Читать книгу Mustade lindude aeg - Kate Moretti - Страница 9

Alecia, teisipäev, 21. aprill 2015

Kuu aega enne seda kui Nate töölt lahti lasti, langes taevast alla peaaegu tuhat kuldnokka. Nad ei liuelnud maha nagu lumehelbed, vaid sadasid nagu sajagrammised vihmapiisad. Nad langesid hooga ja kiiresti Mt. Oanoke’i keskkooli staadionile mängu avapäeva kolmanda vooru ajal. Esimene, keda Alecia nägi, põrkas vastu Marnie Evansi õlga ja kukkus siis vaevukuuldava kahina saatel kruusale. Marnie kisendas, ise sõrmedega läbi juuste roobitsedes: võtke see ära! Võtke see ära! Võtke see ära! Just nagu olnuks tegu lõksu jäänud nahkhiirega. Alecial polnud midagi selle vastu, et Marnie Evansit niimoodi närvi minemas näha; tegelikult ta lausa nautis seda ja seega kattis ta suu peopesaga. Marnie Evans suhtus pisiprohmakatesse – puuduvad heategevusloosipiletid ja luitunud meeskonnavorm – nagu loodusõnnetustesse, ise vahetpidamata Xanaxit krõbistades.

Ent raskused teevad tugevaks ja kuna Alecia pidi iga päev kogu hingest rassima ja vaeva nägema, polnud teda pooltki nii lihtne vapustada kui kogu maailma Marnie Evanseid ning mõnest väikesest linnust selleks kindlasti ei piisanud. Nii polnudki tal midagi selle vastu, et Marnie Evansit jälgida. Ta polnud üldse arvanud, et mängule tuleb. Nate’i kutse tuli nagu välk selgest taevast. Spontaansus tundus nii tore. Päevas oli värskuse ja üliõpilaslikku auditooriumidest pääsemise hõngu, suvevaheaeg kogu oma uudsusega ees terendamas.

Tegelikult oli kõigest tavaline teisipäev, ainult et see oli hea päev. Ja kõik Alecia päevad näisid olevat kas üht või teist. Head Päevad (suur H, suur P) ja Halvad Päevad. Otsustavad tegurid sõltusid ikka ühesugustest asjadest: kas neil õnnestub poeskäiguga hakkama saada, kas Gabe teeb oma teraapiatunni läbi, ilma et närvi läheks, kas Aleciale helistatakse inkassost.

Tegelikult tuli Gabe muutusega märkimisväärselt hästi toime, võib-olla sellepärast, et Alecia ei sõdinud iga vale pöördega, iga pisikese graafikumuudatusega nagu mõned emad tema erivajadustega laste emade tugirühmast. Aga alati oli lihtsam, kui asjad sujusid plaanipäraselt. Täna polnud ette tulnud ühtki jonnihoogu, ühtki jubedat poetiiru ega inkassokõnet. Kui telefon kell kaks, pärast Gabe’i uinakut (rekordiline pool tundi) helises, võttis Alecia vastu, ise omamoodi elevil ja hingetu.

„Hei!” Alecia meelest oli hämmastav, kuidas tema süda ikka veel lööke vahele jättis, kui ekraanile ilmus Nate’i nimi, ning Headel Päevadel võis naine lugeda end kuuldavasti väheste veel alles jäänud õnnelike abieluinimeste hulka.

Halbadel Päevadel mõtles ta, kas pakkida kott ja jätta Nate Gabe’i eest hoolitsema, et mees näeks kordki, mis tunne see päriselt on. Et ta näeks Gabe’i täielikult koos kõigi tema pragude, kriimustuste, sinikate, muhkude ja puudustega. Poleks enam neid kallis, sa reageerid üle või ta on lihtsalt omamoodi ja see on tore! Et mees mõistaks tema meelehärmi, kui kõik, kaasa arvatud Nate ise, ütlevad: aga ta näeb ju normaalne välja. Või: oled sa kindel, et lapsed pole lihtsalt lapsed? Et mees elaks autismiga viisil, mis ei tähendaks sinise T-särgi kandmist või heategevusmarsil või mõne fondi üritusel osalemist, vaid kaasneva koledaga elamist. Halbadel Päevadel tahtnuks Alecia kogu selle koleduse abikaasa kraesse lükata, soovides endale vaid kingitusena sülle sadanud vabadust.

„Tere!” hüüatas Nate, olles naise rõõmsast meelest ühtaegu rõõmus ja üllatunud.

Alecia võttis telefoni kõrva äärest ära ja reguleeris helitugevust.

„Hea Päev?” küsis Nate, hääles ettevaatusenoot, mille peale Alecia korraks tuld võttis, aga siis jälle rahunes. Selle küsimuse vastus määrab ära, kuidas kulgeb nende ülejäänud jutuajamine: kas Nate jääb liinile ja lobiseb või laseb mingil osavalt välja mõeldud ettekäändel jalga.

„Jah, siiani küll. Ta just ärkab.” Alecia kuulis Gabe’i, viieaastase poisi kohta liiga raskeid samme oma toas ringi tümpsumas.

„Tulge täna pärastlõunal mu mängule? Palun?” Nate palus seda tavatu meeleheitlikkusega. Nate palus Alecialt alati nii vähe, soovides alati arvestada naise aja ja energiaga, muretsedes tema stressi ja selle pärast, mismoodi ta saaks naist õnnelikuks teha – lausa niipalju, et kõndis otsekui munakoortel. Alecia teadis, et see üks kord ei saa ta ei öelda, isegi kui see tähendaks Gabe’i tarimist võõrasse keskkonda. Poiss tunneks seal mõningaid inimesi, aga mitte kõiki. Mt. Oanoke’is ei muutu inimesed kunagi: pesapallipublik, viimase peal riides sportlikud emmed, treenerite naised, spordiklubide fännid. Nate’i ema on ilmselt samuti kohal.

Võib-olla tuleb Bridget ka. Sellest oli mitu kuud. Bridget Peterson on üks Alecia vähestest sõpradest, kes ei pärine tema tugivõrgustikust. Bridget on õpetaja, töötab Nate’iga koos. Bridgetil pole erivajadustega ega isegi tavaliste vajadustega lapsi. Ta pole terapeut, kaastundlik õde ega arst. Ta on lihtsalt inimene ja vahel kippus Alecial meelest minema, mis tunne on, kui sul on sõpru, kes on lihtsalt inimesed.

Aastaid tagasi, enne Gabe’i sündi, siis kui Alecia ja Nate olid äsja abiellunud ja Mt. Oanoke’i kolisid, olid Bridget ja Holden Peterson Nate’i ja Alecia esimesed ehtsad kaaslasega sõbrad. Nad veetsid kohalikes pubides klaasi taga pikki õhtuid, naersid, kuni neil küljes pistma hakkas, odavast rummist ja koolast ning alles lapsekingades abielu särast purjus. Enne viljatust (Bridgeti puhul) ja erivajadusi (Alecia puhul) ning hiljem ka seda sõnulkirjeldamatut.

„Vaatame, kuidas läheb,” ütles Alecia Nate’ile, ilma et oleks midagi lubanud, sest viimasel hetkel võis juhtuda mida iganes ja vahel juhtuski. Vaatame tähendas tavapäraselt jah, kui ma sind just alt ei vea.

„Seega siis ei,” ühmas Nate telefoni.

„Seega siis võib-olla.” Alecia ohkas ja temas hakkas maad võtma ärritus. Ülevalt kostis mürtsatus, millele järgnes kiiresti õhku lõhestav huilgamine. „Pean minema.” Ta lõpetas kõne ja võttis kaks trepiastet korraga.

Gabe seisis oma voodijalutsi juures, tema lamp põrandale paiskunud. Poiss pöördus Alecia poole ja osutas sellele segadikule, kildudeks kukkunud pirnile ja katkistele plastikust lambivarjutükkidele. Lambi oli kinkinud Violet, Vi, nagu kõik teda kutsusid. Nate’i ema. Rohkem kui poole nende kraamist oli neile kinkinud Vi ja suurema osa sellest oli energiline, aga heatahtlik Gabe ära lõhkunud. Ehkki Vi armastas oma pojapoega, pelgas Alecia juba ette seda kiiret pettumusevälgatust naise silmis, kui too lõpuks paratamatult küsib, kuhu see lamp jäi.

„Oi, kallikene, mis juhtus?” Alecia kummardus, et üliteravate klaasikildudega segunenud plastikutükid üles korjata. „Hoia eemale!” Ta osutas ukseava suunas ja Gabe tatsas paljajalu sinnapoole. Poiss mossitas, käed kõrvadel. Alecia terav hääletoon, kas või vaevuaimatavalgi määral, võis poisi endast välja viia ning naine hingas kaks korda sügavalt, et rahuneda. Poiss ümises endale lohutuseks.

Ikkagi, see oli kõigest lamp ja pealegi veel üsna odav. Vi oli selle välja valinud, sest Gabe’ile meeldisid värvid, punane, kollane ja sinine laineline plastik, mis heitsid lakke ja seintele heledat valgust, ja sellepärast ka, et lamp oli vastupidav, aga tühja kah. Nad võivad uue osta. Võib-olla tuleval kuul, kui esimesest pesapallirahast veel midagi alles jääb.

„Hei, sõbrake.” Alecia lükkas juuksed randmeseljaga silmilt, klaasikillud ja plastikutükid sõrmede vahel. Gabe ümises valjemini, kõrvad kinni kaetud, ja Alecia kordas öeldut, seekord pisut jõulisemalt ja pojale silma vaadates. Ta naeratas. „Hei, sõbrake!”

Gabe lõpetas ümisemise. Naeratas talle vastu, silmanurkades kurrukesed, pilk üürikeseks hetkeks muredest prii. Alecia matkis sügavalt hingamist ja poiss hingas samuti. Nende väike omavaheline nali, hinga, emme. Hinga, Gabe’ikene. See on kõigest hingamine, käkitegu.

„Kas sa tahad issit vaatama minna? Tal on pesapallimäng. Mäletad?”

Poisi pilk vilksas huvitult kõrvale.

Alecia proovis uuesti. „Gabe, lähme issit vaatama.” Poisi näoilme elavnes.

Alecia proovis veel kord. „Tee peal võime ehitusplatsi juures peatuse teha. Sisse me minna ei tohi, aga me võime vaadata.”

„Jaa!” Poiss hüppas püsti ja jooksis tema juurde.

Alecia kiljatas, osutades põrandal kohale, kus võis kilde olla. „Ma pean tolmuimejaga üle tõmbama! Sa astud mõne endale jalga!”

Selle asemel tõukas Gabe end maast lahti, hüppas üle ümber kukkunud lambi ja maandus mürtsuga voodile, kus hakkas end rätsepaistes üles-alla põntsutama ja huilgas rõõmsalt. Ta tõmbus voodi kaugemasse nurka, mängis, nagu püüaks segadust vältida ja vaatas Aleciale kõnekalt silma. Naine naeris. Gabe ajas teda iga päev naerma, mitte niivõrd sõnadega, mida tuli ette harva, vaid oma veidra huumorimeelega. Viisiga, kuidas ta Aleciat sõna otseses mõttes aasis. Keegi teine ei pannud seda tähele. Gabe oli üsna mitmes mõttes klassikaline näide: tavaline komöödia talle nalja ei teinud, telesaated olid täis nüansse, mida ta kas ei tabanud ära või ei osanud hinnata, harilik huumor jäi talle arusaamatuks või siis – mis oli tõenäolisem – jättis teda külmaks. Aga Alecia meelest oli ta lõbus ja sõbralik ning naine kõndis mööda seda masendavat, rahulolu ning igapäevase ja lakkamatu läbikukkumise vahel pingule tõmmatud köit.

Ta küünitas vaba käega ja korjas maast üles väikese metallist ekskavaatori ning vibutas seda poisi silme ees. „Tossud jalga. Sealsamas.” Ta osutas sinna, kus poiss seisis, ja Gabe silmitses oma takjakinnistega Nike’isid. Ta istus, pusis kinnistega, silmad ema käes oleval lelul. Kui ta valmis sai, tõusis ta, käed ette sirutatud ja selg sirge. Alecia viskas mänguasja ettevaatlikult ja see maandus Gabe’i päevatekil. Poiss kahmas selle pihku, surus vastu oma põske ja pistis siis taskusse.

„Minema, emme.” Ta naeratas emale, suu kõrvuni. Tolmuimemine võis oodata.

Nii nad siis läksidki.

Ja kõik oli hästi. Gabe’iga oli kõik hästi. Aleciaga oli kõik hästi. Ta vaatas oma abikaasat, kes nõjatus vastu varumängijate katusealuse puittoestust, pöidlad tumesiniste dressipükste taskutesse torgatud, müts silmil madalale tõmmatud, ega näinud sugugi vanem välja kui tema poisid, pilk ainiti löögiloleval mängijal, vilksatades vaid aeg-ajalt staadionitribüüni ülemises nurgas istuva kahe mehe poole. Värbajad. Nad käisid ja vaatasid igal aastal mõnd esimestest mängudest, lastes Nate’il klassi näidata. Tema poisid. Tema abituriendid tüüritakse tähtsatesse ülikoolidesse ja võib-olla ühel päeval suurtesse liigadesse. Vähemalt oli ta seda kogu aeg lootnud.

Ta polnud korrakski pilku tõstnud, et Alecia poole vaadata, enne kui linnusadu algas.

Surnute või vaevu elavatena alla sadades maandusid kaks väikest lindu teise ja kolmanda pesa vahele, neli eesväljakule, üks kodupesa ja söötjakünka vahele ning terve rodu musti laipu tagaväljaku rohelisele murule. Alecia tõstis käe silmadele varjuks ja uuris taevast. Pilvetäis musti linde, tuhanded ja tuhanded sõelusid ringi nagu sääsed. Näis, nagu oleks kogu parv paigal hõljunud, lauelnud mingisugusel nähtamatul õhuhoovusel, sellal kui rahvasumm all pomises. Söötja Andrew Evans seisatas, käsi palli kõrgel õhus pigistamas, ja siis, kui üks kuldnokk ta jalge ette langes, vajus poiss otsekui lössi ja pööras näo taeva poole, mõeldes: mida põrgut?

Ja siis – hullumaja. Kõik koperdasid, paanitsesid ja kriiskasid, jooksid suupisteteputka väikese varikatuse, varumeeste varjualuse või oma autode poole. Isegi mängijad jooksid, ükskõik kui tugevate ja kõvade kuttidena nad end muidu näidata armastasid. Kõik tunglesid üksteisel seljas. Vanemad, treenerid, mängijad ja õpetajad, inimesed, kes vahel ei suutnud õieti samas ruumiski viibida, seisid nüüd avatud putkaakna kõrval, õhk tulise õli ja soolakringlite lõhnast paks, ning kuulda oli vaid seda, kuidas kuldnokad mütsti, mütsti, mütsti mullale kukkusid, tiivad tõmblemas.

Alecial oli tunne, nagu jälgiks ta midagi tohutut ja pöördelist, aga telekast. Eraldiseisvat ja staatilist, murduv, läbi hägu kostev eetriheli. Ta vaatas ringi ja isegi värbajad – dressikates ja tuulepluusides mehed, kirjutamisalused käes, kiirusradarid närviliselt vastu reit kõlkumas – vaatasid ammulisuises hämmingus taevasse.

Kogu see asi kestis kõige rohkem kolm minutit; kolm tervet minutit, mille kestel isegi Gabe püsis vait, olles vastu ema puusa surutud, kuigi Alecia teadis, et poiss ei saa toimuvale päriselt pihta. Gabe ei kartnud ega osanud teiste käitumisest midagi välja lugeda ning Alecia jõudis vaevu selle eest tänulik olla, kui kõik juba läbi sai.

Kõik vaatasid üles ja hakkasid uuesti rääkima, tegelikult sosinal, olles jahmunud ja täis aukartust, astusid jälle välja valguse kätte, nagu oleksid tõelise tormi üle elanud ja uuriksid nüüd kahjustusi. Sajad väikesed mustad kogud, käkrus ja tuule käes võbelevad nagu kortsutatud kopeerpaber.

Keegi helistas hädaabinumbril ja mõned inimesed kiirustasid minema, kogusid oma pojad kokku ja talutasid nad rutakalt oma minibusside juurde, eemale oletatavast nähtamatust mürkgaasipilvest. Alecia jäi paigale ja ootas Nate’i, vaatas, kuidas Marnie Evans pühkis lahtise ninaga sandaali abil oma Pathfinderi kapotilt maha kaks laipa, ise ühel jalal hüpeldes. Vaatepilt olnuks peaaegu koomiline, kui Alecial poleks sees nii hirmsasti keeranud või kui tal poleks olnud tahtmist nutma puhkeda või kui ta poleks tundnud keele tagaosal metalset ja kibedat maiku.

Linnud olid väikesed ja oleksid talle pihkudesse mahtunud, kui tal oleks olnud tahtmist mõni neist üles korjata. Ta kujutas seda ette – kuidas ta väikesed murtud tiivad linnu ikka veel sooja keha alla voldib, linnu silmad pärani kohkunud. Kust nad tulid? Miks nad alla sadasid? Seda küsimust esitatakse järgmise kuu jooksul tuhat korda.

Kuni muidugi kerkivad esile tähtsamad küsimused – selle aja peale on kõigil jalamaid ununenud, et tuhat lindu Mt. Oanoke’is üldse alla sadasid.