Читать книгу Nad olid natsid - Katarina Baer - Страница 10

Samal talvel, kui mu vanaisa sai kolmeaastaseks, algas Venemaal maailma ajalugu muutnud revolutsioonide jada. Talupojad ja töölised elasid kehvades tingimustes. Olukord oli läinud veelgi hullemaks seetõttu, et Venemaa pidas majanduslikult kulukat sõda Jaapani vastu. 1905. aasta jaanuaris ajasid aina kitsamaks muutunud olud rahva liikvele. Peterburis sai rahulikust meeleavaldusest verevalamine, kui tsaari soldatid avasid rahva pihta tule. Rahutused levisid üle kogu riigi. Meeleavaldajaid tapeti ka Riias, Tallinnas ja Varssavis.

Lätlased ja eestlased ei võidelnud mitte ainult paremate majanduslike olude, vaid ka rahvuslike eesmärkide eest – ühelt poolt Vene valitsuse ja teiselt poolt sakslastest maaomanike vastu. Maal röövisid mässulised sakslaste mõisaid ja süütasid neid, tapsid mõisnikke ja võtsid neid vangi. Vägivallateod olid hullemad Lätis, kus sakslasi elas rohkem kui Eestis.

Mõnes piirkonnas põlesid ka pastoraadid ning mässajad ründasid hingekarjaseid. Gerhardi isaga seda ilmselt ei juhtunud, sest Else midagi sellist ei maini. Oma mälestustes nendib ta ainult, et 1905. aasta revolutsiooni ajal lõid vanad seisuslikud arusaamad Liivimaal esimest korda kõikuma.

Mäss vaibus siis, kui tsaar Nikolai II lubas, et Venemaa saab ajaloo esimese põhiseaduse. Tsaarivõimu ainuvalitsus kitsendati konstitutsiooniliseks monarhiaks ning rahvas sai endale esindusorgani (riigiduuma), kuigi mitte üldist valimisõigust.

Nüüd oli järg valitsuse ja baltisakslaste karistusretkede käes. Nii mõnedki tuhanded Eesti, Läti ja Leedu talupojad ja töölised kaotasid karmis kättemaksus elu või saadeti asumisele, vangi või sunnitööle.