et nad sõnagi ei vahetanud.

Vaado aga hakkas aegamööda, kui oli pärinud ja kuulda saanud kõike, mis tõi külalise siia nurka, tüürima oma soovi poole.

„Mis sa, külaline Urmas, oled vaid külaline, kes kõnnib mööda ja teda ei näegi enam? Ei ole otsida seal vadjalaste pool õieti midagi paremat, olgugi et sul seal sugulasi. Mul ka seal sugulasi, aga ei ole neist paremat midagi. Sina astu õige mulle külameheks, maad on küllalt ja teeme alet juurde.” Urmas ei võtnud küsimust kaalumisegi alla. Aga ka Kuulevane ühes pojaga lõid sekka. Neil ei olnud nende tunne veel kujunenud sooviks ega mõtteks, aga nüüd, kus vanem tuli sellega ette, olid nad kohe rahutud, et viimaks ei saa sellest asja, Tõivo oli juba mahti saanud kõnelda küla noormeestega ja kiita oma uut tuttavat, kes on nii kaugel käinud ja nagu igast liigutusest näha, sõjamees ja suurest soost. Salaja oli ta haudunud mõtet, et viimaks võtab Urmas ta kaasa üle Peipsi. Saaks maailma näha ja välja siit sopist, kus kuuled vaid kauget kõma sellest, mida tehakse mujal maailmas, sõidetakse ja sõditakse; siin ei ole muud midagi, kui vaata, et olgu vili külvatud ja koristatud, sekka vaid mõni hundijaht või minek tarvastele. Kuigi praegu siiski oli midagi erutavamat. Kuid seks olekski olnud vaja Urma siiajäämist.

Sellest tegigi juttu Vaado.

„Ega sa praegu sõita saagi, näe, pööripäeval keeras tuul itta. Ja sinna ta nüüd jääb mõnekski ajaks. Ei ole head sõitu Peipsil praegu. Või aga küljetuulega randa mööda üles põhja poole ja siis jälle küljetuulega lõuna poole… ei ole suurem asi sõit nõnda. Ja meil parajasti vaja sinusugust meest.”

Kuulevane hakkas kõnelema metsameestest ja tegi Vaadol kergemaks rääkida oma pahandustest ja äpardustest.

„Merikegi tuli ära,” lausus Vaado, saates pilguga tütart, kes viis parajasti tühjad mõdukannud uuele täitmisele, „ei ole nüüd enam julge olla seal omas talus, kui juba oda toodi õue.”

Neid olevat olnud paarkümmend meest viimasel kallaletungil. Aga eks mõned on kojugi jäänud, nõnda et neid võib olla rohkemgi.

Urmas kuulas juttu kaunis osavõtuta. Niisuguseid metsamehi oli mujalgi, seaduste eest põgenejaid ja veritasu pärast tagaaetuid. Neid oli raske püüda laantes ja soode taga. Kuid tema neid ei olekski läinud kimbutama. Ja ta avaldaski oma mõtteid:

„Seal võib olla mõnigi mees, kes on sattunud ülekohtuselt vägevate viha alla. Ning mõnel on olnud jumalad vastu, et perekond on jäänud väikeseks ja teistel suur hõimkond. Kui kaua sa verevõlale siis vastu pead? Meie nurgaski oli noor, kena poiss, hakkaja ning vapper ja naeru sai alati. Aga isa ja vennad läksid randlastega merele ja jäidki. Temal aga juhtus tüli külavanema pojaga ning äigas kord kaikaga ja teine oligi valmis. Külavanema teised pojad tapsid ta ema ja õe ja poiss ise sai metsa. Sealt siis sõdis külavanema vastu ja tappis tal veel kaks poega ja lelle, siis ei olnud tast enam midagi kuulda.”

„Jah, nii on,” vastas Vaado ja nagu surus tagasi ohke. „Nüüd on meil aga riid niisuguste meestega ja teevad ei tea mida.”

„Oleksid võinud leppidagi,” lausus Urmas, „nagu kuulsin, ei olegi nad ses külas palju liiga teinud.”

„Ega nad nüüd enam lepi,” arvas Kuulevane, „nüüd neil ka juba verevõlg tasuda.”

„Saab ju tasu anda ka vereta,” möönis Urmas.

Aga Vaado ja küla uhkus ei lubanud läheneda sellele mõttele. Eriti, kus oli suurem jõud selja taga ja vastased ikkagi väljaspool seadust ja koduta hulgused.

Kuid oma matka Peipsi poole lükkas Urmas edasi. Kui see idatuul püsis pikemat aega, siis ei olnud kerge saada üle järve. Pealegi lubas Vaado lasta järele kuulata, kas on Lohusuus parajasti minekuvalmis mehi ja venesid.

Mõdu oli vana ja kange ning Urmas tuli natuke välja oma kinnisest olekust. Nüüd hakkas ta küsimistele vastama väiksema tagasihoiuga ja jutustas, kuidas ta oli vangi sattunud Leedus, tähendas, et lunastusmaks temalt kogu ta varanduse võtnud. Sellest, kui palju ta kaotanud, mõistsid mehed, et suurelt mehelt oli nõutud ka suurt hinda. Edasi jutustas ta siis, kuidas ta läinud kustutama Harjumaale tänuvõlga, nõnda et aidanud sõjakaaslast retkel Karjalasse. Aga see sõit ei toonud midagi peale kaotuste. Nad sattunud tagasitulekul Suursaare juures vastu suurele ülevõimule, kaotanud neli laeva ja palju mehi. Sõjaseltsiline oli selle kaotuse välja kutsunud oma jonnakusega, tahtnud ööd mööda saata Suursaarel ja oodata paremat tuult, selle asemel, et küljetuulega tulla piki Viru randa. Siis aga olid Karjala sissid olnud järgmisel hommikul kallal nagu mesilaste pere. Suure vaevaga sai kaks laeva tulema, sõjaseltsiline sattunud vaenlaste kätte või langenud. Ei olnud seal aega oma laevu siduda ninapidi kokku, ei olnud sel mõtetki, oli vaid võimalik katsuda läbi pugeda karjalaste laevarindest ja lootus panna suuremaile purjedele. Ning see oli õnnestund vaid kahele laevale.

Vaado ja Kuulevane küsisid sõjaseltsilise nime, tema perekonna seisu ja kes nüüd on pärija. Küsisid kõike seda, kui palju loomi ja mitu adramaad, selle asjaliku huviga, mis on omane inimestel, kes on eemal kiiremalt liikuvast elust, ja Urmas vastas ning jutt sobis õhtupoolikuni.

Kui söömine ja joomine oli lõpetatud, palus Urmas mõnda kestelt või rätti, kuhu võiks mahutada uriks kõrvalepandud palad.

Nüüd astus Merike, kes kogu aeg oli seisnud uksepiidal ja kuulanud, laua juurde. Tal oli kogu aeg valmis olnud korvike. Sinna pani ta juba kõik valitud palad sisse: hirveliha, paistekakku, oakaunu, suitsulõhet, anekintsu ja pähklaid mee sees. Pani kõik hoolikalt kollaste ja punetavate vahtralehtede peale ning lisas omalt poolt juurde veel kuhjakese soola.

„Ma aitan viia,” ütles ta, vaatas nagu mineku käsku oodates Urmale silma.

Esimest korda kuulis Urmas ta häält. Ja jäi hetkeks kuulatama, nagu kaiguks hääle kõla veel edasi. See oli ju Imbi hääl! Seesama sügav kõla, mis oli nõnda pehme nagu roheline sammal ja nõnda soe, kui temale paistab puude vahelt päike. Või nagu see punane vask, millest oli olnud kandik ta endises kodus, sama kandik, mida Imbi oli puhastanud pehme villaga ja küürinud ta loomapeadega kirjast välja tolmu. See kandik oli mõnikord kolisenud nii sügavalt ja pehmelt.

Nüüd nägi Urmas, et Merike näojoonteski oli palju sarnasust Imbiga. Sama piklik nägu, samasuguselt üks kulm kõrgemal teisest ja sama ümmargune ettepoole nihkuv lõug lohukesega. Vaid habras oli olnud Imbi, aga Merike oli kogu oma saleduse juures ümmar ja tiheda lihaga.

„Ole terve,” ütles Urmas, „aga ma saan isegi.”

„Ma näitan sulle teed hiide,” vastas Merike lühidalt, nagu ei oleks ta kuulnud Urma sõnu. Ja sammus korviga uksest välja.

Nüüd pidi Urmas talle järele astuma. Kui ta õues jõudis tema kõrvale ja teised olid maha jäänud, ütles Merike ja vaatas ise kõrvale:

„Ma panin veel midagi korvi. Ka seda läheb tal vaja.”

Urmas nägi, et ta oli pannud sinna lina, lõnga, nõelu ja vardaid. See oli kallis kink, sest nõelad olid pronksist ja vardad muist rauast, muist peenelt voolitud luust.

Urmas ei lausunud midagi. Temale lõi südamesse, et nad vist unustasid kodus Imbile kaasa panna neid asju, mis tal ju kui naisel on teises elus hädavajalikud.

Kui nad olid väljas õueväravast, laskis Merike Urma pool sammu ette, nagu seda nõudis komme. Ta näitas käega kõrgemal küla tagant paistva püha hiie poole, mida juba Urmas oma külasse tulekul sellena oli ära tundnud.

Kumbki ei kõnelnud. Urmas tahtis küsida, kust Merike teab, et ta tahab viia ohvrit oma kadunud naisele. Aga ta lükkas küsimuse edasi ja ta mõtted hakkasid kõndima koduradu, kuni jõuti hiieni.

Sel oli tehtud ümber püstaed, mis oli hästi korras hoitud. Üle paistsid juba tõmmuks löönud tammed ja tumedad pärnad. Veripunaselt paistis vahelt üks vaher.

Urmas avas värava ning astus rajatud teele, mis viis pärnade alt nagu võlvitud sammaskäiku mööda kõrgemale kohale, kus konardusid laiade haaravate oksadega tammed.

Oli hämar nende suurte puude all ja vaikne, kuna vaid latvades üleval mühises idatuul.

Urmas nägi suurt urikivi ühe tamme all, teise all puust musta tömpi madalat jumalakuju, millele oli tehtud katus peale. Ka selle kuju ees oli urikivi. Ja puutüvele tema taga oli löödud ohvriloomade pealuid, riputatud värvilisi linte ja riiet, mis olid juba luitunud ja narmendamas tuulest ja vihmast. Teiste puude okstelt rippus loomade luid. Ning ühe puu külge oli löödud inimese kolp.

Urmas astus esimese kivi juurde, pöördus siis tagasi ja sirutas käe korvi järele. Merike ulatas talle kätte ohvrianni ja läks siis kaugemale hiide, kus lagedamal kohal oli ringis kive ühe suurema ümber.

Urmas võttis oksi valmislaotud riidalt, lõi taela sisse tuld ja süütas kivile ohvrilõkke. Ta kandis veel puid juurde, et tuli saaks vägev, ning siis nägi ta, kuidas Merike oli oma kivile tule teinud, millesse ta aegajalt pani midagi.

Urmas teadis, et naised ohverdavad sageli omal viisil, panevad tulle kõiksugu rohu- ja viljakõrsi, paelakesi ja marju ja palvetavad oma naistepalveid.

Suits tõusis püsti puude võlvistiku alla ja käänas siis latvade all tuule käes urikivist paremale. See oli hea nõnda ja Urmas teadis, et tema ohver võetakse vastu sõbralikult.

Kui kõik oli põlenud tuhaks, mõtles Urmas, et süütab ka tule selle jumala ees. Kuid siis arvas ta, et on mõni kohalik jumal. Igatahes puudusid temal Taara märgid: ei olnud puu sees ega kuju juures näha vasara kuju ega ratast. Tema jumalaks aga oli vägev Tooru, kes sõitis pilvedel ja lõhkus vasaraga välke sagima. Ta jättis mõtte ning vaatas Merike poole, kes viskas viimase peotäie tulle ja sammus siis teist teed värava poole.

Kanarbik punetas edelas vajuva päikse käes ja rada lookles alla tumeda siuna. Urmas vaatas nagu rõõmsa pilguga üle maastiku, mis oli soe ja kuidagi nagu koduseks saanud. Ta hing oli leidnud pühal talitusel rahu.

Ta istus rajaäärsele kivile ja ootas, kuni Merike järele tuleb. Siis küsis ta:

„Kust sa teadsid, et viin ohvri naisele?” Merike põskedele tõusid lohukesed. Esimest korda nägi Urmas teda nüüd naeratavat. Ja ta nägu seisis vastu päikest ning hele juus säras nagu vaikne loit ümber ta pea. Nägu säras, silmad särasid, kogu see naeratus oli kullatud.

„Sa ei pannud kõrvale mõdu,” vastas ta. „Mehele oleks ka mõdu vaja olnud.”

Nii lihtne oli seletus. Kuid Urmale meeldis see tähelepanuvõime.

Merike jäi seisma ja vaatas tagasi hiie poole, mis loitis loojaku käes, kuna puude tüvede vahelt paistsid sügavad varjud.

„Aituma ka lõngade ja nõelte eest,” ütles nüüd Urmas.

„Oled võõras siin, ei tea sa ju kuskilt võtta,” seletas Merike Urma unustamist. Kust teabki mees, mis on naistele vaja?

„Olen võõras jah siin,” kõneles nüüd Urmas aeglaselt. „Kombed siinpool teised kui meil, keelgi teistmoodi. Palju sõnu, mis ma ei mõistagi. Aga seal vadjalaste maal teisel pool Peipsit, seal pidavat enne harjuma kui mõistad.”

„Meilgi siin vadjalasi,” seletas tüdruk, „päris küla kohe”, ja ta näitas käega kirde poole.

„Teil siin surnuid ei põletata,” arutas Urmas, „teie olete Manala usku — nägin kääpaid hiie kõrval.”

„Põletavad mõned ka,” lausus tüdruk, „rannapoolne rahvas põhja pool põletab.”

„Meilegi hakkavad tooma selle kurva jumala. Kuigi ainult naiste, laste, vaeste ja orjade jaoks.” Ta hingas sügavamalt ja jätkas:

„Tahtsin kord välja kaevata naise ja lapsed, et siis põletada. Aga laitsid maha. Ei olnud mul ka vara, et lepitada maa-alust jumalat. Kui oleksin andnud hobuse, siis ei oleks ma saanud minema.”

Urmas oli seda lausunud nagu enesele. Kuid häbenes nüüd, et kõneleb naisterahvale oma tunnetest. Ta tõusis järsku püsti ning mõlemad kõndisid vaikides alla küla poole.

Vanema õuevärava ees lahkusid nad, kuigi Vaado oli pakkunud külalisele peavarju. Aga Urmas ei tahtnud haavata Kuulevast ning lubas järgmisel päeval jälle kuulama tulla, kuidas on teadetega Peipsi poolt. Sest Vaado oli saatnud ratsakäskjala Lohusuu poole. Kuulevase pool oli jälle palju rahvast koos, kes tahtis kuulda kauge võõra juttu. Pajaaugud lükati kinni ja süüdati pirrud ning leetuli heitis valgust ja varjude kirme üle nägude.

Oli juba tuttavaks saanud vanema kutse Urmale, et ta siia jäägu. Ka teadsid mehed rääkida, et Laugajõe pool olevat olnud suur ikaldus ja karta olevat, et nüüd tulevad vadjalased üle Peipsi röövima. Ning arutati, et paras aeg oleks jälle minna uue linnuse ehitamise kallale, sest viljakoristamine on lõpukorral. Saaks vastu talvet veel palju ära teha, et kui tulevad üle jää, siis oleks kindlam vastu panna.

Urmas tundis end ebamugavana selle rahva keskel siin, kes oli nõnda muretu, et lükkas edasi vajaliku enesekaitse. Ta läks nagu kärsituks ja küsis, miks ei ole siis ehitus lõpule viidud juba varem. Vastati, et arvamised läinud pooleks, mõned pooldanud vana linnust, see aga olnud Peipsi rannarahvale liiga kaugel maa sees. Ka vanem Vaado olnud vana linnuse poolt, aga maavanem pooldanud uut ehitust rohkem ranna lähedale. Ja siis hakatudki ehitama kolme aasta eest.

Urmast huvitas järsku, kui kaugel nad võiksid olla ehitusega. Ta tundis enda siin jõude olevat ja tegevuseta, ta oli palju näinud neid kantse ja üsna ootamata ütles ta, et ratsutab õige homme vaatama, mis seal on tehtud ja tegemata jäetud. Ja ega head nõu ei põlatavat.

Oldi kohe nõus teda sinna saatma, kutset kihelkonnale aga ei olevat veel saadetud, et asutagu ehitamisele.

Urmas mõistis ka põhjusi, miks töö siin nõnda ei edene. Rahvast elas siin harvalt ja sõjakas ta õieti ka ei olnud. Nii et neil puudusid töölised orjade näol. Vähemalt nägi ta siinpool orje palju vähem kui läänes, põhjas ja lõunas. Ja ta tundis kerget põlgusega segatud kannatamatust. Siin venis õieti nagu kõik, isegi keel ja kõne oli siin aeglasem.

Ta heitis hindava pilgu üle nooremate, nägi Tõivo jõurikast kogu ja siirast ettevõtlikku nägu. Ka Lõvolemb oli tulnud. Tal ei olnud sarnasust Merikega, oli kõhn, pikk poiss, aga sitke ehitusega ja näoga, mis kõrkuse taha varjas oma kohmetust ja teoiha. Vähemalt nõudis ta teiste noorte seas metsameeste ülesotsimist ja nuhtlemist, nagu oli kuulda vanemate meeste jutukõmina sekka.

„Ei ole siin ka õigeid kombeid,” mõtles Urmas, „nooremad ei oska siin vaikida, kui vanemad mehed kõnelevad.” Kuid ta mõistis ka, et teine oli vanema poeg ja tõmbas sellena kaasealisi sekka kõnelema. Isa oli tal ju vana ja varsti võis temast enesest saada vanem. Ja kuigi ei olnud vanema aukoht päritav, siiski oli vägev ka harjumus ja kes söandaks suurele suguseltsile ja rikkusele vastu seista, et olgu siis mõni sellest suguseltsist enesest. Ja Urmas arvas, et vahest viib see noormees ikkagi siinsele rahvale rohkem jaksu sisse.

Järgmisel hommikul läks Urmas Vaado poole, et küsida käskjala järele. Merike tuli õues vastu, seisatas ja küsis:

„Ega sa pahaks ei pannud, kui kõnetasin sind eile ja viisin su hiide?”

„Aituma ütlesin sulle.”

„Ei ole kombeks, et tütarlaps kõneleb kohe nii võõraga.”

„Kas seda kuulsid hiljem?” naeris Urmas.

Puna jooksis üle Merike näo kuni kaelani ja ta silmad ekslesid. Siis aga vaatas ta vahvalt Urmale silmi ja vastas:

„Tädi ütles jah.” Lisas siis rahulikult seletades: „Mul ema ammu surnud, võõraid siin ei käi, kust tean ma kombeid!”

„Ole niisama, nagu oled,” lausus Urmas heatahtlikult, mõtles aga, et ikkagi vanema hellitatud laps.

Kuid sedasama ütles kohe ka Merike: „Ma ju kihelkonna vanema tütar, mis ma ka teen, kõik on õige.”

Ta silmis oli uhkust ühes kerge kibedusega.

„Ole niisugune, nagu oled,” kordas nüüd Urmas. „Ei ole sinus valet ega tagamõtteid. Nõnda on hea kõnelda.”

Merike nägu kaotas kohe oma uhke karmuse ja ta ütles pehme sõbralikkusega, nagu annaks head nõu:

„Sa peaksid meie targa juures käima.”

„Miks seda?” küsis Urmas veidi hämmastudes.

„Et teada saada, kas sul maksab minna vadjalaste maale. Meie tark annab head nõu. Ta loeb taeva tähtedest inimeste elu. Peopesast ütleb, mis on sündinud ja mis tuleb. Kui ta tahab ütelda. Mõnikord ta ei taha.”

Ja Merike seletas, kuidas tark, kes elavat teisel pool küla omaette hiies palkmajas, olevat kuulus üle kauge maa, ise kaugel käinud, virmaliste maal ja isegi Ojomaal. Ning ravivat inimesi terveks ja loomi ja olevat parandanud isegi hullu hundi hammustust.

Urmas naeratas, kuid lubas täita Merike soovi. Ütles aga, et enne tahab minna linnust vaatama.

Kui ta astus tarre, leidis ta Vaado vaatlemas relvi. Ta tõmbas pöidlaga üle ühe mõõgatera, ja seinale oli püsti seatud odasid.

„Kui metsamehed peaksid tulema, siis läheb vaja,” seletas ta. „Aga poeg tahab neist ette jõuda ja neid enne külastada,” muigas ta nagu läbi pahanduse. Ning Urmas mõistis, et temale ei olnud meeltmööda see sekeldus meestega laanes. Ja ta kuulis, kuidas oli lugu olnud selle tapetud metsamehega. Nad olid ta jälgimisel kätte saanud ja tahtnud teda sundida, et ta viigu neid salateid mööda oma seltsimeeste peidupaika. Ta viinud nad aga rappa, vedanud soolaugaste vahel ringi ja hakanud siis naerma, et nüüd ei pääsevat siit enam ükski välja. Vihaga löödud ta surnuks. Aga mehed teinud enestele pajudest rajad ja saanud ikkagi hingega tagasi.

Mis puutub linnusesse, siis mingu peale Urmas seda vaatama. Jutt ikaldusest Laugajõel olevat õige. Ja küllap vadjalased püüavad talvel üle Peipsi tulla. Kuid karta ei maksvat, nemad suure väega ikkagi ei tule ja paarisaja mehe pärast ei ole linnust vaja. Teine lugu olevat, kui tuleb karjalasi ja ingerlasi ja neil eesotsas Laadoka järvelt juhid. Või Ilmanjärve ja Noogarti venelastest pealikud. Need pilluvad rahvaparvi sõtta. On nii mõndagi nähtud siin Peipsi ääres. Isegi Viru randlased tõmmanud kord laevad kose kohal maale, veeretanud palkidel kosest mööda jõkke ja tulnud Peipsile. Võtnud rannas küladest, mis võtta, ja läinud siis laevadega Peipsi lõunasse venelastele selga. Aga seal kaotanud palju mehi. Teist teed sõitnud mõned siis üles mööda Emajõge ja jätnud haavatud Ugandisse. Üks neist haavatuist olnud kange mees, paranenud, asutanud Emajõe äärde küla ja olevat praegu kuulus vanem, nimi aga läinud meelest.

Urmas tundis seda vanemat, teadis ka nende randlaste sõitu venelaste maale. Aga nii see Vaado on, nii on nad siin kõik, elavad rahulikult, ja teevad kõike vaid umbkaudu ning unustavad nimed. Vanem Sakaga oli Urmas ise käinud Leedumaal ja läheks praegugi kuhu tahes temaga kaasa — oli leidlik mees ja vapper.

Ta ütles lühidalt Vaadole, et on olnud koos Sakaga Leedus ja teab, kuidas mehed olnud kimbus Peipsi vetega. Neil merel teised laevad, mis ei tunne Peipsi ristlainetust. Sellest siis venelased oma laiakõhuliste venedega saanudki kasu. Aga Saka ehitavat nüüd Emajõel ka laevu Peipsi jaoks ja maksab kord kätte.

Vaado vaatas oma teraste silmadega Urmast, kes oli tast nii palju noorem ja ergem. Ta nagu kaalus, kui palju see mees siin võiks korda saata ja mil viisil teda siin teha jääjaks. Kuid ei lausunud sellest midagi, ütles vaid, et võtku kaasa ka Lõvolemb, et see õpiks midagi linnuse ehitamisest.

Urmas ratsutas välja oma uue hobusega, kaasas Kuulevane, Tõivo, Lõvolemb ja veel mehi külast. Neile tuligi vastu käskjalg, kes teatas maavanema sõnast, et kihelkonnad jätkaku ehitamist. Vadja mehed olevat juba teel oma killavooridega.