Читать книгу Nad olid natsid - Katarina Baer - Страница 7

Kui Gerhard Eduard Baer 1944. aasta novembris Põhja-Saksamaale Pommerisse pere juurde puhkusele tuli, oli tal püstol kaasas. Saksa lennuväe Luftwaffe sideohvitser ja rühmaülem demonstreeris relva oma naisele ja lastele, ilmselt nende rahustamiseks. Täbaras olukorras saab ta ennast püstoliga kaitsta.

Ehkki Gerhard ise ei uskunud, et ta hätta satub. Paar kuud hiljem, 1945. aasta 26. jaanuaril, kirjutas ta oma naisele Ortrudile nii:

Usun headuse võitu ning mõtlen päevast päeva üha sagedamini, et me võitleme õigel poolel. Kas saaks olla midagi paremat kui teadmine, et sa ei võitle mitte ainult oma rahva eest, vaid selle poolel, kes toob maailma valgust?

Sisuliselt oli natsi-Saksamaa tol ajal juba kokku varisenud, aga ikka veel viskles ja avaldas vastupanu. Järgmisel päeval vabastasid venelased Auschwitzi. Üks lahing teise järel, üks piirkond teise järel, nii liikusid punavägi idas ja liitlasväed läänes Saksamaa poole.

Baer oli sõjas osalenud algusest peale. Tema pere oli elanud Berliinis ja hiljem Pommeris. Gerhard oli neile välipostiga kirju saatnud ning puhkusele tulles kingitusi toonud Norra fjordidest, kevadisest Pariisist, Tšehhist, Poolast, Ukraina linnast Donetskist, Krimmi poolsaarelt, Kaukasuse mägedest, päikeseliselt Vahemerelt – Sitsiiliast, Korsikalt ja Sardiiniast, ning mujalt Itaaliast. Gerhard oli naisele kirjeldanud fjordide ilu, Ukraina viljaküllust, koidikuid Po jõe orus, kui päike lume roosaks värvis, ning mandumist, mida ta märkas pariislaste juures.

1945. aasta aprilli lõpus oli Baer koos oma rühmaga PõhjaItaalias, Lombardia maakonnas.

Sakslased taandusid nüüd kõikjal. Olukord Baeri rühma ümber oli segane. Ameeriklased olid neil nii ees kui ka taga. Mäenõlvadel ja Po madaliku külades varitsesid Itaalia partisanid. Milanos olid partisanid äsja ülestõusu alustanud. Vana ülikoolilinn Brescia oli vabastatud. „Brescia È libera,“ võis lugeda ajalehe Il Giornale di Brescia tolle päeva numbri esilehelt. See päev oli kahekümne seitsmes aprill, ning kõrgel Camonica orus oli aastaaega arvestades ebatavaliselt külm, sadas isegi lund.

Berliinis redutas Adolf Hitler koos Joseph Goebbelsi ja teiste lähikondlastega oma punkris. Natside propagandajuht Goebbels oli lõpetanud regulaarse päevikupidamise paar nädalat varem, kuigi just nüüd oleks olnud nii palju, mida üles märkida. Neil päevil kirjutati ajalugu.

Punaarmee oli äsja Berliini ümber piiranud ning pidas linnas ja selle ümbruses ägedaid lahinguid. Sel hommikul kogusid Nõukogude väed kokku paar tuhat berliinlannat, kes pidid Tempelhofi lennuvälja hoovõturajad purustatud lennukite rusudest puhtaks tegema.

Berliinist kaugel eemal saabus Baer soomustransportööriga Põhja-Itaalia külakesse, kus kaks lõunast tulevat teed ühinesid, et põhja poole edasi minna. Kumbagi teed mööda tuli taanduvaid sakslasi, kes suundusid kõik põhja. Baer tõusis soomusmasinas püsti, et takerduvat liiklust juhtida. „Ära roni!“ hüüatas juht ning üritas teda tagasi alla tõmmata. Kõlas lask. Majade vahelt tuli vilinal kuul, mis läbistas Baeri rinnakorvi. Baer vajus kokku ja üks rühmakaaslane kummardus tema kohale.

Baer oli 43-aastane. Ta oli kahe väikese lapse isa, abikaasa, diplomeeritud insener, Berliini energiaettevõtte elektriseadmete arendaja ja testija, vanemleitnant – ja nats. Tabamus purustas tal rinnaaordi. Ta suri vaevalt paar minutit hiljem, kuid jõudis siiski oma naisele tervitusi saata.

Järgnes kättemaks. Baeri rühmakaaslased andsid tuld küla uste, akende ja korstnate pihta.

Järgmisel päeval ehk 28. aprillil võtsid partisanid vangi Itaalia fašistliku diktaatori Benito Mussolini ja hukkasid ta samas kandis, Como järve ääres. Veel kaks päeva hiljem, 1945. aasta volbriõhtul, tegi Hitler enesetapu.

Kui Baeri surmast oli möödas viis päeva, vaikisid Itaalias relvad. Veel mõni päev hiljem jäid need vait kogu Euroopas. Saksamaa andis tingimusteta alla.

Natside algatatud ning viis ja pool aastat kestnud maailmasõda oli Euroopas läbi saanud.

* * *

Ma istun autos ja sõidan sellesse Põhja-Itaalia külakesse. Tee läheb mööda Iseo järve läänerannikut, vahepeal sukeldub tunnelitesse. Asfaldi servast kerkib püstloodis seinana mägi. Järvepind on vaikne, vastaskalda nõlvu peidab uduloor. Ranna lähedal liugleb paar luike.

Ma olen Gerhard Eduard Baeri lapselaps ning kogun oma perekonna ajalugu sellest Itaalia Alpide orust ja mujalt Euroopast, kuhu minevik – verine 20. sajand – seda laiali pritsis.

Minu suguvõsa koosneb tavalistest sakslastest, kelle minevikus leidub rangeid protestante ja mõningaid kohalikke suurkujusid. Suguvõsa Teise maailmasõja aegne põlvkond vaimustus natsismist ning meie, kes me elame praegusel ajal, otsime argielus päevast päeva lahendusi inimsuhetes, laste kasvatamises ja tööpingetes. Pole teada, et meie suguvõsas oleks olnud hobusevargaid või kirvemõrtsukaid. Pole olnud Himmlereid, Ribbentroppe ega Mengeleid. Pole olnud ka börsipettureid ega narkokaupmehi. Ainult üks väike mutrike natside parteiorganisatsioonis. Ja siiski tõuseb selle suguvõsa lugu kujukalt esile meie praegusel, 2010. aastate võõravaenulikul rahvaste rändamise ajal. Ja seda lugu tuleb rääkida, sest see jutustab ka meie mandrist Euroopast ja meist endist, selle elanikest.

Auto tagant paistab valgus, aga ainult viiruke. Pilvede vahelt piiluv päike paneb mäenõlvad õhetama. Minu kõrval autos istub mees, kelle hallid juuksed on pisut õhemaks jäänud. Mulle vägagi tuttav nägu on hetkeks varjus. See on minu isa, Gerhard Eduardi poeg.

Mu isa on alati näinud välja nagu poisike, peaaegu piinlikult lapselik, just nagu oleks aeg tema puhul lapsepõlves peatunud. Sellegipoolest on ta elanud täisväärtuslikku elu, nagu öeldakse. Ta omandas elukutse, kolis nooruses võõrale maale, ta on näinud paremaid ja halvemaid aegu, ta on hakkama saanud ja vigu teinud, saavutanud ja kaotanud. Mu isa innukas ja üllatunud pilk ei peida enam vananemist – tema silmanurkadesse on joonistunud kortsud ning vanus on toonud tema olemusse teatud kangust.

Mu isa on sakslane ja ema soomlanna. Isa sündis Berliinis 1939. aasta märtsis. Ta oli just saanud kuueaastaseks, kui tema enda isa Gerhard Eduard surma sai. Pärast esimesi elukuid oli ta isaga kohtunud ainult paar korda. Teda ja temast kaks aastat nooremat õde kasvatas nende ema, minu Großmama ehk vanaema. Praegu on 2013. aasta sügis ja mu isa on 74-aastane pensionär. Mina olen neljakümne kolme aastane ema, tütar ja ajakirjanik. Ma olen nii soomlane kui ka sakslane, olen sündinud immigrandina, ja ma olen sama vana, nagu minu vanaisa oli siis, kui ta suri.

Kogu elu on mu isa sellest reisist hoidunud. Ta on põhjendanud seda nii, et ta ei suudaks kohtuda inimestega, kes võisid kaotada omaksed kättemaksurünnakus, mis järgnes tema isa surmale. Peale kõige muu on tal sama nimi, nagu oli tema isal: Gerhard Baer. Aga nüüd, kui me oleme reisile läinud, on meil lausa kiire. Kas me veel leiame kellegi, kes võiks meile rääkida 1945. aasta 27. aprilli sündmustest? Mida hirmsat see kättemaksurünnak kaasa tõi? Kas keegi sai surma, nagu mu isa on alati kartnud? Üks inimene või mitu?

Lapsena oli mul tunne, et sõjast on möödunud lõpmatult palju aega, täitsa nagu oleks see toimunud ligikaudu samal ajal, kui elasid dinosaurused. Tundus, et seda ei meenutanud enam miski. Toona, 1970. aastate alguses, oli meie Tampere-kodus nõudepesumasin ning hunnikutes Barbiesid ja Legosid. Õues seisis roheline Volvo. Saksamaal käimistest mäletan toidupoodide lookas maiustuseriiuleid. Kummaski riigis ei kõndinud ringi räbalates põgenikke ega paistnud kuskilt hunnikutes varemeid. Imelik küll, aga sellest hoolimata oli mul lapsena tunne, et me olime valmis, et ükskõik millisel hetkel juhtub midagi hirmsat, midagi pöördumatut. Äkki sureb isa ära? Mind painasid kujutluspildid sellest, kuidas ma kaotan ema ja isa, kuidas nad maha maetakse ja ma ise ära suren – samal ajal, kui mu vanemad tegid kõik, mis võimalik, rabasid väsimatult tööd, et võidelda selle hirmsa ja nähtamatu ohu ehk surma vastu. Tegelikult seda võitlust mu vanemad ju pidasidki, sest arstidena ravisid nad mõnikord ikka patsiente, kelle elu oli ohus.

Sõda kerkis meie perekonnas teemaks ainult teatud hetkedel: jõulude ajal ja üldse siis, kui käisime surnuaias.

Sõjas oli surma saanud ka minu ema isa. Soome-vanaisa langes Jätkusõja alguses Karjala kannasel ning on maetud Kangasala kiriku kangelaskalmistule. Tema hauakivil on kiri: „Eino Eerikki Melkas. 23.12.1897“ ning järgmisel real väike rist ja selle järel kuupäev: „9.8.1941.“

Eino jõudis sõjas osaleda umbes kuu aega. Minu ema, kes on Eino kolmest lapsest vanim, ei mäleta oma isast midagi. Mu ema oli just saanud kaheaastaseks, kui vabatahtlikuna Jätkusõtta läinud Eino surma sai.

Lapsepõlvest mäletan ma hämmeldustunnet Eino haual: miks me vanaisa meenutame, aga Großpapa’t mitte? Ka tema langes ju sõjas. Miks me Großpapa haual ei käi? Miks keegi seal kunagi käinud ei ole? Kus see üldse asub?

Minu sündimise hetkel oli sõja lõpust möödunud ainult 24 aastat. Mida vanemaks me elame, seda paremini saame aru, kui lühike aeg on veerand sajandit.

Nüüd on 1945. aastast möödas seitse aastakümmet. See on juba terve inimiga. Sellegipoolest on endiselt võimalik, et me leiame Lombardia maakonnast Põhja-Itaalias kellegi, kes lapse või noorukina sakslaste taandumist pealt nägi.

Oktoobrikuise argipäeva lõunaajal on Iseo järve põhjasopis asuv Lovere väikelinn justkui välja surnud. Üks hallis dressis vanahärra istub restorani terrassil ning joob oranžikaspunast jooki. Temal võiks olla midagi jutustada. Mehe juuksed on kohevad ja enam-vähem valged. Päevitunud näos on sügavad kortsud, aga nende vahelt paistab sile, peaaegu läikiv nahk. Mees näeb välja vanem kui mu isa. Tema nimi on Gino Manera ning ta on ainus inimene, kes Piazza XIII Martiri väljakul õues istub. Järvel on tõusnud tuul, kaugemal sõidab üks valge laevuke.

Ajakirjaniku õnn – Manera mäletabki. Ta oli kümneaastane, kui sakslased 1945. aasta kevadel põhja poole taandusid. Manera tõuseb lauast ja viipab väljaku mägedepoolsesse põhjanurka, kus pisike põiktänav kallakut mööda väljakule laskub. Seal seisis ta inimeste hulgas ja vaatas, kuidas sakslased seda järveäärset teed pidi liikusid. Manera ei mäleta täpselt, milline meeleolu linnas siis oli.

Räägime vanale itaallasele minu vanaisast. See tundub sentimentaalne ja piinlik, aga minu peast vilksatab läbi mõte: äkki ta nägi Gerhardi.

Manera tahab meile midagi näidata. Me lähme üle rannatänava. Suveniiripoe ja praamisilla kõrval seisab mälestusmärk. Sõja ajal tegutses Loveres partisanirühm, kuhu kuulus 13 inimest. Sakslased tapsid nad kõik. Monumendist turritab välja kolmteist naela, igaüks ühe partisani mälestuseks. Manera tundis partisanidest vanimat – mees oli 41-aastane, kui sakslased ta surmasid. Temast jäi maha neli last.

Me seisame monumendi ees: Gino Manera, isa ja mina. Järve pealt puhub tuul ja me oleme täiesti vait.

* * *

Kuid Lovere pole siiski see koht, mida me tegelikult otsime. Kuni reisieelse talveni teadsin ma üsna vähe – ainult seda, et vanaisa oli langenud Põhja-Itaalias Brescia kandis ning et ta maeti Saksa sõjaväekalmistule Costermanos Garda järve lähedal. Nõnda oli kirjas neis vähestes vanaisaga seotud dokumentides, mis meie perekonnaarhiivis olid.

Siis käisin Berliinis ühes infokeskuses ja sain rohkem teada. Deutsche Dienststelle für die Benachrichtigung der nächsten Angehörigen von Gefallenen der ehemaligen Deutschen Wehrmacht (WASt) peab arhiivi sõdades langenud saksa sõdurite kohta.

Keskuse arhiivis leidus üksteist Gerhard Eduard Baeriga seotud dokumenti. Tema säilmed tuvastati ühe mägiküla kalmistul 1958. aasta mai lõpus – kolmteist aastat pärast surma –, kui Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliit ehk Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge Itaalias langenud Saksa sõdurite maiseid jäänuseid kokku otsis. Sada tuhat Itaalias langenud sakslast olid maetud laiali paljude külade kirikuaedadesse. Kakskümmend kaks tuhat Põhja-Itaaliast leitud surnukeha mattis ühing ümber äsja rajatud sõjaväekalmistule Costermanos.

Sõjahaudade hoolde rahvaliidust täpsustati, et mu vanaisa maised jäänused leiti Incudine küla surnuaialt Camonica oru kaugemast otsast. Aga ta võis surma saada ka naaberkülas Edolos. Kaardi järgi tundus just Edolos olevat kergesti ummistuv ristmik, mille kaudu põhja poole taanduv sõjavägi võis liikuda.

Incudine ja Edolo asuvad sama tee ääres, teineteisest kuue kilomeetri kaugusel. Loverest on nendeni veel umbes kuuskümmend kilomeetrit sõita.

Nii et ma ei tea, kus Gerhard täpselt suri, ega ka seda, mis on olulisem: kas see, et ta suri ning jättis oma lapsed isata, või see, et ta oli nats? Aga kas Gerhardi elu kõige halvem tagajärg oli tema surm ja sellele järgnenud kättemaksurünnak, või oli ta osalenud milleski veel hullemas?

Natside kaksteist aastat kestnud võimuloleku aega mahtusid ka minu vanavanemate koos veedetud aastad. Nad olid õnnelik paar. Nende omavaheliste kirjade põhjal olid need mu vanaema elu parimad aastad, aga hiljem ei rääkinud ta sellest ajast kunagi midagi.

Mu isa mäletab, kuidas sõja ajal õpetas tema ema lapsi palvetama mitte ainult isa, vaid ka Hitleri ja maailmaajaloo pöörde eest. „Lieber Gott, vielen Dank für diesen schönen Tag. Gib, daß Papa heil nach Hause kommt. Beschütze unseren Führer, Adolf Hitler, und gib, daß wir den Krieg gewinnen. Amen.“ Armas Jumal, suur tänu selle ilusa päeva eest. Lase isal tervena koju tagasi jõuda. Kaitse meie juhti Adolf Hitlerit ja lase meil võita sõda. Aamen.

Veel nii hilisel ajal kui veebruaris 1945, kui ümberringi kõmises maailma lõpp, andis Ortrud omaenda kasuisa desertöörina üles. Ning seejärel, mõned nädalad hiljem, algas uus elu. Möödunust ainult valitud mälestused. Minu vanaema ei rääkinud enam Kolmanda Reichi aegsest elust ning ta ei rääkinud ka oma mehest.

Alles pole tooli, millel mu vanaisa istuda armastas, ega kella, mida ta ikka üles keeras. Ajalehed, mida ta luges, pandi kinni. Tema sünnikoht pühiti maailma kaardilt, tema kool vajus unustuse hõlma. Tema haud oli kohas, mida keegi ei teadnud, ja eluajal oli ta teinud asju, millest keegi ei tahtnud enam midagi teada. Marmorist elevant, mille ta tõi pojale kingiks Sitsiiliast, maeti enne põgenemist ühes mõttetus Pommeri külas pastoraadi aias sügavale maapõue.

Järele jäid ainult killukesed lugudest, mida mu isa nooruses tuttavate ja sugulaste käest korjas. Mõnel loojupil polnud eriti mingit mõju, mõni aga lõikas sügavale sisse. Viimaste hulka kuulub lugu mu vanaisast ja raamatust „Mein Kampf“. 1930. aastatel korraldas vanaisa oma kodus lugemisringi „Minu võitlus“. Mu isale rääkis sellest vanaisa kunagine koolivend alles 1990. aastatel.

Lugemisringi juhtimises on midagi põhimõttelist ja korrapärast. Ning samal ajal kõlab see nii ebarealistlikult, et kuni viimaste aastateni olen ma sellest rääkides alati naernud. Justkui oleks see mingi nali. Või nagu mu vanaisa oleks olnud napakas ja hullumeelne. Justkui olnuks ta samasugune koomiline kuju nagu Hynkel, keda mängib Charles Chaplin „Suures diktaatoris“.

Nende killukeste hulka kuulub ka varasem kirjeldus sellest, kuidas mu vanaisa suri. Seda kuulis mu isa juhuslikult, kui ta kohtus 1960. aastatel oma isa rühma arstiga. Mu isa oli tol ajal abiarst Saksamaal, Harzi mägedes Osterode haiglas. Ühel nädalavahetusel asendas ta naaberrajooni jaoskonnaarsti. Pühapäeva õhtul töötasu välja makstes ütles too arst äkki mõtlikult: „Baer ... ma tundsin kunagi ühte Baeri. Tema nimi oli samuti Gerhard.“

Jaoskonnaarst jutustas, et kui mu vanaisa oli kuuliga pihta saanud, sõitis tema rühm külast välja. Mehed matsid oma juhi oja kaldale. Arsti sõnul oli Gerhard kõigile meeldinud. Kui haud oli valmis, pöörasid sõdurid sõidukite ninad taas küla poole ning läksid kätte maksma. „Kättemaks oli magus,“ pajatas tütre pulmast koju naasnud vana arst uhkelt veel siis, kui sündmustest oli möödas paarkümmend aastat.

Ja lugu püstolist, mida mu vanaisa ohvitserina kandis. Veel üks eraldi hõljuv tükike perekonnalugu ja minapildi ehitusmaterjali. Mu isa mäletab relva ning seda, kuidas isa talle, viieaastasele lapsele, seda näitas.

* * *

Camonica oru põhjas jookseb maantee kõrgete maisipõldude vahel. Mõned pilved on mäenõlval puude latvadesse kinni jäänud. Org on tihedalt asustatud – kui üks küla lõpeb, siis teine algab. Külade servas on väikseid tööstusettevõtteid: betoonitehaseid, terasevabrikuid, pooleli jäänud angaare. Bensiinijaamad on kollased.

Kui mu vanaisa siit läbi sõitis, polnud teel veel korralikku katet. Sakslaste sõjamasinad liikusid ehk kiirusega viisteist kilomeetrit tunnis. Nüüd sõidetakse sellel teel 70, vahepeal 90 kilomeetrit tunnis.

Vaatan pilti, mille ma endale tahvelarvutisse salvestasin. See oli mu vanaema öökapil väikeses raamis. Fotol on mu vanaisa, sõjaväemunder seljas. Pilt on tehtud 1941. aasta detsembris. Kraemärgid annavad teada, et ta oli tol ajal veltveebel. See on temast ainuke pilt, mis mu lapsepõlves kellelgi kusagil nähtaval oli.

Vanaisa näeb pildil välja rahulik ning sarnaneb päris palju minu isaga sel ajal, kui ma olin laps. Laubal on mõned peenikesed kurrud, kulmude vahel üks sügavam vagu ning nina külgedelt suunduvad jooned kaarena suunurkadesse. Need jätavad mulje, nagu oleks ta natuke mossis.

Kes ta oli? Mul ei ole tema jaoks isegi nime. Lapsena mängitasin mõttes nime Großpapa, mis on nagu vanaisa hellitusnimi, aga nüüd kuulub see nimi mu isale, kes on nelja lapselapse Großpapa. Gerhard? Ka see on mu isa nimi. Gerhard Eduard? G. E. B.? Liiga pikk, liiga lühike, liiga kauge.

Laias laastus tean ainult seda, et kui poleks olnud teda, poleks ka mind ega mu lapsi. Kui poleks olnud temasuguseid inimesi, siis poleks olnud ka natse ega holokausti. Kui teda poleks olnud, siis ilmselt ei mõtleks ma praegu selle üle, miks mu isa ja mina kujunesime selliseks, nagu me oleme – miks meis on olnud nii palju segadust ja nõutust, vastutustunnet ja tõsimeelsust.

Camonica oru põhjas voolava Oglio jõe vesi sillerdab oma sängis. Inimesed on siin elanud juba tuhandeid aastaid. Sellest orust on leitud kõige rohkem kaljujooniseid kogu Euroopas. Mäed on siin sügavrohelised ja nii lähedal, et mõnel hetkel tundub, nagu kukuksid need meile peale.

Siin me nüüd sõidame, isa ja mina, pigem nagu isata lapsed, nagu vend ja õde, kes mäletavad isa kaotamise ja isata kasvamise tunnet, mis on meie peres valitsenud. Sõidame võõra mägiküla poole, mille teeservas oli mu isaisa esimene maine puhkepaik. Külani on veel paarkümmend kilomeetrit, aga mulle tundub, et meie teekond on pikk ning et see on alles alanud.

Gerhard Baer 1941. aasta detsembris.