Читать книгу Üks ja ainus Ivan - Katherine Applegate - Страница 10

Elan inimasulas, mille nimi on Väljasõit nr 8 Tsirkusekaubamaja ja Videomängusaal. Asume mugavalt I-95 kiirtee ääres ning etendused on kell kaks, neli ja seitse, 365 päeva nädalas.

Mack ütleb seda, kui vastab tirisevale telefonile.

Mack töötab siin kaubamajas. Tema on boss.

Mina töötan ka siin. Mina olen gorilla.

Tsirkusekaubamajas keerleb kogu päev krääksuva muusikaga karussell ning kauplejate seas elutsevad pärdikud ja papagoid. Maja keskel asub pinkidest ring. Siin võivad inimesed oma tagumiku peal istuda, kui nad pehmeid kringleid mugivad. Põrand on kaetud surnud puudest tehtud saepuruga.

Minu domeen on ringi ühes otsas. Elan siin, sest olen liiga palju gorilla ja mitte piisavalt inimene.

Stella domeen on minu kõrval. Stella on elevant. Tema ja Bob, kes on koer, on mu kallimad sõbrad.

Hetkel pole mul gorilladest sõpru.

Minu domeen on tehtud paksust klaasist, roostetavast metallist ja karedast tsemendist. Stella domeen on piiratud metallvarbadega. Päikesekarude domeen on puust, papagoidel traatvõrgust.

Minu kolm seina on klaasist. Üks on pragunenud ja selle alumisest nurgast puudub väike tükk, umbes mu käelaba suurune. Tegin selle augu pesapallikurikaga, mille Mack mulle kuuenda sünnipäeva puhul andis. Pärast seda võttis ta kurika tagasi, kuid lubas mul kurikaga kaasas olnud palli endale jätta.

Ühe mu domeeni seinale on maalitud stseen vihmametsast. Seal on veeta kosk, lõhnata lilled ja juurteta puud. Mina seda ei maalinud, ent ma naudin seda, kuidas kujundid üle mu seina voogavad. Isegi, kui see pole suurem asi vihmamets.

Mul veab, et minu domeenil on kolm akendega seina. Näen kogu kaubanduskeskust ning veidi ka maailma selle taga: üleerutatud kuulimängumasinaid, roosasid suhkruvati pilvi, otsatut ja puudeta parkimisplatsi.

Platsi taga laiub kiirtee, kus autod tormavad lõputult edasi. Hiiglaslik silt selle ääres meelitab neid peatuma ja puhkama nagu gaselle joogikohas.

Silt on kuhtunud, värvid ähmastunud, kuid ma tean, mis seal öeldakse. Mack luges kord selle sõnad kõva häälega ette: „TULGE KÜLLA: VÄLJASÕIT NR 8 TSIRKUSEKAUBAMAJA JA VIDEOMÄNGUSAAL, KUS ELAB ÜKS JA AINUS IVAN, VÕIMAS HÕBESELG!”

Kahjuks ma ei oska lugeda, kuigi soovin, et oskaks. Juttude lugemine oleks kena viis mu tühje tunde täita.

Kord aga õnnestus mul nautida raamatut, mille üks talitajatest mu domeeni jättis.

See maitses termiidi järele.

Kiirteereklaamile on joonistatud klouniriietes Mack ja Stella tagajalgadel. Ja veel üks vihane loom raevukate silmade ning sakris karvaga.

See loom peaks olema mina, aga kunstnik eksis. Mina pole ealeski vihane.

Viha on väärtuslik. Hõbeselg kasutab viha selleks, et korda hoida ja oma salka ohust teavitada. Kui mu isa vastu oma rinda tagus, ütles see: Ettevaatust, kuulake, mina olen siin juht. Olen vihane, et teid kaitsta, sest selleks ma sündisin.

Siin, oma domeenis, pole kedagi kaitsta.