Читать книгу Mustade lindude aeg - Kate Moretti - Страница 10

Bridget, kolmapäev, 25. märts 2015

Keskkooliõpilasi iseloomustas see rahustav asjaolu, et nad ei muutunud kunagi. Nad olid iga päev sama endassesüüvinud kui eilegi, telefonid pidevalt näost mõne sentimeetri kaugusel, sõrmed hoogsalt üle ekraanide sibamas, kui nad saatsid Snapchati-pilte, sõnumeid ja säutsusid. Draamad peikade, parimate sõprade ja peikade/parimate sõprade pärast. Bridget jälgis neid hoolega: ta teadis, kes olid lahutamatud sõbrad või kallimad, kelle ema krõbistas tablette ja kelle isa magas lühikesi seelikuid kandva bioloogiaõpetajaga.

Isegi siis, kui Bridgetil tuli ette halbu päevi, väga-väga halbu päevi, siis, kui ta igatses Holdenit iga hingetõmbega, kui tema enda keharakud näisid värisevat sellest igatsusest, sellest, kuidas mehe lame ja lai pöial vanasti sujuvalt ja kerge survega ta käsivart silitas, kerkisid ta mälestustes esile just need pisikesed liigutused ja võtsid ta keset tundi, sageli koguni poole lause pealt, hingetuks. Naine oli kindel, et laste meelest on ta oma leebuses aru kaotanud. Võib-olla ta oligi. Aga isegi siis, isegi neil päevil, kui tal õnnestus suurivaevu kaks lauset ritta seada ja nad kõik jõllitasid teda, suud ammuli nagu sägadel, ei vedanud nad teda kordagi alt. Nad pühendasid talle tähelepanu umbes üheks piinavaks minutiks ja jätkasid siis omaenda oi-kui-põnevat seebiooperielu.

Märtsi kohta oli ilm liiga külm. Kevadvaheaeg lähenes tasapisi, aga õhutemperatuur ei kerkinud endiselt üle viie kraadi. Georgia-verd Bridget polnud seesuguse jamaga harjunud ja mõtles juba miljardendat korda, miks ta ometi tagasi ei koli, nüüd, kus Holden teda enam siin kinni ei hoia. Võib-olla sellepärast, et tal oli ikka veel tunne, nagu oleks mees endiselt siin, pelgalt üheksa kuud hiljem. See polnud õieti mingi aeg ja Bridget tajus teda ikka veel nende eeshoovi raagus ja pragunevate puude juures, mille lehed olid maha langenud ja tegid otsa peale sellelegi, mis nende kallist murust veel alles oli. Oot, mida ta tegigi? Tunnetas mehe aurat? Oi, kui tema ema neid mõtteid kuuleks! Mitte niipaljukestki aruraasu kui hallil kivil, vaat’ mida ema ütleks.

„Maa kutsub Bridgetit.” Nate Winters seisis naise tühja klassi ukseavas vaid kolm minutit pärast kellahelinat, aga ettevalmistusteks mõeldud vahetund oli siiski niipalju kestnud, et mees tabas ta lihtsalt istumast, käed rüpes, ja tuhaplokkidest tagaseina kooruvat värvi vahtimast.

Bridget naeratas talle laialt ja raputas pead, et mõtteid klaaritada. „Ma olen siinsamas. Jäin lihtsalt... mõttesse.”

Nate astus kahe kerge sammuga üle põranda, pööras ühe tooli teistpidi ja võttis istet. „Sina? Vaevalt.” Ta pööritas silmi ja Bridget äsas tema poole käega.

Neil oli vanasti kombeks visata nalja Bridgeti aju üle, mis töötas nagu orav rattas ega peatunud kunagi. Isegi siis, kui ta parajasti napsitas, võis ta ühtäkki püsti tõusta, nii et viski ja koola üle klaasiserva Alecia uuele vaibale läigatas (ja oli selgesti näha, et selline asi põhjustas Aleciale kergekujulise südamerabanduse) ning kuulutada, et tal tuli üks mõte. See oli siis, kui nad arvasid, et suudavad midagi korda saata. Nate ja Bridget olid õpetajad. Holden oli arst. Alecia töötas suhtekorralduse vallas. Nad olid just nagu unistuste meeskond mõne veel loomata heategevusasutuse jaoks, mis aitab lapsi, ostab neile kingi, õpetab neid lugema või jagab vaesunud tüdrukutele tampoone. Tont võtku, neil oli potentsiaali.

Bridget sättis pabereid laual korda, lihtsalt selleks, et oleks midagi teha, ja ta mõtted libisesid möödaniku ohtlikult õhukesele jääle, nagu vahel ikka juhtus. Tuli ette päevi, mil ta ei suutnudki end kokku võtta. Aga Nate muutis olemise talutavamaks. Ta puudutas Bridgeti käsivart.

„Kuidas Alecial läheb?” Bridget silus juuksed õlgadelt tahapoole, ajas selja sirgu ja naeratas Nate’ile veel kord säravalt. „Gabe’il?”

„Oh, tead isegi. Tõusude ja mõõnadega.” Mees kehitas õlgu ja Bridget mõtles, kui paljudele mõõnadele Nate tegelikult tunnistajaks oli.

„Tervita neid minu poolt.”

Nate noogutas ja tõmbas välja kokkuvolditud kaardikese. „Astusin läbi, sest tahtsin sinult selle kohta nõu küsida.” Ta lükkas kaardi üle laua Bridgeti poole.

Kaarnad tulid kolmekaupa,

üks iga mõõga kohta, alla rippu, vabastamata.

Kartmatu

kuni ööhakuni, mil ta väriseb,

tuhande kuninga verega üle kallatud.

Bridget luges seda kaks ja isegi kolm korda. Tekst oli arusaamatu, selles polnud luulelises mõttes isegi mitte sümmeetriat. Ent miski neis sõnades roomas ta ajus ringi, vilksas läbi ta laialivalgunud mõtetest.

„Kes selle kirjutas?” Bridget pööras kaardi ringi, ilma et oleks lootnud seal mõnd nime näha.

„Ma pole kindel, aga leidsin selle pärast viimast tundi oma laua juurest põrandalt.” Mees kallutas end tooli seljatoest kinni hoides tahapoole. Nate oli niheleja, üsna samasugune nagu pikajalgsed poisid, kes Bridgeti tundides käisid, naksutasid põlvedega ja ragistasid sõrmenukke. „Selle veidrus lõi mind pahviks. Sinu meelest pole see veider?”

Bridget vaatas kulme kergitades talle otsa. „Ma õpetan loomingulist kirjutamist. Sa peaksid nägema, missugust paska ma loen. Nad on lapsed. Mõned neist arvavad tõsimeeli, et see, mida nad ühel või teisel päeval kogevad, on kõige jubedam valu, mis elus üldse ette tulla saab.”

Nate naeratas talle nukralt. „Vaene Bridget.”

„Ei. Sina mulle küll kaasa tundma ei hakka. See pole sinu ülesanne.” Bridget rehmas uuesti mehe poole käega. Siis uuris ta kaarti veel kord. Midagi selles viimases reas, selles tuhande kuninga asjas tundus talle tuttav. Ta tegi sõrmenipsu ja lappas oma laual olevas kaustikuvirnas.

Ta oli lasknud õpilastel käsitsi kirjutatud päevikut pidada. Vahel käis see tunnitöö juurde, vahel oli kodune ülesanne, aga seda ei tohtinud arvutis teha. Bridgeti meelest olid päevikud sellised asjad, mis võetakse voodisse kaasa, kuhu kritseldatakse siis, kui oled teki all, omaenda mõtete maailmas.

Õpilaste käekiri oli kohutav ja nad vingusid selle ülesande pärast lakkamatult. Enamik neist kirjutas oma toimetustest, mis oli nii igav, kui üldse olla sai, pannes kirja isegi selle, mida nad hommikusöögiks sõid. Tüdrukud tunnistasid üles oma kaalunumbrid, kaua hoitud saladuse, mis tungis neist välja nagu moos sõõriku seest. Õpilased andsid oma vihikud ära reedeti ja Bridget kontrollis, et töö on tehtud, aga ei pannud kirjutiste eest hindeid. Vahel ütles ta tunnis, millest kirjutada, vahel aga jättis vaba teema.

Ta haaras musta nahkköites kaustiku, teades juba peast, missugune neist see on. Lucia Hamm kirjutas surmast ja suremisest – seda tegid neist paljud. Aga enamik puudutas teemat möödaminnes või siis mõtiskles, mis tunne on surra, mis juhtub või kuidas see nendega juhtub. Mõnel oli hirm. Aga Lucia näis seda teemat tervitavat ega lasknud end häirida õpetajast, kes oli peaaegu aasta tagasi oma abikaasa vähile kaotanud. Lucia suhtus valusse ja surma kiretult, otsekui oleks tegu bioloogiatunni lahkamisülesandega. Just nagu saanuks Bridgeti valu lahti lõikuda nagu vahaplaadi külge kinnitatud ja keskelt lõhki lõigatud konnakese ning selle siis lihtsalt minema peletada. Bridget oli seda varemgi näinud, seda surmalummust, ent teda ei häirinud mitte see. Gooti stiil oli peaaegu igapäevane asi. Aga Lucia ajas teda kõhevile.

Bridget lappas kaustikut, kuni leidis õige lehekülje. Joonistus, ülaservas traadil kolm musträstast, kõik koos traadil, kolm mõõka läbi tuksuva südame torgatud. Ei mingeid kuningaid. Oeh. Naine pööras kaustiku ringi, et seda Nate’ile näidata. Mees takseeris pilti.

„Peab tema olema, eks ole?”

„Ma olen loobunud üritamast temast sotti saada.” Bridget kehitas õlgu. „Ta näeb linde.”

Nate kallutas pea viltu, tegi käega ringjaid liigutusi, andes mõista, et teine jätkaks.

Bridget ohkas, see mõte mõjus talle väsitavalt. „Ta ütleb, et leiab surnud linde. Ta on sellest kirjutanud. Ütleb, et nad satuvad tema juurde ja siis ta teab, et juhtub midagi halba.”

Lucia, erakliku loomuga, aga eksootiliselt ja kummastavalt ilus. Vapustavalt valged juuksed, musta laineriga ääristatud silmad ja veripunased huuled. Ta oli koolipikendust saanud, midagi emotsionaalse ja sotsiaalse valmisolekuga seoses, nii et ta oli klassikaaslastest aasta vanem. Tal oli omapärane kõneviis, napp ja enesekindel, pilk ainitine ja vankumatu, just nagu osutaks ta sulle teene. Bridget pööras alati esimesena pea ära, suutmata sellist otsekohesust taluda. Iga jutuajamine tundus vastasseisuna.

Ta ulatas kaardi Nate’ile tagasi.

„Mulle tundub, et midagi on juhtunud. Viimasel ajal on tema hinded langenud. Vahel näeb ta kooli tulles väga sitt välja. Täitsa ilma meigita. Kas sa pole tähele pannud?” Nate kopsis kaardiga endale vastu sõrmenukke ja kõverdas suud. „Tal on ju see jube vend, tead küll?” Bridget teadis ähmaselt. Tüdruku vend Lenny oli koolist välja langenud ja tema isa Jimmy linnast jalga lasknud.

Bridget silmitses päevikut ja tundis ühtäkki häbi. Ta polnud tegelikult kuigi tähelepanelik olnud. See oli tema töö, mitte üksnes õpetada, vaid õpilasi ka jälgida. Selles mõttes võttis Nate oma tööd märksa tõsisemalt kui tema.

Nate’il olid anonüümsed sotsiaalmeediakontod. Ta ei postitanud kunagi midagi, ainult jälgis uudisvooge. Ta jälgis oma õpilasi ja nemad jälgisid omakorda teda, teadmata, kes ta selline on. Nii rumalad, mõtles Bridget. Kas nad siis ei tea, missuguseid jubedikke maailmas leidub? Aga Nate teadis, kes kellega tülitses, kus olla, millal kohal olla, keda kiusatakse, kes teisi kiusab. Seetõttu on ta parem õpetaja, kaitses ta end. Ta ei kasutaks seda iialgi kurjasti ära, Bridget teadis seda, aga ikkagi. Ta ütles Nate’ile, et ei taha sellest midagi teada. Jäetagu tema sellest kõrvale. Ta juurdles, kas Alecia teab, et kui tema öösiti abikaasa kõrval voodis lamab, istub too telefonis, luurab oma õpilaste järele, nagu oleksid nad tema isiklik miniseriaal. See oli moraalses mõttes hall ala, pidi naine tunnistama, aga Nate tegi seda üllastel põhjustel. Koolis iga päev aset leidvad draamad said alguse eelmisel õhtul internetis.

„Mul lihtsalt pole selleks jaksu. Sel aastal küll mitte. Muudel aastatel olen ma sinu kõrval seisnud. Nende nimel võidelnud. Juhtkonnaga. Nende vanematega, poole ajast nende endiga. Sel aastal mitte. Ma pean niigi vaevu vastu.” Bridget avas Lucia päeviku, lehitses seda ja märkas esimest korda, kui paljud sissekanded olid joonistused. Vähemalt pooled neist. Ta peab tüdrukuga sellest rääkima. See pole kunstiõpetus.

Siis aga pööras ta kaustikut ähmases äratundmises küll üht-, küll teistpidi. Kunagi teadis ta, mida see kõik tähendas, ehkki tema oskused näisid roostes olevat. Tädi Nadine oli teda kaarte panema õpetanud juba siis, kui ta oli vaevu kümneaastane ja istus tädi süles, sellal kui sigaret lõpuni suitses. Aga see oli kaua aega tagasi.

Bridgeti viimane kaardipanek oleks peaaegu tema abielule lõpu teinud.

Ta lükkas kaustiku üle laua ja osutas sõrmega.

„Nate. Need on tarokaardid.”

Bridgetil oli kass. Väike halli-valgekirju tänavakass, kelle ta oli enda juurde võtnud kuu aega pärast Holdeni surma – mõtlematu otsus. Ta pani kassile nimeks Sunny, tolle „Kuristik rukkis” prostituudi järgi. See oli tema lihtne ja nüri viis oma abikaasat mälestada, aga samas meeldis talle see iroonia. Kass oli ühtaegu hall ja pahur. Nõnda ta siis oligi Sunny¹, kuigi teisalt ei olnud ka. Mitte keegi ei tabanud seda nalja ära, aga teisalt jälle ei saanudki enamik inimesi Bridgeti naljadele pihta, Holden välja arvatud.

Issand, kuidas ta oma abikaasat igatseb!

Holdeni surmast polnud veel aastatki möödas. Diagnoosi saamisest oli möödunud aasta, nende abiellumisest kümme. Bridget armastas kujutleda oma elu ajajoonena ja vahel, kui ta oli küllalt palju joonud ja aeg juba küllalt hiline, kujutles ta seda oma pea kohal hõljuvat. Üksainus sirge, täppidega kriips nagu metrookaart, roheline kuni 2012. aasta sügiseni, 2012. ja 2013. aasta vahel punane ja verekarva ning edasi porilombipruun koos punase vilkuva „oled siin” täpiga keset seda lõputut pruuni. Tänasest kaugemale ta ei näinud.

Üksiolekus oli raasuke vabadust. Ta pistis külmutatud eine mikrolaineahju, ootas nõutud kaks minutit, tõmbas selle kahe sõrme abil välja ja poetas papptaldrikule. Ta kallas valget zinfandelit punasesse plasttopsi, sest vihkas nõudepesemist, ning viis siis õhtusöögi elutuppa. Oleks Holden elus olnud, oleks ta selle peale otsad andnud. Holdenile meeldis kallis cabernet, pärit mingitest kindlatest Prantsusmaa piirkondadest – Bridgetil polnud aimugi, millistest. Samuti oli Holden söögi suhtes valiv ja tal olid konkreetsed ja veidrad arusaamad sellest, mida võis koos süüa ja mida mitte. Veiseliha ja kartulid. Pasta ja sealiha. Kana ja riis. Ainult sellistes paarides. Restoranides tekitasid mehe soovid Bridgetis lõputut ärritust: terved kartulid, mitte kartulipuder, küüslauku mitte, rohkesti pipart.

Nüüd võis naine süüa, mida aga tahab. Kummaline, kuidas ta oleks hetkegi mõtlemata võtnud tagasi kõik need asjad, millest vanasti pääseda soovis. Holdeniga rääkides, mida ta vahetevahel tegi, mitte küllalt tihti, et seda sagedaseks nimetada, ei vaadanud ta mehe pilti ega üles lae poole. Ta rääkis nii, nagu viibiks mees tema kõrval.

„Homme teen ma ise midagi süüa, H. Ausõna. Võib-olla.”

Surnutele ei anta lubadusi, mida sul pole plaanis pidada. Bridget polnud usklik, aga ema hääl kerkis sageli Georgia soodest üles, et talle üks litakas anda.

Sunny sõtkus ta jalga, tonksis peaga Bridgetile lõua alla. Bridget vedas küüntega üle kassi selja, sügas teda saba kohalt. Ta pistis suhu viimase suutäie kleepjat kartuliputru, rüüpas suure lonksu veini ja sirutas käe üle diivanipatjade kaustiku järele.

See oli musta värvi – paljud neist olid. Õpilased võisid need ise välja valida, palve, mille peale nad kõik olid alguses oianud. Ent hiljem tulid nad oma nahkköites kaustikutega, mis peegeldasid nende isiksusi, andsid need ära ujedalt, just nagu võinuks sädelevroosad kaaned või kullakarva lehed paljastada midagi, mis nende hinge kohta muidu teadmata oli. Nad on teismelised, must ja maailmavalu on täpselt nende rida. Loomingulise kirjutamise vabaainetunnis käisid koos nii noorema kui ka vanema keskkooliastme õpilased. Lõpuklassi omad lähevad peagi ülikooli, huulil vabaduse hõrk mõrkjasmagus maik, nii et nemad pole nii tujukad kui nooremad, kes peavad veel kaheksateist kuud Mt. Oanoke’is istuma. Lõpuklassi omad puhkesid õide, kõik see, mis näis vanasti piirav, omandas tasapisi nostalgilise roosaka kuma. Nemad nägid keskkooli juba tahavaatepeeglis.

Bridget lappas lehekülgi. Lucia päevik oli korrapäratu, muutuva käekirja, joonistuste ja seest pliiatsiga värvitud trükitähtedega. Bridget ei lugenud kellegi päevikust kõiki sissekandeid. Harjutus oli pigem mõeldud selleks, et õpilased saaksid aimu päevikupidamisest, kirjutaksid üles oma arukad, hiilgavad mõtted, lihtsalt paneksid need paberile. Sisu Bridgetit ei huvitanud, peaasi, et ülesanne saab õigeaegselt tehtud. Nad küsisid ühtelugu: kas te minu oma lugesite? Kogu oma nurina juures näisid nad heakskiitu ihalevat.

Ma pole süütu. See on nali, eks ole? Keegi ei arva nii. Ma olen lits. Kõnts. Nõid. Fetiš. Mitte kunagi päris inimene. Välja arvatud sinu jaoks. Ja võib-olla Taylori jaoks, kuigi tema käitub heitlikult. Hoolib rohkem Kelseyst ja Rianast ning olenevalt päevast ka Andrewst.

Mulle ei lähe keegi neist korda. Aga sinust ma hoolin, nii et jah.

Bridget sulges päeviku. Ta polnud kordagi kuulnud, et keegi Luciat hooraks või litsiks nimetaks. Enamik tüdrukuid hoidis tema teravast punasest suust ja veel teravamast keelest eemale. Pigem oli Lucia see, kes teistele silte külge kleebib. Poisid vältisid teda peamiselt samuti, aga mõned otsisid pisut ka tema seltsi. Lucia jõlkus õigete tüüpide läheduses – Andrew Evans ja Josh Tempest –, Taylor kontsade klõbinal nende kannul, kaks korda rohkem samme, et mitte maha jääda, ning kõige lõpus Lucia. Andrew piidles teda kogu aeg, pilk siia-sinna libisemas, huulil see vildakas muie, millesse tüdrukud ülepeakaela armusid.

Loodusõpetusest omandatud teadmine: looduses on kõige ilusamad asjad mürgised.

Bridget oli väsinud. Kell oli alles pool kaheksa, aga ta oli kogu aeg väsinud. Uni oli ühtaegu pääsemine ta rinda rõhuvatest argiraskustest ja ka võimalus kaasat uuesti näha. Puudutada tema habemetüükas põske, kas või uneski. See oli väärt muserdavat hetke, kui ta hommikul tõdes, et miski sellest polnud päris. Võib-olla oli asi seda väärt.

Vana maja vingus ja vilises tuules. Bridget oli sellesse majja – Holdeni vanatädi pärandus – kolides vihanud nii maja kui ka kõike, mida see kehastas: külma ja halastamatut põhja, elu, mille ta oli seljataha jätnud. Nad kolisid väidetavalt selleks, et maja üles vuntsida ja maha müüa. Tagasi lõunasse kolida. Kannatame aastakese. Kui tahad aasta pärast lahkuda, siis me lähemegi. Ma luban, tagasi soodesse ja rabadesse, kuumuse ja kõige selle kätte. Me lähemegi. Siis hakkas Bridget õpetajana tööle ja nad jäid paigale. Nad said Nate’i ja Aleciaga tuttavaks, Bridget sisustas maja oma äranägemist mööda ning aasta tuli ja läks, ilma et keegi seda õieti märganud oleks. See oli kaheksa aastat tagasi.

Maja asus maanteest eemal, oli kunagine talumaja keset maalappi, mis oli sestpeale uusarenduste alla kadunud. Kummalgi küljel kaheteistkümne tuhande ruutmeetrised maalapid koos kolmesaja ruutmeetriste elamutega. Töö ja kodu vahet pendeldavad perekonnad, kes sõitsid Põhja-Jerseysse või New Yorki, saabusid õhtuti hilja, aga teenisid kõvasti. Hoopis teistmoodi kui siis, kui nemad siia kolisid, siis, kui linn polnud veel paberivabriku sulgemisest toibunud. Nüüd olid siin lapsi, jalgrattaid ja käänulisi umbtänavaid täis linnajaod, kus korraldati ühiseid grilliõhtuid. Emmede koosviibimisi, golfimänge, Super Bowli pidusid ja laste esimesi sünnipäevi.

Seal Bridget nüüd konutaski, kõrgus nende kõigi kohal. Valvas hoolega selle elu üle, mida temale polnud ette nähtud.

1 Sunny – päikeseline (ingl. k.)