Читать книгу Saladuse hoidja - Kate Morton - Страница 4

London, mai 1941

Dorothy Smitham ruttas jooksujalu trepist alla ja hüüdis käsi siuhti kasukavarrukatesse torgates proua White’ile head õhtut. Majaperenaine pilgutas tema möödudes paksude prilliklaaside taga silmi ja oleks ihanud jätkata oma lõppematut traktaati naabrite nõrkadest külgedest, kuid Dolly ei peatunud. Aeglustas vaid korraks sammu, et endale esikupeeglist pilk peale visata ja pisut värvi põskedesse näpistada. Nähtuga rahul, avas ta ukse ja sööstis pimendatud tänavale. Tal oli kiire, täna õhtul polnud aega tsiviilkaitsjatega jageleda, Jimmy on selle aja peale juba restorani juures ja ta ei taha noormehel oodata lasta. Neil on nii palju vaja läbi arutada – mida võtta, mida teha, kui nad sinna jõuavad, millal siis lõpuks minna …

Dolly naeratas õhinal, pistis käe kasuka sügavasse taskusse ja veeretas nikerdatud puukujukest sõrmede vahel. Hiljaaegu oli see talle pandimaja aknal silma hakanud; teadagi vaid pisiasi, aga kujuke viis mõtted Jimmyle, ja eriti just nüüd, mil London ümberringi kokku varises, oli tähtis teada anda, kui palju inimene sulle tähendab. Dolly ootas pikisilmi, et saaks kingi üle anda – ta kujutas ette Jimmy näoilmet, kui ta kujukest näeb, kuidas ta naeratab ja käed tema poole sirutab ja ütleb – nii nagu ta alati –, kui väga ta Dollyt armastab. Pisike puidust härra Punch pole ehk midagi erilist, aga sobiks täpselt; Jimmy armastab mereranda. Dolly samuti.

„Vabandust?”

Naisehääl, päris ootamatu. „Jah?” hüüdis Dolly vastu, hääl üllatusest katkev. Küllap nägi naine teda sel hetkel, kui avatud uksest paistis korraks valgust.

„Palun, kas te saaksite mind aidata? Ma otsin maja number 24.”

Vaatamata sellele, et pimendamise tõttu polnud mitte kui midagi näha, viipas Dolly harjumuspäraselt käega välisukse poole. „Teil vedas,” vastas ta. „See on siinsamas. Praegu kahjuks vist vabu tube ei ole, aga kohe varsti jääb.” Tegelikult tema enda tuba (kui seda ikka võis toaks nimetada). Ta libistas sigareti suhu ja tõmbas tikku.

„Dolly?”

Enda nime kuuldes kõõritas Dolly pimedusse. Hääle omanik kiirustas tema poole, ta tajus liikumist ning siis ütles naine juba päris lähedal: „Jumal tänatud, oletegi teie. Dolly, see olen mina. Ma olen …”

„Vivien?” Äkitselt tundis ta hääle ära; ta tundis seda nii hästi, ja ometi oli hääles seekord midagi teistsugust.

„Mõtlesin, et ei saa teid enam kätte, et on liiga hilja.”

„Mille jaoks liiga hilja?” Dolly jutt takerdus; sellist kohtumist tal plaanis polnud. „Mis on?”

„Ei midagi …” hakkas Vivien naerma, ja see metalne, otsustusvõimetuks tegev heli käis Dollyl luust ja lihast läbi. „Tähendab, kõige jaoks.”

„Ega te purjus ei ole?” Dollyl polnud aimugi, et Vivien võib ka niimoodi käituda; kadunud oli tema tavapärane elegantsikiht, täiuslik enesevalitsus.

Teine naine ei vastanud, igatahes mitte otseselt. Müürilt hüppas alla naabri kass ja maandus põntsti proua White’i küülikukuudi katusel. Vivien võpatas ja sosistas: „Meil on vaja rääkida – kiiresti.”

Dolly tõmbas ajavõitmiseks pika mahvi suitsu. Muidu oleks talle väga meeldinud üheskoos maha istuda ja südamest juttu rääkida, aga mitte praegu, mitte täna õhtul. Hetkel ihkas ta kannatamatult oma teed minna. „Ma ei saa,” vastas ta. „Pidin just …”

„Palun, Dolly.”

Dolly torkas käe taskusse ja pööras puust kingituse ringi. Jimmy on selle aja peale kindlasti kohal, imestab, kuhu ta jääb, vaatab iga kord ukse poole, kui see lahti tehakse, lootes, et tulijaks on tema. Kuidas ei tahaks Jimmyl oodata lasta, eriti praegu. Aga siin on Vivien, ilmus lausa läve ette, ise nii tõsine, nii närvis, vaatab sageli üle õla, anub ja ütleb, et tähtis asi ja peab rääkima … Dolly ohkas ja kapituleerus vastumeelselt. Ei saa ju Vivieni lihtsalt sinnapaika jätta, kui teine on täiesti endast väljas.

Ta kinnitas endale, et Jimmy mõistab ja et omal kombel on temagi hakanud Vivienist hoolima. Ja siis tegi Dolly otsuse, mis osutus kõikidele saatuslikuks. „Eks tulge,” kustutas ta sigareti ja võttis õrnalt Vivieni kõhna käe alt kinni. „Lähme siis sisse tagasi.”

Trepist üles minnes turgatas Dollyle pähe, et Vivien tuli ehk vabandust paluma. Muud seletust, miks teine on nii endast väljas ja oma tavapärase meelerahu kaotanud, ei tulnud lihtsalt pähe; jõukas ja stiilne Vivien polnud naine, kes eriti tihti vabandust paluks. See mõte tegi Dolly närviliseks. Mis vabandusi siin vaja – niipalju kui temasse puutub, võiks kogu see õnnetu episood minevikku jääda. Parema meelega ei võtaks ta seda enam eladeski jutuks.

Nad jõudsid koridori lõppu ja Dolly keeras oma toa ukse lukust lahti. Lülitile vajutades lõi paljas elektripirn tuhmilt hõõguma ja tõi kõik nähtavale – ahta voodi, kapikese, pragulise kraanikausi ja tilkuva kraani. Dolly nägi oma tuba äkki Vivieni pilgu läbi ja tundis piinlikkust. Kui armetu võib see paista, võrreldes nende elukohtadega, millega Vivien on harjunud, tolle hunnitu majaga Campden Grove’il, kus on torukujulised klaaslühtrid ja sebranahast pleedid.

Ta libistas vana kasuka seljast ja pööras ringi, et ülerõivas ukse külge konksu otsa riputada. „Vabandust, siin on nii palav,” tegi ta hääle muretuks. „Aknaid kahjuks ei ole – pimendamise mõttes lihtsam, aga tuulutamise seisukohalt pole kuigi mugav.” Ta viskas nalja, lootes õhkkonda lahedamaks muuta, endalgi tuju tõsta, aga see ei õnnestunud. Ta suutis mõelda vaid sellele, et Vivien seisab otse tema selja taga ja otsib kohta, kuhu võiks istuda – armas aeg. „Tooli kahjuks ka ei ole.” Mitu nädalat oli tal plaanis tool hankida, aga et praegu polnud priisata ning tema ja Jimmy olid otsustanud säästa viimset kui penni, siis arvas Dolly, et parem niisama läbi ajada.

Ta pööras ringi ning Vivieni ilmet nähes kadusid mööblialased puudujäägid silmapilk meelest. „Issand jumal,” läksid ta silmad sõbratari siniselaiguliseks verdunud põske nähes pärani. „Mis teiega juhtus?”

„Ei midagi.” Vivien, kes sammus nüüd ringi, rehmas kannatamatult käega. „Tee peal juhtus. Jooksin vastu laternaposti. Rumal minust, eks ma kiirustasin nagu alati.” Tõsi mis tõsi, Vivien liikus alati liiga rutakalt. See oli veidrus, mis Dollyle kohe algusest peale üsnagi meeldis – talle tõi naeratuse näole, et selline peen ja hästi rõivastatud naine tormab ringi kergejalgselt nagu plikatirts. Täna õhtul aga tundus kõik teisiti. Vivieni rõivastus oli valimatu, sukasilmad jooksid, juuksed sassis …

„Tulge,” tõi Dolly sõbratari voodi juurde, rõõmus, et oli selle hommikul nii hoolega üles teinud. „Võtke istet.”

Õhurünnaku sireen hakkas undama ja ta kirus poolihääli. Seda poleks praegu küll tarvis olnud. See niinimetatud Andersoni varjend1 on luupainajalik: inimesed tihedalt koos nagu silgud pütis, niisked madratsid, räige roisuhais, proua White’i hüsteerika; ja praegu, kui Vivien on sellises seisundis …

„Ärge tehke välja,” oleks Vivien justkui Dolly mõtteid lugenud. Ühtäkki oli tal hääl nagu käskijannal, harjunud korraldusi jagama. „Jääge siia. See on tähtsam.”

Tähtsam kui varjendisse jõuda? Dolly süda lõi puperdama. „Kas asi on selles rahas?” küsis ta. „Tahate tagasi?”

„Ei-ei, unustage see raha.”

Sireen huilgas kurdistavalt ja süstis Dollysse järjest enam ärevust. Ta ei teadnud, miks, aga ta kartis. Ta ei tahtnud siin olla, isegi mitte Vivieniga koos. Ta tahtis rutata mööda pimedaid tänavaid, sinna, kus Jimmy, nagu ta teadis, teda ootab. „Jimmy ja mina …” jõudis ta vaevalt alustada, enne kui Vivien vahele lõikas.

„Jah,” sõnas ta ning ilme ergastus, just nagu oleks talle äkki midagi meelde tulnud. „Jah – Jimmy.”

Segadusse sattunult vangutas Dolly pead. Mis Jimmy siia puutub? Vivieni jutus puudub vähimgi mõte. Võib-olla peaks ta lihtsalt kaasa võtma – nad võiksid ju koos minema söösta, kõikjal sagib alles varjenditesse ruttavaid inimesi. Nad läheksid joonelt Jimmy juurde – noormees teaks, mida teha.

„Jimmy,” ütles Vivien valjusti. „Dolly, ta on läinud …”

Samal hetkel jäi sireen vakka ning läinud põrkus toa seintelt vastu. Dolly ootas, et Vivien veel midagi ütleks, aga enne, kui ta oleks jõudnud, koputati ägedalt uksele. „Doll – oled siin või?” Küsijaks oli Judith, üks siinsetest elanikest, trepist üles jooksmisest hingetu. „Meie lähme alla varjendisse.”

Dolly ei vastanud, ei tema ega Vivien teinud ühtki liigutust, et minema hakata. Ta ootas, kuni sammud koridoris kaugenesid, astus siis kähku voodi juurde ja istus teise naise kõrvale. „Te ajate midagi segamini,” ütles ta kiiresti. „Nägin teda alles eile ja saan temaga täna õhtul uuesti kokku. Me lähme koos, minuta ta ei läheks …” Ta oleks võinud veel paljugi öelda, kuid ei hakanud seda tegema. Vivien vaatas talle otsa ning miski ta pilgus lubas kahtlusel läbi Dolly eneseusku tekkinud praokeste immitseda. Ta otsis käekotist kobamisi uue sigareti, sõrmed lõid sellele tuld otsa pannes värisema.

Siis hakkas rääkima Vivien, ja kui selleõhtune esimene pommitaja pea kohalt üle suhises, hakkas Dolly juurdlema, kas teise jutus võiks ehk leiduda pisike tõeiva. See tundus mõeldamatu, kuid Vivieni hääl oli nii tungiv ja käitumine imelik, ja takkapihta veel selline jutt … Dollyl hakkas pea ringi käima; toas oligi palav, ajas hingeldama.

Ta suitsetas aplalt ning Vivieni ülevaate fragmendid segunesid tema enda mõtete virvarriga. Lähedusse kukkus pomm, millega kaasnes hiiglaslik plahvatus, tuba täitis vilisev heli, mis pani kõrvad valutama ja ajas juuksed kuklal turri. Oli aeg, mil talle meeldis pommitamise ajal väljas olla – siis oli see tema meelest põnev, üldsegi mitte hirmus. Aga enam polnud ta rumal plikake, see muretu aeg paistis nii kauge. Ta kiikas ukse poole ja soovis, et Vivien lõpetaks. Peaks minema kas varjendisse või Jimmy juurde; ei tohiks siin lihtsalt istuda ja oodata. Dolly tahtis jooksu pista, peitu pugeda, silmist kaduda.

Sedamööda, kuis Dolly paaniline hirm kasvas, paistis Vivieni kartus vähenevat. Ta rääkis nüüd rahulikult, Dolly nägi vaeva, et tema vaikseid lauseid kuulda, ta rääkis mingist kirjast ja fotost ning halbadest, ohtlikest meestest, kelle eesmärk on Jimmy üles otsida. Plaan läks kohutavalt viltu, rääkis Vivien; meest alandati, Jimmy polnud restorani jõudnudki; Vivien oli teda oodanud, aga tema polnud ilmunud; siis saigi Vivien aru, et ta on tõesti läinud.

Äkki sobitusid erikujulised tükid läbi udu kokku, ja Dolly mõistis. „See on minu süü,” ütles ta, hääl vaevu valjem kui sosin. „Aga ma ei saa aru, kuidas – see foto … me leppisime kokku, et ei saadagi ära, polnud ju tarvis, milleks enam.” Teine naine sai aru, mida ta silmas peab; just Vivieni pärast oli plaan kõrvale heidetud. Dolly sirutas käe sõbratari käsivarre poole. „Midagi sellist ei pidanud juhtuma, ja nüüd on Jimmy …”

Vivien noogutas, nägu kaastunde kehastus. „Kuulake, mida ma räägin,” ütles ta. „On oluline, et kuulaksite nüüd hoolega. Nad teavad, kus te elate, ja tulevad teile kindlasti kätte maksma.”

Dolly ei tahtnud uskuda; tal oli hirm. Kuumi põski mööda veeresid pisarad. „Minu süü,” kuulis ta end uuesti ütlemas. „Kõik minu süü.”

„Palun, Dolly.” Saabus uus pommitajate laine ja Vivien pidi enda kuuldavaks tegemiseks karjuma, haarates Dolly käed pihku. „Minu süü igatahes sama palju. Aga mis sest enam. Nad tulevad. Arvata võib, et on juba teel. Sellepärast ma praegu siin olengi.”

„Aga mina …”

„Teie peate Londonist ära minema, silmapilk, ja tagasi tulla ei tohi. Nad otsivad teid edasi, ega nemad ei jäta ealeski …”

Prahvatus väljas, ning terve hoone vabises ja liigahtas; pommid langesid lähemale, ja ehkki toal polnud akent, ujutas kusagil toimunud võigas sähvatus ruumi üle palju eredama valgusega kui üksik tuhm elektripirn.

„Kas teil pereliikmeid ei ole, kelle juurde te minna võiksite?” uuris Vivien tungivalt.

Dolly raputas pead ja silme ette tuli terve pere: ema ja isa, vaene väikevend, endine elu. Vilises järjekordne pomm ja kahurid andsid maapinnalt vastutuld.

„Sõpru?” hüüdis Vivien üle kärgatuse.

Taas raputas Dolly pead. Järel polnud kedagi, mitte kedagi, kellele oleks võinud loota, mitte kedagi peale Vivieni ja Jimmy.

„Aga ükskõik mis paik, kuhu saaksite minna?” Järjekordne pomm, kõla järgi otsustades „Molotovi leivakorv”2, plahvatus oli nii vali, et Dolly pidi Vivieni sõnu huultelt lugema: „Mõelge, Dolly. Peate hoolega mõtlema.”

Ta sulges silmad. Ta haistis tulekahju lõhna; küllap langes lähedusse süütepomm; õhukaitseväelased on käsipumpadega kindlasti kohal. Dolly kuulis karjumist, aga pigistas silmad kõvemini kinni ja üritas keskenduda. Mõtted kippusid laiali lendama nagu prügi, mõistus oli otsekui pime labürint; ta ei näinud midagi. Maa kurdus jalge all, õhk oli liiga paks, et hingata.

„Dolly?”

Lennukeid tuli juurde, pommitajatele lisandusid hävituslennukid ja Dolly kujutas ette, kuidas ta istub Campden Grove’i majakatusel ja vaatab, kuidas hävitajad taevalaotusest laskuvad ja edasi sööstavad, trasseerkuulide rohelised valgusjoad järel, ja kauguses leegitsevad tulekahjud. Kunagi oli see tundunud nii põnev.

Talle meenus Jimmyga veedetud õhtu, nad said kokku 400 Klubis, tantsisid ja naersid; koju mindi kahekesi koos läbi pommisaju. Ta oleks nüüd andnud mida tahes, et jälle omadega sealmaal olla, lamada külg külje kõrval ja sosistada, ümberringi langemas pommid, teha tulevikuplaane: talu maal, lapsed, kes neil sünnivad, mererand. Rand …

„Ma kandideerisin ühele töökohale,” ütles ta järsku ja kergitas pead. „Mõni nädal tagasi. Jimmy leidis kuulutuse.” Kiri proua Nicolsonilt Meresina pansionist lebas padja kõrval öökapikesel, Dolly kahmas selle pihku ja ulatas väriseva käega Vivienile.

„Jah.” Vivien libistas pilgu üle tööpakkumise. „Suurepärane. Sinna peategi minema.”

„Üksi ma ei taha minna. Me …”

„Dolly …”

„Me pidime koos minema. See ei pidanud niimoodi välja kukkuma. Ta pidi mind ära ootama.” Nüüd Dolly juba nuttis. Vivien sirutas käe tema poole, aga naised liikusid ühel ja samal ajal ning kontakt oli ootamatult järsk.

Vivien ei hakanud vabandust paluma; ta nägu oli tõsine. Dolly sai aru, et temalgi on hirm, aga ta surub kartuse alla justkui suur õde ning räägib hästi tõsise ja armastava häälega, mis Dollyle just praegu ära kulub. „Dorothy Smitham,” ütles ta, „te peate Londonist lahkuma, ja kähku.”

„Ma ju ei saa.”

„Saate. Te olete ellujääjat sorti.”

„Aga Jimmy …” Järjekordne pomm vilises alla ja plahvatas. Dolly kurgust pääses hirmukarjatus, mida ta ei jõudnud tagasi hoida.

„Aitab.” Vivien võttis Dolly näo pihkude vahele, seekord ei teinud ta üldse haiget. Silmad olid tulvil lahkust. „Te armastasite Jimmyt, ma tean; ja tema armastas teid – issand jumal, ma tean. Aga te peate mind kuulama.”

Teise naise pilgus oli midagi ülimalt rahustavat ning Dolly suutis peast tõrjuda allasööstva lennuki müra, õhutõrjekahurite haugatused ning kohutavad mõtted just praegu puruks litsutavatest hoonetest ja inimestest.

Nad klammerdusid teineteise külge ja Dolly kuulas Vivieni nõuannet: „Minge juba täna õhtul raudteejaama ja ostke pilet. Peate …” Lähedusse langes kurdistava kõmahtusega pomm, Vivien kangestus hetkeks ja jätkas: „… rongi peale minema ja kõige viimasesse jaama sõitma. Tagasi vaatamata. Võtke töö vastu, kolige minema, elage hästi.”

Ela hästi. Just see, millest Dolly ja Jimmy olid rääkinud. Tulevik, maja maal, naervad lapsed ja vabapidamisel kanad … Dolly nägu mööda veeresid pisarad, kui Vivien ütles: „Peate minema.” Temagi nuttis, sest loomulikult hakkab ta Dollyst puudust tundma – nad hakkavad teineteist taga igatsema. „Haarake sellest võimalusest kinni, Dolly: mõelge, ikkagi uus võimalus. Pärast kõike, mis tuli üle elada, pärast kõiki kaotusi …”

Ja Dolly mõistis, olgugi et seda oli raske tunnistada, et Vivienil on õigus – tuleb lahkuda. Osa temast oleks tahtnud kisendada: „Ei!”, kerra tõmbuda ja nutta kõige pärast, mille ta oli kaotanud ja mis polnud elus nii välja kukkunud, nagu ta oli lootnud; aga seda ta ei teinud. Ei võinud.

Dolly on ellujääjat sorti; nii ütles Vivien, ja tema juba teab – vaata vaid, kuidas ta varasematest raskustest välja tuli ja endale uue elu rajas. Ja kui Vivien seda suutis, suudab Dollygi. Kannatanud on ta väga palju, aga tal on veel, mille nimel elada – ta leiab, mille nimel elada. Praegu tuleb olla vapper, olla tublim kui eales varem. Dolly on teinud asju, millele oli tagantjärele häbi mõelda; suurejoonelised ideed olid vaid noorukese tütarlapse tobedad unistused, mis pudenesid sõrmede vahel põrmuks; aga iga inimene väärib uut võimalust, väärib andestust, isegi Dolly – Vivien ise ütles. „Olgu,” lubas Dolly, kui raksudes langes terve seeria pomme. „Ma teen seda.”

Elektripirn lõi vilkuma, aga ei kustunud. Kiikus juhtme otsas ja heitis seintele varje, ja Dolly tõmbas välja oma väikese kohvri. Ta ei teinud väljagi kurdistavast kärast tänaval, õuest sisse immitsevast tulekahjusuitsust, vinest, mis pani silmad kipitama.

Seda, mida ta oleks tahtnud kaasa võtta, polnud palju. Tal polnudki eriti palju oma asju. Dolly kõhkles, mõeldes, et peab Vivieni maha jätma; talle tuli meelde sõbratari pühendus „Peeter Paani” esilehel – tõeline sõber on valguskiir pimeduses –, ja taas ähvardasid pisarad valla pääseda.

Ent valikuvõimalust polnud, tuli minna. Tulevik rullus lahti: uus võimalus, uus elu. Temal tarvitseb see vaid vastu võtta, tagasi vaatamata. Minnagi mere äärde, nagu nad olid plaaninud, ja otsast pihta hakata.

Ta peaaegu ei kuulnudki enam lennukeid, langevaid pomme ega õhutõrjekahurite vastutuld. Maa värises iga plahvatusega ja laest pudenes krohvitolmu. Uksekett lõgises, kuid Dolly ei pannud midagi tähele. Kohver sai pakitud – ta oli minekuvalmis.

Ta tõusis püsti, vaatas Vivienile otsa ja lõi kindla otsuse kiuste ebalema. „Aga teie?” küsis ta, ja hetkeks näis, et nad võiksid koos minna, et võib-olla tuleb Vivien siiski kaasa. Mingil kummalisel moel paistis see suurepärane lahendus, ainuvõimalik teguviis – kummalgi oli olnud oma osa mängida, ning kui Dolly ja Vivien poleks tuttavaks saanud, poleks üldse midagi juhtunud.

Muidugi oli see rumal mõte – Vivien ei vajanud uut võimalust. Tal oli siin olemas kõik, mida süda ihkas. Kena maja, jõukus, ilu … Jah, Vivien ulatas Dollyle proua Nicolsoni tööpakkumise ja naeratas hüvastijätuks pisaraterohkelt. Südames teadsid mõlemad naised, et näevad teineteist viimast korda. „Ärge minu pärast muretsege,” ütles Vivien, kui pommitaja mõurates üle pea tuhises. „Minuga on kõik korras. Ma lähen koju.”

Dolly pigistas kirja kõvasti pihku, noogutas kinnituseks viimast korda ja asus teele uue elu poole, teadmata, mida tulevik võib tuua, kuid ühtäkki täis meelekindlust see vastu võtta.