Читать книгу Üks ja ainus Ivan - Katherine Applegate - Страница 11

Mu naabrid siin Tsirkusekaubamajas teavad paljusid trikke. Nad on üks haritud kamp, suuremate saavutustega kui mina.

Üks mu naabritest mängib pesapalli, kuigi ta on kana. Teine juhib tuletõrjeautot, ehkki on vaid küülik.

Mul oli kord naaber, sale ja mõtlik hüljes, kes suutis hoida palli oma ninal koidikust hämarikuni. Tema hääl oli kui külmal ööl õue aheldatud koera kähe haugatus.

Lapsed esitasid soove ja loopisid münte tema plastbasseini. Need hiilgasid põhjas nagu lamedad vasest kivid.

Hüljes tundis ühel päeval suurt nälga või vahest igavles, niisiis sõi ta ära sada münti.

Mack ütles, et elab üle.

Ta eksis.

Mack kutsub meie etendust „Väikseim tsirkus maailmas”. Iga päev kell kaks, neli ja seitse. Inimesed lehvitavad tuult, joovad karastusjooke, aplodeerivad. Imikud üürgavad. Klouniks riietatud Mack väntab tibatillukese rattaga. Koer nimega Snickers sõidab Stella turjal. Stella istub taburetile.

See on väga tugev taburet.

Mina trikke ei tee. Mack ütleb, et minu puhul piisab iseendaks olemisest.

Stella rääkis mulle, et mõned tsirkused kolivad linnast linna. Neil on inimesed, kes kõlguvad telkide lae alla põimitud köitel. Neil on kiiskavate kihvadega, torisevad lõvid ja siuglev elevandijoru, kus igaüks hoiab kinni tema ees olevast lõdvalt rippuvast sabast. Elevandid vaatavad kaugustesse, et ei näeks inimesi, kes tahavad neid näha.

Meie tsirkus ei rända. Meie istume, kus oleme. Nagu vana loom, kes on edasi rühkimiseks liiga väsinud.

Pärast etendust teevad inimesed poodides korilust. Pood on see, kust inimesed ostavad ellujäämiseks vajalikke asju. Tsirkusekaubamajas müüvad mõned poed uusi asju, nagu näiteks õhupalle, särke ja mütse, et katta inimeste kiiskavaid päid. Mõned poed müüvad vanu asju. Asju, mis lõhnavad tolmu, niiskuse ja kauaaegse unustuse järele.

Vaatan iga päev, kuidas inimesed poest poodi sibavad. Nad ulatavad oma rohelisi pabereid, mis on kuivad kui vanad puulehed ja haisevad tuhandete käte järele. Edasi ja tagasi ja jälle edasi.

Nad jahivad paaniliselt, kütivad, tõuklevad, torisevad. Siis nad lahkuvad, klammerdudes kottide külge, mis on täis asju – erksaid asju, pehmeid asju, suuri asju –, kuid hoolimata sellest, kui täis kotid olid, tulevad nad alati uute järele.

Inimesed on tõesti nutikad. Nad koovad söödavaid roosasid pilvi. Nad ehitavad lamedate koskedega domeene.

Aga nad on närused kütid.