Читать книгу Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika - Карл Густав Юнг - Страница 11

EESISTUJA (DR. H. CRICHTON-MILLER):

Daamid ja härrad, ma olen siin selleks, et teie nimel tervitada professor Jungi, ning otse loomulikult täidan oma kohust suurima heameelega. Professor Jung, me oleme mitmeid kuid veetnud rõõmsas eelaimduses, oodates pikisilmi teie saabumist. Paljud meist on oodanud neid seminare lootuses leida uut valgust. Suurem osa meist, nagu ma usun, ootavad neid lootuses heita uut valgust iseenestele. Paljud on tulnud, sest näevad teis inimest, kes on päästnud kaasaegse psühholoogia teiste inimteadmiste ja teaduste seas ohtlikusse isolatsiooni triivimast. Mõned meist on tulnud, sest austavad ja imetlevad seda nägemisvälja avarust, mille abil te olete julgelt ühendanud filosoofia ja psühholoogia ning mis mõnedes teistes suundades on väga hukka mõistetud. Te olete taastanud meie jaoks väärtuse idee, inimese vabaduse kontseptsiooni psühholoogilises mõttemaailmas; te olete kinkinud meile mitmeid uusi ettekujutusi, mis on olnud paljudele meist ülimalt hinnalised; ning kõige olulisema asjana ei ole te loobunud inimpsüühika uurimisest neil aladel, kus teadus enam ei tööta. Selle ja paljude teiste hüvede pärast, mis on igaühele meist hästi teada iseseisvalt ja individuaalselt, oleme teile tänulikud ning astume kõrgete ootustega vastu neile kohtumistele.

PROFESSOR JUNG:

Daamid ja härrad, kõigepealt sooviksin juhtida teie tähelepanu sellele, et minu emakeel ei ole inglise keel; niisiis juhul, kui minu inglise keel ei kõla piisavalt hästi, palun ette vabandust iga vea pärast, mida võin sooritada.

Nagu te teate, on minu eesmärgiks anda teile lühike ülevaade mõnest põhjapanevast psühholoogilisest kontseptsioonist. Kui minu näitlikud selgitused on peamiselt hõivatud minu enda printsiipide või seisukohtadega, siis põhjuseks pole see, et alahindan teiste uurijate tohutu panuse väärtust antud tegevusväljal. Mul pole mingit soovi ennast ebasündsal moel esiplaanile lükata, kuid arvestan üsna veendunult sellega, et minu kuulajaskond on Freudi ja Adleri teenetest samavõrd teadlik nagu minagi.

Mis nüüd puudutab meie protseduuri, siis kõigepealt sooviksin ma anda teile kerge ettekujutuse oma programmist. Me võtame arutluse alla kaks peamist teemat; ja nimelt, ühest küljest mõisted, mis puudutavad mitteteadvuse struktuuri ja selle sisusid; teisest küljest meetodid, mida kasutatakse teadvustamata psüühilistest protsessidest tulenevate sisude uurimisel. Teine teema jaguneb kolme ossa; esiteks — sõnalassotsiatsioonide meetod; teiseks — unenägude analüüsi meetod; ja kolmandaks — aktiivse kujutluse meetod.

Loomulikult mõistan, et ma ei ole võimeline andma teile täit ülevaadet kõigest, millest on võimalik rääkida selliste keerukate teemavaldkondade puhul nagu näiteks meie aja kollektiivsele teadvusele eriomased filosoofilised, religioossed, eetilised ja sotsiaalsed probleemid või kollektiivse mitteteadvuse protsessid ning võrdlevad mütoloogilised ja ajaloolised uurimused, mis on vajalikud nende seletamiseks. Need teemavaldkonnad, ehkki näiliselt kõrvalised, on siiski isikliku psüühilise seisundi ülesehituse, regulatsiooni ja häirete kõige mõjusamad faktorid ning ühtlasi moodustavad need ka psühholoogiliste teooriate sfääris asuvate lahkarvamuste ja tülide juure. Kuigi ma olen arst ning seetõttu tegelen põhiliselt psühhopatoloogiaga, olen ma sellegipoolest veendunud, et ka selle eraldiseisva psühholoogiaharu jaoks tuleks vaid kasuks märkimisväärselt süvendatum ja tunduvalt laiahaardelisem teadmine normaalsest psüühikast üleüldiselt. Iseäranis arst ei tohi kunagi kaotada silmist tõsiasja, et haigused — need on häiritud normaalsed protsessid, aga mitte entia per se^[1] üksnes neile omase psühholoogiaga. Similia similibus curantur^[2] on vana meditsiini tähelepanuväärne tõde, ja nagu igal suurel tõel, on sellelgi kalduvus muutuda suureks lolluseks. Seetõttu peab meditsiiniline psühholoogia olema hoolas, et mitte ise patoloogiliseks muutuda. Ühekülgsus ja horisondi ahenemine on ammutuntud neurootilised iseärasused.

Mida ma ka ei oleks võimeline teile rääkima, jääb see siiski ilma kahtlusteta üheks kahetsusväärselt lõpetamata visandiks. Paraku on mul uusi teooriaid varuks üsna kasinalt, sest empiiriline temperament tõmbab mind rohkem uute faktide, mitte nendega seotud võimalike spekulatsioonide poole, ehkki pean tunnistama, et viimane on päris nauditav intellektuaalne ajaviide. Iga uus juhtum on minu jaoks peaaegu nagu uus teooria ning ma pole üldse veendunud, et see seisukoht on läbinisti halb, eriti kui võtta arvesse, et moodne psühholoogia on äärmiselt noor ning pole minu arvates veel oma hällistki välja roninud. Seetõttu tean, et üldteooriate jaoks ei ole aeg veel küps. Vahetevahel mulle koguni näib, nagu poleks psühholoogia veel mõistnud kas oma ülesande tohutut mahtu või oma ainestiku, see tähendab psüühika enese, segadusseajavalt ja ahastamapanevalt keerukat loomust. Tundub, nagu oleksime just praegu jõudnud selle fakti teadvustamise lävele, ning et koidik on veel liiga hämar, et mõistaksime kogu täiuses, mida tähendab see, et psüühika, olles teadusliku vaatluse ja otsustuse objektiks, on samal ajal ka subjektiks, vahendiks, mille abil te selliseid vaatlusi teete. Seesugune hirmuäratava nõiaringi oht on mind toonud äärmise ettevaatlikkuse ja relativismini, mida on sageli üdini valesti mõistetud.

Ma ei soovi meie suhtlust häirida rahutusttekitavate kriitiliste argumentide esiletoomisega. Üksnes mainin neid omamoodi ettenägeliku vabandusena näiliselt ebavajalike komplikatsioonide pärast, millega me veel kokku puutume. Mind ei eruta teooriad, vaid suurel määral faktid; ja ma palun teid seetõttu meeles pidada, et minu käsutuses oleva aja nappus ei luba mul esitada kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, mis põhjendaksid minu järeldusi. Eriti viitan siinkohal unenägude analüüsis ja teadvustamata protsesside uurimise võrdlevas meetodis peituvatele keerukustele. Lühidalt, ma pean suurel määral lootma teie heatahtlikkusele, kuid loomulikult mõistan, et ennekõike on minu enda ülesanne muuta asjad nii lihtsaks ja selgeks kui võimalik.

Psühholoogia on kõigepealt teadus teadvusest. Teiseks on see teadus selle saadustest, mida me nimetame mitteteadvuse hingeeluks. Meil pole võimalust uurida mitteteadlikku psüühikat vahetult sel põhjusel, et mitteteadvus asub väljaspool teadvust ning seetõttu pole meil sellega suhet. Me saame tegelda üksnes teadlike saadustega, mis meie oletust mööda pärinevad mitteteadvuseks kutsutavalt alalt, sellelt “ähmaste kujutluste” alalt, mida filosoof Kant peab oma “Antropoloogias”^[3] poolt maailma hõlmavaks. Ükskõik, mida me mitteteadvuse kohta ka ütlema ei pea, on ütlejaks alati teadvus. Teadvustamata psüühikat, mis on täielikult tundmatu loomusega, väljendab teadvus, ja ta teeb seda teadvuse terminites, ning see on ainus, mida me teha suudame. Ületada me seda ei saa ning peame sellega pidevalt arvestama kui meie otsustuste tähtsaima kriitikaga.

Teadvus on iseäralik nähtus. See on katkendlik fenomen. Viiendik, kolmandik, aga võimalik, et isegi pool inimese elust möödub teadvustamata seisundis. Meie varane lapsepõlv möödub teadvustamatult. Igal ööl vajume mitteteadvusesse ning üksnes ajavahemikus ärkamisest uinumiseni on meil enam-vähem selge teadvus. Teataval määral on küsitav isegi see, kui selge see teadvus ikka on. Näiteks oletame, et kümneaastane poiss või tüdruk peaks olema teadlik, ent võib kergesti tõestada, et antud teadvus on üsna omapärast laadi, sest see võib eksisteerida ilma igasuguse Mina-teadvuseta. Ma tean üsna palju juhtumeid üheteistkümne-, kaheteistkümne- ja neljateistkümneaastaste või isegi vanemate laste hulgast, kes äkitselt jõuavad mõistmiseni: “Ma olen!” Esmakordselt oma elus teavad nad, et nemad ise kogevad, et nemad vaatavad üle õla tagasi minevikku, millest nad suudavad meenutada toimunud sündmusi, kuid ei suuda meenutada oma osalust neis.

Me peame tunnistama, et kui ütleme “mina”, siis pole meil mingit absoluutset kriteeriumit mõistmaks, kas meie Mina-kogemus on täielik või mitte. Võib ju olla nii, et meie arusaam Minast on endiselt fragmentaarne ning mingis lähemas või kaugemas tulevikus teavad inimesed meist juba tunduvalt rohkem, mida Mina inimese jaoks tähendab. Meil õigupoolest ei olegi suutlikkust mõista, millega see protsess võib viimaks lõppeda.

Teadvus on nagu väline pind või kest teadmata ulatusega tohutu teadvustamata avaruse kohal. Me ei tea, kui kaugele küündib mitteteadvuse võim, sest me lihtsalt ei tea sellest midagi. Te ei saa öelda midagi asja kohta, millest te midagi ei tea. Kui me lausume “mitteteadvus”, siis on meil tihti kavatsus selle terminiga midagi edastada, kuid tegelikult me edastame lihtsalt seda, et me ei tea, mis see mitteteadvus on. Meil on üksnes kaudseid tõendeid, et eksisteerib alalävine psüühiline sfäär. Meil on olemas ka mingi teaduslik õigustus oma järeldusele, et see sfäär eksisteerib. Saadustest, mida see mitteteadvus tekitab, võime teha mingeid järeldusi selle võimaliku loomuse kohta. Kuid me peame olema ettevaatlikud, et neis järeldustes mitte liigsesse antropomorfismi kalduda, sest reaalsuses võivad asjad olla väga erinevad sellest, milleks muudab neid meie teadvus.

Kui te näiteks vaatlete meie füüsilist maailma ning võrdlete sellega, milliseks muudab sama maailma meie teadvus, siis avastate igat liiki mentaalseid kujutlusi, mida objektiivse faktina ei eksisteeri. Näiteks me näeme värve ja kuuleme helisid, kuid reaalsuses on tegemist võngetega. Õigupoolest vajame väga keeruka aparatuuriga laboratooriumit, kui tahame tuvastada selle maailma pilti lahusolevana meie aistingutest ja psüühikast; ning ma eeldan, et meie mitteteadvusega on lood samamoodi — meil peaks olema laboratoorium, kus me objektiivsete meetoditega võiksime tuvastada, kuidas teadvustamata seisundis asjalood reaalselt välja näevad. Nii et iga järeldust või iga väidet, mida ma oma loengutes mitteteadvuse kohta kuuldavale toon, tuleks vastu võtta just sellist kriitikat silmas pidades. See on alati just nagu, ning seda kitsendust ei tohiks kunagi unustada.

Peale selle iseloomustab teadvust teatav piiratus. Ühel hetkel suudab ta üheaegselt haarata vaid mõnda sisu. Kõik ülejäänu on sel ajal teadvustamata ning me saame mingit laadi pidevuse, üldise mõistmise või arusaama teadlikust maailmast vaid momentaalsete teadvusseisundite järgnevusest. Me ei suuda iial haarata totaalsuse kujutist, sest meie teadvus on liiga piiratud ja kitsas; me suudame näha üksnes eksistentsi välgatusi. Kogu aeg on nii, nagu me piiluksime läbi prao ja näeksime ainult üht eraldiseisvat momenti; kõik ülejäänu on pimeduses ning antud hetkel pole me sellest teadlikud. Mitteteadvuse väli on määratu ning alati kestev, samal ajal, kui teadvuse väli on hetkelise nägemissähvatusega piiratud ala.

Teadvus on suurel määral välises maailmas orienteerumise ja taju saadus. Arvatavasti on ta lokaliseeritud cerebrum’is,^[4] mis on ektodermilist päritolu ning oli meie kaugete eelkäijate aegadel tõenäoliselt naha tajuorganiks. Seesugusest ajus lokaliseeritusest tuletatud teadvus on ilmselt seetõttu säilitanud need aistingute ja orientatsiooni omadused. On piisavalt iseloomulik, et 17. ja 18. sajandi prantsuse ja inglise psühholoogid üritasid tuletada teadvust aistingutest, just nagu oleks see sisaldanud ainuüksi aistingutest tulenevaid andmeid. Seda on väljendatud kuulsa formuleeringuga Nihil est in intellectu quod non fuerit in sensu.^[5] Kaasaegsetes psühholoogilistes teooriates võite märgata midagi sarnast. Näiteks Freud ei tuleta teadvust tajuorganite antud andmetest, aga ta tuletab mitteteadvuse teadvusest, järgides sellega samasugust ratsionaalset liini.

Mina pööraksin selle vastupidiseks — ütleksin, et ilmselgelt avaldub esimesena mitteteadvus ning tegelikult tärkab teadvus mitteteadlikust seisundist. Varases lapsepõlves ei ole me teadlikud; kõige tähtsamad instinktiivse loomuga funktsioonid on mitteteadlikud; nii et teadvus on pigem mitteteadvuse vili. Teadvus on seisund, mis nõuab jõulist pingutust. Teadlik olla on väsitav. Teadvus kurnab teid. Selline pingutus on peaaegu ebaloomulik. Kui te näiteks uurite loodusrahvaid, siis märkate, et tähtsusetu välise ärritaja korral või sellise ärritaja puudumisel jäävad nende rahvaste esindajad koheselt tukkuma, nad kaovad. Nad istuvad tund-tunni järel ühel kohal ja kui neilt küsida: “Mida te teete? Millest mõtlete?”, siis nad solvuvad, sest nende arvamuse kohaselt “ainult hull inimene mõtleb, temal on, jah, mõtted peas, aga meie ei mõtle”. Kui nad üldse mõtlevad, siis pigem kõhu või südamega. Mõned neegrihõimud kinnitavad teile, et mõtted pesitsevad kõhus, sest nemad võtavad omaks üksnes sellised mõtted, mis on seotud aktuaalse ebamugavustundega nende maksas, soolestikus või maos. Teiste sõnadega, nad on teadlikud üksnes emotsionaalsetest mõtetest. Emotsioonide ja afektidega käivad alati kaasas silmnähtavad füsioloogilised innervatsioonid.

Pueblo-indiaanlased rääkisid mulle, et kõik ameeriklased on segased, ning olles sellest loomulikult mõnevõrra hämmeldunud, uurisin ma neilt, et miks siis ometi. Vastus oli järgmine: “Noh, nad räägivad, et mõtlevad oma peadega. Ükski terve inimene ei mõtle peaga. Meie mõtleme igatahes südamega.” Nad elaksid nagu Homerose ajastul, kui diafragmat (phren = mõistus, hing) peeti psüühilise aktiivsuse asupaigaks. See tähendab, et psüühilise lokaliseerimine on teistsuguse loomusega. Meie teadvuse kontseptsioon eeldab mõtte asukohana meie jaoks kõige väärikamat — pead. Kuid pueblo-indiaanlased tuletavad teadvuse tunnete intensiivsusest. Abstraktseid mõtteid nende jaoks ei eksisteeri. Kuna pueblo-indiaanlased on päikesekummardajad, siis ma katsetasin nende peal püha Augustinuse argumenti. Ma ütlesin neile, et jumal ei ole päike, vaid see, kes päikese lõi.^[6] Nad ei saanud sellega nõustuda, sest polnud võimelised väljuma oma tajuorganitest ja tunnetest tulenevate ettekujutuste piiridest. Seetõttu on nende jaoks teadvus ja mõtlemine lokaliseeritud südamesse. Teisest küljest on psüühiline aktiivsus meie jaoks tähtsusetu asi. Me arvame, et unenägude ja fantaasiate asupaik on “seal all” ning seetõttu on inimesi, kes räägivad ala- teadvusest, nähtustest, mis asuvad teadvusest allpool.

Need eriomased lokaliseerimised mängivad suurt rolli niinimetatud primitiivses psühholoogias, mida ei saa mingil juhul primitiivseks pidada. Kui te näiteks õpite tundma tantristlikku joogat ja hinduistlikku psühholoogiat, siis leiate eest ääretult viimistletud psüühiliste kihtide ja teadvuse paigutamise süsteemi alates lahkliha piirkonnast kuni pealaeni. Need “keskmed” on niinimetatud tšakrad,^[7] ning te ei kohta neid mitte üksnes joogaõpetustes, vaid samasuguse idee võite avastada ka vanadest saksa alkeemiaraamatutest,^[8] mis kindlasti pole oma teadmisi ammutanud joogast.

Üks oluline teadvust puudutav fakt seisneb selles, et miski ei saa olla teadvustatud ilma Minata, millesse see puutub. Kui miski ei seostu Minaga, siis pole see teadlik. Seetõttu võime määratleda teadvust kui psüühiliste faktide suhet Minaga. Mis see Mina siis on? Mina on kompleksne suurus, mille moodustavad esmajoones üldine teadlikkus oma kehast ja olemasolust ning teisena isikliku mälu andmestik; teil on kindel ettekujutus teiega toimunust, see tähendab, pikk jada mälestusi. Need kaks on Minaks nimetatu peamised koostisosad. Seetõttu võite Mina nimetada psüühiliste faktide kompleksiks. Sellel kompleksil on tugev külgetõmbevõime nagu magnetil; ta tõmbab enda poole sisusid mitteteadvusest — sellest pimeduse kuningriigist, millest me midagi ei tea; samamoodi tõmbab ta ligi muljeid välismaailmast. Ja kui need muljed sidestuvad Minaga, siis võib neid nimetada teadlikeks, kui aga mitte, siis neid teadlikeks pidada ei saa.

Mina kujutan Mina ette teatud laadi kompleksina.^[9] Loomulikult on kallihinnaline Mina meile kõige lähedasem ja armsam kompleks. Ta on alati meie tähelepanu ja soovide keskmes ning on ühtlasi täiesti asendamatuks keskmeks meie teadvusele. Kui Mina lõheneb, nagu see toimub skisofreenia korral, siis kaob väärtuste tunnetamine täielikult ning samuti muutub kättesaamatuks millegi tahteline reprodutseerimine, sest kese on lõhestunud, ühed psüühika osad seostuvad ühe Mina-fragmendiga ja mingid teised osad omakorda teise Mina-fragmendiga. Seetõttu võite skisofreenikul tihti näha äkilisi ja kiireid muudatusi ühest isikust teiseks.

Teadvuses võib eristada tervet rida funktsioone.^[10] Need võimaldavad teadvusel orienteeruda ekto- ja endopsüühiliste faktide väljas. See, mida ma mõistan ektopsüühika all, on teadvuse sisu ning ümbritsevast keskkonnast sisenevate faktide ja andmete vaheliste suhete süsteem. See on orientatsioonisüsteem, mis puudutab minu tegelemist väliste faktidega, mis on mulle antud tajuorganite vahendusel. Teisest küljest, endopsüühika on teadvuse sisu ning mitteteadvuses toimuvate oletatavate protsesside suhete süsteem.

Kõigepealt vaatleme ektopsüühilisi funktsioone. Esiteks on meil aistimine [sensation] — meie tajuorganite funktsioon. Aistimise all mõistan ma seda, mille kohta prantsuse psühholoogid ütlevad la fonction du réel^[11] ning mis on mulle tajuorganite toimimise kaudu väliste faktide kohta antud teadmiste kogusumma. Minu arvamus on niisiis, et prantsuse la fonction du réel seletab seda kõige arusaadavamal moel. Aistimine ütleb mulle, et midagi on; ta ei ütle mulle, mis see on ega üleüldse midagi muud selle miski kohta; ta ütleb ainult, et midagi on.

Järgmine eristatav funktsioon on mõtlemine [thinking]. Kui küsida filosoofilt, siis tuleb välja, et mõtlemine on midagi väga keerulist; nii et ärge kunagi küsige seda filosoofilt, sest tema on ainus inimene, kes ei tea, mis on mõtlemine. Kui te ütlete tavalisele inimesele: “No mõtle oma peaga!”, siis teab ta täpselt, mida te temalt tahate, kuid filosoof ei saa sellest iialgi aru. Mõtlemine selle lihtsamas vormis räägib meile, mis mingi asi on. Ta annab asjale nime, lisab mõiste, sest mõtlemine on tajumine ja otsustus. (Saksa psühholoogia nimetab seda apertseptsiooniks.)^[12]

Kolmas funktsioon, mida on võimalik eristada ning millel on tavalises keelekasutuses olemas termin, on tundmine [feeling]. Siin satuvad meeled suurde segadusse ja inimesed saavad vihaseks, kui ma tundmisest räägin, sest vastavalt nende vaadetele ütlen ma selle nähtuse kohta midagi väga hirmsat. Tunne informeerib teid läbi oma tundevärvingute asjade väärtusest. Näiteks räägib tunne teile, kas asi on vastuvõetav, meelepärane või mitte. Ta räägib teile, mida on asi teie jaoks väärt. Selle fenomeni tõttu ei saa te tajuda ega vastu võtta, ilma et sellega poleks seotud teatud tundeline reaktsioon. Teis on alati teatud tundevärving, mida võib koguni eksperimentaalselt demonstreerida. Neist asjadest me räägime edaspidi. Aga “hirmus” asi tundmise puhul on see, et nagu mõtleminegi, nii on ka tundmine ratsionaalne funktsioon. Kõik mõtlevad inimesed on täielikult veendunud, et tundmine pole iialgi ratsionaalne funktsioon, otse vastupidi, väga irratsionaalne. Selle peale ma ütlen — varuge veidi kannatlikkust ja kujutlege, et inimene ei saa olla igas suhtes täiuslik. Kui inimene on täiuslik mõtlemises, siis ta kindlasti ei saa kuidagi olla täiuslik tunnetes, sest pole võimalik teha kaht asja ühel ja samal ajal; üks segab teist. Seetõttu, kui teil on soov mõelda kiretul viisil, tõeliselt teaduslikult või filosoofiliselt, siis peate kõik tundelised väärtused kõrvale heitma. Te ei saa samaaegselt endale tundelisi väärtusi tüliks kaela võtta, vastasel juhul hakkab teile tunduma, et tahtevabadusest mõtisklemine on palju tähtsam tegevus kui näiteks täide klassifitseerimise üle juurdlemine. Ning muidugi, kui võtta asju tunde seisukohalt, siis ei erine kaks objekti teineteisest mitte üksnes faktiliselt, vaid ka väärtuse poolest. Väärtused ei ole ankrud intellekti jaoks, kuid need eksisteerivad ning väärtuse andmine on tähtis psühholoogiline funktsioon. Kui te tahate saada maailmast täielikku pilti, siis peate tingimata väärtusi arvesse võtma. Kui te seda ei tee, satute raskustesse. Paljudele inimestele näib tunne sügavalt irratsionaalsena, sest veidrate tujude mõjul võib kõikvõimalikke asju tunda. Seetõttu on igaüks veendunud, iseäranis siinmail, et inimene peaks oma tundeid kontrolli all hoidma. Ma tõesti möönan, et see on hea harjumus, ning tõeliselt imetlen inglasi selle võime tõttu. Kuid siiski on olemas sellised asjad nagu tunded ning ma olen näinud inimesi, kes kontrollisid oma tundeid imetlusväärselt, kuid olid ometi neist hirmsasti äravaevatud.

Ja nüüd neljas funktsioon. Aisting ütleb meile, et asi o n. Mõte ütleb meile, mis asi see on. Tunne ütleb meile, mida see asi meie jaoks väärt on. Mida rohkemat siin saab olla? Võiks ju eeldada, et maailmapilt on terviklik, kui teatakse, et midagi on, mis see on ja mis on selle väärtus. Kuid eksisteerib veel üks kategooria, ja see on aeg. Asjadel on minevik ja tulevik. Need tulevad kuskilt, need lähevad kuhugi ning te ei tea, kust nad tulevad, ega tea, kuhu lähevad, kuid teil on see, mida ameeriklased nimetavad vaistuks, aimduseks [hunch]. Kui te näiteks olete kunsti- või antiikmööblikaupmees, siis ütleb aimdus teile, et teatud ese on loodud suurepärase meistri poolt 1720. aasta paiku ning et see on hea töö. Või te ei tea, mida aktsiad mõne aja pärast tegema hakkavad, kuid teil on aimdus, et need hakkavad tõusma. Seda nimetataksegi intuitsiooniks [intuition], omamoodi ettenägemiseks, mingiks imevõimeks. Te näiteks ei tea, et teie patsiendil on südamel midagi väga valulist, kuid teil “on idee”, on teatav tunne, nagu me ütleme, sest igapäevane keel ei ole veel piisavalt arenenud, et varustada inimesi kohaselt määratletud terminitega. Kuid sõna “intuitsioon” saab üha enam osaks inglise keelest ning see on teie suur õnn, sest teistes keeltes seda sõna ei eksisteeri. Sakslased ei suuda isegi aistingu ja tunde vahel lingvistilist vahet teha. Prantsuse keeles on see aga teisiti — kui te räägite prantsuse keelt, siis ei saa te kuidagi öelda, et teil on mingi sentiment dans l’estomac.^[13] Ka inglise keeles on teil aistingu ja tunde tarvis kaks erinevat sõna. Kuid teil on lihtne “tunnet” ja “intuitsiooni” omavahel segi ajada. Seetõttu mõjub minu siinne eristus peaaegu tehislikuna, ehkki praktilistel põhjustel on see ülitähtis, et me teaduslikus keeles sellise eristuse teeksime. Kui me kasutame seda või teist terminit, siis peame kindlasti kindlaks määrama, mida me silmas peame, vastasel korral kõneleme arusaamatus keeles ja psühholoogias toob see alati kaasa hädasid. Kui inimene räägib tavapärase jutuajamise käigus “tunnetest”, siis ta võib-olla mõtleb selle all midagi sootuks erinevat kui tema vestluskaaslane, kes samuti räägib “tunnetest”. On määratlemata hulk psühholooge, kes kasutavad sõna “tunne”, defineerides seda kui mingit sorti vigast mõtet. “Tunne pole muud kui lõpetamata mõte” — nii kõlab ühe hästituntud psühholoogi definitsioon. Kuid tunne on midagi ehtsat, see on midagi reaalset, tunne on funktsioon ning seetõttu on sellel ka sõnaline vaste. Instinktiivne, loomulik mõistus leiab alati sõnu, et tähistada asju, mis reaalselt eksisteerivad. Ainult psühholoogid leiutavad sõnu asjadele, mida ei eksisteeri.

Viimati määratletud funktsioon — intuitsioon — tundub väga salapärane, ning teadagi, minu enda kohta räägitakse, et ma olevat “väga müstiline”. Nii et see siin ongi üks minu müstitsismi näiteid! Intuitsioon on funktsioon, mille abil te näete ümber nurga, mida te aga tegelikkuses teha ei saa; ometi teeb “keegi” seda teie eest ning te usaldate teda. See on funktsioon, mida te tavaliselt ei kasuta, juhul kui elate korrapärast elu nelja seina vahel ning teete regulaarselt rutiinset tööd. Kui te aga viibite väärtpaberibörsil või Kesk-Aafrikas, siis kasutate oma eelaimdusi igal võimalikul juhul. Te ei saa näiteks välja arvestada, kas kohtute ümber nurga minnes põõsas ninasarviku või tiigriga, aga teil on aimdus, mis võib-olla päästab teie elu. Niisiis te näete, et inimesed, kes elavad looduslikes tingimustes, kasutavad intuitsiooni väga tihti, ning inimesed, kes riskeerivad millegagi tundmatul alal, kes on mingit masti teerajajad, pöörduvad samuti abi saamiseks intuitsiooni poole. Selleta ei saa hakkama ei leiutajad ega kohtunikud. Niipea, kui te satute võõrastesse tingimustesse, kus teie käsutuses pole ei kindlaksmääratud väärtusi ega mõisteid, tuleb teil loota oma intuitiivsele andele.

Ma üritasin seda funktsiooni kirjeldada nii täpselt, kui suutsin, kuid paistab, et see ei õnnestunud mul piisavalt hästi. Ma väidan, et intuitsioon on midagi tajutaolist, mis ei liigu mitte just meeleelundeid mööda, vaid tegutseb mitteteadvuse kaudu, ning sellega ma ka piirdun ja lisan, et “ma ei tea, kuidas see töötab”. Ma ei tea, mis toimub siis, kui inimene teab midagi, mida ta kindlasti ei tohiks teada. Ma ei tea, kuidas ta selleni jõudis, kuid nii see on, ning ta saab selle teadmise võtta oma tegutsemise aluseks. Intuitsioonide hulka kuuluvad näiteks prohvetlikud unenäod, telepaatia fenomen ja kõik sedalaadi nähtused. Ma olen neid palju näinud ning olen nende olemasolus täiesti veendunud. Selliseid nähtusi võib täheldada ka loodusrahvaste juures. Te võite märgata neid kõikjal, kui pöörate tähelepanu neile tajumustele, mis mingil moel töötavad alalävise informatsiooni varal, nagu näiteks need meelteorganitelt tulevad aistingud, mis on niivõrd nõrgad, et meie teadvus pole lihtsalt võimeline neid vastu võtma. Vahel jällegi, näiteks krüptomneesia korral, hiilib miski teie teadvusse; te püüate kinni sõna, mis annab teile millegi kohta vihje, kuid see on alati nähtavaletuleku hetkeni midagi mitteteadlikku ning ilmub siis meie ette, nagu oleks taevast alla sadanud. Sakslased ütlevad selle kohta Einfall,