Читать книгу Mount Kopenhaagen - Kaspar Colling Nielsen - Страница 5

Jan Peter asus elama Mount Kopenhaageni mošee kõige kõrgemasse kuplisse ja igal hommikul lendas ta tiiru linna kohal. Et tema kehaehitus oli linnu kohta tüüakas, hakkasid Kopenhaageni elanikud teda kutsuma Pelikaniks.

Mäel ei elanud üksnes metsloomad. Igal aastal lasksid omanikud lahti hulga lemmikloomi või jooksid need ise ära ja leidsid endale mäel uue kodu. Eelkõige kassid ja koerad. Enamasti oli nende loomade saatus õnnetu ja harva õnnestus neil elus püsida kauem kui paar kuud. Mõned koerad suutsid endal siiski pikemat aega hinge sees hoida, hankides toitu majapidamiste prügikastidest. Koerad koondusid kuni kahekümne indiviidi suurusteks karjadeks ja piirkonna elanikele olid nad parajaks nuhtluseks. Nad olid agressiivsed, ettearvamatud, levitasid marutaudi ja muid haigusi. Seepärast küttisid ja surmasid pargivahid koeri pidevalt.

Teisiti läks kassidega, kes ei häirinud kedagi ja kes enamjaolt hoidsid omaette ning elatusid lindudest, hiirtest ja rottidest. Sugugi mitte kõik kassid ei jäänud ellu, aga mõned üksikud kassitõud suutsid hankida piisavalt toitu ja niimoodi karmi talve üle elada. Selline oli näiteks norra metskass, aga ka paar kodusemat tõugu. Ehkki igal aastal jäi ellu vaid käputäis kasse, tekkis mäele aja jooksul väike metskasside asurkond, mis hiljem tunnistati iseseisvaks tõuks, taani mägikassiks. Taani mägikass on märksa suurem kui tavaline kodukass. Kõuts võib kaaluda üle kümne kilogrammi. Karv on tihe, eriti talvel, saba tugev ja kohev, värvus on tavaliselt punane või must, mõnikord valgete laikudega. Taani mägikassi käpad on jämedamad kui tavalisel kodukassil, nii et need toimivad omamoodi lumeräätsadena. Taani mägikass on intelligentne ja oportunistlik ning suudab toitu hankida ka ülimalt keerulistes oludes. Sageli on neid märgatud jõgedest ja ojadest kalu püüdmas ning peaaegu püstloodsetel mäenõlvadel linde jahtimas.