Читать книгу Nad olid natsid - Katarina Baer - Страница 5

1930. aastatel elas Berliinis üks noorpaar, Ortrud ja Gerhard Baer. Meditsiiniõde ja insener, kes said kaks last. Pere tulevik näis lootusrikas.

Võimule pääses Adolf Hitler ning Ortrudist ja Gerhardist said aktiivsed natsid. Puhkes hukatuslik Teine maailmasõda. Gerhard langes sõjas, Ortrud elas veel tükk aega, kuni dementse vanaduseni. Natsiperiood jäi selja taha.

Mina olen selle abielupaari järeltulija, pojatütar.

Natsidest ja natsismist on tohutult palju kirjutatud ning lugematul hulgal filme ja telesaateid tehtud. Tavaliselt näidatakse nendes tuntud natsiliidreid või ainult külmusest ja kurjusest nõretavaid koletislikke natse ning nende ohvreid. Oma vanavanemaid või nende moodi inimesi olen neist teostest asjatult otsinud. See raamat on minu katse nendega tuttavaks saada.

Ma vaatlen neid ka ajakirjanikuna. Aastail 2009–2013 töötasin ma ajalehe Helsingin Sanomat korrespondendina Berliinis. Tol ajal kirjutasin artikli „Vaari oli natsi“ („Vanaisa oli nats“), mis ilmus Helsingin Sanomate pühapäevalisas. Sain selle loo peale tagasisidet, mis innustas mind uurimistööd laiendama. Püüdsin välja selgitada, mis pani headest ja jumalakartlikest perekondadest pärit Ortrudi ja Gerhardi liituma natsionaalsotsialistidega ning osalema väikeste mutrikestena ühes maailma ajaloo kõige kurikuulsamate ja hukatuslikumate hulka kuuluvas projektis.

Ühiskonna tasandil on rahva ja riigi tumedat minevikku Saksamaal lahatud võib-olla kõige usinamalt kogu maailmas, aga kodudes ei tahtnud isad ja emad sõjajärgsetel aastakümnetel sellest rääkida. Ning lapsed ei tahtnud või ei osanudki küsida. Pole ju lihtne aktsepteerida oma vanemate negatiivseid külgi, ja veelgi enam, nende osalemist kuritegelikus süsteemis – ükskõik, kas see oli tollases ühiskonnas normiks või mitte.

Meil olid lood samamoodi nagu paljudes teistes saksa peredes. Kuna mu vanaema ei rääkinud ning mu isa ja tädi ei suutnud küsida, siis ei jõudnud minu ja mu õe-venna ehk lastelaste põlvkonnani justkui mingeid lugusid. Minu saksa vanaisa vaikiti maha samamoodi nagu miljonid teised natsidest isad ja vanaisad.

Seega otsisin ma üles kogu info, mida oli veel võimalik vanavanemate kohta leida. Tuhnisin läbi Saksamaa arhiivid, suguvõsas pööningutel ja riidekappide taganurkades alles hoitud pappkarbid, küsitlesin oma isa ja tädi ning nende onu- ja tädilapsi, reisisin kohtadesse, kus mu vanavanemad või nende pereliikmed olid elanud. Süvenesin dokumentidesse, mis ma leidsin, ning lasin neid lugeda asjatundjatel. Lugesin vanu kirju ja mälestusi. Lindistasin sugulastega peetud vestlusi. Tahtsin saada võimalikult üksikasjaliku pildi oma vanavanematest ja nende tegemistest 1930. aastatel ning sõja ajal.

Milles nad täpselt osalesid? Kas mu vanaisa oli süüdi sõjaaegsetes inimsusevastastes kuritegudes? Miks nad hakkasid natsideks? Milline oli nende lähiring? Missugune oli nende lapsepõlv?

Vanaisa kohta leidsin arhiiviandmeid kolmest kohast, vanaemast aga ei leidnudki. Bundesarchivis ehk Saksa Liiduarhiivis oli mu vanaisa isikuandmeid kahes osakonnas: natsidokumentide hulgas Saksa Reichi osakonnas ning Liiduarhiivi sõjaarhiivis. Kolmas koht, kust ma vanaisa kohta isiklikke andmeid leidsin, on infokeskus nimega Deutsche Dienststelle für die Benachrichtigung der nächsten Angehörigen von Gefallenen der ehemaligen Deutschen Wehrmacht (WASt, Endise Saksa Wehrmachti langenud sõdurite lähisugulaste teavitamise teenistus), mis peab arhiivi langenud sõdurite kohta.

Liiduarhiivi natsidokumentide hulgas leidus infot minu teistestki sugulastest, kelle täiskasvanuiga möödus natsiaegsel Saksamaal.

Minu vanaisa natsirühmast ei ole arhiivides mingit infot, aga Landesarchiv Berlinis ehk Berliini liidumaa arhiivis on dokumente teiste Berliini rühmade kohta. Kasutasin neid selleks, et mõista, milliseid tegevusi kohalikes natsirühmades harrastati. Abiks oli ka mu vanaisa töökoha Bewagi arhiivi materjal, ehkki isiklikke andmeid seal tema kohta ei leidunud.

Peale selle olid minu töö seisukohast asendamatud kaasaegsete teosed ning seda ajastut käsitlevad uurimused ja mälestused ning mitmesugused ülevaated asutustest, millega mu vanavanemad ühel või teisel viisil seotud olid.

Minu vanaisa kolm tädi pidasid oma vennalaste ja teiste sugulastega usinasti kirjavahetust ning õnneks on need kirjad säilinud. Tädidest kõige kauem elanud Tante Marie suri aastal 1942 ning siis sai mu vanaisa õde kirjad enda kätte. Minule andis need kasutada mu tädi.

Kirju on kokku 160. Ajaliselt ulatuvad need 1910. aastatest Teise maailmasõjani, kirjutamiskohad laiuvad Euroopa ühest äärest teise ning Aasiasse välja: Tallinnast Odessani ja Pariisist Irkutskini. Kirjad on muutunud pehmeks j a kollakaks, osa neist on plekilised. Mõni on kortsus ja äärtest rebenenud, aga mõned kõige vanemad kirjad on nii heas seisukorras, et need võiksid pärineda lausa eelmisest kümnendist.

Sama oluline pakike kirju – umbes viiskümmend – pärineb mu vanavanematelt. Nemad kirjutasid nii vanaisa tädidele kui ka vanaema kasuõele ja parimale sõbrannale Margrit Sprengelile. Margriti tütred leidsid kirjad pärast oma ema surma ning saatsid need minu isale, mille eest ma tänan neid kogu südamest.

Kirjadest, mis mu vanaisa oma abikaasale sõja ajal saatis, on alles ainult viis viimast. Lisaks on säilinud veel mõned juhuslikud rindekirjad vanaisalt teistele lähedastele. Minu vanaonu Georgi rindekirjadest on samuti järel viimased viis.

Oluline allikas on ka mu vanaisa õe mälestused lapsepõlvest 19. ja 20. sajandi vahetuse Liivimaal. Mälestustest on alles esimesed viisteist lehte.

Mu vanaema perekonnast on kirjalikku materjali säilinud vähem kui vanaisa poolelt. Tähelepanu väärib siiski vanaema isa töökaaslase Nora Adelheimi aastail 1919–1920 osade kaupa ilmunud artikkel, milles ta kirjeldab oma töökaaslaste kurba saatust Läti punaterrori ohvritena.

Vanaema pereliikmetest on suguvõsas jutustatud palju lugusid. Neist on ka rohkesti fotosid, millest vanim pärineb 1880. aastate algusest. Mu vanaema õde Karin kandis Schnee ja Pfeili perekondade fotosid kogu elu kümne pappalbumiga kaasas. Mõni album elas üle kaks maailmasõda, mõni ühe, lisaks veel paar-kolm põgenemist. Ja kui tädi Karin 1998. aastal suri, päris hiirekõrvul nurkadega albumid minu tädi.

Kogutud materjali põhjal joonistub mu vanavanematest pilt kui kahest täiesti tavalisest noorest täiskasvanust, kelle parimad aastad möödusid ühel maailma ajaloo kõige süngemal perioodil. Keset seda võitlesid nad sama inimlikult nagu kõik teisedki: vooruslikult ja egoistlikult, leidlikult ja vaimult laisalt, lootusrikkalt, tõsimeelselt ja ennast pettes. Nende looga sukeldume natsismi südamikku – sinna, kus Hitler õhutas masse uskuma kalki ja hullumeelset kujutlust, nagu valitseks saksa rass maailma. Sinna, kus eksiteele sattunud lihtsad sakslased läksid kaasa maad ja ilmad kokku lubanud hullutajaga, kus nad sulgesid silmad asjade ees, mis olid nende uskumustega vastuolus, ja kus nad taipasid liiga hilja – või üldse mitte –, et nad olid teinud vale valiku.

* * *

Ühelt poolt kirjutasin ma raamatu enda vanavanematest, kuid teiselt poolt ka oma isa Gerhardi ja tädi Gisela vanematest. Nendele ei räägitud omal ajal midagi ning nad ei suutnud ka küsida, aga mina olen nende käest küsida tohtinud. Kumbki on jutustanud mulle seda, mida ta teab, ning arutanud minuga neid teemasid avameelselt mitu korda. Andmete kogumise aastatel kujunes mu isa lausa asjatundlikuks taustatoimetajaks. Suur-suur aitäh neile mõlemale.

Väärtuslikud on olnud ka teiste sugulastega peetud vestlused. Jutta, Wendula ja Helge, tänan teid südamest.

Suures osas Baeride vanadest kirjadest on kasutatud Sütterlini (gooti) tähti, mis käsitsi kirjutatuna tunduvad mulle nagu täiesti võõras keel. Ma olen väga tänulik oma tädimehele Eberhardile, kes kogu paksu kirjapaki minu jaoks ümber kirjutas.

Mu Itaalia-reiside andmesaak oleks jäänud lahjaks ilma Andrea Cominini ja Paola Rizzi abita. Aitäh teile, sõbrad. Eestis olen tänu võlgu Põlva koguduse õpetajale Toomas Nigolale ja koguduse sekretärile Age Kägole, samuti Eesti Rahvusarhiivi töötajatele Tartus. Lätis on keegi, kes ei soovi, et tema nime mainitakse, aga keda ma samuti lahke abi eest südamest tänan.

Asjatundliku abi eest kuulub mu tänu veel järgmistele inimestele: professorid Jürgen Falter, Angelo Bendotti ja Rolando Anni, ning teadlased Benjamin Haas, Nazarii Gutsul ja Carlo Gentile. Huvi, abi ja vaevanägemise eest tänan südamest ka Tuglase Seltsi raamatukoguhoidjat Heikki Rausmaad, samuti Katharina Linznerit Ronneburgi kogudusest, Judith Kesslerit Berliini juudi kogudusest, Vattenfalli veebitoimetajat ja arhivaari Susan Hortmanni ning Saksa Liiduarhiivi, Berliini liidumaa arhiivi ja infokeskuse WASt töötajaid. Eriti tänan Ulrich Heilgendorffi, kellega kohtusin organisatsiooni Zeitzeugenbörse kaudu, ning samuti Giovanni Guizzardit, Gino Manerat ja Elena Carucerut, kellega sain kokku Itaalias.

Käsikirjana lugesid mu raamatut kolleegid ja sõbrad Anna-Liina Kauhanen ja Sanna Kangasniemi, emeriitprofessor Seppo Hentilä, filosoof Tuomas Nevanlinna, kirjanik Roman Schatz ning lisaks mu isale teisedki pereliikmed: minu mees Kalle, mu ema Maija, õde Maiju ja vend Kai. Palju tänu neile kõigile väärtuslike kommentaaride eest.

Mind on julgustanud ja toetanud sõbrad, töökaaslased ja pereliikmed nii Soomes kui ka Saksamaal, ning ma tänan neid kõiki siiralt. Kõige sügavam tänu läheb aga minu mehele, mu lastele ja mu vanematele, kes tegid minuga kaasa kogu selle teekonna.

Katarina Baer