Читать книгу Saladus - Kathryn Hughes - Страница 3

Allkorruse esikus helises järelejätmatult telefon, mis äratas lõpuks Mary sügavast unenägudeta unest. Ta oli jõuetu ja uimane ning heitis pilgu Thomase voodipoolele, kus polnud midagi peale tühjuse. Ta libistas käega üle külma lina veendumaks, et mees pole seal maganud, ning kui tema pea hakkas selginema, meenus talle, et Thomas on öövahetuses. Mary vaatas öökapil olevat elektroonilist äratuskella, mille ekraanile ilmusid numbrid 3.37. Ta tundis kõhusopis esimest õuduselainet: sellisel kellaajal ei helista keegi lihtsalt vestlemiseks. Mary ajas end voodist välja ja tormas alumisele korrusele, hoolimata sellest et võib külalised üles äratada. Ta haaras rohmaka musta toru ja ütles sellesse ägedalt hingeldades: „Halloo, Mary Roberts kuuleb.”

„Tere, proua Roberts. Vabandust, et teid üles ajasin.” Kehatu hääl oli tuhm ja räme, justkui oleks rääkija pidanud kurgu puhtaks köhatama.

„Kellega ma räägin?” Mary suu oli nii kuiv, nagu oleks kogu sülg haihtunud, ja tema keel ei soostnud liikuma. Esiku pimeduses tantsisid tema silme ees mustad täpid ning ta otsis trepikäsipuule toetudes tasakaalu.

„Ma helistan söekaevandusest.” Hääl vakatas ja Mary kuulis, kuidas rääkija püüab sügavalt hinge tõmmata. „Siin toimus plahvatus, mõned kaevurid jäid lõksu, ja mul on väga kahju teile teatada, et nende seas on ka Thomas.”

Mary asetas vaistlikult käe kõhu peale ja sulges silmad. „Ma hakkan kohe tulema.”

Mary tõmbas selga esimese kätte sattuva riidehilbu ja kirjutas kiiruga kirjakese Ruthile. See noor neiu oli nüüd aasta tema juures töötanud ja sai külalistele hommikusöögi serveerimisega kenasti hakkama. Vähemalt nii Mary endale kinnitas, kuna tal polnud aega mõelda kõikidele neile portselannõudele, mille tüdruk oli maha pillanud, ega neile kordadele, kui ta oli jätnud peekoni liiga kauaks grillima. Mõni vähem kannatlik tööandja oleks ta juba ammu lahti lasknud, kuid Ruth oli ainuke leivateenija peres, kuhu kuulusid tema astmat põdev lesest isa ja väikevend, kes suutis kõndida vaid metallist jalatugede abil. Mary polnud kunagi olnud südant Ruthile veel lisamuresid tekitada.

Vihm piitsutas kõnniteed, kui ta tõmbas autoukse lahti ja palus endamisi, et mootor ikka käivituks. Vettinud jalamatist tõusis õlihaisu. Nende vana Vauxhall Viva polnud kunagi just usaldusväärsuse musternäidis olnud. See oli rohkem roostekarva kui helesinine ning väljalasketorust tuli suhinal niisuguse vastiku musta suitsu pilv, mida tavaliselt köhivad välja korstnad. Maryl õnnestus mootor ellu äratada neljandal katsel, ning veidi rohkem kui tunni aja pärast oli ta söekaevanduses. Ta ei mäletanud teekonnast suurt midagi, kuid teadis, et oli ületanud kõiki kiiruspiiranguid, ja ei tahtnud mõeldagi sellele, kas ta mõne punase tule ajal ka seisma oli jäänud.

Kaevanduse juurde oli kogunenud väike rahvahulk, mehed seisid langetatud päi ja vaikides vihmas, lihtsalt vaadates ja oodates. Taevas oli tõmbunud punakasoranžiks, kuna horisondi kohal koitis, ning ainus hääl, mida oli kuulda, tuli tõstešahtist, kus vinnati aeglaselt jubedat lasti ülespoole. Rahvahulk ahmis ühehäälselt õhku, kui kaks laipa nende hauast välja toodi. Mary sööstis ettepoole, kuid tundis siis, kuidas teda tagasi tõmmatakse.

„Laske neil oma tööd teha.” Mary õlgadest hoidis kinni sünge ilmega mees, kes kandis kiivrit, mille küljes oli lamp. Silmamunad ja hambad helendasid tema söest mustavas näos ning vasaku kulmu all olevast sügavast haavast voolas verenire. Tema oli ilmselt üks neist, kel oli vedanud.

„Miks neil nii kaua läheb?” küsis Mary.

„Seal all on olnud mitu plahvatust, kullake, aga võite olla kindlad, et kõik tahavad sama kibedasti kui teie, et need kaevurid üles toodaks. Me kõik veame ühte köit.” Mees hakkas nii ägedalt läkastama, nagu tahaks kopsu välja köhida, ning sülitas selle tulemuse, musta rögaklimbi maha Mary kõrvale, kes ei suutnud jälestust varjata. „Vabandust,” ütles mees. „Ootate oma meest?”

Mary noogutas. „Thomas Roberts. Kas te tunnete teda?”

„Tunnen tõesti. Ta on hea mees, ja pealegi tugev. Ega pelga rasket tööd. Ma ei imestaks, kui teda edutamine ootaks.” Mees asetas käe rahustavalt Mary käsivarrele ja noogutas kaevanduse poole. „Kaplan on seal. Kui te sedasorti värke usute, saate ehk palvetamisest abi.”

Kohale olid tulnud mõned söekaevanduse orkestri liikmed, kes hakkasid kirikulaule mängima, kuid kaeblikud viisid muutsid juba niigi masendavalt sünge meeleolu vaid hullemaks ning Mary läks ühte vaiksemasse nurka uudiseid ootama. Ta polnud kindel, et palvetamisest võiks abi olla. Kui jumal oleks olemas, poleks kogu seda plahvatust ju ometi toimunudki? Aga samas, ega see halba ka teeks. Ta põimis käed kokku ja sulges silmad ning lausus hääletu palve, et tema abikaasa eluga pääseks, andes vastutasuks kõiksugu lubadusi, mida ta poleks kuidagi suutnud pidada. Ta püüdis mitte mõelda sellest, et Thomas on lõksus tema jalge all, sügaval maa sisikonnas, kohas, mis pidi kahtlemata olema sama kohutav ja eemalepeletav kui põrgu ise.

Vihm oli järele jäänud ja taevas hakkas selginema, kuid Mary tundis seda siiski sügaval rinnus. Kui ta üles taevasse vaatas, kajas tema kõrvus kõva kõuemürin. Eemal seisev rahvahulk sööstis ettepoole nagu üks mees, kuid päästeoperatsiooni koordineerivad tuletõrjujad ajasid käed laiali ega lasknud neid edasi.

„Palun püsige kohal. Palun liikuge nüüd kõik tahapoole,” ütles tuletõrjuja otsustavalt, aga lahkelt.

Mary tõttas teiste juurde ja liitus rahvatungiga. Äkitselt tundis ta vajadust teiste samas olukorras inimeste lohutuse järele.

Üks kulunud töökuues vana mees võttis mütsi peast ja surus vastu rinda. Ta pööras Mary poole ja raputas pead. „Kas kuulsite?”

„Te mõtlete äikest?”

„See polnud äike, preili, see oli järjekordne plahvatus.”

„Oh issand, ei.” Mary haaras võõral käsivarrest. „Aga nad toovad nad ju välja, eks?” Tema hääl kahanes sosinaks. „Nad peavad.”

Mees püüdis naeratada. „Me võime vaid loota ja palvetada. Keda te ootate, kullake?”

„Oma abikaasat Thomast.” Ta patsutas kõhtu ja lisas: „Me ootame last.”

„No see on küll ütlemata tore. Minu poiss on seal all, meie Billy.” Ta osutas peaga. „Tema ema on seal eemal, ja täitsa endast väljas. Me kaotasime oma Gary eelmisel aastal mootorrattaõnnetuses ja ta pole sellest siiani üle saanud.” Mees vakatas ja raputas pead. „Seda ta enam üle ei ela, seda küll mitte.” Ta heitis pilgu Mary kõhule. „Millal see beebi siis sünnib?”

„Oh, ma sain alles äsja teada, et olen rase. Thomas veel ei teagi.” Mary hakkas värisema ja tundis, kuidas tema lõug tudiseb ja sõnad jäävad kurku kinni. „Thomas on kogu mu elu. Ma ei suudaks seda vist taluda, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ma olen teda armastanud alates sellest ajast, kui olin viieaastane. Ma ei või teda kaotada.”

Vana mees sirutas oma jändriku käe välja. „Mina olen Arnold. Mis sa kostad, kas saame sellest koos üle, mis, piiga?” Ta võttis välja plasku ja pakkus Maryle. „Sutsuke brändit annab sulle sooja, ee … Mis su nimi on?”

Mary raputas brändi poole pead. „Minu nimi on Mary, Mary Roberts.”

Arnold võttis plaskust suure sõõmu ning krimpsutas nägu, kui brändi kurku valgus. „Ma ütlen sulle nüüd midagi, Mary,” ütles ta. „Need kaevurid seal all on väärt viimset kui penni tollest palgatõusust. See on üks räpane ja ohtlik töö.” Mehe kibe hääletoon paljastas temas kääriva viha. „Aga mis parata? Kaevandus on meie peres veres. Meie Billyl oli juba sündides kivisöetolm juustes.”

Mary põimis käed enda ümber. „Mina ei salli seda samuti, aga Thomas lubas, et tuleb töölt ära, kui laps sünnib. Me peame nimelt võõrastemaja, nii et mul on seal tema abi vaja.” Ta vaatas oma külmetavaid jalgu. Kiiruga riietudes, et võimalikult ruttu teele asuda, oli ta pistnud jalga sandaalid ja nüüd immitses tema varvaste vahelt pori.

Šaht ärkas taas kriginal ellu ja rahvas vakatas. Kaks tuletõrjujat, kes kongi maapinnale toimetasid, vahetasid pilgu, misjärel üks neist pöördus oma komandöri poole ja raputas pead.

„Ei!” karjatas Mary. „Kas see on minu Thomas?”

Ta püüdis jooksu pista, kuid Arnold hoidis teda kinni. „Mary, kullake, ole nüüd mõistlik, sul oleks targem mitte vaadata.”

Oli juba hiline pärastlõuna, kui vesine päike lõpuks läbi pilvede tungis, ja Mary värises ikka veel. Tema selg valutas ja kõht korises, kuid mõte toidust tekitas vaid tahtmise öökida.

Tuletõrjujate pealik, kelle nägu oli must ja ilme tõsine, võttis kiivri peast ja libistas käega läbi pead ligi kleepunud juuste. Ta tõstis valjuhääldi suu ette. „Palun tulge kõik lähemale.”

Rahvahulk vakatas ja astus paar sammu ettepoole. Mary klammerdus Arnoldi külge.

Tuletõrjuja köhatas kurgu puhtaks. „Nagu te teate, on peašahtis, umbes kuuesaja meetri sügavusel toimunud mitu plahvatust. Oletatavasti on umbes kaheksakümmend kaevurit ikka veel peaharus oleva tulekahju taga lõksus. Me oleme mingil määral edasi pääsenud, kuid on ilmselge, et tulekahju on võimust võtnud.” Inimesed hingasid korraga sisse, mis peatas hetkeks tuletõrjuja sõnavõtu. Ta andis käega märku vaikimiseks, enne kui jätkas tõsisel häälel. „Šahtis olev õhk kannab ohtlikus koguses vingugaasi.” Mees tõmbas keelega üle huulte ja neelatas kuuldavalt. „Arvatavasti on ebatõenäoline, et keegi võiks sellistes tingimustes ellu jääda.” Valjuhääldist kostis kõrvulukustavalt vali vilin ja Mary pani käed kõrvadele.

Äkitselt hakkas tal kohutavalt palav ja ta kartis, et võib minestada. Ta surus käed vastu kõhtu ja pööras end Arnoldi poole: „Millest ta räägib?”

Arnold pühkis silmi ja jäi siis pilgutamata kaugusse vaatama. „Ta püüab ilmselt öelda, et meie poisid on surnud.”

Mary põlved lõid nõtkuma ja ta vajus porisele maapinnale. „Ei,” halas ta. „Mitte Thomas, mitte minu Thomas.”

Otsingud kuulutati ametlikult lõppenuks alles nelja tunni pärast. Päästjad kutsuti šahtist välja, kuna neil polnud seal enam turvaline, ning töödejuhataja soovitas peredel koju minna ja veidi puhata. Kui rahvamass hakkas kahanema, istus Mary põikpäiselt porisele nõlvale ja põimis käed ümber põlvede. Ta ei kavatsenud mingil juhul Thomast hüljata just siis, kui mees teda kõige enam vajas. Ta tundis, kuidas Arnold pigistab teda õrnalt õlast. „Aja end püsti, piiga. Siin istumisest pole kellelegi tolku, ja sa pead oma lapsukesele mõtlema.”

Mary jõudis koju alles hilisõhtul. Ruth, olgu ta õnnistatud, oli hommikusöögiga imetlusväärselt hästi hakkama saanud, kõik potid oma kohtadele tagasi pannud ja toad korda teinud. Kui Mary sisse astus, istus ta köögilaua taga ja luges lehte. „Oh, proua Roberts. Ma ei oska kohe midagi öelda. Ma kuulsin raadiost, mis juhtus. Seal öeldi, et keegi ei pääsenud eluga.” Ta tõusis püsti ja sirutas käed tööandja poole.

Mary ei teinud sellest žestist väljagi, ta tundis, et murduks vähimagi sõbralikkuseavalduse peale. „Ma lähen üles oma tuppa, Ruth. Aitäh kõige eest, mida sa oled täna teinud. Ma hüvitan selle sulle.”

Olles üksi magamistoas, avas Mary kapi ja võttis sealt ühe Thomase särgi. Ta surus selle vastu nina ja hingas sisse mehe lõhna. Ta tahtis teda endasse imada, et Thomase tuttav lõhn sööbiks igaveseks temasse. Ta võttis riided seljast ja pani mehe särgi selga. Praegu oli see kaugelt liiga suur, kuid Mary tundis mõnevõrra lohutust mõttest, et paari kuu pärast on see talle täpselt paras. Ta hakkab Thomase last kasvatama ja räägib tollele, kui vapper mees ta oli ja kui väga ta ootas isaks saamist.

Kui väsimus võimust võttis, vajus Mary padjale ja sulges silmad, kuid juba mõne sekundi pärast ajasid pildid leekide taga lämbuvast Thomasest ta jalule ja ta jooksis vannituppa. Ta uhas külma veega nägu ning silmitses oma peegeldust kraanikausi kohal rippuvast laigulisest peeglist. Tema põsed olid poristest pisarajälgedest kirjud ning silmad punased ja turses. Mary hakkas oma sorakile vajunud juukseid sättima, mõeldes hetkeks, et Thomas ei peaks teda nii korratuna nägema. Ta peatus ja haaras kätega kraanikausi servast. Tal polnud aimugi, kuidas ta peaks ilma Thomaseta hakkama saama, kuidas ta peaks nende lapse üksinda üles kasvatama. See oli ainus, mis tal nüüd Thomasest veel oli, kuid see oli hinnalisem kui miski muu. Mary mõtles, kas sellest võiks piisata, et eesseisvate süngete päevadega hakkama saada.

Mary ärkas mõne tunni pärast. Ta lebas voodil, Thomase särk ikka veel seljas. Tema suu kuivas, pea tuikas ja juustes oli suitsuhais. Tema vasak käsi rippus üle voodiääre ning see surises, nagu oleks nõelu täis. Alles mõne sekundi pärast meenus Maryle, et tema elu on igaveseks muutunud.

Ta tõttas vannituppa, seisis seljaga WC-poti poole ning sikutas särgi üles. Ta tõmbas aluspüksid alla, vaatas punast plekki jalgevahes ja karjatas.