Читать книгу Nad olid natsid - Katarina Baer - Страница 9

Kui mu vanaisa Gerhard ja vanaema Ortrud eelmise sajandi alguses sündisid, oli Euroopa teistsugune. Kesk- ja Ida-Euroopat valitsesid suured monarhiad: Saksamaa, AustriaUngari ja Venemaa. Gerhard ja Ortrud sündisid Liivimaal, mis kuulus Vene tsaaririigi alla, nagu ka Soome ja Eestimaa.

Gerhard tuli ilmale 1902. aasta 17. veebruaril Ruhja (lätipäraselt Rūjiena) külas praeguses Põhja-Lätis, Eesti piiri lähedal. Ristimisel pandi talle nimeks Gerhard Eduard. Ortrud sündis 1906. aasta 16. juunil Tartus. Tema täielik neiupõlvenimi oli Ortrud Elisabeth Schnee.

Gerhard oli Lõuna-Ruhja kirikuõpetaja Carl Baeri ja tema abikaasa Agathe Baeri (sündinud Schwartz) lastest eelviimane. Kui Gerhard sündis, oli Carlil ja Agathel juba neli last: Else, Carl-Hermann, Erich ja Alfred. Pärast Gerhardi sündis veel Georg. Seega oli peres üks tütar ja viis poega.

Ortrud oli oma vanemate esiklaps. Tema vanemad olid gümnaasiumi vanemõpetaja Gerhard Schnee ja tolle abikaasa Else Schnee (sündinud Pfeil). Esimese maailmasõja ajal ning ka pärast seda töötas Else Riiast lõuna pool asuva väikelinna Miitavi (lätipäraselt Jelgava) haiglas vanemõena. Kaks aastat pärast Ortrudi sündis Karin ja veel paar aastat hiljem Gudrun. Viimane suri beebina, nii et Schneede perekonnas kasvas kaks tütart.

Lapsena meeldis mulle väga, kui lihtsad olid meie suguvõsa eri harude perekonnanimed. Baer tähendab karu, Schnee lund. Schwartz on must, Pfeil on nool. Baerid, Schneed, Schwartzid ja Pfeilid olid Baltikumi saksakeelsed elanikud ehk baltisakslased, keda elas enne Esimest maailmasõda Eesti ja Läti praegustel aladel umbes 160 000. Sakslased olid vähemusrahvus, kelle osakaal Eesti ja Läti elanike hulgas jäi alla kümne protsendi. Kokku elas 19. sajandi lõpus Vene tsaaririigis ligikaudu kolmes tuhandes piirkonnas umbes miljon sakslasest ümberasujat, sealhulgas ka mõned Baerid Ukrainas ja Schwartzid Volga jõe ääres Samaras. Väike osa sakslastest jõudis ka Soome, näiteks Stockmannid, Pauligid, Engelid ja Paciused.

Pikka aega oli mul väga udune arusaam sellest, kuidas mu vanaisa lapsepõlv ühe väikese Liivimaa küla pastoripojana välja nägi. Elu oli seal kindlasti tagasihoidlik, nagu maal tol ajal – 20. sajandi alguses – ikka oli. Pastorite palgad ei kujutanud endast midagi erilist. Ma olin lugenud vaestest pastoripoegadest ning olin kuulnud, kui raske oli mu vanaisa vanematel olnud omal ajal poegade ülikooliõpinguid kinni maksta. Ma arvasin, et Lõuna-Ruhja kirikuõpetaja lapsed võtsid juba varakult osa majapidamistöödest, mida oli suures peres ja suures majas kindlasti rohkesti, ning et pere elas tagasihoidlikult, kristlike veendumuste järgi. Perekonna vaimne õhkkond ja pärand võisidki olla niisugused, rõhutada usinust ja alandlikkust. Kusagilt oli mul ju niisugune arusaam võrsunud.

Aga hiljem olen saanud aru, et baltisakslased elasid Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal nagu härrasrahvas kolooniates. Nende 700 aasta pikkune kolonistide ajastu lugu on Saksamaa ajaloos ainulaadne. Nõnda kirjutab sotsioloog Wilfried Schlau raamatus „Sozialgeschichte der Baltischen Deutschen“ („Baltisakslaste sotsiaalajalugu“). Kui Läänemere-äärsed suurriigid Rootsi, Venemaa ja Poola sajandite vältel üksteise käest Baltikumi vallutasid, ei kahjustanud see baltisakslasi kunagi. Nemad olid toonud Baltikumi kirikud, linnad, mõisad ja kaubanduse, ning neil õnnestus säilitada nende ümber rajatud kõrgklassi seisuse elu 20. sajandini välja – ehkki mujal Euroopas oli selleks ajaks juba ebavõrdsusel põhinevast seisuste süsteemist loobutud.

Privilegeeritud seisundit nautisid ka Baltikumi sakslastest pastorid. Vormiliselt ei kuulunud pastoraadid ja neid ümbritsevad maad küll kirikuõpetajate omandusse, aga sisuliselt käsutasid nad keskmise suurusega mõisaid ja neile allus ka paar tosinat pärisorja, nendib ajaloolane Wilhelm Lenz juba mainitud raamatus „Sozialgeschichte der Baltischen Deutschen“.

Kõrgemas vanuses kirja pandud lapsepõlvemälestustes meenutab minu vanaisa Gerhardi õde Else enda ja oma vendade lapsepõlve Liivimaal Ruhjas 20. sajandi algul:

Mul on meeles üks hästi palav suvi enne Esimest maailmasõda. Sageli juhtus nii, et ma ärkasin väga vara ja kuulsin avatud aknast, kuidas kutsar jootis hobuseid. Kuulsin selgesti, kuidas hobused kapjade klobinal väärikalt mööda õuekive tulid, kuidas Jan [kutsar] ämbri üles tõmbas ning hetke pärast selle taas kaevu laskis. Siis otsustasin, et kuna ma olen juba ärganud, siis lähen ratsutama. Hiljem päeval on juba liiga palav.

Panin riided selga ja läksin allkorrusele, kus toatüdruk mind imestunult vastu võttis. Tellisin piima ja leiba ning läksin talli ja palusin, et Enziole sadul selga pandaks. Enzio oli noor täkk, keda mu isa oli treeninud ja kelle nimi muutus teenijate suus lihtsalt Anziseks. See on läti keeles laias laastus sama nagu Hans.

Seejärel läksin ratsutama ning olin sellel varajasel päikeselisel hommikul maailmas peaaegu üksi. Kui koju tagasi jõudsin, magasid teised ikka veel. Hiilisin ema juurde ja veensin teda, et ta minuga koos jõkke ujuma tuleks.

Ma lugesin neid mälestusi esimest korda alles mõned aastad tagasi ning need kinnitavad ajaloolase Lenzi käsitlust, et sakslastest pastorite pered elasid nagu mõisahärrad. Else kirjutis jutustab kaotatud paradiisist, kus suviti paistis päike ja õitsesid lilled ning talvel tuiskas lund rõõmsatel saanimatkadel, mille puhuks härrasrahvas ennast kasukatesse mähkis. Läti ja eesti nimesid esines Lõuna-Ruhja pastoraadis 19. ja 20. sajandi vahetusel ainult teenijatel ja koduloomadel.

Samal ajal käis mitmel pool Euroopas ägedalt pulbitsev elu – tööstuslik pööre oli täie hoo sisse saanud ning suurte monarhiate alla kuuluvate väikeste rahvaste nagu eestlaste, lätlaste ja soomlaste hulgas oli ärganud rahvuslik meelsus.

Kogu Euroopas ehitati raudteesid ning rööbaste jaoks vajalikku terast hakati valmistama masstoodanguna. Jõuliselt kasvasid elektri-, masina- ja keemiatööstus. Tehnika valdkonnas oli juhtpositsioon nihkunud Suurbritannialt USA ja Saksamaa kätte. Valitses elev meeleolu, ning arengus ja teaduslikus uurimistöös Euroopa tippu tõusnud Saksa ühiskond rikastus ja moderniseerus kiiresti.

Kaugel Liivimaal Ruhjas külvati vilja veel käsitsi. Külvaja kõndis üle põllu, heledast riidest kokku sõlmitud kott kõhu peal kiikumas. Sealt kühveldas ta seemneid ja laotas neid aeglaste liigutustega suures kaares mööda põldu laiali. Else meenutab, et ainsad uue maailma hääled olid kaugelt raudteelt kostvad rongiviled ja sügiseti külasse toodud rehepeksumasina undamine.

Nii et sellesse seisma jäänud paradiisi sündis mu vanaisa aastal 1902. Ta oli oma vanemate lastest esimene, kes tuli ilmale uuel sajandil.

Gerhardi lapsepõlvekodu pole enam – Teise maailmasõja ajal Baltikumist taganedes põletasid sakslased selle maha –, aga pastoraadi peahoone foto on ilmunud raamatus „Die Deutschbalten“ („Baltisakslased“). Pildil on pikk ja vana puust hoone, nagu suur talumaja. Silma torkab kõrge mansardkatus.

Maja taga oli suur aed, mis algas akende alt lillepeenardena ja ulatus astmete kaupa alla jõe äärde välja. Pärast lilli tulid marjapõõsad ja maasikapeenrad, seejärel spargliistandik, meenutab vanatädi Else. Pärast sparglivagusid katsid nõlva viljapuud. Kõige madalamal asus köögiviljapeenar. Aeda ümbritses lippidest tara, milles oli üheksa väravat. Aias oli ka puhkemajakesi, sirelihekke, jasmiini- ja kibuvitsapõõsaid, kaks suurt muruplatsi, millel kuivatati pesu, kividest laotud kaev, millest teenijatüdrukud ämbritega joogivett tassisid, ja varakevadine köögiviljapeenar. Sealt võeti hooaja esimesed redised.

Pastoraadi suures saalis seisid tiibklaver, kolm diivanigruppi, Gerhardi ema kirjutuslaud ja raamatukapp ning rohkesti toataimi, näiteks tohutu suur monstera. Akende vahel olid kõrged peeglid. Pisikesi mahagonlaudu kaunistasid tol ajal moes olnud küünlajalad, mille küljes kettidega rippusid kristallid.

Söögitoas asus ema Agathe õmbluslaud. Seal oli ka laste mänguasjade kapp, ja kuni lapsed väikesed olid, võttis osa toast enda alla mänguaedik. Ahju ees seisis kiikhobu. Pärast õhtusööki võttis Agathe lapsed enda ümber kokku. Ta luges neile muinasjutte ja samal ajal kudus.

Pastoraadi kõrvalhoonetest jutustades mainib Else ühte väikest ruumi pesuköögis. See oli „hirmus ja sünge tuba, mille akna ees olid trellid“.

Ilmselt oli see varasemal ajal vanglaruumina käigus olnud. Nüüd seisis see tühjalt ja seda ei kasutatud kuidagi.

Venemaal kuni 1861. aastani kestnud pärisorjus oli olnud ilmselge ühiskondlik puudujääk, mida maaomanikud, baltisaksa aadel – ja samuti kirikuõpetajad – olid täiesti rahulikult ära kasutanud. Valgustusaja Saksa pedagoog ja kirjanik Johann Christoph Petri kirjutab, et pärisorjad närbusid baltisakslaste alluvuses samamoodi nagu mustanahalised orjuseaegses Põhja-Ameerikas.

Lõuna-Ruhja pastoraat.

Nii et omal ajal võis vastu hakanud pärisori Ruhja pastoraadis vabalt vangikongi sattuda. Mu vanaisa lapsepõlve ajal pärisorjust enam polnud. Pastor Baerile allus kolm popsi.

Sellel kitsal ühiskonnaklassil, kelle hulka Baerid kuulusid, olid tavaliselt ka lapsehoidjad, nii et minu vanatädi mainib nagu möödaminnes:

Noortel emadel oli tol ajal selles mõttes lihtsam, et beebide eest hoolitsesid kogu aeg lapsehoidjad.

Baeride ema ja isa magamistoa kõrval asus lastetuba, kus beebid magasid – ja ärkasid – hoidjate seltsis. Kui beebit oli vaja imetada, hiilis lapsehoidja pambukesega magamistuppa ema juurde.

Pastoraadis teenisid püsivalt kutsar, kokk, toatüdruk, lapsehoidja ja pesunaine.

Kui Baeride imikutest üksteise järel mudilased kasvasid, kolisid nad vanemate magamistuppa. Seal oli paar-kolm kokkukäivat lapsevoodit, kus lapsed magasid õlekottide peal. Kõige paremaks peeti kaeraõlgi. Aeg-ajalt õlgi vahetati. Uus sisu paisutas madratsi nii kohevaks, et lapsed pidid vaatama ette, et nad sealt maha ei veereks.

Baltisakslased jätsid endast meelsasti mulje, et nende elu koosnes vene kultuuri mõjul pidevast suhtlemisest, pikkadest külaskäikudest ja rikkalikust võõrustamisest. Räägiti, et mõnikord võisid külalised jääda aastateks – hobune ja kutsar surid, aga külaline elas ikka veel majas. Ka Baeridel käis suviti rohkesti külalisi ning mõnikord tulid eakad sugulased lühemaks või pikemaks ajaks nende juurde elama.

Suvel kandus kogu pastoraadi elu verandale ja aeda. Daamid istusid aiatoolidel ning tegelesid käsitööga. Lapsed mängisid küllap samu mänge, nagu lapsed alati on mänginud. Sama põlvkonna baltisaksa kirjanik Werner Bergengruen jutustab autobiograafilises teoses „Von Riga nach anderswo“ („Riiast mujale“), et tüütud rollid, näiteks mereröövlilaeval sõudmine, anti teenijarahva lastele.

Küllap nad ikka kaklesid ka, need viis venda.

Kui pesakond kasvas, hangiti suurematele lastele koduõpetaja. Too pidi lastele õpetama vene keelt, mis oli tsaaririigi ametlik keel. Else kirjutab nii:

Sellest [vene keele õpetamisest] ei tulnud vist eriti midagi välja. Vähemasti mäletan ma paljusid noori inimesi, kes kõik mingi aja pärast minema kadusid. Kas nad siis ei osanud vene keelt või ei saanud nad meiega hakkama. Igal juhul muutus kõik alles siis, kui meie juurde saabus preili Grünberg. Tema ei olnud enam eriti noor. Ta oli silmatorkavalt inetu, aga väga energiline, ja tema juhatuse all õppisime me lõpuks vene keelt rääkima. Kahjuks õppisin mina kõige vähem, sest ma ei sallinud teda, ja tema mind ka mitte. Hoopis teine lugu oli minu leebe venna Carl-Hermanniga, kes ei põgenenud iga kord preili Grünbergi eest, vaid läks tema seltsis kuulekalt ja rõõmsalt jalutama.

Alfred, Carl-Hermann, Gerhard, Erich, Else ja Georg 1904. aasta suvel, ilmselt Ruhja pastoraadi aias.

Jõuluõhtuks tassiti pastoraadi saali laeni ulatuv jõulukuusk. Kõik maavalduse töötajad koos peredega tulid saali. Üheskoos lauldi Martin Lutheri jõulukoraali „Ma tulen taevast ülevalt“, mida ema Agathe tiibklaveril saatis. Siis rääkis isa nii läti kui ka saksa keeles. Pärast seda sai igaüks kingituse ja kotikese jõuluküpsetisi. Lõpuks lauldi veel üks jõulukoraal.

Kui see rituaal läbi sai ja töölised minema läksid, suundus perekond rikkaliku jõululaua äärde sööma. Pearoaks oli jõulu ajal tavaliselt karpkala.

* * *

Mu vanaisa õde Else kirjeldab oma ema Agathet kui erakordselt heasüdamlikku ja leebet inimest. Vend Alfred meenutas veel täiskasvanuna ema elutarkust: tähtis on osata kohaneda. Aga kui lapsed sõna ei kuulanud, said nad emalt siiski nahutada. Tõsi, ta ei karistanud neid muidu kunagi nii karmilt nagu siis, kui nad olid ilma luba küsimata jõele läinud. Else küll ei ütle, millised need karistused olid.

Isa Carl oli kehalise liikumise ja vabas õhus käimise sõber. Ta võimles ning õpetas lapsi ujuma ja uisutama. Talvel viis ta nad saaniga sõitma ja suvel Ruhja jõele paadimatkadele. Suusatamine oli tolle aja kõrgklassile võõras ala, aga Carl õpetas oma lapsed suusatama. Ujuma õppimise jaoks ehitas ta kõigepealt riistapuu, millel sai kuivalt harjutada, ja siis ridva, mille külge kinnitatuna pidid lapsed jões suplema. Pinnal püsimiseks kasutasid nad kõrkjatest tehtud padjakesi.

Nende kirjelduste põhjal tekib mõte, et pastoriamet võis mu vanavanaisale vastumeelne olla. Talle meeldis sporti teha ja midagi oma kätega nokitseda ning talle pakkus rahuldust see, kui ta sai asju edendada tehnilistele meetoditele tuginedes. Ka tema kirjad ei mõju nii, nagu oleks need kirja pannud hingekarjane. Nendes puudub kogu vagadus ja religioossus, millest on tulvil hoopis tema abikaasa kirjad. Võib-olla oleks Carlile rohkem sobinud inseneritöö – amet, mille ta kahele pojale peale surus.

Selge on siiski see, et too mees andis endast parima, et tema lapsed ei jääks vähemasti oskuste puudumise tõttu elus kehva olukorda. Kahtlemata motiveeris Carli siin tema enda vaene lapsepõlv. Ta oli oma suguvõsas esimene, kes lõpetas ülikooli, ning baltisaksa ühiskonna hierarhias hüppas ta kõvasti ülespoole nii tänu õpitud ametile kui ka sõlmitud abielule.

Carli abikaasa Agathe oli pärit nimekast Schwartzide suguvõsast. Ilmselt tundis Carl Agathe perekonda juba Tartus teoloogiat õppides, sest seal õppisid ka tema tulevased näälud ehk naisevennad. Agathe vendadest üks jätkas hiljem oma isa ja vanaisa tööd Põlva koguduse kirikuõpetajana, teine tegutses pastorina Volga-äärses Samaras. Räägiti, et Samaras elanud vend oli Schwartzide pere must lammas. Ta oli ülikooli ajal napsutanud ja kraagelnud ega suutnud ka hiljem ennast hästi üleval pidada. Kuuldavasti oli töökoht Volga ääres talle karistus.

Igal juhul abiellus Carl edukalt ning lisaks andis tema enda haridus talle võimaluse juhendada oma lapsi elus edasi pürgima. Aga kujutluspilt Carlist kui julgustajast ei ole kindlasti kogu tõde.

„Je lieber Kind, desto schärfer des frommen Vater Schläge.“ Mida armsam laps, seda raskemad on vaga isa löögid. Nõnda armastas pastor Baer kodus öelda. Seda jutustas mu vanaisa vend Georg hiljem oma naisele. Ka teiste vendade peredes oli mõistetud nii, et Carl oli range, lausa türanni moodi isa.

Laste karm nuhtlemine oli tol ajal muidugi tavaline ning ehk on see ka põhjus, miks Else oma mälestustes sellest midagi ei räägi. Ka siis, kui nad juba täiskasvanud olid, nimetasid nii vennad kui ka Else oma vanemaid Pappi ja Mammi, nagu õpetatakse väikestele lastele, ning õe ja vendade vahelistest kirjadest ei leia vanemate kohta pea ühtegi halba sõna. Ainult ühes kirjas naisele iseloomustab mu vanaisa oma isa Carli mitte kuigi meelitavalt.

Midagi sellest [aeg-ajalt ilmnevast külmusest] olen kindlasti pärinud: ka mu isa käitus hüvastijätu- ja tervitamisolukordades tihti hämmastavalt ükskõikselt. Igal juhul on sul õigus, see ei ole ilus, ma üritan oma käitumist parandada.

Else kirjeldatud õnneliku lapsepõlve pildi sisse lööb mõrasid ka üks lugu, mida jutustas minu vanaema Ortrud. Pärast seda, kui ta oli mu vanaisaga kihlunud, elas ta 1930. aastate algul mõnda aega tulevase ämma ja äia juures. Ta tegutses nende majapidajana ning hiljem oma tulevase ämma hooldajana.

Agathe Baer, sündinud Schwartz, 1929. aasta suvel Põlva pastoraadi veranda trepil.

Pastor Carl Baer.

Carl ja Agathe elasid sel ajal pastoraadis Saksamaal Tüüringis. Kui Agathe ja Ortrud ükskord enne jõule Saksa jõulusaia stollen’it küpsetasid, loksus suhkru asemel tainasse soola. Agathe kamandas miniakandidaati, et too läheks kiiresti ning mataks untsu läinud taina jäätunud aiamaale, et Carl niisugusest raiskamisest teada ei saaks ega vihastaks.

* * *

Emapoolseid sugulasi nägid Baeri lapsed tihti ning eelkõige nende emaema, praostiproua Schwartz ehk vanaema Lilli jättis lastelastele kustumatu mulje. Lilli oli pärit Tartu peenemast seltskonnast ning räägiti, et pärast abiellumist väiksesse Põlvasse kolimine oli talle päris raske.

Ta oli väga temperamentne ja ärritus kergesti. Lastelaste hulgas olid tal oma lemmikud ning mõnda ei sallinud ta üldse. Viimastel ei olnud põhjust rõõmustada, sest neile sadas kõrvakiile ja valusaid nipse. Ta rääkis üsna torkivalt. „Kuidas sa välja näed?“ kritiseeris ta lapselast, kellel oli liiga kõrge krae, ja lisas kiiresti: „Nagu kägistatud konn!“ Või kui kellegi riided polnud puhtad, ütles ta: „Sa oled justkui võllapuult alla tõmmatud!“

Vanemas eas oli memm Else sõnul tüse ja enamasti pahur.

Aga silmad olid tal ikka ilusad, suured ja hallid.

Isapoolsetest sugulastest olid mu vanaisale kõige olulisemad isa Carli vallalised õed Alide (Lida), Marie ja Anna. Nad elasid Riias lapsepõlvekodus oma isa, aiakaupmees Gustav Baeri juures. Nende ema oli vara surnud. Tädid rahastasid hiljem oma pärandiosade ja õpetajapalkade abil vennapoegade õpinguid, ning mu vanaisa ning tema õde, vennad ja nende abikaasad pidasid terve elu nende peresiseste „metseenidega“ kirjavahetust.

Kuid Ruhjas need tädid eriti ei käinud. Else jutustab:

Suhted nendega [tädidega] olid väga rahutud. Muidugi oli seal armukadedust selle naise [Agathe] vastu, kes oli näpsanud nende ainsa venna. Iseloomu ja kasvatuse poolest olid nad nii erinevad minu leebest emast, et neil lihtsalt ei saanud oma vennanaisega tasakaalukat ega rahulikku suhet olla.

Selle asemel käis Carl koos lastega Riias külas. Ja kui lapsed hiljem Riiga õppima suundusid, elasid nad samuti oma vanaisa majas.

Baltikumi oli Gustav Baer kolinud ltenburgist Tüüringis umbes 19. sajandi keskpaigas. Suguvõsa dokumentides on Gustavi tiitliks iluaednik ja aiakaupmees. Ma kujutan ette, et ta oli nagu oma aja maastikuarhitekt, kes müüs aadlikest mõisaomanikele aialahendusi „võtmed kätte“ põhimõttel. Ränkraske algusaja järel läks Gustavi äril nähtavasti edukalt, sest ta lasi ehitada oma perele korraliku linnavilla ning andis lastele hea hariduse.

Peale Gustavi poja Carli õppis edasi õde Lida, kes oli prantsuse ja inglise keele õpetaja. Küllap olid ka nooremad tädid gümnaasiumi lõpetanud, sest nemadki töötasid õpetajatena. Jõukusest räägib ilmselt ka see, et kui Carlil oli juba oma pere, saabus Riia-vanaisalt ja tädidelt Ruhjasse alati uhkeid jõulukinke.

Else mälestustes on ka kohti, milles ta näitab, et saab aru, kui privilegeeritud elu tema ja ta vennad lapsepõlves elasid.

Me olime lõputult ärahellitatud lapsed, sest kodus oli nii rohkesti teenijarahvast.

Baltikumis toonitas ühiskonnaklasside erinevust asjaolu, et härrasrahvas rääkis teist emakeelt kui põhirahvus ning kuulus teise etnilisse gruppi.

Rikas ja vaene, härra ja sulane, sakslane ja lätlane olid sügavalt juurdunud mõisted, mille abil me maailma mõistsime.

Tol ajal peeti Liivimaal vähemalt maakohtades kinni kombest, et alamasse klassi kuuluv inimene suudleb härrasrahvast – ka last – käele või varrukale. Else meenutab:

Suviti töötas meil aias sageli kaks vanemat naist, keda nimetati umbrohukitkujateks, sest toatüdrukud ei saanud suure köögiviljaaia hooldamisega hakkama. Üks kitkujatest oli vana Lia, kes hüppas juurviljapeenra juurest üles iga kord, kui ta kedagi meist nägi, ning tervitas meidpaljude sõbralike sõnade ja märgade matsuvate käesuudlustega. Minu meelest oli see väga ebameeldiv. See andis mulle põhjuse juurviljapeenardest suure ringiga mööda minna.

Kui Else oma mälestusi 1950. või 1960. aastatel kirja pani, märkis ta, et sellest, kui ta seda kõike läbi elas ja koges, on möödunud ainult üks inimiga. Sellegipoolest tundus ajaline vahemaa lapsepõlvega talle nagu sajandite pikkune.

Nii suurel määral on muutunud kõik, eriti ühiskondlikud olud. Mõnikord ma mõtisklen, kas tänapäeva Saksamaal üles kasvav laps üldse teab, mida tähendab see, kui muinasjuttudes räägitakse vaestest puuraiduritest või väga vaesest lesest? Meie omal ajal teadsime seda väga hästi.

Else ei ütle, kas muutus, mida ta kirjeldab, on hea või halb. Milline arvamus tal ühiskondlike olude muutumise kohta oli? Mulle tundub, nagu igatseks Else kadunud aegu taga, aga võib-olla räägib see tunne rohkem minu enda eelarvamustest oma suguvõsa suhtes kui sellest, kuidas Else neid asju nägi.

Vasakul seisab Agathe Baer, tema ees Georg. Vanamemmest (kes võib olla praostiproua Schwartz) teisel pool istuvad maas Erich, Alfred, Gerhard, Carl-Hermann. Taga keskel Carl Baer. Vasakult kolmandana seisab Else Baer. Teised teadmata. Pilt pärineb umbes 1910. aastast.