Читать книгу Mount Kopenhaagen - Kaspar Colling Nielsen - Страница 4

Sellest päevast peale järgis Jan Peter ambitsioonikat treeningprogrammi, mis koosnes spinningust, joogast, jooksmisest, aerutamisest ja selle juurde kuuluvast radikaalsest toitumiskavast, mis pidi kindlustama vajaliku koguse valke ja süsivesikuid. Treeningud toimusid kolm korda päevas ja neid katkestasid ainult mõned kohtumised inseneridega, kelle ta oli palganud, ja ühe vana õpingukaaslasega, kelle erialaks oli nahasiirdamine. Ta järgis oma intensiivset treeningprogrammi pool aastat, kuni rasvaprotsent oli langenud vaevalt seitsmeni. Nägu oli sisse langenud ja terav. Roided tungisid trimmis kerest välja ja üle kogu keha olid väljajoonistunud musklitel paista veresooned.

Jan Peter oli tippvormis, kui laskis end Hamleti erahaiglasse sisse kirjutada, kaasas pedantselt struktureeritud mapp, milles oli täpselt ja asjalikult kirjas, milliste protseduuride teostamist ta soovib.

Kooskõlas Jan Peteri plaanidega amputeerisid arstid ta jalad, välja arvatud kaks väikest juppi, mis jäeti paari sentimeetri võrra torsost välja ulatuma. Nad lõikasid lisaks ära puusad ja tuharad, mis asendati õhukese süsinikkiudplaadiga. Nad eemaldasid kaks alumist roiet ning sooritasid lisaks hulga keerukaid korrigeerivaid lõikusi, mis puudutasid peaasjalikult soolte ja genitaalide paiknemist ja funktsionaalsust. Siis nülgisid nad amputeeritud jalgadelt naha. Jan Peteri täpsete juhiste järgi lõigati nahatükid katki ja õmmeldi kaheks kolmnurgaks kokku. Nahatükid kinnitati kahele poole selgroogu kuni käsivarte alaküljeni, nii et kui ta tõstis käed rõhtsasse asendisse, olid tal selja ja käsivarte vahel pingule tõmmatud tiivad. Tiivad, mis, juhitagu tähelepanu, olid elusast nahkkoest.

Jan Peter toibus kiiresti ja juba kaks kuud pärast operatsiooni alustas ta haiglas uuesti oma treeningprogrammi. Kuue kuu pärast kirjutati ta välja. Ta kaalus kaheksateist kilo, kui taarus ootava takso juurde nagu väike hani. Kooskõlas oma plaaniga sõitis ta oma viimase raha eest otse Mount Kopenhaagenile, kus hüppas alla kõige kõrgemast punktist, mis ta leida suutis.

Jan Peter hõljus mere kohal. Ta nägi kalu selgejooneliste varjudena veepinna all. Paar kajakat lendasid temast üle ja kriiskasid ta peale. Ta lehvitas tiibu ja tõusis hämmastava kergusega ülespoole. Väikeses kehas oli peaaegu liigagi palju tõstejõudu ja ta pidi kasutama kogu oma energiat ja keskendumisvõimet, et takistada tugeval tuulel end ringi pillutamast.

Aja jooksul sai Jan Peterist suurepärane lendaja. Ta õppis tajuma termilisi tuuli ja vaid mõne tiivalöögiga suutis ta liuelda Mount Kopenhaagenilt Helleruppi.