Читать книгу Mount Kopenhaagen - Kaspar Colling Nielsen - Страница 2

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Raamatu väljaandmist on toetanud Taani Kunstide Sihtasutus

Originaali tiitel:

Kaspar Colling Nielsen

Mount KØbenhavn

Gyldendal

2010

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Brita Kaasik

Kujundanud Eiko Ojala

Copyright © Kaspar Colling Nielsen 2010

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Eva Velsker, 2020

ISBN 978-9985-3-4823-9

e-ISBN 9789985349809

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda AS Printon

Lennata on lihtne

Torkan pöidla ninna ja lasen sel saada oma keha tiirlemise keskmeks.

Kord otsustas Taani riik Avedøre Holmele mäe rajada. Ehitus kestis kakssada aastat. Kui mägi valmis sai, oli see 3500 meetrit kõrge, mäe ümbermõõt oli 55 kilomeetrit ja kogupindala 590 ruutkilomeetrit, mis vastab ligikaudu 118 000 jalgpalliväljakule või natuke suuremale alale kui Bornholmi saar. See hiiglaslik konstruktsioon ületas tunduvalt Avedøre Holme piiratud areaali, mistõttu hõlmati ehituspinnaks ka osa saart ümbritsevast veest. Mäe nimeks sai Mount Kopenhaagen. Maapinnast kõrgemal langeb temperatuur umbes pool kraadi iga saja meetri järel. Kui mäejalamil oli null kraadi, oli tipus seega –17,5 kraadi. Mäetipp oli seetõttu suure osa aastast mattunud paksu jääkorra alla ja talviti kattis kogu mäge sageli jää ja lumi. Ehkki vahikorpus korraldas sagedasti ennetavaid lõhkamisi, juhtus aeg-ajalt, et tohutud lumevallid varisesid laviinidena ümbritsevatesse valdadesse. Eriti kannatasid selle all Hvidovre ja Glostrup. Kevadel jää sulas ning moodustas mäe jalami ümber jõgesid ja ojasid. Osa sulavett juhiti Køge lahte sügavate kraavidega, mis uuristati mäe vundamenti, aga veehulgad olid nii üüratud, et mäe ümber tekkis iseenesest lai suudmeala. Püüdes neid määratuid veehulki kontrollida ja üleujutusi piirata laiendati Damhusi järve rohkem kui kahekümne kilomeetri võrra, nii et see ulatus nüüd Greveni. Jõedelta tekkis sinna ometi ja selles rikkalikus veekeskkonnas sigines aja jooksul suur lõhe ja meriforelli asurkond. Uued kalaasurkonnad tähendasid seda, et Taani asus uuesti elama suurel hulgal merikotkaid ja kaljukotkaid. Valby ja Hvidovre kandis võis vanadest korterelamutest hommikuti tihti näha, kuidas kotkad sukeldusid Ellebjergi jõe suudmealal kalade järele ja lendõngitsejad heitsid rahulike rütmiliste liigutustega vee kohale pikki õngenööre – madal päike tõi nähtavale rikkaliku putukaelu.

Mäe rajamine läks maksma ligikaudu kuussada miljardit krooni. Et ehituse lõpule viimiseks kulus kakssada aastat, oli see riigile ja erainvestoritele rajamisetapis maksma läinud kolm miljardit krooni aastas. Ehituskulusid finantseeriti ulatusliku allhankesüsteemi kaudu, mille abil katsid firmad ja Taani riik mitmesuguste mäeosade kulusid, saades vastutasuks kasutusõiguse. Investorid asutasid mäe majandamiseks konsortsiumi. Ainuüksi talisporditegevused moodustasid aja jooksul märgatava tuluallika, samuti osutusid piirkonna hotellid aasta ringi ülimalt populaarseks nii turistide kui ka taanlaste hulgas.

Inimesed, kes olid endale õnne või privileegide najal suutnud mäele eluaseme hankida, jäid sinna sageli elama terveteks põlvkondadeks ja aja jooksul said neist omajagu kummalised ja kinnised tüübid. Aretati taani mägikits, kes oli karmi kliimaga täiuslikult kohanenud. Kitsepiimast tehtud juust ning mägiojade lõhe ja forell olid mõned neist gastronoomilistest spetsialiteetidest, mida mäega seostati.

Mäe alumises osas laius suur mets, mis ulatus ümber kogu mäe. Kui tugevasti kaldus maapind välja arvata, siis oli mets oma heleroheliste pöökide ja vanade tammedega samasugune kui mis tahes teine Taani mets. Aga ülalpool muutus nii floora kui ka fauna. Juba umbes tuhande meetri kõrgusel oli näha vaid mände ja väiksemaid põõsaid, loomastikus olid valdavad mägikassid, kotkad, lunnid ja mägikitsed. Päris tipus kasvasid ainult madalad taimed ja ainsad loomad, kes selles kaledas, tuulises ja karmis kliimas elada suutsid, olid polaarrebane, polaarjänes, karu ja taani mägikits.

Mäe kõrgematesse piirkondadesse asus elama hulk gröönlasi, mis oli allhankelepetega selges vastuolus. Sellesse küsimusse, mida ei olnudki nii lihtne lahendada, sekkusid nii Mærsk kui ka Taani riik. Laialdasel maa-alal oli uusasukaid keeruline lokaliseerida ja kinni püüda.

Taani tali- ja jalgrattaspordi eliidile tähendas mägi treeningtingimuste märgatavat paranemist, mille tulemuseks olid võidud olümpiamängudel ja Tour de France’il.

Mount Kopenhaagenil peeti üks Tour de France’i mägietapp ning tuntud luuletaja ja jalgrattavõistluste kommentaator esitas sellega seoses järgmised mõtisklused:

„See kunstlik mägi, mis ei ole piirkonna loomulik osa, on endale siiski eluõiguse saanud. See koletu ja tõepoolest tervenisti inimloodud, peaaegu et paabelitornilik tegu on looduse poolt heaks kiidetud. Näib, nagu oleks see visand, see kunstiline vorm esile tunginud, nagu tungiks see üha esile oma imepärase loomusega, mis kogu aeg otsekui tükikese väljamõeldisena maailma tungib. Just niisugune mulje jääb, kui jälgida seda ehitust, mis ei ole enam ehitus, sest see on juba oma vormist kaugenenud ja täiesti võõrdunud neist joontest, mis kogu asjale aluse panid. Kui me eile varahommikul siia üles sõitsime, nägime kobraste kolooniat tammi ehitamas, seesugust stseeni tunneme muidu ju vaid Alaskast või Kaljumäestikust.” Ja kaaskommentaatori lisandus: „Jah, võib öelda, et loomadel on ükskõik, nad lihtsalt on siin.”

Køge sadamast sai kogu piirkonna sõlmpunkt. Pikal sadamakail asusid suitsutuskojad ja kalaturud ning lugematul hulgal poode, hotelle ja restorane. Siin randusid ka veeteed pidi tulnud külastajad. Osa neist saabus lõbusõidupurjekatega, teised tulid arvukate kollaste veebussidega, mis pendeldasid mäe ja Taani suurte sadamalinnade vahet.

Mäe üüratud mõõtmed ja kogu ehitise võimatu loomus inspireerisid täiesti tavalisi inimesi ette võtma ennekuulmatult ambitsioonikaid isiklikke projekte, millesarnaseid ei olnud nähtud 1930ndate surutisest peale.