Читать книгу Saladuse hoidja - Kate Morton - Страница 3

Suffolk, 2011

Suffolkis sadas vihma. Lapsepõlvest jäänud mälestustes küll kunagi ei sadanud. Haigla asus teises linnaservas, auto sõitis aegamisi mööda lompe täis pikitud peatänavat, pööras sissesõiduteele ja jäi selle lõpus seisma. Laurel võttis puudritoosi, tegi lahti, vaatas peeglisse ja lükkas põsenahka ülespoole; vaatas rahulikult, kuidas nahk lükates kortsu läheb ja lahti lastes kotti vajub. Ta kordas tegevust teise põse juures. Rahvale tema kortsud meeldivad. Nii väitis agent, sedasama korrutas luulekeeli näitlejaid valiv režissöör ning ümisesid pintslikesi ja oma ehmatavat noorust demonstreerivad jumestuskunstnikud. Paari kuu eest korraldas üks netiajaleht küsitluse, kus lugejaid kutsuti valima üleriigilist lemmiknägu, ja Laurel sai teise koha. Öeldi, et tema kortsud tekitavad inimestes turvalise tunde.

Olgu neil siis tore. Laurelis tekitavad kortsud tunde, et ta on vana.

Ma olengi vana, mõtles ta ja lõi puudritoosi plaksti kinni. Ja mitte proua Robinsoni mõttes. Sellest on juba kakskümmend viis aastat, kui ma Nationalis „Koolilõpetaja” etenduses mängisin. Kuidas see küll nii läks? Keegi keeras seda paganama kella edasi, kui ma parajasti ei vaadanud, mis muud.

Autojuht avas ukse, aitas ta välja ja avas ta pea kohal suure musta vihmavarju.

„Tänan, Mark,” lausus Laurel varikatuse alla jõudes. „Kas teil on teada, kuhu te mulle reedeks järele tulete?”

Autojuht pani koti Laureli ööbimisasjadega maha ja raputas vihmavarju kuivemaks.

„Talumaja, linnast väljas, tükk maad mööda kitsast külateed, päris lõpus. Kell kaks, nagu kokku lepitud?”

Laurel kinnitas, et kell kaks sobib, mees noogutas ja ruttas läbi vihma autosse tagasi. Auto võttis paigalt, Laurel saatis seda pilguga ja tundis ühtäkki teravat igatsust soojuse ja mõnusa üksluisuse järele, mida pakub pikk reis mööda vihmamärga maanteed, sihtkohast olenemata. Kuhu tahes, ainult mitte siia.

Laurel mõõtis pilguga sissepääsu, kuid ukse juurde ei läinud. Ta võttis hoopis sigaretid välja ja pani ühe põlema, pahvis ehk innukamalt kui sünnis. Seljataga oli luupainajalik öö. Ta nägi katkendlikke unenägusid emast, kodupaigast, õdedest lastena ja Gerryst, kui vend oli alles poisike. Tõsine väike poiss, kes tõstis tema nina alla plekist omatehtud kosmoselaeva ja rääkis, et leiutab ühel päeval ajakapsli, siis saab sellega tagasi minna ja kõik asjad ära parandada. Mis asjad siis? oli Laurel unes küsinud. Eks ikka kõik need, mis valesti läksid – Laurel võib kaasa sõita, kui tahab.

Tahtis küll.

Haigla uksed avanesid sahinal ja kaks medõde tuiskasid välja. Üks vaatas Laureli poole ja ta silmad läksid äratundmisest pärani. Laurel noogutas tervituseks ebamääraselt ja viskas suitsukoni maha, õde aga kummardus kaaslase poole ja sosistas talle midagi kõrva.

Rose istus vestibüüli toolireas ja ootas ning murdosa sekundi vältel nägi Laurel õde sellise pilguga, nagu võiks näha võhivõõras. Rose oli mähkunud heegeldatud lillasse salli, mis seisis eest roosa lipsukesega kinni, ning tema metsikuvõitu juuksed, nüüd juba hallid, olid lõdvalt patsi punutud ja üle õla heidetud. Nähes, et õe patsikummiks on leivakotikinnis, tabas Laurelit peaaegu väljakannatamatult äge kiindumussööst. „Rose,” tervitas ta, peites tundetulva ülevoolava südamlikkuse varju ja ennast selle eest tsipake põlastades. „Jumal, tundub, nagu oleks möödas terve igavik. Meie sinuga oleme nagu laevad öös.”

Nad embasid teineteist ning Laurelit tabas lavendlilõhn, tuttav, aga justkui vales kohas. Lavendlilõhn kuulus suvevaheaja pärastlõunatesse vanaema Nicolsoni Meresina pansioni saalis, mitte väikeõe juurde.

„Ma olen nii rõõmus, et sa tulla said,” surus Rose Laureli käsi ja hakkas teda mööda koridori edasi juhatama.

„Ma ei oleks tahtnud puududa.”

„Loomulikult.”

„Oleksin varem tulnud, aga see intervjuu.”

„Ma tean.”

„Ja jääksin kauemaks, aga need proovivõtted. Kahe nädala pärast hakatakse filmima.”

„Tean.” Rose klammerdus veelgi kõvemini Laureli käe külge, otsekui öeldut rõhutades. „Ema on kindlasti põnevil, et sa üldse tulla said. Ta on sinu üle nii uhke, Lol. Me kõik oleme.”

Peresisene kiitus oli murettekitav ja Laurel jättis vastamata. „Ja teised?”

„Pole veel kohal. Iris istub liiklusummikus ja Daphne saabub pärast lõunat. Ta tuleb lennujaamast otse. Lubas tee pealt helistada.”

„Ja Gerry? Mis ajaks tema pidi jõudma?”

See oli nali, ja isegi Rose, see viisakas Nicolson, ainuke neist, kel polnud lausa reegliks teisi õrritada, kihistas korraks naerda. Vend oli võimeline kaugete galaktikate asupaiga määramiseks kosmiliste vahekaugustega kalenderplaane koostama, ent tarvitses temalt vaid küsida, mis kellaks ta ise kuhugi kohale jõuab, kui ta sattus segadusse.

Õed keerasid ümber nurga ja jõudsid ukse juurde, millel oli silt Dorothy Nicolson. Rose sirutas käe lingi poole ja lõi ebalema. „Lol, ma pean sind hoiatama,” sõnas ta, „ema on viimasest korrast saadik viletsamaks jäänud. Kord nii, kord naa. Vaatad, et ta on peaaegu samasugune nagu vanasti, aga juba järgmisel hetkel …” Rose’i huuled lõid värisema ja sõrmed klammerdusid pikka kaelakeesse. Ta tasandas häält ja rääkis edasi. „Ta läheb omadega sassi, Lol, vahel läheb päris endast välja, ajab mineviku kohta imelikku juttu, räägib asju, millest ma iga kord arugi ei saa – põetajad ütlevad, et see ei tähenda midagi, et seda tuleb tihti ette, kui inimene on… kui inimene on omadega sealmaal. Talle antakse siis tablette, need rahustavad ta maha, aga teevad hirmus uimaseks. Tänaselt päevalt ma eriti palju ei ootaks.”

Laurel noogutas. Sedasama rääkis ka arst, kui Laurel talle eelmisel nädalal helistas. Arsti jutt oli tüütute eufemismide litaania – pikk elu seljataga, aeg igaviku kutset kuulda võtta, pikka unne suikuda – ja hääletoon nii imal, et Laurel ei jaksanud kiusatusele vastu panna ja küsis: „Doktor, kas te tahate öelda, et mu ema hakkab surema?” Ta esitas küsimuse kuningannaliku tooniga ja kuulas rahuldusega, kuidas mees puterdama hakkas. Rahuldus, ehkki magus, oli väga napp, kestis vaid seni, kuni kostis vastus.

Jah.

Reetlikem kõikidest sõnadest.

Rose lükkas ukse lahti – „Ema, vaata, kelle mina leidsin!” – ja Laurel taipas, et hoiab hinge kinni.

Laureli lapsepõlves oli aegu, mil ta kartis. Pimedust, zombisid, hirmsaid mehi, kes vanaema Nicolsoni jutu järgi luuravad nurga taga, püüavad väikesi tüdrukuid ja teevad neile nii hulle asju, et keel ei paindu välja ütlema. (Mis asju siis? Ei või öel-da-gi. Nagu ikka, oli just ebamäärane ähvardus kõige kohutavam, manas esile ähmase kujutluspildi tubakast, higist ja imelikus kohas karvadest.) Vanaema jutt mõjus nii veenvalt, et Laurelis kasvas teadmine, et on vaid aja küsimus, millal saatus ta üles leiab ja talle kurja teeb.

Mõnikord kasvasid suurimad hirmud kokku justkui suureks palliks, nii et ta ärkas öösel üles ja kisendas, sest pimedast riidekapist luuras teda läbi lukuaugu zombi ja oli valmis iga hetk oma hirmutegude juurde asuma. „Kuss-kuss, värvuke,” rahustas ema. „See oli ainult uni. Sa pead õppima vahet tegema, mis on päriselt ja mis ainult välja mõeldud. See polegi alati lihtne – minul võttis hirmus kaua aega, et asjast sotti saada. Liiga kaua.” Ta puges Laureli kõrvale voodisse ja küsis: „Tahad, ma jutustan sulle loo pisikesest tüdrukust, kes jooksis kodunt minema, et tsirkusesse tööle minna?”

Raske uskuda, et see haiglalina alla pinguldatud kahvatu olend on sama naine, kelle kohalolek ja vankumatu kindlus hajutasid toona kõik öised hirmud. Laurel oli arvanud, et on vaimus ette valmistatud. Elus oli ette tulnud, et sõber suri, ta teadis, kuidas lähenev surm välja näeb, vähi viimases staadiumis naise mängimise eest oli ta saanud Briti filmiakadeemia auhinna. Aga see siin oli midagi muud. See oli ema. Tuli tahtmine ümber pöörata ja plehku pista.

Aga ei pistnud. Rose noogutas raamaturiiuli kõrval seistes julgustavalt ja Laurel manas end kohusetundlikult ema külastama tulnud tütre tegelaskujuks. Ta astus kiire sammmuga lähemale ja võttis ema hapra käe pihku. „Tere siis,” sõnas ta. „Tere, kullake.”

Dorothy silmad vilksatasid korraks lahti ja sulgusid taas. Tasased hingetõmbed jätkusid endises rütmis, kui Laureli kerge suudlus ema paberjaid põski riivas.

„Ma tõin sulle ühe asja. Ei kannatanud homseni oodata.” Ta pani kompsud maha ja võttis käekotist pakikese. Kombekohase pausi teinud, hakkas ta kinki paberist lahti harutama. „Juukseharja,” ütles ta hõbedast asjakest sõrmede vahel keerutades. „Sellel on maailma pehmeimad harjased – vist metssea omad; ühest Knightsbridge’i antiigipoest leidsin. Näed, ma lasksin sinu nimetähed peale graveerida – siia. Tahad, ma harjan sul juukseid?”

Vastust polnud ta tegelikult lootnud, ja ega seda ei tulnudki. Laurel libistas harjaga õrnalt üle õhukese valge heide, mis oli ema näo ümber padjal laiali nagu kroon; kunagi nii tihedad ja tumedamast tumedamad pruunid juuksed olid võililleebemetena haihtunud. „Nii,” seadis ta juukseharja riiulile, nii et D-täht uhkelt välgatas. „Nõndaks.”

Rose oli nähtavasti rahul, sest ta ulatas Laurelile riiulilt albumi ja näitas žestidega, et käib korraks ära ja toob teed.

Perekonnas on igaühel oma osa; too oli Rose’i ja see tema osa. Laurel kohendas end raviotstarbelise välimusega toolil mugavamalt istuma ja avas vana albumi otse ema padja kõrval. Esimene foto oli mustvalge, nüüdseks juba tuhmunud ja pruunitäpiline. Roostekarva laigukeste alt paistis noor naine, rätik juustele seotud, hetkeks tegevusest välja kistud ja sellisena igaveseks jäädvustatud. Käsilolevalt töölt korraks pilgu tõstnud, kergitas ta kätt, otsekui sooviks pildistajat minema kõssitada. Naine naeratas kergelt, näol nii pahameel kui ka lustakus, suu toomas kuuldavale nüüdseks ammu ununenud sõnu. Midagi naljakat, oli Laurelile meeldinud mõelda, teravmeelne nüke selle pihta, kes on teisel pool fotoaparaati. Tõenäoliselt mõni vanaema paljudest kunagistest kostilistest: rändkaubitseja, üksildane puhkaja, läikima viksitud kingadega tasane bürokraat, kaitsval ametipostil sõja eest varjul. Teadja võis naise selja taga aimata rahuliku mere rannajoont.

Laurel kergitas albumi ema liikumatu keha kohale ja alustas. „Memm, selle pildi peal sa oled vanaema Nicolsoni pansionis. Aasta on 1944 ja sõda hakkab lõpule jõudma. Proua Nicolsoni poeg pole veel sõjast koju tulnud, aga varsti tuleb. Vähem kui kuu aja pärast saadab proua sind talongidega linna, ja kui sa toidukraamiga tagasi jõuad, istub köögis laua ääres üks sõdur, mees, kellega sa ei ole küll tuttav, aga kelle sa tunned ära raamitud fotolt kaminasimsil. Kui te kohtute, on mees vanem kui pildil, kurvem ka, aga riides samamoodi, seljas khakiroheline sõjaväemunder, ja ta naeratab sulle ja sina saad hoobilt aru, et just teda sa oledki oodanud.”

Laurel keeras lehte ja vajutas koltuma hakanud vahelehe nurga pöidlaga sirgemaks. Aeg oli kilepaberi praguliseks muutnud. „Abielludes oli sul seljas kleit, mille sa õmblesid oma kätega valmis kahest pitskardinast, mille vanaema Nicolson ülakorruse külalistetoast ohvriks tõi. Tubli, kallis memm – vaevalt see kergelt läks. Me kõik teame vanaema kiindumust sisustuskangastesse. Eelmisel õhtul oli torm ja sa olid mures, et pulmapäeval hakkab vihma sadama. Aga ei hakanud. Päike tõusis, tuul puhus pilved minema ja rahvas rääkis, et see on hea enne. Aga igaks juhuks kindlustasid sa end võimalike kahjude suhtes; näe, kirikutrepi alumisel astmel seisab korstnapühkija härra Hatch, õnnetooja. Mees ise rõõmustas ka – papa makstud rahaga sai ta oma vanemale pojale kingad jalga osta.”

Viimastel kuudel ei saanud kindel olla, kas ema üldse kuulab, ehkki lahkem põetaja ütles, et vastupidist arvata pole ju põhjust; fotoalbumit läbi võttes lubas Laurel endale vahetevahel mõne väikese väljamõeldise – mitte midagi hullu, ta võttis selle vabaduse üksnes siis, kui kujutlus kandus pealiinist kõrvale ja rändas mööda meelte ääremaid. Iris seda heaks ei kiitnud, ütles, et ema lugu on ta enda silmis oluline ja Laurelil pole õigust seda omalt poolt ilustada, kuid arst kehitas üleastumisest kuuldes vaid õlgu ja ütles, et peamine on lamajaga rääkida, mitte see, kas just täit tõtt räägitakse. Oli Laurelile silma pilgutanud. „Kellelt iganes võiks tõtt oodata, aga mitte teilt, preili Nicolson.”

Ehkki arst oli tema poolt, tundis Laurel oletatava kokkumängu suhtes vastumeelsust. Ta kaalus, kas hakata rõhutama, mis vahe on teatrietendusel ja pärispettusel, ja öelda sellele liiga mustade juuste ja liiga valgete hammastega jultunud tohtrile, et mõlemal juhul loeb vaid tõde, ent polnud ju mõtet laskuda filosoofilisse vaidlusse inimesega, kes kannab päevasärgi rinnataskus moekat golfikepikujulist pastapliiatsit.

Laurel pööras ette järgmise lehekülje ja leidis nagu ikka eest terve seeria pilte iseendast väikelapsena. Ladusalt kirjeldas ta oma varajaste eluaastate fotosid – Laurel magab titevoodis, mille kohale seinale on maalitud haldjad ja tähekesed; Laurel vidutab ema süles jonnakalt silmi; pisut suuremaks kasvanud Laurel paterdab juba südikalt mereäärses lombivees –, kuni jõudis sinna, kus lõppes jutustatu ettekandmine ja algas enda mälu. Albumilehte pöörates vallandas ta vaimus teiste kisa ja naeru. On see juhuslik kokkusattumus, et ta enda mälestused on nii tihedalt seotud pere juurdekasvuga, nende riburada pidi saabunud õdedega: pikas rohus kukerpallitamas, puu otsa ehitatud onni aknast lehvitamas, Greenacresi talumaja – nende kodu – ees reas seismas, mingi nüüdseks unustatud piduliku sündmuse tarvis lakutud ja silutud, pestud ja kammitud?

Pärast õdede sündi olid Laureli luupainajad lakanud. Õigemini teisenenud. Enam ei külastanud teda zombid või koletised või imelikud mehed, kes elasid päevasel ajal riidekapis; selle asemel hakkas ta nägema und, et tuleb suur tõusulaine, maailmalõpp või uus sõda, ja tema peab üksipäini nooremate eest hoolt kandma. See oli üks kõige selgemini meeles asju, mida ema talle rääkis, kui Laurel alles väike tüdruk oli: hoolitse õdede eest. Sina oled kõige vanem, ära lase neil ära kaduda. Tookord polnud Laurelile pähegi tulnud, et ema võiks rääkida omaenda kogemuste põhjal ehk et tema hoiatuses võiks olla ammune varjatud südamevalu noorema venna pärast, kelle pomm Teises maailmasõjas hauda viis. Lapsed võivad olla üsna enesekesksed, eriti need, kes on õnnelikud. Ja Nicolsonide lapsed olid enamjaolt teistest õnnelikumad.

„Selle pildi peal on lihavõtted. Kõrges lastetoolis istub Daphne, nii et aasta peaks olema 1956. Jah, ongi. Näe – Rose’il on käsi kipsis, seekord siis vasak. Iris veiderdab ja naerab kõige taga, aga seda naeru pole tal kuigi kauaks. Mäletad? Samal pärastlõunal käis ta külmkapi kallal ja lutsis tühjaks kõik vähisõrad, mis papa eelmisel päeval kalalkäigult kaasa tõi.” See oli ainuke kord, mil Laurel nägi isa tõsiselt vihasena. Pärast lõunauinakut komberdas päikesest põlenud isa kööki ja himustas maitsvat vähiliha, aga leidis eest vaid tühjad kestad. Laurel nägi ikka veel vaimusilmas, kuidas Iris redutab diivani taga – ainukeses paigas, kuhu ei ulatu isa ähvardused tal kere kuumaks kütta (tühipaljas ähvardus, aga sellegipoolest hirmutav) – ja keeldub välja tulemast. Anub, et keegi, kes teda kuuleb, halastaks ja palun-palun tooks talle siia diivani taha „Pipi Pikksuka”. Mälupilt äratas Laurelis kiindumustunde. Ta oli vahepeal juba unustanud, kui palju nalja Irisega sai, kui õde parasjagu just pahurdamisega ametis polnud.

Albumi tagant libises midagi välja ja Laurel tõstis selle põrandalt üles. Seda fotot polnud ta kunagi varem näinud, vanamoelisel mustvalgel ülesvõttel oli kaks noort naist, teineteisel käe alt kinni. Neiud naersid talle valge raamistuse seest vastu, seisid mingis ruumis, nende pea kohal rippusid nöörile aetud lipukesed ja nähtamatust aknast tulvas sisse päike. Laurel pööras fotol tagumise külje ja otsis märkmeid, aga taga oli kirjas vaid daatum: mai 1941. Kui imelik. Laurel teadis perekonnaalbumit läbi ja lõhki, ja see foto ja need inimesed siia ei kuulunud. Uks läks lahti ja ilmus Rose, alustassidel klirisemas kaks eri nägu teetassi.

Laurel tõstis foto üles. „Rose, kas sa seda pilti oled näinud?”

Rose asetas tassi öökapikesele, kiikas fotot ja naeratas. „Oi jaa,” vastas ta. „Mõni kuu tagasi tuli Greenacresis välja – mõtlesin, et ehk leiad talle albumis sobiva koha. Memm on kena, eks? Kui õnnelik juhus, et avastasime tema kohta midagi uut, eriti veel praeguses olukorras.”

Laurel vaatas fotot veel kord. Noored naised, juukselahk küljel, juuksed seatud vanamoelisse rullsoengusse, niinimetatud võidurulli, seelik põlvi riivamas; ühel neiul rippus sõrmede vahel sigaret. Muidugi, see oli ema. Jumestus oli teistsugune. Ta oli üleni teistsugune.

„Naljakas,” ütles Rose. „Ma pole temast kunagi niimoodi mõelnud.”

„Mismoodi?”

„Vist seda, et ta noor oli. Sõbratariga koos naeris.”

„Tõesti? Miks?” Ehkki sama kehtis ju ka Laureli enda kohta. Tema kujutluses – ja küllap nende kõikide kujutluses – algas ema elu sellest hetkest, kui ta vastas vanaema ajalehekuulutusele, milles otsiti naisabilist, ja pansionis tööle hakkas. Põhilised andmed olid ju teada: see, et ema sündis ja kasvas üles Coventrys, et ta läks just enne sõda Londonisse ja et kogu ta pere sai pommitamisel surma. Laurel teadis sedagi, et perekonna surm avaldas emale sügavat mõju. Dorothy Nicolson kasutas iga võimalust, et lastele meelde tuletada, et perekond on kõik: see kõlas läbi nende lapsepõlve otsekui mantra. Kui teismelisel Laurelil oli kord eriti raske ajajärk, võttis ema ta käed pihku ja ütles ebahariliku tõsidusega: „Laurel, ära ole selline nagu mina omal ajal. Ära oota liiga kaua, enne kui aru saad, mis on tegelikult tähtis. Pereliikmed võivad mõnikord vihale ajada, aga nad on rohkem väärt, kui sa oskad ettegi kujutada.”

Mis puutus Dorothy elu üksikasjadesse enne Stephen Nicolsoniga tutvumist, siis ise polnud ta neist lastele rääkinud ja neil ei tulnud pähe ka küsida. Sugugi mitte imelik, leidis Laurel kerge ebamugavustundega. Lapsed ei nõua vanematelt minevikku, nende arvates on pisut uskumatu ja peaaegu piinlikki, et vanematel oli enne neid mingi oma elu. Nüüd seda sõjaaegset võõrast silmitsedes andis teadmistenappus teravalt tunda.

Kui Laurel oli alles algaja näitleja, kummardus tuntud lavastaja käsikirja kohale, kohendas prille, mis olid paksud nagu pudelipõhjad, ja ütles Laurelile, et tal ei ole vastavat välimust, et peaosi mängida. Hinnang läks hinge, Laurel oli rööpast väljas, veetis pikki tunde peegli ees ja püüdis end ootamatu nurga alt tabada, siis aga nüsis oma pikad juuksed purjus inimese bravuuriga lühikeseks. Sellest sai ta karjääri pöördepunkt. Ta oli karakternäitleja. Lavastaja võttis ta peaosalise õe rolli ja Laurel teenis esimesed vaimustatud arvustused. Rahvas imetles tema võimet ehitada tegelaskuju üles seestpoolt väljapoole, sukelduda teise inimesse ning temasse ära kaduda, aga siin polnud midagi võltsi, Laurel vaevus lihtsalt tegelaskuju saladused välja uurima. Saladuse hoidmisest teadis ta nii mõndagi. Teadis sedagi, et just sealt, mustade laikude varjust, leiab inimese tegeliku mina.

„Mõtle, see on meil temast ainuke pilt, kus ta on nii noor,” toetus Rose Laureli tooli käetoele, lavendliaroom endisest veel tugevam, ja võttis foto pihku.

„On, jah?” Laurel sirutas käe sigareti järele, siis tuli meelde, et ta on ju haiglas, ja ta võttis hoopis teetassi. „Ju siis.” Nii suur osa ema minevikust oli must laik. Miks see talle varem korda ei läinud? Taas vaatas ta fotot, kaht noort naist, kes oleksid nüüd justkui ta teadmatuse üle naernud. Ta sundis hääle ükskõikseks. „Kust sa selle leidsidki, Rose?”

„Raamatu vahelt.”

„Raamatu?”

„Tegelikult näidendi – „Peeter Paani”.”

„Memm mängis näidendis?” Emale meeldisid kostümeerimine ja „elavad pildid”, kuid Laurelile ei tulnud meelde, et ema oleks mõnes näidendis mänginud.

„Ei tea. See raamat oli kingitus. Esilehel oli pühendus – mäletad, nii nagu ta meile, lastele, kirjutas, kui midagi kinkis?”

„Mis seal seisis?”

„„Dorothyle.”” Mälu pingutades põimis Rose sõrmed vaheliti. „„Tõeline sõber on valguskiir pimeduses. Vivien.””

Vivien. See nimi tegi Laureliga midagi kummalist. Nahk tõmbus vaheldumisi kuumaks ja külmaks ning pulss oli oimukohtadel selgesti tunda. Ajust käis läbi peadpööritav rida kuvandeid – helkiv noatera, ema hirmunud nägu, lahtitulnud punane pael. Vanad mälestused, inetud mälestused, mille tundmatu naisenimi oli ühtäkki vallandanud. „Vivien,” kordas ta nagu kaja, hääl ootamatult vali. „Kes see Vivien on?”

Rose vaatas üllatunult üles, aga mida ta ka poleks kavatsenud vastata, igatahes läks see kaotsi, sest just siis tuiskas uksest sisse Iris, näpu vahel parkimistrahvi kviitung. Mõlemad õed pöördusid tema pahameeletormi kuulama ning nii jäid neil märkamata Dorothy järsk hingetõmme ja ärev ilme, mis Vivieni nime kuuldes korraks üle tema näo libises. Selleks ajaks, kui kolm Nicolsoni-õekest ema voodi äärde kogunesid, näis Dorothy rahulikult magavat ning tema näojooned ei andnud vähimatki aimu, et ta oli jätnud selle haigla, oma vaevatud keha ja täiskasvanud tütred ning lipsanud ajas tagasi sellesse 1941. aasta pimedasse õhtusse.