Читать книгу Saladuse hoidja - Kate Morton - Страница 2

Inglismaa, talumaja kusagil pärapõrgus, suvepäev 1960. aastate alguses. Maja on tagasihoidlik: pooleldi puidust, läänepoolsel küljel hakkab valge värv laudadelt maha kooruma ja krohvitud seina mööda ronib üles elulõng. Korstnatest kerkib suitsu ning esimesest pilgust on aru saada, et pliidil säriseb midagi maitsvat. Silmale teeb rõõmu, kuidas köögiviljaaed on rajatud otse maja taha, kuidas tinaraamistuses aknad uhkelt läigahtavad ja katusekivid seisavad korralikult rivis.

Maja ümber on maaliline tara, puust värav eraldab taltsast aeda majatagusest padrikust ja kummalgi pool asuvatest heinamaadest. Pahklike puude vahel vuliseb üle kivide vilgas oja, kord päikesevalguses, kord varjus, nii nagu ta on kulgenud juba sajandeid, aga maja juurde ojavulin ei kosta. Liiga kaugel. Üsna üksildaselt seisab talumaja pika ja tolmuse sissesõidutee lõpus, külavaheteelt, mille nime ta kannab, see ei paista.

Harv tuuleiil välja arvatud, on kõik vait ja vagune. Visteeriapergola vastu on toetatud kaks valget võimlemisrõngast, mullune moeröögatus. Rohelise käru peal pesulõksude korvis on vahipostil silmasideme ja väärika ilmega kaisukaru. Kuuri juures seisab kannatlikult ootel potte täis laotud aiakäru.

Täielikule vaikusele vaatamata, aga võib-olla just tänu sellele, on kogu stseenis pinget ja ootusärevust – otsekui teatrilaval hetk enne seda, kui näitlejad kulisside vahelt välja astuvad. Kõik võimalused terendavad alles ees, asjaolud pole saatusele veel pitserit löönud, ja siis …

„Laurel!” kostab taamalt kannatamatu lapsehääl. „Lau-rel, kus sa oled?”

Ja otsekui võluviipel ärkab kõik ellu. Saal pimeneb, eesriie kerkib.

Teab kust ilmub välja kanakari ja hakkab aiatee telliskivide vahelt midagi nokkima, pasknääri vari lohiseb üle aia, niidul lööb põrisema traktor. Ja kõrgel kõige selle kohal pikutab puu otsa ehitatud lasteonni laudpõrandal kuueteistaastane tüdruk, lükkab sidrunimaitselise lutsukommi keelega vastu suulage ja ohkab.

Ju oli vist julm neil end niimoodi otsida lasta, aga kuumalainet ja hingesoppi peidetud saladust arvestades tundusid mängud – lapsikud mängud – liiga suur jõupingutus. Lõppeks tuleb natuke peamurdmist vaid kasuks ja isa ütleb ikka, et aus mäng – kes ei proovi, see ei võida. Laurel pole ometi süüdi, et oskab paremaid peidupaiku leida. Nooremad on õed temast tõesti, aga mitte enam titad.

Ja praegu poleks ta eriti ka soovinud, et ta üles leitaks. Mitte täna. Mitte praegu. Hetkel ei tahtnud ta muud, kui siin pikutada, pea mõtteist tulvil, ja lasta kleidi õhukesel puuvillkangal vastu paljaid sääri laperdada.

Billy.

Ta pani silmad kinni, ja poisi nimi joonistus laugude siseküljele. Neoonkirjas, tulitavalt roosas neoonkirjas. Nahk hakkas kipitama ja ta pööras lutsuka suus ringi, nii et keeleots sattus täpselt auku kommirõnga keskel.

Billy Baxter.

See, kuidas Billy teda üle mustade päikeseprillide ainiti silmitseb, tema lahedalt viltune naeratus, tumedad lõngusejuuksed … Üheainsa silmapilguga – just nii tabab sind tõeline armastus. Viis laupäeva tagasi nägid Laurel ja Shirley bussist maha astudes Billyt koos semudega tantsusaali ees trepil suitsu tõmbamas. Pilgud kohtusid ja Laurel tänas jumalat, et oli raatsinud terve nädalavahetuse palga uute nailonsukkade eest välja käia.

„Kuule, Laurel!” Irise hääl oli palavusest rammetu. „Nii pole aus!”

Laurel pigistas silmad kõvemini kinni.

Nad tantsisid tol õhtul kõik tantsud koos. Bänd pani särtsu juurde, Bounty kaanepildi järgi hoole ja vaevaga Prantsuse rulli keeratud juuksed vajusid soengust lahti, jalad valutasid, kuid Laurel tantsis ja tantsis. Ta ei lõpetanud enne, kui ilmus Shirley, pisut solvunud, et temast polnud väljagi tehtud, ja ütles, et kui Laurel kavatseb õigeks ajaks koju jõuda (mis temale, Shirleyle, olevat muidugi täiesti ükskõik), siis kohe läheb viimane buss. Shirley kopsis kannatamatult kinganinaga, Laurel ütles punastamisi head aega, Billy haaras tal käest ja tõmbas ta enda vastu, ja siis sai Laurel pimestava selgusega aru, et seda hetke, seda kaunist ja tähesärast hetke ongi ta terve elu oodanud …

„Ah, olgu.” Irise hääl oli nüüd järsk ja pahur. „Aga ära siis mind süüdista, kui sulle sünnipäevatorti ei jää.”

Päike lipsas üle keskpäeva rajajoone ja onni aknast langes sisse viiluke kuumust, mis pani Laureli silmalaud seestpoolt kirsikoolapunaselt tulitama. Ta tõusis istuli, ent ei teinud ühtki teist liigutust, et peidikust lahkuda. Irise ähvardus oli vägev – Laureli nõrkus ema tehtud, vahukoore ja marjadega biskviittordi vastu oli üldteada –, aga huupi sihitud. Laurel teadis väga hästi, et tordinuga lebab unustatuna köögilaual, jäänud kahe silma vahele kaoses, kus terve pere piknikukorve, tekke, gaseeritud limonaadi, ujumisrätikuid ja uut transistorraadiot kaasa kahmates uksest välja tormas. Tema teadis, sest peitusemängu kattevarjus jahedasse ja hämarasse majja paki järele tagasi hiilides nägi ta nuga puuviljakausi kõrval, punane pael käepideme ümber.

Nuga ise oli omaette traditsioon – see oli lõiganud lahti Nicolsonide pere viimse kui sünnipäeva- ja jõulutordi, isegi hea tuju nimel tehtud lohutuskoogid – ja ema pidas traditsioonidest hoolega kinni. Järelikult on nii, et kuni kedagi koju tordinoa järele ei saadeta, võib Laurel olla iseenda päralt. Ja miks mitte? Majas, kus vaikseid viive tuleb ette sama harva, kui kana pissib, majas, kus keegi pidevalt sisse astub või taamal uksi prõmmib, oleks omaette olemise hetkede raiskamine lausa pühaduseteotus.

Eriti just täna oli tal vaja omaette olla.

Pakk tuli Laurelile neljapäevase postiga, ja vedas, et postimehele sattus vastu just Rose, mitte Iris, Daphne ega – jumal hoidku – ema. Laurel sai silmapilk aru, kellelt see on. Põsed lõid tulitama, ent läbi häda suutis ta pomiseda midagi Shirleyst, bändist ja laenatud heliplaadist. Tegelikult poleks vajagi olnud hämada, sest juba köitis Rose’i tähelepanu, niipaljukest kui tal seda üldse oli, hoopis aiapostile laskunud liblikas.

Õhtul, kui pere kuhjus teleri ette heliplaatide edetabeli muusikasaadet vaatama ning Iris ja Daphne vaidlesid, kumb on etem, kas Cliff Richard või Adam Faith, ja isa kaebles viimatimainitu teeseldult ameerikapärase aktsendi ja Briti impeeriumi allakäigu pärast, oli Laurel minema lipsanud. Ta pani vannitoa ukse enda järel lukku ja istus põrandale, selg kindlalt vastu ust.

Värisevate sõrmedega rebis ta paki ühest otsast lahti.

Sülle kukkus siidpaberisse keeratud raamatuke. Läbi paberi paistis pealkiri – Harold Pinteri „Sünnipäevapidu” – ja seljast uhkas üle põnevusjudin. Laurel ei suutnud tasast kiljatust tagasi hoida.

Sestsaadik magas ta, raamat padjapüüri sees. Mitte just kõige mugavam moodus, aga talle meeldis seda enda läheduses hoida. Tal oli vaja seda enda läheduses hoida. See oli tähtis.

Laurel uskus pühalikult, et inimese elus on hetki, mil ta jõuab otsekui ristteele, ja äkki, otsekui välk selgest taevast, juhtub midagi, mis annab ta elule uue suuna. Pinteri näidendi esietendus oli tema elus just selline hetk. Lugenud etendusest ajalehest, oli ta tundnud seletamatut tungi seda vaatama minna. Vanematele ütles ta, et läheb Shirley juurde, Shirleyt vannutas saladust pidama, aga ise istus Cambridge’i bussile.

Reis Cambridge’i oli tal esimene kord kuhugi päris üksi sõita, ning hämaras teatrisaalis istudes ja pealt vaadates, kuidas Stanley sünnipäevapidu järjest painajalikumaks muutub, koges ta senitundmatut vaimustust. Vist üsna samasugust ilmutust, nagu õhetavapõsised preilid Buxtonid igal pühapäevahommikul kirikus, ehkki nende innukuse põhjuseks võis arvata pigem uut ja noort kirikuõpetajat kui jumalasõna. Odava istekoha tooliserval tundis Laurel, sedamööda kuis laval toimuv talle hinge puges ja tema eluverega üheks sai, kuidas nägu lööb õndsalikult õhetama, ja korraga ta teadis. Ta polnud kindel, mida just, ent see-eest teadis ta absoluutse selgusega: elul on mõndagi pakkuda, ja teda ootab see ees.

Saladuse oli ta enda teada hoidnud, olemata kindel, mida sellega peale hakata, olemata kaugeltki mitte kindel, kuidas sellest kellelegi teisele rääkida, kuni hiljuti, ühel õhtul, poisi käsivars ümber tema ja tema põsk kõvasti vastu poisi nahkjakki surutud, tunnistas ta Billyle kõik üles …

Laurel võttis raamatu vahelt Billy kirja ja luges uuesti läbi. Kirjake oli napisõnaline, seal seisis vaid niipalju, et laupäeval kell pool kolm pärast lõunat ootab ta Laurelit külatee otsas mootorrattaga – on üks väike koht, mida ta tahab Laurelile näidata, rannaäärne lemmikpaik.

Laurel heitis pilgu kellale. Vähem kui kahe tunni pärast.

Poiss oli noogutanud, kui Laurel rääkis „Sünnipäevapeo” etendusest ja mis tunde see temas tekitas, ja jutustanud omakorda Londonist, teatrist ja nimetutes ööklubides nähtud ansamblitest; korraks heiastusid Laurelile hiilgavad võimalused. Ja siis oli poiss teda suudelnud, esimene korralik suudlus, ja tüdruku peas oleks otsekui elektripirn plahvatanud, kõik sähvatas pimestavalt valgeks.

Ta nihutas end sinna, kuhu Daphne oli pannud kosmeetikakotist võetud peeglikese, vaatas end pingsalt ja võrdles lauservadele hoole ja vaevaga tõmmatud musti jutte. Rahul, et need said ühtlased, silus ta tukka ning püüdis vaigistada ebamäärast õõnsat tunnet, et midagi tähtsat siiski ununes. Rannarätik oli kaasas, ujumisriided kleidi all seljas, vanematele sai öeldud, et proua Hodgkins tahab teda täna kauemaks appi salongi koristama.

Laurel jättis peegli uurimise ja näkitses küünekida. Tegelikult pole ta ju loomult salalik, kõik ütlevad, et ta on hea tüdruk – õpetajad, sõprade emad, proua Hodgkins –, aga mis tal praegu üle jääb? Mil moel ta seda emale ja isale seletaks?

Ta teadis üpris kindlalt, et vanemad pole ealeski tõelist armastust tundnud, mis siis, et neile meeldib jutustada, kuidas nad omavahel tuttavaks said. Ah, eks nad muidugi armastavad teineteist, aga see on sedasorti turvaline vanade inimeste armastus, mis väljendub vastastikuses õlasoonte mudimises ja lõpututes teetassides. Ei, ohkas Laurel erutatult. Arvata on, et kumbki pole eales kogenud toda teist sorti armastust, seda, kus on ilutulestik, südamepuperdus ja kehaline – ta punastas – iha.

Soe iilike tõi kaugusest ema naeruhäält ning äratundmine, olgugi ähmasevõitu, et praegu seisab ta mingis mõttes elu teelahkmel, äratas Laurelis kiindumuse. Armas memm. Ta ei saa ju midagi parata, et tema noorus läks sõja pärast raisku. Et ta oli peaaegu kakskümmend viis, kui ta papsiga tutvus ja abiellus; et kui keegi lohutust vajab, tuletab ta meelde, kuidas paberlaevukesi teha; et tema suve kõrghetk oli küla aiaklubi auhinna võitmine, mille puhul tema foto ajalehes ära trükiti. (Siiski, tegu polnudki kohaliku kobrulehega – artikkel ilmus ühe Londoni lehe regionaalüritustele pühendatud erinumbris. Shirley vandeadvokaadist isa oli artikli ajalehest välja lõiganud ja uhkelt neile näha toonud.) Ema teeskles kohmetust ja vaidles algul moepärast vastu, kui isa artikli uue külmiku uksele kinnitas, aga alla võtma ta seda ei hakanud. Ei, ema oli oma ülipikkade õisubade üle uhke, tõsiselt uhke, ja just seda Laurel silmas pidaski. Ta sülitas küünekillukese suust välja. Petta inimest, kes õisubade üle uhkust tunneb, tundus mingil kirjeldamatul moel vähem julm kui sundida teda omaks võtma, et maailm on muutunud.

Petmises Laurelil eriti suuri kogemusi polnud. Nende pere hoidis kokku – seda märkisid kõik Laureli sõbradki. Nii näo ees kui teadaolevalt ka seljataga. Küllap oldi võõraste silmis süüdi väga kahtlustäratavas asjaolus – paistis, et Nicolsonid tõepoolest meeldivad üksteisele. Ent hiljuti oli toimunud mingi muutus. Ehkki muidu oli kõik justkui harilik, tuli Laurelile vahel peale kummaline tunne, nagu viibiks ta kusagil eemal. Ta kibrutas kulmu, sest suvetuuleke puhus juukseid näole. Õhtuti, kui isa tegi söögilauas oma armsaid nalju, mis polnud üldse naljakad, ja kõik naersid, oli Laurelil tunne, nagu oleks ta ise hoopis väljas ja vaataks aknast sisse; otsekui istuksid teised vagunis ja õõtsuksid tuttavas pererütmis, tema aga seisaks üksipäini perroonil ja vaataks pealt, kuidas rong liikuma hakkab.

Ainult et tegelikult on hoopis tema see, kes nende hulgast lahkub, ja peatselt. Ta oli asja uurinud: Londoni lavakunstikooli, nimelt sinna on tal tarvis minna. Mida vanemad selle minekusoovi kohta küll öelda võivad, juurdles ta. Kumbki pole eriti elutark – ema polnud enne Laureli sündi isegi Londonis käinud – ning tõenäoliselt viiks nad ajurabanduse äärele juba üksnes pelk mõtegi sellest, et vanim tütar plaanitseb pealinna elama minna, rääkimata siis veel ebamäärasest eksistentsist teatrimaailmas.

Onni all nööril kiikus märg pesu. Teksapükstel, mida vanaema Nicolson silmaotsaski ei sallinud („Laurel, sa näed labane välja – pole hullemat asja kui tüdruk, kes ennast niimoodi välja pakub!”), plaksusid sääred teineteise vastu ja ehmatasid ühetiivalist kana, kes kaagatas ja hakkas koha peal ringi tiirutama. Laurel libistas valgeraamilised päikeseprillid ninale ja toetas selja vastu onni seina.

Probleem seisnes sõjas. Sellest oli nüüd möödas juba kuusteist aastat – terve ta elu – ja maailm oli vahepeal edasi arenenud. Nüüd oli kõik teisiti; gaasimaskid, mundrid, toidutalongid ja kõik muu kuulusid üksnes suurde khakirohelisse kohvrisse, mida isa pööningul hoidis. Kahjuks paistis, et mõni inimene seda ei mõista; kõik need, kel vanust üle kahekümne viie.

Billy väitis, et Laurelil pole lootustki leida selliseid sõnu, mis neid mõistma paneks. Poiss ütles, et seda kutsutakse põlvkondade vaheliseks lõheks ning et oma arvamust väljendada on mõttetu; kõik on just nii, nagu seisab Alan Sillitoe raamatus, mis tal taskus alati kaasas on: täiskasvanud ei peagi lastest aru saama, ja kui saavad, siis järelikult teed sa midagi valesti.

Vanast harjumusest – hea tüdruk, vanemate suhtes lojaalne –, oleks Laurel vaidlema hakanud, kuid seekord mitte. Selle asemel läks mõte neile mitte kuigi ammustele õhtutele, mil tal oli läinud korda õdede eest minema hiilida, astuda healõhnalisse videvikku, transistorraadio pluusi alla peidetud, ja peksleva südamega puu otsa onni ronida. Sealses üksinduses kruttis ta skaala kähku Luksemburgi raadiojaamale, heitis pikali ja laskis muusikal end ümbritseda. Ja sedamööda, kuis muusika vaiksesse maaõhku immitses ja vanamoelised maastikupildid uusimatesse lauludesse mähkis, lõi Laureli nahk kihelema ülevalt joovastavast äratundmisest, et tema on osake millestki suuremast: ülemaailmsest vandenõust, salarühmitusest. Uue põlvkonna inimestest, kes kuulavad just praegu muusikat ja mõistavad, et neid ootavad ees elu, maailm, tulevik …

Laurel tegi silmad lahti ja mälestus kadus. Soe tunne ent püsis ning rahulolevalt ringutades jälgis ta pilguga künnivarese lendu pilveräbala all. Lenda, linnuke, lenda. Täpselt nagu tema ise, niipea, kui kool seljataga. Ta vaatas üksisilmi ja lubas endal alles siis silmi pilgutada, kui lind oli taevasinas kahanenud nööpnõelapea suuruseks, ning olles seeaegu endale ennustanud, et kui ta kordagi pilgutamata vastu peab, hakkavad vanemad temast aru saama ja tulevik on suuremate karideta.

Silmad võidukalt veekalkvel, laskis ta pilgul taas majale pöörduda: magamistoa aken, sügisaster, mille Laurel ja ema olid istutanud vaese kassi hauale, kelle nimi oli Konstaabel, pragu telliskivimüüritises, kuhu, piinlik mõeldagi, ta kunagi haldjatele kirjakesi jättis.

Oli häguseid mälestuspilte varasemast ajast, mil ta oli alles päris pisike, korjas mererannas lombist ranniklasi ja sõi vanaema mereäärse pansioni eestoas õhtust, kuid need olid otsekui unenägu. Siinne talu oli ainus kodu, mida ta teadis. Ja kuigi ta endale samasugust tooli ei soovinud, meeldis talle näha igal õhtul vanemaid ühesugustes tugitoolides istumas, meeldis uinudes teada, et nad ajavad pominal teispool õhukest vaheseina juttu või et tal tarvitseb vaid käsi välja sirutada, ja juba saaks ühele õdedest puudutusega märku anda.

Seal, kuhu ta läheb, hakkab ta neid taga igatsema.

Laurel pilgutas silmi. Ta hakkab neid taga igatsema. See teadmine oli järsk ja ränk. Rõhus sisikonnas nagu kivi. Õed laenasid luba küsimata ta riideid, lõhkusid huulepulki, tegid heliplaatidele kriimud peale, aga ikkagi hakkab ta neist puudust tundma. Nende tekitatud lärmist ja soojusest, liikumisest, nääklustest ja purustavast rõõmuküllasusest. Otsekui pesakond kutsikaid kukerpallitasid nad oma ühises magamistoas. Nad haarasid võõrad oma lummusse ja see oli tore. Nad olid Nicolsonitüdrukud, Laurel, Rose, Iris ja Daphne – tüdrukud nagu lilleaed, vaimustus paps, kui oli ülearuse pindi rüübanud. Põrgukutsikad, kuulutas vanaema pärast koolivaheajal toimunud külaskäike.

Nüüd kuuldus kaugusest hüüdeid ja kilkeid, ojaäärseid suvehääli. Sisimas hakkas pitsitama, just nagu sikutaks keegi köiest. Laurel kujutas neid selgelt ette otsekui dramaatilist stseeni vanaaegselt maalilt. Seelik külgedelt aluspükste värvli vahele topitud, ajavad õed üksteist koolmekohal taga; Rose on pagenud turvalistele kivilahmakatele ja kirjutab vitsaraoga veepinnale, peenikeste pahkluudega jalad vees kõlkumas; Iris on läbimärg ja maruvihane, rõngaslokikestega Daphne naerust kõveras.

Ruuduline piknikutekk laotatakse ojakalda rohule maha, ema seisab üsna sealsamas, ojakääru põlvekõrguses vees, kus vool on kõige kiirem, ja saadab oma kõige uuemat laevukest teele. Paps vaatab asja kõrvalt, püksisääred üles keeratud ja sigaret suunurgas. Isa näol – Laurel kujutas seda nii selgelt ette – on tavapärane pisut hämmeldunud ilme, justkui ei usuks ta seda õnne, et saatus lubab tal olla just siin ja praegu.

Isa jalgade juures pladistab vennaraas, naerab, kilkab ja sirutab pontsakad käsi emme laevukese poole. Kogu pere silmarõõm …

Vennaraas. Muidugi on tal nimi, Gerald, aga nii ei hüüa teda keegi. See on täiskasvanud inimese nimi ja tema on alles nii pisike raasuke. Täna saab ta kaheaastaseks, aga nägu on tal ikka ümar ja lohukestega, silmad säravad vallatusest, ja siis veel need pontsakad valged jalakesed, nii nunnud. Vahel õnnestus Laurelil end suurivaevu tagasi hoida, et neid jalgu mitte liiga kõvasti pigistada. Kõik tahtsid iga hinna eest vennakese lemmikud olla ja igaüks kuulutas, et tema see on, kuid Laurel teadis, et just teda nähes lööb poisipõnni nägu eriti särama.

Sellisel juhul on ju täiesti mõeldamatu, et ta võiks enam sekunditki vennakese sünnipäevapeolt puududa. Mis tal arus oli, et end nii kauaks onni peitis, eriti kui arvestada, et hiljem on tal niikuinii kavas koos Billyga minema hiilida?

Laurel kortsutas kulmu ja kannatas ära kõrvetava enesesüüdistuspuhangu, mis jahtus kiiresti otsuseks. Ta püüab asja parandada: ronib puu otsast alla, võtab köögilaualt sünnipäevanoa ja viib joonelt oja äärde. On laitmatu tütar, täiuslik suur õde. Kui ta suudab ülesande täita veel enne, kui käekell kümme minutit täis tiksub, saab ta ses kujuteldavas edetabelis, mida ta endas kannab ja pidevalt täidab, lisapunkte. Kui ta rutakalt kõige ülemisele pulgale astus, uhkas vastu paljast päikesepruuni jalga soe tuuleke.

Hiljem mõtles Laurel, et kui ta oleks kiirust pisut maha võtnud, oleks ehk kõik võinud minna teisiti. Ehk oleks kogu õudus võinud koguni olemata olla, kui ta oleks rohkem ette vaadanud. Aga mis tehtud, see tehtud, tagasi enam ei võta. Ta oli tormakas, ja seetõttu jäi ta edasistes sündmustes end alati mingil määral süüdistama. Tol hetkel aga ei saanud ta midagi parata. Sama tungivalt, nagu ta ennist oli ihanud üksi olla, haaras teda nüüd vajadus olla toimuva keskpunktis, ja rutt lõi hinge kinni.

Viimasel ajal juhtus niimoodi päris tihti. Ta oli nagu tuulelipp Greenacresi talumaja katuseharjal, emotsioonid muutsid iga iiliga kardinaalselt suunda. See oli kummaline ja mõnikord hirmutav, ent samas ka kuidagi põnev. Nagu järsk kreeni kaldumine, kui oled paadiga merel.

Praegusel juhul ka haavu tekitav. Hirmus kiire taga, et juba rutem teiste juurde oja äärde peole jõuda, tõmbas ta põlve vastu onni laudpõrandat marraskile. Marrastus lõi kipitama, ta võpatas, vaatas põlve ja nägi, et sealt immitseb verd, üllatavalt punast. Selle asemel et alla ronida, tõmbus ta onni tagasi ja uuris haava.

Ta istus ikka veel puuonnis, vaatas, kuidas põlv verd jookseb, kirus oma kiirustamist, mõtles, et ei tea, kas Billy ka seda koledat kärna märkab, ja juurdles, kuidas seda peita saaks, kui korraga jõudis ta teadvusse, et padriku kandist kostab mingit häält. Justkui kahinat, küll looduslikku, ent teistest pärastlõunastest häältest ometi nii erinevat, et äratab tähelepanu. Onni aknast vaadates paistis, et üle pika rohu longib Barnaby, siidjad kõrvad laperdamas nagu sametist tiivad. Üsna koera kannul tuli ema, astus pika sammuga üle heinamaa aia poole, seljas enda õmmeldud suvekleit. Vennaraas istus tal mõnusalt puusal, mängupükstest välja ulatuvad sääred palavuse tõttu paljad.

Ehkki nad olid alles võrdlemisi kaugel, tõi juhuslik tuuleke Laureli kõrvu üsna selgelt viisikese, mida ema laulis. Omal ajal laulis ta seda järgemööda kõikidele õdedele, põnn aina naeris rõõmust ja kilkas: „Veel! Veel!” (see kostis rohkem küll „Eel! Eel!”), kui ema sõrmedega ta kõhtu mööda üles vudis ja teda lõua alt kõditas. Nad olid nii täielikult üksnes teineteise päralt, nende väljailmumine kesk päikeses kümblevat niitu nii idülliline, et Laurelit valdasid vastakad tunded: rõõm neid nii armsalt tegutsemas näha ja kadedus, et tema sellest osa ei saa.

Kui ema tegi värava riivist lahti ja hakkas maja poole astuma, taipas Laurel ängistusega, et memm oli ise tordinoa järele tulnud.

Laureli lunastusvõimalus kahanes iga sammuga. Ta muutus pahuraks ja pahurus hoidis teda tagasi, nii et ta ei hakanud hõikama ega puu otsast alla ronima, vaid kasvas justkui onni põrandasse kinni. Seal ta siis istus ja haudus kummalist mõnu pakkuvaid süngeid mõtteid, ema jõudis maja juurde ja läks uksest sisse.

Üks võimlemisrõngastest langes vaikselt ümber ja jäi maha lebama, Laurel võttis seda kui solidaarsuse märki. Ta otsustas, et jääb paigale. Tuntagu temast pealegi veel natuke aega puudust; oja äärde läheb ta siis, kui on selleks valmis. Vahepeal loeb veel natuke „Sünnipäevapidu” ja kujutleb tulevikku, mis on siit kaugel, elu, kus ta on ilus ja teravmeelne, täiskasvanu ja ilma põlvekärnata.

Nähtavale ilmudes polnud see mees palju enamat kui plekike silmapiiril, maja juurde toova tee kõige kaugemas punktis. Hiljem poleks Laurel osanud öelda, mis teda üldse pilku tõstma sundis. Ühe kohutava sekundi vältel, märganud meest maja tagaukse poole suundumas, pidas Laurel teda Billyks, kes tuli talle varem järele. Alles siis, kui piirjooned selgemaks muutusid ja oli näha, et rõivastus üldse ei klapi – tumedad püksid, päevasärk, vanamoelise servaga must kaabu –, hingas ta kergendatult.

Kergendusele järgnes silmapilkne uudishimu. Külalisi käis talus harva, jala saabuti veel harvemini, ehkki jalgsi saabujate osas oli kusagil Laureli teadvuse tagamail veider déjà-vu-tunne, mida ei andnud millegagi seletada, kuidas ta ka ei pingutanud. Laurel unustas pahuruse ja asus vaatlema, jäädes mõnusalt varjatuks.

Ta toetas küünarnukid aknalauale ja lõua kätele. Vanema mehe kohta ei näinud tulija halb välja ning miski ta hoiakus andis tunnistust sihikindlusest. Tegu oli mehega, kel ei tarvitsenud kiirustada. Kohe kindlasti polnud tegu tüdrukule tuttava inimesega, ühegagi isa sõpradest või talutöölistest. Alati jäi muidugi võimalus, et eksinud rändur tuleb teed küsima, aga nende talu puhul polnuks see kuigi tõenäoline, maja asus maanteest nii kaugel. Võibolla mustlane või hulkur? Üks neid mehi, kes tulevad hea õnne peale tööd küsima ja lepivad millega tahes, mida isal vaid anda on. Või – hirmus mõte ajas põnevile – on ta äkki seesama mees, kellest kirjutati kohalikus ajalehes ja kellest täiskasvanud räägivad närvilise ja pingutatud häälega; see, kes piknikulisi häirib ja varjulises jõekäärus üksikuid naisi kohutab?

Endale korraks hirmu peale ajanud, väristas Laurel õlgu ja haigutas. Pole see mees mingi pahalane; nüüd oli näha, et tal on nahast ranits. Lihtsalt kaupmees, kes tuli emale jutustama, et ilma selle uue entsüklopeediakogumikuta küll läbi ei saa.

Ja nii pööras ta pilgu ära.

Möödus mõni minut, mitte teab kui palju, ja järgmine heli, mida Laurel kuulis, oli Barnaby vaikne urin üsna puu all. Laurel viskus akna juurde, kiikas välja ja nägi, et spanjel seisab valvsalt keset tellistest laotud aiateed. Koon oli sissesõidutee poole, koer jälgis, kuidas mees – nüüd palju lähemal – jändab väravaga, mille kaudu pääseb aeda.

„Barnaby, kuss,” hüüdis ema majast. „Kohe tuleme.” Ta astus hämarast esikust välja ja peatus lävel, et pisipoisile midagi kõrva sosistada ja ta prullakat põske musitada, nii et poiss hakkas naeru kihistama.

Maja taga kanaaediku kõrval kriiksatas värav – oh seda hinge, mis alatasa õlitamist vajab – ja koer urises veel kord. Seljakarvad tõusid turri.

„Barnaby, nüüd küll aitab,” keelas ema. „Mis sulle ometi sisse läks?”

Mees astus nurga tagant välja ja ema vaatas sinnapoole. Naeratus kadus näolt.

„Terekest,” sõnas võõras ja pidas vahet, et taskurätikut oimudele vajutada. „Ilus ilm meil.”

Poisipõnni nägu läks võõrast nähes rõõmust naerule, ta sirutas pontsakad käed välja ja ajas sõrmed tervituseks harali, põnevil nägu peas. Sellisest kutsest polnud võimalik keelduda, mees torkas rätiku taskusse tagasi, astus väikemehe poole ja kergitas veidi kätt, nagu hakkaks pühalikku võidmist sooritama.

Siis läks ema lausa ehmatava kiirusega liikvele. Ta tõmbas lapse eemale ja pani oma jalgade juurde maha. Põnni paljaste jalgade alla jäid kruusakivid, ja seni vaid armastust ja õrnust kogenud lapse jaoks oli seda liiast. Ta puhkes heidutatult nutma.

Laureli süda jõnksatas, ent tüdruk oli paigale tardunud, võimetu liigutama. Juuksejuured kuklal kihelesid. Ta vaatas ema nägu; sellist ilmet polnud ta emal veel kunagi näinud. Hirm, mõistis ta: emal on hirm.

Silmapilk avaldas see mõju ka Laurelile. Eluaegsetest kindlatest uskumustest sai korraga suits, mis hajus tuulde. Asemele tuli jäine valvsus.

„Tere, Dorothy,” lausus mees. „Pole kaua aega näinud.”

Ta teab ema nime. Ta polegi võõras.

Mees hakkas uuesti rääkima, nii tasakesi, et Laurel ei kuulnud, ja ema noogutas kergelt. Ta kuulas mehe juttu, pea veidi viltu kallutatud. Nägu kerkis päikese poole ja silmad sulgusid vaid sekundiks.

Järgnev juhtus kiiresti.

See otsekui vedel hõbedane välgatus püsib Laurelil igavesti meeles. Viis, kuidas päike metallist noateral helkis, ja et see põgus viiv oli kaunis.

Siis nuga langes, see eriline tordinuga, sukeldus sügavale mehe rinna sisse. Aja kulg aeglustus, siis tormles. Mees karjatas, ta nägu moondus üllatusest, valust, õudusest, ja Laurel vaatas pealt, kuidas mehe käed tõusevad noa luust käepideme juurde, sinna kohta, kus veri on päevasärgile pleki teinud; kuidas mees maha kukub; kuidas soe tuuleke ta kaabut tolmus mitu tiiru ringi keerutab.

Koer haukus valjusti, vennaraasuke halises kruusa peal nutta, pisaramärg nägu punane ja pisike süda lõhkemas, kuid Laurel kuulis kõike järjest ähmasemalt. Ta kuulis seda läbi omaenda vere tuiklemise vesise galopi, läbi omaenda katkendliku hingamise kähina.

Lipsuke oli lahti tulnud ja noapead ehtinud paela ots lohises lillepeenra äärekividel. See oli viimane asi, mida Laurel nägi, siis hakkasid silme ees vilkuma tibatillukesed tähekesed ja kõik läks mustaks.