Читать книгу Mount Kopenhaagen - Kaspar Colling Nielsen - Страница 3

Ei oleks kuidagi võinud arvata, et arstist ja amatöörornitoloogist Jan Peter Lassenist saab lõpuks üks maailmaajaloo kõige mõjukamaid geeniusi, kuna tema avardas arusaamist inimese mõistest, nii nagu seda veel keegi ei olnud enne teinud.

Jan Peterit olid linnud köitnud nii kaua, kui ta üldse mäletas. Lapsepõlves võis ta päevade kaupa vaadata kaarnaparve, kormoranikolooniat või rasvatihaseid aias. Kui ta veidi suuremaks sai, sõitis ta iga päev jalgrattaga Mount Kopenhaagenile, et näha päris lähedalt lunne ja hommikuti kalakotkaid, kes mäejalamil jõesuudmes jahti pidasid.

Kui Jan Peter oli kõigest kümneaastane, suri äkitselt tema ema ja isa vaatas murelikult pealt, kuidas poeg üha enam iseendasse tõmbub. Näis, nagu oleks Jan Peter rõõmus ainult siis, kui ta linde vaatab või kui ta õhtusöögilauas elavalt oma tähelepanekuist räägib. Kui Jan Peter gümnaasiumisse jõudis, ei käinud ta kunagi pidudel, nii nagu ei paistnud ta ka huvi tundvat ei ühe ega teise sugupoole vastu. Jan Peter tegi koolitükke ja käis ikka edasi Mount Kopenhaagenil ja selle ümbruses lindude elu vaatamas, nagu ta kogu aeg oli teinud. Gümnaasiumi lõpetamise järel tahtis ta ülikoolis ornitoloogiat õppida, aga pärast pikemat diskussiooni isaga hakkas ta lõpuks õppima arstiteadust, mille tagajärjed, nagu ilmnes, ulatusid kaugele Jan Peteri enda ellu.

Palju aastaid hiljem, kui Jan Peter ligines neljakümnele, istus ta pärast öövalvet oma tugitoolis ja vaatas DVDlt filmi hallhanedest. Jan Peteril oli üsna ulatuslik kogu linnu-DVDsid, mis seisid tähestikulises järjekorras kahel suurel raamaturiiulil teleri taga seina ääres. Talle meeldis pärast pikka valvet linnufilme vaadata. See andis enne magamaminekut hingele rahu. Nii oli ta ju istunud palju kordi varemgi, aga seekord juhtus midagi ebatavalist. Just siis, kui üks suur isahani filmis häda ja vaevaga oma kõhnadel jalgadel nõlvast üles vaarus, tuli Jan Peterile idee. Idee, mis aitas tal ühe hoobiga mõista, mida tema isa oli mõelnud, kui ta oli kogu Jan Peteri lapsepõlve üha korranud:

„Kõike korraga ei saa, Jan Peter, mõnikord tuleb valida.”

Nii haaratud oli Jan Peter oma ideest, et ütles järgmisel päeval üles oma töö ortopeediakirurgina Amageri haiglas ja võttis täies mahus välja oma pensionisäästud, kokku 312 000 krooni.