Читать книгу Mustade lindude aeg - Kate Moretti - Страница 8

Nate, esmaspäev, 4. mai 2015: kaks nädalat pärast seda, kui taevast linde sadas

Vihma langes palakatena, just nagu müürina, moodustades tuuleklaasile kaks laia jõge. Kojamehed vehkisid, aga ei suutnud sammu pidada. Need olid vanad, vajasid väljavahetamist ja jätsid klaasile triipe. Aga auto oli Alecia oma ja naine polnud talle selle kohta midagi öelnud. Muidugi, autohooldus oli Nate’i töö, aga mees polnud ometi mõtetelugeja. Ta lükkas hooba sutsuke ülespoole.

Ta kissitas vastutulevate esitulede valguses, nii vähe kui neid oli. Looklev asfalttee, mustad kõrguvad männid ja tänavavalgustuse puudumine tegid selle Pocono mäestikku viiva teelõigu ohtlikuks mis tahes aastaajal. Paremal, kõigest viisteist meetrit teepiirdest allpool, kohises Lackawaxeni jõgi, mis oli vihmade tõttu üle ujutatud – kevadises Pennsylvanias enam kui tavaline nähtus. Nate aeglustas viiekümne kilomeetrini tunnis ja naaldus ettepoole, esituledevihk valgel joonel hüplemas, kollane keskjoon aja jooksul peaaegu nähtamatuks luitunud.

Tema telefon helises, ekraan lõi helendama. Ta ei teinud sellest välja. Helistajaks võis olla Tripp, aga Nate oli Aleciaga ragistama sattunud ja tõenäoliselt tahtis naine veel jätkata. Nate oli olnud nii hajevil, et unustas oma padja maha ja peab nüüd Trippi diivanil kopituselõhnalisel ja kühmulisel diivanipadjal magama. Ta polnud üldse kindel, kas kõrvalistmel lebavas kotis on üldse piisavalt varusid, et nädal üle elada. Ta polnud keskendunud, lihtsalt toppis asju kotti: teksad, sokid, aluspesu, särgid. Asjad, mida vajad, kui sul pole töökohta ega naist, kes sind koju ootaks.

Telefon helises taas ning mees pööras pilgu sekundi murdosaks maanteelt ära. Alecia. Ta oleks peaaegu vastu võtnud, aga surus siis sõrmed rooli ümber tugevamini kokku. Võtan vastu, ei võta vastu? Selles, et naine näägutas ja nende abielu koos hoidvate lõimede kallal urgitses, polnud midagi uut; see oli kestnud nii kaua kui Nate mäletas. Nüüd lihtsalt oli naisel palju rohkema kallal urgitseda. Mitte ainult Gabe, kuigi alati, alati siiski ka Gabe.

Kauguses paistis esituledevihus üks kogu, käsi paaniliselt õhus vehkimas. Nate aeglustas sõitu, pööras teeservale, kuni oli tüdruku kõrval, tolle juuksed kahvatutele põskedele liibunud, tüdruk öös mustade riiete tõttu peaaegu nähtamatu, kui poleks olnud tema helevalgeid juukseid. Nate tundis, kuidas ta käsivarte lihased just nagu krambis kokku tõmbusid. Ta keris kõrvalistmepoolset akent allapoole, aga ainult pisut. Võib-olla viie sentimeetri jagu. Olgu ta neetud, kui selle tüdruku oma autosse lubab.

„Sa saad niimoodi veel surma. Mida paganat sa õieti teed?”

„Mul on abi vaja.” Tüdruku silmad mõjusid ta näos metsikult, suurte ja nukulikena ning ta käed, punane lakk sõrmeküüntelt koorumas, kerkisid põskede juurde, silusid juukseid tahapoole. Sõrmed põimusid ta meelekohtadel erkvalgetesse juustesse ja tüdruk raputas pead edasi-tagasi, edasi-tagasi, just nagu koer, kes endalt vett maha raputab. Need juuksed, igapäevane jutuaine õpilaste hulgas, võimatult eksootilised, aga lihtsalt nii eriskummalised. Tänapäeval üritasid teismelised kogu hingest silma paista, aga see ere valevus jahmatas neid kõiki sellest hoolimata.

„Ma ei saa sind aidata. Sa tead seda.” Ja palun väga. Lõpuks, lõpuks ometi oli ta vihane. Kõik olid temalt lakkamatult küsinud: kas sa oled vihane? Süüdistaval toonil, toonil, mis tegelikult päris: miks sa vihane ei ole? Just nagu tõendanuks see üksi tema süüd. Ta tahtis seda hetke mäletada, salvestada selle, kuidas ta hääl praegu kõlas, sest seda tüdrukut nähes mõistis ta lõpuks, et on tõesti väga vihane. „Lase siit jalga, Lucia. Mine koju. Sinna, kus on sinu koht.”

Tüdruk nõjatus vastu autot, nii et tema suu jäi aknaavaga kohakuti, keha vastu akent surutud, nii et Nate ei näinud tema silmi. Ainult see suu, see väike valelik suu. Tüdruk kandis valget T-särki, mis oli läbi ligunenud, ja Nate nägi ta vastu klaasi litsutud rinnanibude piirjooni. Kus oli tüdruku jope? Väljas ei saanud olla üle kolmeteistkümne kraadi. Pole tema mure. Nate pööras pilgu ära.

„Mulle pole kuskil kohta.” Kui tüdruk pea vastu ukseserva toetas, nägi Nate lõpuks ta silmi. Need olid verd täis valgunud, pupillid suurenenud nagu mustad lendavad taldrikud taevasina taustal. Hirm võis silmad suuremaks teha, seda teadis Nate kindla peale. Või oli tüdruk midagi tarbinud? Midagi oma venna tagant pihta pannud?

Nate’il oli ükskõik.

Ta võttis telefoni. Vajutas numbreid, 911.

„Ma ei saa sind aidata, Lucia. Ma helistan politseisse ega lahku siit enne, kui nad siia jõuavad, aga sa ei tohi minu autosse istuda. Ma ei saa sinu heaks midagi teha.” Tema hääl kõlas hellemalt, kui tal plaanis oli. Ta oli alati tundnud poolehoidu selle tüdruku ja teiste temasarnaste vastu: nende elult räsida saanud kenade tüdrukute vastu. Arukate tüdrukute vastu, kes olid eluga ummikusse jooksnud. Eksinud tüdrukud. Neid oli teisigi. Nate’ile meenus Robin Hendricks, aga ükski teistest ei olnud teda sellisesse seisu seadnud.

Ta vajutas valimisnuppu. Kutsuv toon. Kutsuv toon. „Pike’i maakonna politseijaoskond.”

„Tere! Siin Nate Winters. Vajan abi Route 6 maanteel.”

„Selge, härra Winters, milles probleem seisneb?”

„Ma olen siin koos Lucia Hammiga. Sõitsin parajasti ja leidsin ta tee ääres kõndimas. Võimalik, et ta on midagi tarbinud, aga ma ei saa teda kuskile sõidutada. Lihtsalt palun saatke keegi siia.”

Tüdruk vahtis talle otsa, suu kõveraks väändunud. Ta taganes aeglaselt, eemale valgest joonest, vidukil silmad meest piidlemas, pool nägu autotuledest valgustatud.

„Lucia!” hüüdis Nate kitsukesest aknaavast. „Ära mõtlegi kuskile minna. Püsi paigal.”

Tüdruk astus auto eest läbi ja ohutuled vilkusid ta näo taustal punaselt. Tema suu kaardus riuklikus muiges ja Nate’il tõmbus sisimas külmaks. Tüdruk nõjatus ettepoole, peopesad lapiti autokapotil, ja kergitas võrgutavalt kulme.

„Härra Winters?” Hääl teises otsas rääkis madalalt ja aeglaselt. „Kas kõik on korras?”

Tüdruk läkitas Nate’ile õhusuudluse.

Mees keris akna lõpuni alla ja pistis pea aknast välja. „Lucia!” hüüdis ta uuesti, hääl tuulde hääbumas.

Tüdruk pööras ringi ja sammus piki valget joont minema, auto esituled ta eemalduvat kogu valgustamas. Ta kandis lühikest musta seelikut ja põlvini saapaid ning ta puusad õõtsusid.

„Kurat.” Nate vedas käega läbi juuste.

„Härra Winters? Kas te olete veel kuuldel?”

Siis pööras Lucia tema autost võib-olla kümne sammu kaugusel ringi, jalad kummalegi poole valget joont toetatud, ja näitas Nate’ile kaht keskmist sõrme. Siis põikas ta paremale ja jooksis metsa.

„Härra Winters.” Mees telefonis rääkis nüüd rangelt, olles vihane, et ta aega raisati. „Kas te olete veel kuuldel? Kas teil on endiselt vaja, et keegi välja sõidaks?”

„Ma ei tea.” Nate’il hakkas halb. Ükskõik mis nüüd edasi juhtub, oli kõik just äsja hullemaks muutunud. Kõik need tükid, mille külge ta oli klammerdunud, lendasid laiali, paisates selle, mis tema elust veel alles oli, miljonisse eri suunda. Ta oli jamas, oli ennegi jamas olnud, aga nüüd oli ta rohkem kui jamas, ta oli niihästi surnud kui üks elav inimene üldse olla võis. Ühe silmapilgu vältel kujutles ta Aleciat ja Gabe’i diivanil kössitamas ning iseennast vanglas ja „20/20” uudistesaate eriloos. Õhtusöök kerkis talle kurku ja ta pidi sügavalt hingama, et paanikat tagasi hoida.

Ta ei saanud kuidagi teada, et sellest hetkest saab pöördemoment, et see on hetk, millest sõltuvad kõik edasised hetked. Ajalehtedes nimetatakse teda mõrtsukaks, politsei tuleb teda otsima, tema kunagised sõbrad ja trennikaaslased, kõik need, kes teda tundsid, oh taevake, ütlevad: Nate oli viimane, kes tüdrukut elusana nägi, eks ole? Viimane on alati ka süüdlane.

Ta ei saanud seda kõike teada. Ent ta tundis seda, just nagu ajaks miski teda füüsiliselt taga ja jõuaks järjest lähemale, tema süda vasardas metsikult, pulsilöögid kukla tagagi tunda. See oli enamat kui tunne. See oli eelaimus, midagi selgesti tajutavat, peaaegu käegakatsutavat.

„Ta on läinud,” ütles ta kiiresti ja lõpetas kõne, viskas telefoni istmele. Ta oleks pidanud lihtsalt minema sõitma. Kõik ta kehas käskis tal lihtsalt minema sõita.

Ta avas autoukse ja astus välja vihma kätte.