Читать книгу Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika - Карл Густав Юнг - Страница 10

Nüüdseks meie seast lahkud, kuid siis kuuekümnene professor C. G. Jung pidas 1935. aastal Londonis, Tavistocki Kliinikus^* umbes kahesajale arstile viieloengulise kursuse. Loengud ja neile järgnenud diskussioonid on säilinud Mary Barkeri ja Margaret Game’i toimetatud masinkirjas köite paljundusena, mis ilmub nüüd raamatuna.

Jungi tööd olid kuulajaskonnale hästi teada, kuid vähesed olid kuulnud teda rääkimas. Tema loengud meelitasid kohale esindusliku grupi psühhiaatreid ja psühhoterapeute igast “koolkonnast”, nagu ka arvukalt vaimuhaiglate arste ja mõned üldarstid. Tal oli tavaks kulutada loengule üks tund ja jätkata diskussiooniga teise tunni ulatuses. Kohe alguses tekitasid tema ebatavaline materjalivalik, mitteametlikud maneerid ja üllatavalt sorav inglise kõnekeel kerge ja ergutava õhustiku, nii et diskussioonid kestsid etteantud ajalistest piirangutest palju kauem. Lisaks sellele, et Jung oli lummav kõnemees, valis ta ka hoolega sõnu ja oli meister ütlema seda, mida mõtles, mõistetavas vormis ja vabana doktrinäärlikust žargoonist.

Jung piirdus põhimõtetega, mis olid aluseks tema enda käsitusele, ning esitas need kahe pealkirja alla jagatuna: inimpsüühika struktuur ja sisu, ning selle uurimismeetodid.

Ta määratles teadvust kui psüühiliste faktide suhet “faktiga, mida nimetatakse Minaks”, mille iseloom sõltub indiviidi peamisest hoiakutüübist, kas ekstravertsest või introvertsest. Välismaailmaga suhtleb Mina nelja funktsiooni — mõtlemise, tundmise, aistimise ja intuitsiooni — kaudu. Kuna Mina, teadvuse koondumispunkt, tuleneb mitteteadvusest, siis teadvust ja selle funktsioone on võimalik mõista üksnes ühenduses isikliku ja kollektiivse mitteteadvuse hüpoteesiga. Nii see ühendus kui ka funktsioonide olemus tekitasid palju küsimusi ning Jung seletas väga täpselt, mille kohta ta kasutab termineid, millest paljusid oli ta ise analüütilise psühholoogia raames kasutusele võtnud.

Tutvustades meetodeid, mida ta teadvustamata psüühilise aktiivsuse uurimiseks kasutab, andis Jung ülevaate sõnaliste assotsiatsioonide testist, unenägude analüüsist ja aktiivsest kujutlusest. Nii mõnegi kuulaja jaoks oli üllatav tema rõhuasetus sõnaliste assotsiatsioonide testile, sest seda ei olnud enam pikka aega kasutatud. Ta osutas testidele, sest neil oli võtmekoht tema varastes uurimustes. Kui Jung noore assistendina Zürichis Burghölzli haiglas vaimuhaiguse saladuste uurimisele pühendus, polnud veel rajatud mingit psühholoogiliste teadmiste korpust. Tema eksperimendid sõnaliste assotsiatsioonidega andsid ootamatuid ja äärmiselt tähendusrikkaid tulemusi. Neist üks väärtuslikemaid oli mitteteadvuse autonoomse loomuse avastamine. Psüühilise aktiivsuse olemasolu väljaspool teadvust eeldati juba aastakümneid varem, enne kui Freud või Jung nägid selle kliinilisi rakendusvõimalusi. Oma sõnaliste assotsiatsioonide testi väljatöötamise käigus kinnitas Jung sellise hüpoteesi õigust ja tõestas tundevärvinguga komplekside olemasolu demonstreerides ka Freudi väljatõrjumisteooria. Algselt järgnes testis stiimulsõnale ühesõnaline vastus; Jung arvas, et see piirab testi väärtust, ning viis tehnilisel poolel sisse mõned muudatused. Samal ajal, kui test kulges oma vanas reaktsioonikiiruse mõõtmise vormis, toimus ka eraldi mehaaniline salvestamine, mis näitas graafiliselt emotsiooni mõju pulsi- ja hingamissagedusele ning naha elektrijuhtivuse kvantitatiivsele varieeruvusele. Märkides, et keha ja psüühika funktsioneerivad tervikliku üksusena, oli Jung esimene haiglas praktiseeriv arst, kes tunnistas olulisteks niisugused emotsiooniga kaasnevad füsioloogilised nähtused, mida tänapäeval tuntakse psühhosomaatiliste ilmingutena.

Astudes üle piiri unenäomaailma, nagu ta seda väljendas, kõneles Jung unenägude isiklikest ja kollektiivsetest elementidest, eriti aga nende tähendusest unenäoanalüüsis, mis oli tema peamine teraapiline töövahend — “unenäod toovad esile kõik, mis on vajalik”. Olles küsimusest kaunikesti kaasa haaratud, vastas Jung küsija jahmatuseks ühel hetkel saksa keeles! Kui eesistuja sellele tähelepanu juhtis, vastas Jung naeratades: “Näete nüüd, mitteteadvus töötab tõepoolest autonoomselt.” Mäletan seda märkust hästi, kuigi see puudub loengu üleskirjutuses.

Neljandas loengus andis Jung ülevaate amplifikatsioonimeetodi kasutamisest selliste unenägude puhul, mis sisaldavad arhetüüpsete kujundite kogumeid. Jung näitas, et amplifikatsioon paralleelsete unenäonäidete kaudu on võrreldav kollatsioneerimisega (kõrvutamisega) filoloogias. Psüühikat kirjeldas ta kui teadvuse ja mitteteadvuse kompensatoorsel sidemel põhinevat isereguleeruvat süsteemi, mis on võrreldav inimkeha homöostaatiliste mehhanismidega.

Selle erakordselt huvitava unenäo analüüsi lõpetamiseks ei jätkunud kahjuks aega ning Jung lubas, et ta viib unenäo vaatlemise lõpule viimases loengus. Sellest hoolimata pakkus dr. Hugh Crichton-Miller alternatiivina välja selle, et Jung võiks rääkida keerukast ülekandeprobleemist, ning see ettepanek kiideti heaks. Niisiis kirjeldas Jung ülekannet kui projektsiooni üldisemat protsessi ja tõstis esile, et see võib tihti osutuda analüüsi peamiseks murekohaks. Eriti olulised on analüütiku kogemused ja oskused siis, kui ta seisab silmitsi vastuülekande fenomeniga. Ülekande etioloogia ja selle täiesti spontaanne ja provotseerimata loomus viivad selleni, mida Jung kirjeldab kui rasket ja komplitseeritud ülekandeteraapiat.

Oma lühidusest hoolimata teeb Jungi ülevaade oivalise sissejuhatuse tema hilisematesse ja palju üksikasjalikumatesse ülekande-teemalistesse töödesse. Tema toonastest kirjatöödest võib ülekande kohta leida võrdlemisi vähe. Selle küsimusega on ta tegelnud 1916. a. kirjutatud essees “The Transcendent Function” (vt. “Collected Works”, 8. kd.; “Die transzendente Funktion” — GW, 8. kd.), mis ilmus esmakordselt 1957. aastal. 1946. aastal ilmus “Die Psychologie der Übertragung” ka saksa keeles. Ülekande kontseptsiooni Jung ei muutnud, kuid tema käsitus süvenes. Ta naasis selle teema juurde oma viimases mahukamas teoses “Mysterium Coniunctionis”.

Viimase diskussiooni käigus paluti Jungil selgitada, kuidas ta kasutab mõistet “aktiivne kujutlus”, ja ta andis põhjaliku vastuse. Ta kirjeldas aktiivse kujutluse sihipärast ja loomingulist iseloomu analüüsi käigus ning näitas, kuidas on seda võimalik spontaanse maalimise ja joonistamisega kombineerides teraapia eesmärgil kasutada. Mõned kuulajad olid üllatunud, et ta soovitab oma patsientidel ennast tihti pliiatsi ja pintsli abil väljendada. Sellel on suur väärtus eriti nende jaoks, kes ei suuda oma fantaasiaid sõnadesse panna; ning lisaks võimaldab see patsientidel neile sobival ajal raviprotsessis aktiivselt osaleda.

Jung suri 1961. aastal kaheksakümne viie aastasena, nende loengute lugemisest kakskümmend kuus aastat hiljem. Selles ajavahemikus ilmus temalt arvukalt publikatsioone, mis andsid tunnistust arengust ja kasvust, seda eriti teadvustamata psüühika uurimises ning selle seostest meie arusaamaga vaimsest tervisest ja haigusest. Sissejuhatusena põhimõtetesse, millele tugineb Jungi töö, on need loengud suurepärased. Need on süstemaatilised, kuid ette kantud siiski vabas vormis; ning tema elava sõna ülestähendus kannab endas kestvat jälge tema isiksusest.

E. A. Bennet

____________

* 1920. a. asutatud Tavistocki Väljaku Kliinik [Tavistock Square Clinic] nimetati 1931. aastal ümber Meditsiinilise Psühholoogia Instituudiks [Institute of Medical Psychology] ning veel mõned aastad hiljem Tavistocki Kliinikuks [Tavistock Clinic].