Читать книгу Mustade lindude aeg - Kate Moretti - Страница 7
ОглавлениеSel päeval, kui taevast linde sadas, tõmbasin ma tornikaardi. Kõik räägivad alati, et iseendale ei tohi kunagi kaarte panna, aga kes pagan neid mulle ikka pannud oleks?
Aga inimesed usuvad. Mina mitte, aga teised usuvad. Mulle pakkus märksa rohkem huvi mõte, et maailmas võiks üldse maagiat olla. Leidsin raamatukogust ühe raamatu ja olen sestsaadik igal hommikul endale kaarte pannud. Aga kaks asja juhtusid korraga, kahel järjestikusel päeval, ja te peaksite nende kohta teadma. Esiteks – ma leidsin musträsta, samasuguse nagu teised. Täiusliku. Sileda. Pehme. Just nagu oleks lind äsja hingamast lakanud. Ainult et seal, kus linnul pidanuks olema vasak silm, oli auk. Ma ei ole sellist asja varem näinud. Järgmisel päeval panin ma kaarte ja tõmbasin tornikaardi, selle, millel on ühesilmne kaaren. Ja just siis, kui ma arvasin, et maailm irvitab mu üle, hakkas kuldnokkasid sadama.
Ma püüan märkidesse mitte uskuda. Aga vahel on need lihtsalt nii neetult ilmsed.