Читать книгу Urmas ja Merike - Karl August Hindrey - Страница 3

Tarva kollakaspunane nahk vilksahtas läbi ragiseva puhmastiku, heledad pikad sarved läigahtasid kord ja vajusid kohe alla ja üks koer kaebas järsku haledalt teiste marulise haukumise sekka. Rägastik vajus vaona eemale ja jällegi kostis haukumine natuke kaugemal, ainult mahajäänud koer aiatas edasi. „See on muidugi Mustu,” mõtles Tõivo, „noor teine, ei mõista end hoida.” Ta ruttas, oli juba veidi hingest ära pikast tagaajamisest. „Visa sõnn, visa sõnn,” kordas ta ikka jälle uuesti ja ta süda vasardas: kui mitte Illuko varem tarvale juurde ei jõua!

Ta tormas läbi kastemärgade põõsaste ja sõnajala edasi, leidis vinguvalt haliseva koera, kes talt nagu abi ootas. Kuid siin oli vaid surm veel aitajaks, sest kogu sisikond oli väljas ja roided külje pealt avatud. Tõivo vajutas oda kärme löögiga loomale südamesse ja kiirustas edasi, kui tarvas jälle paigal seisis, jauras ja norskas ja ühel koeral juba hääl kippus kinni jääma sellest hommikust saadik kestnud haukumisest.

Tõivo leidis ühe oma viltuläinud oda ristloodis puutüve sees. Kui ta selle välja kiskus, kahises ülevalt kollaseid lehti metsa sügisesse vinasse.

„Ma pean rahulikum olema,” ütles ta enesele. Ja jälle meenusid talle isa sõnad, et oti, tarva ja põdra jahil olgu mees vagane ja käsi kindel. Kaks noolt oli kaduma läinud juba rutuga sihtimisega. Aga see sõnn oli ka vilgas, kuigi turjaga nagu mägi.

Ju ta seesama ikka on, kes Urito poisikesed surnuks puistas ja läinud sügisel Vaado ühes hobusega puruks kaevas. Tal on paha vaim sees. Varitseb tihnikus ja tungib järsku kallale. Aga Otenamb ütleb, et lähevad vanadusega kõik tigedaks ja lõhuvad lehmigi.

Et ta aga kaval on, seda on ta näinud hommikust peale. Ei lähe ega lähe tihnikust lagedale, et saaks vibuga lasta või oda visata. Ja koeradki ei saa padrikus õieti liikuda, tema aga toetab tagumiku kibuvitsa põõsasse või sarapuu puhmastikku ja vehib sarvedega, nõnda et penid ei saa kuskilt kinni hakata, vaid hoidku ise enestele taganemistee lahti. Aga nii kui ta odameest näeb, siis kargab kergelt nagu põder langenud puudest ja võsast üle, et jälle kaugemal koertele vaid sarvi näidata.

Meel olgu vagane, mõtles Tõivo, sest ta oli juba higine ja mures, et viimaks võib väsidagi. Sel pöörasel kihutamisel oli ta natuke segigi läinud, ei teadnud enam õieti, kus ta on. Sedaviisi võib looma viimaks ajada Variküla poole välja ja siis tuleb sealt mõni ja tapab tarva varem, enne kui ta ise jaole saab.

Tõivo seisatas, pistis näpu suhu ja hoidis enese ees õhus. Aga mets oli nii vaikne, et vaevalt mõistetav oli, kustpoolt liikus tuuleõhku. Ta mõtles nüüd altpoolt tuult sõnnile ligineda.

Nii tegi ta siis kaugema tiiru, kuid nägi varsti, et ka see midagi ei aidanud: ta ei saanud laske- ega viskekaugusele läheneda, ja kuigi koerad haukusid endiselt pööraselt, kuulis tarvas okste raginat. Ta kuulis ja mõistis küll veel muud: kuidas orav tuksutades hoiatas ja näär hurjutades kriiskas. Ja kohe kahises jälle puhmastik ning see ragisemise, norskamise, möirgamise ja haukuva käiamise maru vajus vasakule poole ning peatus jälle mõnisada sammu eemal.

Tõivo ei olnud niisugusest tõust ega rahvast, kes kaotab lootuse. Kuna ta seni oli olnud vaid kord-korralt kuri halva õnne pärast, siis jälle täis põnevat lootust, muutus ta nüüd juba jonnakalt süngeks. Ta hakkas looma vihkama, kelle ta muidu oleks surmanud vaid jahikire ülevas meeleolus. Ta hakkas teda sajatama. Ei olnud temal tarkade sõnu, ei teadnud ta sortside nõidust, aga ta uskus oma mõttetuil silpidel olevat mõju ja lootis seda.

Ta seisatas, vaatas ringi, kui sai veel kord püüda tuule alt loomale läheneda, ning nägi äkki õhtu poole vajuva päikese längus kiirte sees mehe seismas. See seisis puude tüvede vahel rahulikult ja vaatas sinnapoole, kust tuli koerte kisa ning pulli norskamine ja jõur. Siis keeras ta pea Tõivo poole.

Tõivo esimeseks mõtteks oli, kumb oleks tugevam. Ja ta vere tõus kahanes, kui võõras ta hinnangus paistis kasvult väiksem olevat ja õlgadelt veidi kitsam. Kuid vibu, oda ja tapper olid tal nähtavasti head ja miks kandis ta metsas kilpi? Ei olnud ju lähedal olnud sõda ega rünnakuid.

Ka oli tal valge poolkasukas seljas ning tali oli ju alles kaugel. Ahtakese äärega sinise kaabu alt langes hele juus nagu silutuna õlgadeni, kuid oli laubal lõigatud.

„Võõras,” mõtles Tõivo ja ootas.

Teine tõstis käe ja näitas kisa poole.

„Üksi on raske,” hõikas ta, „kas on abi vaja?”

„Hommikust saadik ajan teda ja tahan ta ka üksi kätte saada.”

„Ära põlga abi — annad vahest selle eest öökorterit.”

Ta hakkas lähemale tulema ja Tõivo läks talle vastu.

„Kustpoolt mehi?” küsis Tõivo, nähes kasuka alt paistvalt hamelt võõrapärase kirjaga tikandusi.

„Kaugelt,” vastas teine lihtsalt. „Hiljem aega seletada, enne püüame sõnni kinni.”

Ta ajas kasuka maha, vaatas siis veidi ringi, raius tapriga puhmast roikaid, sidus nad peente vitsadega ristiks ning ajas siis sellele oma kasuka selga. Tagus selle risti nüüd maa sisse ja ütles:

„Sa võiksid samuti teha ja oma hame risti selga tõmmata. Meie pool püütakse tarvast nõnda, ja põtra ja ka hunti.”

Ta seletas, kuhu Tõivo peaks oma hirmutise üles seadma, tõmbas ise oma hame seljast ja Tõivo nägi õlal armi, mis ulatus pahema rinnani alla ning paistis olevat karu kriimustusest. Siis oli paremal käevarrel veel teraarme ning Tõivo lugupidamine tõusis võõra vastu, kes paistis olevat vahest kolmekümne­aastane, seega temast kümme aastat vanem.

Võõras oli seadnud üles nõndaviisi ka oma kilbi, et ta üksi oma hirmutistega sai sõnnile tee kinni panna kolmelt kohalt. Tõivo, kes oma vammust võõra keelu pärast niiviisi ei ohverdanud, häbenes natuke, et teine niipalju rohkem oli teinud, ja hakkas nüüd ringi minema, et allatuult sõnnile uuesti kallale kippuda.

„Vammust ära maha pane,” oli võõras ütelnud, „natuke ikka kaitseb, kui lööb.”

Kuna Tõivo nüüd suures kaares kõndis tarvale selja taha, käisid ta mõtted kord võõra ümber, kord jälle kiirustasid sõnni poole, kelle puristamine kuuldus ikka lähemal ja lähemal. Nad olid vist natuke väsinud juba, koerad kui ka tarvas. Sest nad tegid lühikesi vaheaegu omas märatsemises, nagu hinge tagasi tõmmates, et siis jälle uuesti hoogu sattuda.

Tõivo kiirustas oma samme, mõtles seejuures, kuidas võõras oli olnud asjalik ja rahulik ja seega kuidagi temast üle, ning seda mitte ainult vanuselt, vaid ka kogemustelt. Mõtles, kuidas ta lausetel oli nagu teistsugune hääldamine ja mingisugune kergelt laulev ilme. Ning kuidas ta oli ütelnud: „Sa mine paremalt poolt, mina olen pahemal, et ta sealt läbi ei murraks. Ja kui sihid, sihi kindalt, muidu tuleb kohe kallale.”

Sihi siin kindlalt, kus iga oks viib noole kui ka oda viltu selles tihnikus! Ennist oli ta nii selgelt näinud külge abaluu taga, aga odaots libises humalaväätide vahelt üles ja läkski tihedalt üle sõnni turja puusse.

Nüüd oli Tõivo juba paarikümne sammu kaugusel tarva taga. Koerad kuulsid ta tulekut ja said vihast hoogu juurde. Tarvas puhus kord, nagu oleks kerisele visatud vett, ja pahises põõsastikust läbi, enne otsesihis, siis pahemat kätt, siis keeras ta jälle tagasi: ta oli Tõivo hamest end tagasi lasknud heidutada ja tormas nüüd ragistades ja kähistades sinnapoole, kus seisis võõra kasukas. Tagasipõrge seal oli kuuldavalt järsk ning nüüd lähenes maru otsesihis tagasi.

Tõivo talitas üsna vaistlikult, kui loobus vibust ja haaras tugevamini pihku oda. Kiirelt tõmbas ta pilk soodsamad vastuvõtu kohad kokku ja leidis kõige parema koha suure kase all, kus puhmastik oli üsna madal ja paremat kätt sõnajala padrik, pahemat kätt nooremaid pähklipuid, mille vahelt looma võis näha loota, ees jämedamad puud. Kui ta ometi jookseks sõnajalgade sekka, siis oleks kogu külg näha! Ja sealt ta juba tuli nagu maruiil, kündes laiali kitseuibude, noorte haabade ja kaskede latvu. Tuli otsesihis, pea seljas ja laiad sarved pühkisid oksi ja lehti, mis tuiskasid nagu kuldsed hebemed järele.

Kui põgus ta oli! Tõivo mõte välgahtas jälle võõra poole, kes oli nähtavasti vilunud säärases küttimises. Võõras oli kindlasti näinud, kui ruttu niisugune loom võib joosta ja kui kõrgele hüpata. Tõivo oli võõrale tänulik, et ta ei olnud küsinud, kas ta esimest korda ajab tarvast, kuigi ta seda küll võis arvata. Järgmisel hetkel pidi Tõivo siis näitama, et ka esimene kord võib õnnestuda.

Ta nägi aga praegu vaid sarvi, pead ja natuke kaela, mis silmapilkselt kadus lehestiku sisse, nõnda et ei saanud odaga sinna visata. Kuhu siis sihtida? Pähe ei ole mõtet, sarvede vahele nõdrameelsus. Ja Tõivo tundis kurgus midagi, mis tal seal oli kipitanud lapseeas enne nuttu.

Kuid sõnn viskas end järsku keset hüpet paremale poole: ta oli Tõivot silmanud. Ja murdis otsemaid paremale sõnajala sekka, ning nüüd nägi Tõivo teda täies suuruses. Mõni üksik peen päikesejuga jooksis üle ta külgede, särahtas valgeil kaarsarvedel, mille mustad otsad paistsid tumesinistena. Võik, pleekunud värvus helenes pea valgeks küütselja triibuks ning tugev turi kummardus jõurikkalt ja uhkelt.

Tõivo jooksis. Jooksis teed ära lõikama. Ta nägi, kui ta oma oda oli heitnud ja kindel oli, et see nüüd puurib end õla taga tarvale külje sisse, kuidas üks koer oli juba järele jõudnud ja näksas pulli tagumist jalga, nägi, kuidas tarvas välkkiirelt tagasi pöördus ja sarvedega ning oma kogu kehaga koha peal ringi tiirles, nii et koerad vajusid kaares tagasi ja sõnajalg lainetas ringis nagu tuulekeerises. Ja nägi ka, kuidas oda tabas nüüd samal hetkel sõnni tagumist kintsu. Loom nagu tardus hetke murdosaks ja lainetas kohe Tõivo poole, nüüd pea maas ja silmad punaselt ja kurjalt nagu sihti uurides.

Tõivo sai veel ruttu mõtelda, et tuleb teda üsna lähedale lasta ja viimasel silmapilgul kõrvale karata, nii kaugele, et sarve kõrvalelöök temani ei ulatuks. Ja siis kogu jõuga teine oda külje sisse raiuda. Nagu ta seda oli kuulnud, kuidas peab tehtama. Kui ta aga kargas, takerdus ta jalg ja ta kukkus küljeli, viskas end aga uperkuuti ruttu edasi ja nägi veel, kuidas tarvas mööda kihutas, oma esimesed jalad maad vastu raius, tagukeha nagu tagasi viskas ja juba oli tulekutormis tema poole. Tõivo sai vaid kükakile üles ja viskas end kähku paremale poole, nõnda et sarved läigatasid silmade eest mööda, siis kuulis ta paari järsku hüüdu, sõjakarjes ja mõtles veel: „Küll on aga hääl.” Kui ta jalule sai, nägi ta võõrast jooksmas tarva ees, üle õla tagasi vaadates ja iga kord sarvede löögi eest kõrvale hüpates.

„Nüüd viska aga kindlalt,” hõikas võõras, ise Tõivo poole joostes ja sõnni järele meelitades. Kuid koerad olid nüüd nii suure julguse saanud, et üks neist rippus juba tarva kintsu küljes ega lasknud lahti. Kui sõnn end küüru tõmbas, võõra tagaajamisest loobudes ja nagu oma metsikumat jõudu kogus, et koera maha raputada ja puruks puskida, lendas Tõivo oda talle allapoole abaluud sügavalt ihhu. Sõnni lõuad tõmbusid laiali nagu irvituseks ja ila jooksis nagu jälkusest joana maha. Ta tõmbus veel rohkem küüru, värin käis tast üle ja siis heitis ta kangelt küljeli, veeres pooliti seljali ning sirutas oma valkjad jalad püsti õhku.

„Hästi visatud,” ütles võõras ja lähenes lõõtsutamata, kuna Tõivo rind õõtsus erutusest ja järskudest liigutustest.

„Poleks sa mulle appi tulnud, siis oleks mu asi halb olnud.” Ja Tõivo söandas nüüd ütelda: „Esimest korda niisuguse loomaga… ei tea veel hästi, kuidas olla ja teha…”

„Iga asi tahab harjuda,” lausus võõras ja vaatles looma, keda koerad keelule vaatamata ikka veel püüdsid sakutada. „See on aga tugev sõnn, vist vana üksiklane.”

Tõivo jutustas, et on purustanud inimesi ja hobuseid. Jutustas edasi, kuidas kahekesi läinud sõbraga tarvastele, kuid sõber tahtnud vasikat saada, et üles kasvatada. Nii läinud igaüks iseteed.

„On väikese piimaanniga,” lausus võõras. „Aga kui vaenlane kõik elajad ära ajanud, siis on nagu omast metsast asemele võtta… aga ega siinpool pole seda kuulda olnud…”

„Ega ta sellepärast,” vastas Tõivo, „oleme kaugel teistest küladest ja kihelkondadest, metsatagune maa… ei taha palju keegi oma elajaid anda, ja eemalt tuua teeb tüli…”

Võõras mõistis ka seda põhjust sõna lausumata ja vaatas nüüd tarvast.

„Kui nülgida ja võtta vaid pehmem ja parem liha, siis võime kahe mehe vahel küll ära kanda. Kui palju maad sul kodu poole peaks olema?”

Tõivo mõtles veidi ning naeratas siis häbelikult:

„Ei teagi ma praegu, kus ma olen — hommikust saadik vedas metsaline mind laant mööda… päike hakkab varsti vajuma…”

„Mina olen ka eksinud,” sõnas võõras nagu ükskõikselt, „karu murdis hobuse, kui laanepüüd läksin laskma, jätsin mõlemad maha ja tulin edasi, kuni kuulsin su koeri.”

„Mõlemad?” Tõivo hääles oli natuke imestust.

„Juhtusin tagasi tulles peale, kui parajasti sõi. Maksin kätte. Hobuseta nüüd raskem teed leida.”

Seda Tõivo teadis: hobune viib alati kuhugile välja, kui lased teda minna omapead. Ja kuigi võõra näol ei leidnud ühtki murelikku joont, vaid pigemini lahket ükskõiksust, siiski hakkas Tõivol temast hale.

„Ei tea, mis võõra nimi on?” küsis ta. „Mina olen Tõivo Käärkülast, vanema Vaado killamehi.”

„Siitpoolt rahvast ma ei tunne,” lausus võõras.

„Maa on lai. Mina olen Urmas, Soodentagant. Ja tahan minna üle Peipsi Laugajõele — seal mul elab ingerlaste seas hõimlasi.”

„Soodentagant? See on liivlaste Metsapoole piiril juba. Tegid pika tee. Pikema kui vaja,” tähendas Tõivo, kergelt uhke olles oma maadetundmisele, kuigi ta ise veel kodukülast ja ümbrusest välja ei olnud saanud. „Pärnlahest jõge mööda üles Sakala Viljandeni ja sealt edasi Võrtsjärveni, sealt kohe Emajõkke ja Tarbatult mööda Peipsisse, see olevat ju see suur kaubatee venelaste maale…” ta katkestas punastudes oma õpetlikku hoogu, kui nägi Urma näol endist tähelepanuta ükskõiksust. „Küll sa aga ise juba tead…”

„Mul oli enne asja veel järvalaste juurde, nii siis tegin pika tiiru ja nüüd olen küll Alentaguse maadest läbi, eks?”

Jah, seda ta olevat, kinnitas Tõivo. Alentaguse lõunapoolsest osast mööda Vadjas juba, Peipsini siit päevatee, Ugala piir lähedal. Lohusuult saab üle Odevani ja sealt mindavat Laugajõeni — aga see on ju vene valitseja maa, kas nüüd Pooloski oma või selle oma, kes on Ilmeni järve ääres Ulmgardis.”

„Ulmgarl või Holmgart, nagu nimetavad teda rootsi vikerlased. Mõni ütleb Noogart — on suur riik — valitsejaks ka vikerlased nagu kogu Vene riigis. Harjumaal tahtsid ka valitsema hakata, löödi aga läinud aastal maha.”

Urmas seletas seda mõtlikult ja vaikselt ja tähendas siis tarvale: „Tuleks nülgida.”

Nad korjasid enne kokku oma hamed, kasuka ja kilbi, siis andis Urmas nõu minna peale nülgimist sinna, kuhu ta oli oma hobuse ja karu jätnud. „On kõrgem, kuivem koht magamiseks.”

Nad nülgisid tarva ruttu ning asjatundlikult, mähkisid parema liha ja pea ühes sarvedega naha sisse ja võtsid kandami kõrendiga kahe vahele õlgadele, Urmas sammus ees.

Tõivo mõtles kaua aega, kuidas teine teed tagasi oma endise koha juurde nii hästi võis meeles pidada. Tarvas oli teda ennastki, kes ometi oma kodukohta peaks tundma, viinud risti-rästi läbi laane, nõnda et praegugi veel ei jaksanud seletada, kuspool nad õige peaksid olema. Siis aga märkas ta, kuidas Urmas mõnikord peatus ja mõne puu juures pilguga otsis, enne kui ta edasi sammus. Ja Tõivo nägi siis eemal mõnda teist puud, millel tapriga oli laast küljest löödud. Nii siis oli Urmas jälginud küttimist ja nähtavasti niisama kiirelt joostes nagu tema ise, alati löönud märke puudesse.

Alles üsna tüki aja pärast hakkas maapind kõrgemale tõusma. Sarapuud hakkasid tihenema, kuid ühtlasi ähvardas pimedus varsti peale tulla. Urmas nagu mõistis Tõivo mõtteid ja lohutas: „Ei ole enam palju maad.”

Ning varsti olidki nad üleval ühe nõo serval. Ja nüüd teadis ka Tõivo, et nad on Käärokülast nõnda kaugel, et kui hakka hommikust peale kõndima, jõuad pooleks päevaks koju. Ta imestas ise seda maad, mis ta oli risti ja põigiti läbi joosnud, ning loobus ka sarvepuhumisest, et kutsuda Illukot. See võis olla hoopis teist teed läinud ja ammugi juba kodus.

Urmas näitas käega üle nõo, mille teine kallak oli kaetud vaid kadakaga. „Seal taga kuulsin ju koeri, aga need läksid keeruga jälle kaugemale. Kus koerad, seal ka inimesi. Mõtlesin teed küsida ja läksin ikka järele.” Et ta oli sageli pidanud jooksma, seda ta ei ütelnud.

Nüüd nägi Tõivo ka maas lamavat karu, kes oli veerenud suurte kuuskede keskelt natuke allapoole lagedamale kohale. Ühe kadakapuhma taga nägi ta poolseljakil hobust. Lähemale jõudes pani ta tähele litritega ilustatud valjaid, mis olid puruks kistud.

Nad panid kandami maha natuke kõrgemal kohal ja eemal surnud loomadest. Kuid Tõivo läks karu vaatama, kelle keres oli katkilöödud oda, kuna kaks tapri hoopi olid purustanud murdja pea. Üks oli läinud põiki üle koonu silma alt, teine oli kõrva tagant pea peaaegu poolitanud. Nii siis oli karul oda enne sees olnud ja ta ei olnud end saanud jalule ajada, kui tapper ta oli surmanud.

Tõivo läks hobuse juurde ja tal oli kahju kaunist loomast, kes hästi oli peetud. Oli peene peaga ja jalgadega tume raudjas, pika kerega ja Tõivo arust Lehola tõugu. Ning ta endine mulje, et Urmas on isandmees, leidis ka sellest kinnitust. Ta ei mõistnud vaid, miks ta nii üksi sõitis mööda maad ja et tal ei olnud sulast ega orja kaasas.

Urmas oli vahepeal tulerauaga läitnud sammalt ja kuivi lehti ning tõi nüüd oksi juurde. Varsti loitis tuli.

„Sa too männioksi,” ütles ta Tõivole, „mina toon sammalt. Maa on rõske, võtab liikmed kangeks.”

Ja siis nägi Tõivo, kuidas Urmas ladus männioksi alla, pani kuuseoksi peale ja siis paksult selle üle samblakihi. Siis naeratas ta, kui nägi Tõivot nagu nõutult seismas.

„Mees magab palja maa peal ka,” lausus ta, „aga kui ta ei taha saada luuvalu, siis teeb ta enesele aseme. Ei ole mõnus vanul päevil kõndida karkude najal, nagu pidi seda tegema mu isa. Ei aidanud ei saun ega targad midagi enam. Maa-alused vihad olid kontidesse söönud.”

Tõivo ei vastanud. Ta ei olnud harjunud end hellitama ja oleks meelsamini heitnud niisama külili tule äärde.

Kuid Urmas ütles, et läheb nüüd karu nülgima. Tõivo abiga oli see töö tehtud, kui suur pimedus oli juba sisse imenud kogu metsa ja maa ning vaid kõrgele lõõmav tuli saatis heledaid laike kadakapuhmaste vahelt karuni.

Urmas võttis selga karunaha, mis oli raske ja lõhnas värske liha järele. Ta sammus tule juurde, pani naha okstest tehtud asemele, vaatas taeva poole, milles ei olnud ühtegi tähte. Ka tuult oli tõusnud.

„See on selleks, et kui peaks vihma tulema,” lausus ta lühidalt, mõtles veidi ning ümises siis hobuse poole vaadates: „Sind ma küll ei jäta huntidele ja rebastele.”

„Aga enne sööme,” jätkas ta valjemalt ja otsustavalt Tõivo poole. Läks ja võttis tarva liha ning hakkas seda oda otsas küpsetama. Otsis hobuse juurest väikese pauna ja tõi selle ühes seljavaibaga kaasa. Paunas oli natukene odraleiba ja soola.

Nad sõid ja siis ütles Urmas vaikselt: „Olin sulle abiks ja ole nüüd meheks ning aita mind ka.”

Ning nüüd alles nägi Tõivo väsimata tegevust. Urmas pidi kaua olema olnud teel, oli küttimisel joosnud penikoormaid maid ning otsis nüüd puid ja risu, tegi riita niiviisi, et ajas selle kõige hobusele alla, ikka poomiga tõstes ja kangutades. Tule läikel nägi Tõivo ta laubal higipisaraid säramas ning ta imetles teise visadust. Ikka ei olnud riit veel kõrge küllalt.

Kui lõpuks oli hobune kangutatud ja toetatud mehe kõrguseni ja riit oli tihe ja kandev, tõi Urmas tuleasemelt tükke ja süütas.

„Oli mulle ustav sõber,” ütles ta nagu vabandades, „ise kasvatasin.”

Valjad pani ta korralikult kokku ning asetas nad hobuse kaelale, laotas vaiba talle üle kere ja siis vaatas ta, kuidas tuli hakkas end ülespoole sööma. Ta tassis ikka uusi puid juurde. Kadus mõnikord tükiks ajaks ja Tõivo kuulis, kuidas ta metsas raius, pimeduses, kuhu vaevalt mõlema tule läige ulatus.

Tõivo ei tahtnud maha jääda ja nõnda kandsid nad roikaid ja jämedaid oksi ning pistsid nad ikka jälle riida vahele, et see kokku ei langeks. Urmas tõi suure tagavara juurde, nõnda et kasvas riida kõrvale okste mägi.

Kui ta nägi, et Tõivo jääb väsinuks ja silmalaud kipuvad vajuma, ütles ta:

„Sa oled hommikust saadik jalul olnud ja joosnud, mina ratsutasin vaid… kuni õhtupoolikuni… sa heida puhkama.”

Ta sundis Tõivo heitma asemele ja laotas temale keelu peale vaatamata karu raske naha; Tõivo tundis nii suurt roidumust, et alistus ja kohe märkas, kui soojalt uinutavalt mõjus aseme pehmus ja karu naha kare, kuid tihe karv. Ta kuulis siis Urmast oma tule ääres tasa laulvat, kuulis kiitvaid ja kahetsevaid sõnu ja teadis, et hobuse nimi oli olnud Tuuli.

Kui Tõivo hommikul ärkas, leidis ta Urma enese kõrval. Riit oli maha põlenud, jäänud oli vaid hunnik halli tuhka, milles suitsesid veel üksikud tukid. Päike valmistus tõusma ja taevas tõotas heledat ilma.

„Lähen nüüd sinu omade poole,” ütles Urmas, „mul on uut hobust vaja.”

Tõivo jutustas oma isa hobustest ja Urmas arvas, et küll saab kaubale.

Koorem ei olnud kerge, kuigi karunahk jäeti maha. Nad kõndisid vaikselt, kuid kui nad jalgu puhkasid, jutustas Tõivo oma külast, selle vanemast, väikestest sündmustest, sest suuri ei olnud ju. Vaid Peipsist teadis ta nii mõndagi. Seal olid suvel Leponeeme ja Kasenpää mehed koos ühe venelaste lodja ära võtnud, niisuguse, nagu nad tulevad Peipsi lõunasopist. Lodi oli tulnud kauplema ja tehtud maha rahuaeg. Kui see lõppenud, siis tulnud venelased relvades maale, aga loomad olid kõik juba metsadesse aetud. Leponeeme ja Kasenpää mehed olid aga olnud Arulahe pilliroo sees varjul ja sõudnud siis lodja juurde ja võtnud ta ära. Oli saadud pool meeskonnast vangi võtta, lodjal jäänud vaid üksainus ellu. Nad müüdud siis ära Läänemaa ja Soodentaguse poole, sest siitpoolt saaksid nad vahest kuidagi üle järve minema. Tõivo isalgi läinud paari aasta eest üks ori kaduma. See oli olnud Ingeri maa poolt. Kui metsadesse hoiad ja inimestest eemale, siis võib ju pääseda.

Muidu oli siin nurgas päris rahulik olnud, nõnda et võib üsna igavgi hakata, lausus Tõivo. Ta kääriv, noor veri haistis Urmas meest, kes palju on käinud ja näinud. Kuid ei kõlvanud olla uudishimulik ja küsida. Ja Tõivo igatses varsti koju jõuda, kus võõras vahest rohkem hakkab enesest kõnelema.

Aga Urmas kõneles juba varemgi. Kui nad jälle peatusid ja seekord selleks, et natuke tarva liha küpsetada, siis veeres selle sarvedega pea naha seest välja. Urmas tõstis ta üles, vaatles teda ning hindas tarvast kaheksa-aastaseks. Siis jutustas ta, et Leedus on tarvaste kõrval veel teistsorti metsveiseid. Need on hoopis kõrgemad ja raskemad, pika rippuva karvaga ja väikeste sarvedega tumetõmmud loomad. Karvatorte on neil rippumas üle silmade, nõnda et nad nagu pimedast peast kallale tulevad. Lõua all pikk habe. Neid sõnne ei saa koduloomadeks teha. On katsutud küll, aga ei tule midagi välja. Vaatavad vaid metsa poole ja kui saavad, siis kaovad minema. Tarvas on varsti taltsas, eriti kui teda noorelt püüda.

Nõnda palju ei olnud Urmas seni kõnelnud ja nüüd söandas Tõivo temalt küsida, kas ta on vaid kuulnud seda või ise Leedus käinud.

„Käisin,” vastas Urmas lühidalt.

Nüüd ei julgenud Tõivo rohkem küsida. Ta hoidus praegu parem kõrvale paarist külast, kuhu muidu oleks sisse keeranud juttu vestmiseks ja neidude vaatamiseks, ja ei lausunudki Urmale nende olemasolust selle või teise metsaviiru taga. Ta tahtis niisugust haruldast võõrast viia otseteed oma isa majja nagu mõnd õnnekombel kätte juhtunud kallist omandust.

Urmas kuulis küll küla koerte haukumist ja kukkede kiremist, kuid tal ei olnud huvi võõraste vastu, liiatigi kui ta praegust teed mööda jõudis lähemale Peipsile ja pea lootis Tõivo isalt või külavanemalt parajat hobust saada.

Maastik oli lame, nagu Urmas teda teadis siinpool olevat, kaetud laialdaste metsadega. Mõnest nobedalt voolavast ojast tuli üle minna raiutud puudest purdeid mööda, mis katkestasid ahtakesi teeradasid. Ka tuli tihti üle sammuda mõnest hobuseteest, mis lookles läbi mätastiku, maa sisse soonides sügavaid roopaid, mis mõnikord olid täidetud kividega ja risuga, madalamail kohtadel kaetud ristipandud hagudega ja roigastega.

Vastu keskpäeva jõudsid nad puudest lagedamale maale ning eemalt hakkas küla juba paistma. Majad seisid mäenõlvakul ja kaugele valendas kesa, millele olid jäänud mõned rõugud. Urmas luges ligi paarsada hoonet, milledest mõned paistsid olevat küll vaid sarad ja aidad. Küla näis olevat jõukas, kuigi Urmas oli näinud rikkamaid.

Küla oli teisel pool jõge ja palistas jõe kääru, mis kadus künka taha, kus oli tihe tammik, mis siis harvenedes vajus edasi pärnade ja vahtrate saludena kokku jälle segametsaks. Selle ääres oli näha karja, mis paistis olevat suur ja koosnes tumedaist küütselgadega lehmadest ning hallidest ja mustadest lammastest.

Urmas ja Tõivo möödusid karjast, mida hoidis vanem, pügatud juustega ori, kes uudishimulikult vahtis võõrast ja keelas oma kahte terava ninaga karvast keerus puhmassabaga koera, kes isegi juba haukusid kaugusest aukartlikust, tundes isandate viskeoskust.

Ka siinpool jõge oli üksikuid maju ja need kuulusid nähtavasti ühele omanikule, sest neid piirasid ird- ja tarasaiad. Oli aitu, sarasid, saun ja väiksemaid pooleldi maa all asuvaid koopaid ning onne. Viimastes elasid, nagu Urmas teadis ka mujaltki maakondadest, orjad ja nende pered. Ilusaid hobuseid ja sälge nägi Urmas koplis.

Küsimata seletas Tõivo, et see on vanema Vaado talu. Ka Riha ja Hirvenpää külas olla tema killamehi.

Nad sammusid üle silla külasse, mis valmistus juba pikale talvele. Kõrgeid ja pikki puuriitu oli kokku veetud, sarade all oli heinu ja põhku. Mitme hoone rehealuses peksid orjad rehte või tuulutati teri. Valgepäisi lapsi jooksis paljajalu hoonete vahel ja kilkas. Neid oli terve parv jõekäärus solistamas hilisele aastaajale vaatamata. Neid tuli vastu mõlemile ja peitis end siis riitade, majanurkade ja õlekuhjade taha, et võõristada senitundmatut meest.

Kõrgejalgseid pikkade koonudega sigu tuhnis hoonete vahel ja karvaseid rõngassabadega koeri sörkis tänaval. Tõivo vilistas ühte ja see lähenes poolringis.

„Isa on tal susi,” ütles Tõivo, kuid märkas kohe et Urmas tunneb nende segavereliste lähenemisviisi.

Mõlemi taga tuli hoonetest välja inimesi ja vaatas neile järele: naisi, parajasti last imetades, lühikeseks lõigatud juustega noorikuid, pikkade palmikutega neiusid ning mõnda ümmardajat ja naisorja, kes oma lihtsamas töörõivastuseski juba erinesid isandrahvast või säilitasid hilpudeski veel oma kodumaa riietuse omapära.

Urmas haaras seda kõike ruttu hindava pilguga. Ta oli küllalt näinud kihelkondi ja ka maid ning teadis, kuidas iga nurk rõhutab ka inimeste välist ilmet ja omapära ehteis. Siin aga nägi ta keskmist jõukust, mida oleksid edela-, lääne- ja loodepoolsed nimetanud kehvuseks. Alentagune rahvas ei olnud nii liikuv nagu teistes maakondades, mitte nii retkehimuline ja sõjakas nagu teiste maakondade omad. Järvalaste ja virulaste viisil elas ta rohkem sisemaa ja tagamaa rahulikku elu, kannatas isegi nende teiste sõjakamate naabrite mõninga ülekohtu all. Sest juhtus sageli, et mõni Ugandi meeste jõuk tuli Jogentagant läbi ja võttis hobuseid ja loomi vägivallaga, ning olid alati siis riius nendega ja vanem käigu kaebamas Ugandi vanemale, kes jälle omakorda palju ei saanud teha, sest pidi ise võitlema venelastega, kes tulid mööda Emajõge üles oma suurte lotjadega või talvel üle Peipsi.

Seda kõike teadis Urmas, kuid kuigi ta mõistis ühe või teise häda, siiski tundis ta endas omapoolse rahva üleolekut nende tasaste vendade vastu siin Alentaguse maal. Ning oma jaheda näoga vaatles ta Tõivo kodakondseid, kui need tulid teretama rehetoa lävele.

Tõivo isa Kuulevane oli laia rinnaga vahest viiekümneaastane mees, kelle kulmud jooksid natuke kõrgelt kokku ning andsid seega ta näole nagu natuke imestava ilme. Ta paksud pikad lauku soetud juuksed oli pealtpoolt pea valgeks pleekinud, kuna altpoolt paistis läbi tuhkurtõmm värvus. Habemetüükad kõrvade ja põsenukkide vahel olid osalt hallikad, kuna nad allapoole ja lõua ümber olid alles tumedad. Lühike nina oli kergelt kongus, suu lai ja pehmelt naeratav.

Ta ei olnud seega sedalaadi mees, nagu Urmas nendega oli harjunud oma karmimate ilmetega meeste juures kodupaigas. Ka nägi ta tema taga naisi, kes kuulusid nähtavasti tema perekonda, kuid ei erinenud naisorjadest kõigi nende väikeste pisiasjade poolest, mis muidu kohe esimesel hetkel vahet lasksid teha. Kas olid siin orjad julgemad või olid vabad alandlikumad, seda ei teadnud Urmas kohe otsustada, kuid kuigi ta ei võõrastanud, siiski tundis ta end olevat ikkagi maanurgas, mis ei lasknud ärgata lugupidamist.

Kuid lahke vastuvõtt, mis arenes südamlikkuseks, kui Tõivo oli jutustanud antud abist võitluses tarvaga, pani teda loobuma oma tagasihoiust, ja kui ta istus ruumikas rehetares laua juures, kuhu kohe kanti vahutavat mõdu, vastas ta küsimustele, kustpoolt mees ja kuhupoole läheb, juba lahkelt ja pea vastutulelikult.

Kuna naised hakkasid küpsetama tarva liha ja koldel valmistati värskeid paistekakke, läksid mehed hobuseid vaatama.

Teel kohtasid nad eile kaduma läinud Illukot ühes paari noormehega, kes olid aidanud metsast koju tuua tarvavasika.

Lehmast oli ta ruttu jagu saanud, seletas Illuko. Tal oli ju kuus koera kaasas olnud. Ja vasikas oli olnud tükk maad eemal puhmas, surunud end vastu maad ja pugenud peaga rohu sisse, et vahest ei märgatagi teda ja minnakse mööda!

Ning Illuko naeris seda ilmaaegset metslooma kavalust.

Koplis valis Urmas kaua ja hoolikalt. Vaatas hambaid ja katsus jalgu ning ristluud. Ning jäi peatuma ühe nelja-aastase täku juures. Oli tõrges hobune, see kõrb, pika seljaga, paksu lakaga ja peente jalgadega. Kuulevane ühes pojaga ja teistega nägid, et oli tegu hobusetundjaga. Loom ei andnud alguses lähedale, kuid Urmas püüdis ta paari hüppega kinni, haaras teda kõrvade vahelt lakast ja teise käega lõuast ja sundis tantsiva täku rahule, meelitades ja häälitsedes. Ning varsti laskis see oma kõrvatagust ja lõugadealust sügada. Siis toodi valjad ning Urmas tagandas hobuse kopli nurka ning ajas temale valjad pähe.

Hobune ei olnud veel valjaid, veel vähem ratsutajat kandnud. Kuulevane seletas, et enne viit aastat ta hobust ei pane rakkesse ega ratsuta teda. Urmas oli üldiselt selle poolt, kuid kuna see hobune seljast oli tugev küllalt ja tal oli ratsut kohe vaja, oli ta ka ühe kärme hüppega looma seljas, kannatas kõik püstiajamised ja vastu aeda nühkimised välja ning sai ta lühikese ajaga nõnda kaugele, et võis teda nelja, traavis ja sammu juhtida mööda koplit.

Ta punetas natuke ja oli higine, kui tuli täkult maha ja võttis talt valjad peast.

Kui nad olid tagasi koju jõudnud, võttis Urmas kaukast nahkkotikese ja sellest hõbemünte, milledest mõnda siin veel ei olnud nähtud. Kuulevane ühes külalistega vaatles huviga ning Urmas teadis seletada, et mõned on Rootsist ja teised kaugelt kagust, maadelt, mis on merede taga. Tal oli isegi üks lõunamaine münt sealt, kus olevat musti inimesi villaste juustega. Need aga olevat orjad, kuna isandaks olev rahvas olevat raudjavärvi või tõmmu. Ta ise ei olevat neid näinud, küll aga tema isa, kes oli kuus aastat merel olnud ja käinud ühes ojomaalastega läänes ja lõunas.

Kuulevase rehetare täitus ikka rohkem inimestest. Vaadati Urma relvi ning leiti neil olevad hoopis erilisi omadusi: ta odad olid hästi töötatud — vartel pronksist rõngad ja nikerdused — ning iseäranis tapper oli kaunis oma hõbejoonistega teral. Mõõga pea oli filigraaniga kaunistatud niisama nagu tuppki, ning temale oli kullaga kanditud punaseid kalliskive. Ning väga tore oli kilbi rauast muhk, millesse oli kullatud sarvedega põdra pea, mille ümber käis hõbedane kiri.

Kuulevane läks tare nurka, kus rippusid ta relvad, ja tõi välja isaisadelt päritud vana tapri pronksist. Uhkusega näitas ta seda ja Urmas võis avameelselt kiita ilusat tööd. Ning mõtles ise, et niisugused võisid säilida vaid rahulikumates nurkades.

Mehed pidasid tema oma relvadest kilpi ja taprit rootsi tööks, kuid Urmas ütles, et kilbi muhk on küll sõjasaak, aga tapper on kuulsa Sakala sepa tehtud.

Eriti noored imetlesid võõrast kui ka ta relvi. Nende keskel kõneldi erutatult retkest vadjalaste maale, millest nad olid kuulnud, ingerite keskele, kaugele Rootsi ning Ojomaale ja leedulaste vastu. Nende jutust kostis nagu kadedust ja igatsust, nagu pahameelt, et siinpool kõik nagu suigub ja midagi ei sünni. Nad kõnelesid veel kord Peipsi rannameeste poolt võetud venelaste lodjast, kuid tundsid endid naeruväärsetena, sest et nad ise sõdijate seas ei olnud.

Ja kui Urmas pidi lühidalt jutustama, et ise oli osa võtnud retkest leedulaste maale, liivlaste ja lätlaste küladest läbi ja et oli vangi sattunud ja siis välja lunastatud, siis vaatlesid nad võõrast veel aupaklikumalt ja poolehoiuga.

Kui road kanti lauale, siis asus Kuulevane järile ja pani austuseks Urma enda kõrvale istuma. Sööming läks üle pidutsemiseks, mõdu kanti alalõpmata sisse suurtes puukannudes ja perenaised — neid paistis Kuulevasel olevat kaks — tõid mune ja mett, suitsuliha ning värskeid ja kuivatatud kalu. Ja kuigi Urmale oli selge, et mõndagi toitu toodi üleaedseilt lisaks, siiski näitas ka seegi peremehe seisust ja väärikust külarahva keskel.

Pidutsemise ajal ilmus vanema Vaado vanem poeg Lõvolemb ja palus isa nimel külalist ka nende rahvast vaatama minna. See tundus Kuulevasele, kes oli palju joonud, esialgu nagu solvamisena, kuid kui Lõvolemb lausus, et Kuulevane toogu ka oma poeg Tõivo kaasa ja see näidaku siis ka tapetud tarva sarvi, siis oli Kuulevane kohe valmis minema. Kuid Urmas vabandas end viisakalt, et neil praegu hobuseostu liigud ja kui vanem lubab, tulevad nad homme.

See keeldumine tõstis Urma veel kõrgemale külarahva silmis. Nad nägid temas isandmeest, kes vahest ise on vanem või mõne vägeva vanema poeg. Kuulevane patsutas teda õlale ja kaisutas teda, mis oli Urmale võõras. Tema kodus ei oldud harjunud meesterahvaste õrnustega ega käsitsi sõbrustamistega. Kuid ta austas iga maanurga kombeid ja püüdis vaid varjata oma ebamugavuse tunnet.

Pidu kestis, kuni pimedaks läks ja kuni suleti valgust andvad pajaaugud ja uks ning süüdati pirrud.

Urmas nägi nüüd paljude pirdude valgusel tare sisustust ning talle meenus ta endine kodu, kus olid seinad kaetud vaipadega ja nahkadega. Ning ta muigas natuke pilkavalt enda ette, kui ta mõtles akendele, mis ta oli lasknud raiuda pajaaukude kõrvale seintesse ja täitnud põitega raamide sees, mis oli äratanud külas enne naeru, kuni vanem ise oli enesele lasknud samasugused aknad teha.

Muie jäi tükiks ajaks ta huultele, kui ta mäletas etteheiteid, mis vanem temale teinud, et ta ikka ja alati teeb midagi uut, mis ei ole kinnipidamine isaisade kommetest.