Читать книгу Saladuse hoidja - Kate Morton - Страница 5

Suffolk, 2011

Õed Nicolsonid lahkusid haiglast Irise autoga. Ehkki Laurel oli kõige vanem ja sai harilikult nautida eesõigust istuda juhi kõrval, oli ta seekord tagaistmel keset koerakarvu. Kuulsus muutis vanema õe staatuse keerukamaks, ei sobinud jätta õdedele muljet, et ta hakkab nina püsti ajama. Ja talle meeldiski tagaistmel rohkem. Polnud kohustust vestelda, võis vabalt mõtteid mõlgutada.

Ilm oli selgeks läinud ja päike paistis. Laurel kibeles Rose’ilt Vivieni kohta küsima – seda nime oli ta kindlasti kusagilt kuulnud, enamgi veel, ta teadis, et mingil moel seostub see tolle hirmsa päevaga aastast 1961 –, aga hoidis suu kinni. Kui Irises peaks huvi tärkama, võib see võtta lämmatavad mõõtmed, ja Laureli vaim polnud inkvisiitorlikuks ülekuulamiseks valmis. Õed jutlesid ees tühjast-tähjast, tema vaatas möödavuhisevaid heinamaid ja põlde. Aknad olid suletud, aga ta peaaegu et tundis niidetud heina lõhna ja kuulis haki hüüdu. Lapsepõlvemaastik on rohkem elu täis kui ükski muu paik. Ei loe, kus see asub või milline välja näeb, vaatepildid ja helid jäävad teistmoodi mällu kui need, mida kogetakse hiljem. Saavad inimese lahutamatuks osaks.

Viimased viiskümmend aastat haihtusid ja Laurelile viirastus tema ise rohelisel Malvern Star jalgrattal heki kõrval teel kihutamas, üks õdedest kaksiratsa pakiraamil. Päikesepruun nahk, heledad udemed säärtel, kärnas põlved. Kaua aega tagasi. Eile.

„Televisiooni?”

Laurel tõstis pilgu ja nägi Irist tahavaatepeeglis silma pilgutamas. „Vabandust?” küsis ta.

„Selle intervjuu jaoks, millega sul nii palju tegemist on?”

„Ah selle. Tegelikult on neid seal terve seeria. Esmaspäeval tuleb veel üks võttepäev.”

„Jah, Rose rääkis, et lähed varakult Londonisse tagasi. Televisiooni?”

Laurel tõi kuuldavale vaikse häälitsuse, mis väljendas nõusolekut. „Selline biograafiline film, umbes tunniajane. Selle sees on intervjuusid teistegi inimestega – režissööride ja näitlejatega, kellega ma olen koos töötanud – ja vahele lõigatakse vana filmimaterjali juppe, lapsepõlvevärki …”

„Kuulsid, Rose?” küsis Iris õrritavalt. „Lapsepõlvevärki.” Ta kergitas end istmel, et Laurelile peeglist tungivamalt otsa põrnitseda. „Olen tänulik, kui sa ei hakka neid perekonnapilte näitama, kus mul riideid seljas pole.”

„Nii kahju,” ütles Laurel ja nokkis pikkade mustade pükste küljest valge koerakarva. „Kõige parem materjal jookseb niimoodi tühja. Millest ma siis üldse räägin?”

„Kui sa juba kaamera ees oled, küll sulle midagi pähe tuleb.”

Laurel varjas naeratust. Viimasel ajal suhtuti temasse nii suure lugupidamisega; vahelduseks oli tore asjatundlikult näägelda.

Rose aga, kelle hing ihkas nagu ikka rahu, sai veidi pahaseks. „Vaadake, vaadake,” lõi ta käsi kokku, osutades maatasa tehtud hooneteplokile linnaserval. „Siia tuleb uus kaubahall. Kujutate ette? Nagu senisest kolmest ei jätkuks.”

„Noh, kõigist naeruväärsetest …!”

Kui Irise ärritus mujale pöördus, sai Laurel mugavalt seljatoele naalduda ja taas aknast välja vaadata. Nad sõitsid linnast läbi, ikka mööda peatänavat, mis ahenes külavaheteeks ja hakkas laugeid kurve tegema. Tee oli nii tuttav, et Laurel oleks võinud ka kinnisilmi öelda, kus parajasti ollakse. Ees istujate vestlus soikus, kui külavahetee kitsenes ja puuvõrad pea kohal tihenesid, ning viimaks vilgutas Iris suunatuld ja pööras sissesõiduteele, mille veeres seisis silt talu nimega: Greenacres.

Maja seisis endisel kohal lauge künka tipus ja vaatas alla niidule. Eks muidugi, majadel on ju kombeks püsida seal, kuhu nad kord on püsti pandud. Iris parkis tasasele kohale, kus kunagi oli konutanud isa vana Morris Minor, enne kui ema viimaks nõustus auto maha müüma. „Katus on õige kehvas seisus,” nentis ta.

Rose nõustus. „Maja paistab päris vilets, või mida teie arvate? Tulge, ma näitan teile, kust veel hakkas läbi sadama.”

Laurel sulges enda järel autoukse, kuid õdede kannul väravast sisse ei astunud. Ta surus käed taskusse, seisis kindlalt paigal ja uuris tervikpilti – aiast kuni pragunenud korstnateni ning kõike, mis jäi vahepeale. Akent, kust nad Daphnet korvi sees alla lasksid, rõdu, mille ette nad riputasid vanad kardinad, et moodustuks midagi näitelava taolist, pööningut, kus Laurel suitsetama õppis.

Järsku tuli mõte: maja mäletab mind veel.

Laurel ei pidanud end romantikuks, aga tunne oli nii tugev, et viivuks polnud üldse raske uskuda, et lauamaterjali, punaste korstnatelliste, tähniliste katusekivide ja kummalise nurga all ärkliakende kogum on võimeline mäletama. Ta tundis, et maja viimne kui klaasitud avaus hoiab tal silma peal ning meenutab olnut, et viia disainerkostüümis vanema naise kujutis kokku noorukese tüdrukuga, kes James Deani fotosid vaadates igatsevalt uneles. Mida võiks maja mõelda sellest naisest, kes temast nüüd on saanud?

Tobe mõte – maja ei mõtle. Majad ei mäleta inimesi, nad ei mäleta eriti midagi. Tema on see, kes maja mäletab, mitte vastupidi. Ja miks ta ei peaks mäletama? See oli ta kodu alates ajast, mil ta sai kaheaastaseks; siin elas ta kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani. Tõsi, viimasest külaskäigust on juba tublisti aega möödas – pooleldi korrapäraseks saanud haiglakülastustele vaatamata ei jõudnud ta kuidagi Greenacresisse –, aga elu on ju kiire. Laurel heitis pilgu puu poole, mille otsas oli onn. Pigem oli ta hoolt kandnud, et tal oleks kiire.

„Nii kaua aega nüüd ka möödas ei ole, et sa enam ei mäletaks, kus ukse koht on,” hõikas Iris esikust. Ta oli juba majas, aga hääl kandus välja: „Las ma arvan ära – sa ootad ülemteenrit, kes su pagasi sisse kannaks!”

Laurel pööritas silmi nagu teismeline, haaras kohvri ja hakkas maja poole minema. Ta astus mööda sedasama telliskiviteed, mille tema ema oli avastanud ühel päikeseküllasel suvepäeval rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi …

*

Dorothy Nicolson tundis Greenacresis juba esimesest pilgust ära koha, kus lapsed üles kasvatada. Ta polnud majaotsingul. Sõjast oli möödas vaid mõni aasta, noorpaaril polnud nimetamisväärset kapitali ning ämm tegi suuremeelse ettepaneku üürida neile oma pansionis tuba (loomulikult vastutasuks edasise töötamise eest – tal polnud ometi mingi heategevuslik asutus!). Dorothy ja Stephen olid lihtsalt piknikul.

Oli juuli keskpaik ja üks harvu vabu päevi – ja veel harvem juhus, et Stepheni ema oli pakkunud end pisikest Laurelit hoidma. Nad ärkasid koos koiduga, heitsid korvi ja teki Morris Minori tagaistmele ja võtsid täpsemalt plaanimata kursi läände, mõttes sõita lihtsalt mööda seda külavaheteed, mis paistab kõige kutsuvam. Nii sõidetigi mõnda aega – Dorothy käsi Stepheni jalal, Stepheni käsi ümber Dorothy õlgade, soe tuul avatud akendest sisse puhumas – ja oleks ehk edasigi sõidetud, kui kumm poleks tühjaks läinud.

Aga ta läks, ja nii aeglustas Stephen käiku ja peatas auto teeveerel, et kahjustust lähemalt uurida. Seal see oligi, selge kui seebivesi: rehvist ulatus välja ula peale läinud nael, kummil oli silmaga nähtav auk sees.

Nemad aga olid noored, lisaks veel armunud, ja neil polnud kuigi tihti võimalust koos aega veeta, seega polnud päev nende jaoks rikutud, nagu muidu võinuks olla. Sel ajal kui abikaasa kummi lappis, uitas Dorothy rohusest künkanõlvast üles ja otsis tasasemat kohta, kuhu piknikutekk laiali laotada. Ja siis jõudis ta künkatippu ja nägi Greenacresi talumaja.

Laurel polnud midagi välja mõelnud. Greenacresi saamise lugu teadsid Nicolsonide kõik lapsed üksikasjadeni peast. Skeptiline vana talumees, kes sügas kukalt, kui Dorothy uksele koputas; kui vanamees teed pakkus, võis oma kõrvaga kuulda, et võõrastetoa kaminas pesitsevad linnud; põrandas laiutasid augud, millest olid lauajupid sillaks üle pandud. Mis kõige olulisem – keegi ei kahelnud nende ema silmapilkses veendumuses, et tema peab elama just selles paigas.

Ema rääkis korduvalt, et maja rääkis temaga ja tema kuulas, ja tuli välja, et nad saavad teineteisest väga hästi aru. Greenacres oli käskiv vanadaam, elust räsitud, seda muidugi, ja väikeste kiiksudega – aga kes poleks? Dorothy nägi, et allakäigu varjus peitub kunagine tohutu väärikus. Maja oli uhke ja samas üksildane, sedasorti paik, mis saab toitu laste naerust, perekonna armastusest ja ahjus küpseva rosmariiniga lambaprae isuäratavast lõhnast. Majal oli aus ja tubli kondikava, tahe vaadata pigem tulevikku kui minevikku, valmidus tervitada uut perekonda ja kasvada koos nendega, võtta omaks nende uhiuued traditsioonid. Varem polnud see Laurelile pähegi tulnud, aga nüüd mõtles ta, et selline kirjeldus võinuks sama hästi sobida ema enda kohta.

Laurel pühkis jalad mati peal puhtaks ja astus majja. Põrandalauad kriiksusid tuttavlikult, kõik mööbliesemed olid paigas, ent ometi tundus koht kuidagi teistsugune. Õhk oli paks, oli tunda mingit lõhna, mida seal muidu polnud. Kopituse lehk, taipas ta, ja päris mõistetav – majas polnud sestsaadik elatud, kui Dorothy haiglasse viidi. Rose käis ja kandis asjade eest hoolt, kui lapselapse hoidmisest mahti sai, ja tema mees Phil tegi ka, mis suutis, aga püsivalt sees elamisega see võistelda ei suutnud. Hirmus mõelda, kui kiiresti inimese kohaloleku jäljed hääbuvad ja tsivilisatsioon asendub järk-järgult tühermaaga, mõtles Laurel ja surus värina maha.

Manitsenud ennast, et ei tohi ülearu norutada, pani Laurel oma kompsud harjumuspäraselt esikulaua alla moodustunud virna otsa. Siis siirdus ta midagi mõtlemata kööki. See oli paik, kus omal ajal sai kooliülesandeid tehtud, marraskil kohti plaasterdatud ja purustatud südamete pärast nutetud – koht, kuhu kõik koju tulles esmajoones suundusid. Rose ja Iris olidki juba seal.

Rose klõpsas külmkapi kõrval lülitit ja elektrijuhtmed hakkasid tasakesi undama. Õde hõõrus reipalt käsi. „Teen ehk meile kõigile teed?”

„Paremat asja ei saakski olla,” nõustus Iris, lükkas libikud jalast ja painutas mustis sukis varbaid nagu kannatamatu baleriin.

„Ma tõin veini,” ütles Laurel.

„Välja arvatud see. Unusta tee.”

Laurel käis kohvrist pudelit toomas ja Iris võttis sedaaegu köögipuhvetist klaasid. „Rose?” hoidis ta üht klaasi kutsuvalt üleval ja pilgutas kassisilmakujuliste prilliraamide kohal ägedalt silmi. Silmad olid tal sama tooni tumehallid nagu lühikeseks lõigatud juuksed.

„Oi.” Murelikult uuris Rose käekella. „Oi, ma ei tea, alles sai viis.”

„Kuule nüüd, kulla Rosie,” keelitas Laurel ja otsis sahtlist ebamääraselt kleepjate nugade-kahvlite vahelt pudeliavajat. „Tead, veinis on hulgaliselt antioksüdante.” Ta sai korgitseri kätte ja hõõrus kleepuvaid sõrmeotsi vastamisi. „Praktiliselt tervisetoit.”

„Noh … olgu siis.”

Laurel sikutas korgi välja ja asus valama. Harjumusest asetas ta klaasid rivvi, et näeks kõikidele võrdselt kallata. End sellelt tabades ta naeratas – tagasipöördumine lapsepõlve. Iris on igatahes rahul. Õigluse tagaajamine on kõikide õdede-vendade hulgas olulisel kohal, aga keskmiste laste puhul saab sellest lausa kinnisidee. Ära nii palju võrdle, lilleke, oli emal kombeks öelda. Selline tüdruk, kes tahab alati teistest rohkem saada, ei meeldi kellelegi.

„Ainult tibake, Lol,” manitses Rose. „Ma ei taha enne ära vajuda, kui Daphne kohale jõuab.”

„Niisiis oled temast midagi kuulnud?” Kõige täiema klaasi ulatas Laurel Irisele.

„Otse enne seda, kui me haiglast ära tulime – kas ma siis ei öelnud? Ausalt, võtku seda minu mälu küll! Ta jõuab kella kuue ajal, kui liiklus laseb.”

„Kui ta varsti siia jõuab, siis pean vist vaatama, mida õhtusöögiks teha,” ütles Iris, tegi sahvri ukse lahti ja põlvitas taburetile, et kõlblikkustähtaegu uurida. „Kui söök teie kahe hooleks jätta, ei saa me muud kui teed ja röstsaia.”

„Ma aitan,” lubas Rose.

„Ei-ei.” Peadki pööramata vehkis Iris tõrjuvalt käega. „Pole vaja.”

Rose heitis pilgu Laurelile, kes ulatas veiniklaasi ja viipas ukse suunas. Irisega polnud mõtet vaielda. Peres valitses kirjutamata seadus: söögitegemine jäi alati Irise õlule, ta tundis end siis ikka ülekohtuselt koormatuna ja teised lasksid tal seda pisukest märtriseisust nautida, oli ju tegu õdedevahelise üksmeelse väikese lahkuseilminguga.

„Hästi, kui sa ise tahad,” sõnas Laurel ja vulistas oma klaasi veel sortsu pinot’d.

*

Rose suundus ülemisele korrusele kontrollima, kas Daphne tuba on korras, Laurel aga kõndis oma veiniklaasiga õue. Ennistine vihm oli õhu puhtaks löönud ja ta hingas sügavalt. Silma jäi aiakiik, ta istus ja tõukas end kandadega kergelt õõtsuma. Kiik oli laste ühine kingitus ema kaheksakümnendaks sünnipäevaks, ja Dorothy oli silmapilk kuulutanud, et see peab saama koha vana suure tamme all. Keegi ei hakanud ütlema, et aias on palju ilusama vaatega kohti. Võõrale inimesele poleks kiigelt paistnud muud kui tühi heinamaa, kuid kõik Nicolsonid mõistsid, et vaate ilmetus on vaid näiline. Kusagil seal hällivate rohuliblede keskel oli paik, kus isa kokku kukkus ja suri.

Mälu on libe ja petlik. Laureli mälu paigutas ta tol pärastlõunal samasse kohta, käsi innukate teismelisesilmade ees päikesevarjuks, uurima, kas isa ei astu pärast päevatööd juba üle heinamaa kodu poole; ootama, et juurde lipata, end isale käevangu riputada ja koos koju tulla. Mälu laskis tal pealt vaadata, kuidas isa astub pika sammuga üle heinamaa, peatub, et päikeseloojangut vaadata, täheldada roosakaid pilveservi ja öelda nagu alati: kui õhtul taevas punane, siis lambakarjusel tuju hea; kuidas ta tõmbub korraga kangeks ja ahmib õhku; kuidas käsi kerkib rinnale; kuidas ta komistab ja kukub.

Kuid see kõik polnud üldsegi niimoodi. Kui see juhtus, oli Laurel teises maailma otsas, mitte kuusteist, vaid viiskümmend kuus, rõivastus LA-s toimuvaks autasustamistseremooniaks ja juurdles, kas ta on seal ainuke inimene, kelle nägu pole täidiste ja tubli annuse vana hea botoxiga toestatud, et noorem välja paista. Isa surmast sai ta teada alles siis, kui Iris helistas ja jättis kõneposti sõnumi.

Ei, see oli üks teine mees, kelle kukkumist ja surma ta kuueteistaastaselt ühel päikeselisel pärastlõunal pealt vaatas.

Laurel tõmbas tikku ja süütas sigareti, surus paki käsikaudu taskusse tagasi ja kibrutas loojuva päikese poole kulmu. Maja ja aed olid päikese käes, kaugemad põllud, heinamaatagused, mis metsale lähemal, hakkasid varju jääma. Ta kiikas läbi kiige sepisvõlvi ülespoole, sinna, kust läbi lehelaikude paistis puu otsa ehitatud onni laudpõrand. Redelgi oli alles, tüve külge naelutatud puutükid, mõned küll ripakil ja viltu. Keegi oli ühe redelipulga otsa külge keerutanud sädelevatest roosadest ja punakaslilladest helmestest kee; küllap mõni Rose’i lapselaps.

Laurel oli tol päeval väga aegamisi alla roninud.

Ta tõmbas sügava mahvi ja meenutas. Õhku ahmides onnis teadvusele tulnud, olid talle kohe meenunud mees, nuga, ema hirmunud nägu, ja seepeale oli ta redeli juurde koperdanud.

Maapinnale jõudes jäi ta seisma, klammerdus mõlema käega otse ees asuva redelipulga külge ja toetas pea vastu karedat tüve; vaikusehetk pakkus korraks turvatunnet, kuid ta ei teadnud, kuhu minna või mida teha. Tuli absurdne mõte, et peaks minema teiste juurde oja äärde, õdede, väikevenna ja isa juurde, kel on klarnet ja hämmeldunud naeratus …

Võib-olla taipas ta just sel hetkel, et neid pole enam kuulda.

Oja asemel suundus ta maja poole, pilk kõrvale pööratud, paljad jalad kuumadel telliskividel teed otsimas. Ühel hetkel eksis pilk veidi kõrvale ja talle tundus, et silmas aias lillepeenra kõrval midagi suurt ja valget, midagi, mis poleks tohtinud seal olla, aga ta laskis pea longu, vaatas kõrvale ja astus kiiremini, ergutatuna lapsikust ja meeletust lootusest, et kui ta ei vaata ega näe, jõuab ta maja juurde, astub üle läve, ja siis on kõik ehk jälle normaalne.

Muidugi oli ta šokis, aga ise ta seda ei tundnud. Üleloomulik rahu moodustas kaitsekihi, otsekui kannaks ta võlurüüd, mis võimaldab tegelikust elust välja lipsata nagu muinasjututegelane, kes käis vahepeal seiklemas ja leiab naastes eest unne vajunud lossi. Enne majja astumist peatus ta korraks ja tõstis võimlemisrõnga uuesti püsti.

Maja oli kõhedusttekitavalt vaikne. Päike oli katuseharja taha vajunud ja esik pime. Ta ootas lahtise ukse juures, et silmad veidi harjuksid. Rauast veetorud tõid jahtudes kuuldavale korisevaid hääli, need helid tähistasid suve ja koolivaheaega ja pikki sooje videvikutunde, mil koiliblikad lendlevad lampide ümber.

Ta vaatas vaibaga kaetud treppi ja teadis miskipärast, et õdesid ülakorrusel ei ole. Esiku kell tiksus sekundeid ja korraks hakkas ta mõtlema, et äkki läksid kõik minema – ema, isa, õed, väikevend – ja jätsid ta sellega, mis iganes seal väljas valge lina all on, üksinda. Sellest mõttest käis tal värin üle selja. Siis aga kostis elutoast mütsatus, Laurel pööras pead ja nägi isa, kes seisis süütamata kamina kõrval. Isa hoiak oli imelikult jäik, üks käsi kõrval, teine puidust kaminasimsil rusikasse pigistatud, ja ta ütles. „Jumalapärast, mu naisel vedas, et ta praegu üldse elus on.”

Taamalt kostis mehehääl, kusagilt sealt, kuhu Laureli pilk ei ulatunud: „Saan aru, härra Nicolson. Loodan, et teiegi saate aru, et me teeme üksnes oma tööd.”

Laurel astus kikivarvul lähemale ja jäi enne seisma, kui oleks avatud uksest paistva valguse kätte sattunud. Ema istus tugitoolis, vennaraas süles. Poiss magas; Laurel nägi profiilis tema keerubinäokest, ümar põsk vastu ema õlga veidi lapikuks vajunud.

Toas viibis kaks võõrast meest: diivanil istus kiilanev mehike ja akna juures noormees, kes tegi märkmeid. Politseinikud, mõistis ta. Loomulikult politseinikud. Juhtunud oli midagi jubedat. See valge lina seal päikeselises aias.

Vanem mees küsis: „Kas te tundsite teda, proua Nicolson? Kas ta oli teile tuttav? Olite teda ehk varem kusagil näinud, kas või eemalt?”

Laureli ema ei vastanud, vähemalt mitte kuuldavalt. Ta sosistas midagi pisipõnnile kuklasse, huuled liikusid pehmelt lapse õhukeste juuste vastas. Isa vastas valjusti tema eest. „Muidugi mitte,” sõnas ta. „Nagu mu abikaasa teile juba ütles, pole ta teda kunagi varem näinud. Minu arvates peaksite teda võrdlema tolle mehe kirjeldusega, kellest lehes kirjutatakse, selle, kes piknikulisi kimbutab.”

„Me uurime kõiki juhtlõngu, härra Nicolson, võite kindel olla. Praegusel hetkel aga on teil aias laip ja selle kohta, kuidas see sinna sattus, ainult teie naise jutt.”

Isa läks turri. „See mees tuli mu naisele kallale. Puhas enesekaitse.”

„Kas te nägite pealt, kuidas see juhtus, härra Nicolson?”

Vanema politseiniku hääles oli kannatamatust, see ajas Laurelile hirmu peale. Ta astus sammu tagasi. Keegi ei tea, et ta seal oli. Neil pole vaja seda välja uurida. Ta võib minema hiilida, trepist üles ronida, meeles pidada, et ei astuks kriiksuvale põrandalauale, ennast oma voodis kerra tõmmata. Ta võib jätta nad täiskasvanute maailma müstiliste mahhinatsioonide manu ja lasta end üles leida alles siis, kui nad on omadega valmis; lasta neil öelda, et nüüd on kõik korras …

„Küsisin: kas te olite seal, härra Nicolson? Kas te nägite pealt, kuidas see juhtus?”

… aga Laurelit tõmbas enda poole see tuba, lambivalguse kontrast pimenenud esikuga, too veidralt dramaatiline stseen, tähtsuse aura, mille tekitasid isa pingestatud hääl ja jäik hoiak. Laurelis oli nii toona kui ka praegu ikka tung sekkuda, pakkuda abi ka siis, kui seda ei paluta, hirm midagi maha magada ja sellest ilma jääda.

Ta oli šokis. Ta vajas inimeste seltsi. Ta ei saanud endast jagu. Oli põhjus siis milles tahes, Laurel astus kulisside varjust välja, otse stseeni keskele. „Ma olin seal,” ütles ta. „Mina nägin seda meest.”

Isa tõstis üllatunult pilgu. Ta heitis kiire pilgu algul naisele ja siis tütrele. Rääkima hakates oli ta hääl nüüd teistsugune, kähe ja rutakas, peaaegu sosin. „Aitab, Laurel.”

Kõikide pilk oli nüüd temal: isa, ema, võõraste meeste. Laurel teadis, et järgmised laused on pöördelise tähtsusega. Isa pilku vältides alustas ta: „See mees tuli ümber maja. Ta tahtis väikevenda enda kätte kahmata.” Oli ju nii, kas polnud? Ta oli kindel, et just seda oli ta näinud.

Isa kortsutas kulmu. „Laurel …”

Laurel rääkis edasi, kiiremini ja otsustavamalt. (Ja miks ka mitte? Polnud ta ju enam laps, et oma tuppa hiilida ja oodata, et täiskasvanud kõik korda ajavad: tema oli üks nende hulgast; tal oli oma roll mängida; ta oli tähtis.) Rambivalgus ergastus, Laurel vaatas vanemale mehele otsa. „Nad läksid käsitsi kokku. Ma nägin oma silmaga. See mees tuli emale kallale, ja siis … ja siis kukkus maha.”

Hetkeks olid kõik vait. Laurel vaatas ema poole, kes ei sosistanud enam väikevennale kuklasse, vaid vaatas üle lapse pea ainitisel pilgul kuhugi Laureli selja taha. Keegi oli teed teinud. Laurel mäletas seda üksikasja kõik järgnevad aastad. Keegi oli teed teinud, aga seda polnud joodud. Puutumata tassid seisid toas laudadel, üks aknalaual. Esiku kell tiksus.

Lõpuks hakkas kiilanev mees diivanil nihelema ja köhatas. „Laurel, eks?”

„Jah, härra.”

Isa hingas puhinal välja, vägev õhujuga tegi tühjeneva õhupalli häält. Käsi viipas Laureli poole ja isa ütles: „Minu tütar.” Hääl kõlas löödult. „Mu kõige vanem.”

Diivanil istuv mees uuris Laurelit pilguga, siis tõmbusid huuled naeratuseks, mis silmadesse ei jõudnud. Ta ütles: „Tuled ehk tuppa, Laurel. Istu ja hakka päris algusest peale. Räägi meile kõik ära, mida sa nägid.”