Читать книгу Saladus - Kathryn Hughes - Страница 4

Märts 2016

Raagus puude vahelt tungis läbi ere päikesekiir, mis peegeldus silmipimestavalt tagasi kirsipuust kirstul olevalt kuldselt nimetahvlilt. Beth pani käe näo ette varjuks ja pilgutas silmi. Härmas maa krudises ta jalge all ning ta vaatas kissitades teiste leinajate poole, kes seisid langetatud päi ja mõned tupsutasid silmi. Beth võttis varrukast taskuräti ja surus selle suu ette, lämmatades karjatuse, mis ähvardas katkestada selle sünktõsise koosviibimise. Vikaar lasi ringi käima karbi mullaga ning Beth võttis sealt peotäie ja viskas õrnalt kirstule. Mulla langemine mütsuga kõvale puidule kajas ta peas vastu. Ta oli oma ema väga armastanud, aga see poleks pidanud niimoodi lõppema. Nii palju oli veel ütlemata, kuid nüüd oli juba liiga hilja.

Vikaari sõnad lõikusid läbi jäise märtsituule ning tema valge rüü voogas tema ümber ja lakki täis juuksed, mis olid üle kiila pealae kammitud, tõusid tuule käes koomiliselt püsti.

„Kuna kõikvõimas Jumal on otsustanud võtta sellest maailmast Mary Robertsi hinge, paneme tema ihu nüüd hauda, mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama …”

Michael surus solidaarsuse märgiks tugevamalt Bethi kätt ja naine oli selle eest tänulik. See polnud esimene kord, kui ta mõtles, mis temast ilma abikaasa vankumatu toeta saaks. Kuid nüüd olid nad mõlemad abitud, ja see ainuke naine, kes oleks võinud neid aidata, oli maetud sama sügavale kui saladus, mille ta endaga kaasa viis.

Kui Beth ja Michael tagasi jõudsid, oli Jake oma haiglavoodis istukil ning tema ees olevale kandikule oli laotatud pusle. Nad polnud jõudnud riideid vahetada ning nende tumedad rõivad moodustasid palati ereda ja steriilse õhustikuga silmatorkava kontrasti.

Beth kummardus voodi kohale ja suudles poja laupa. „Me tulime nii kiiresti kui saime.”

Michael ja Jake vahetasid ühe oma keerulistest käepigistustest, mille selgeksõppimisele oli kulunud nädalaid ning mis lõppes sellega, et mõlemad nipsutasid sõrmi ja lõid rusikad kokku. „Kuidas mu mehehakatisel läheb?” Michael sasis poisi juukseid.

„Vaata, issi!” Jake patsutas kokkupandud puslet. „Ma sain selle valmis ja õde ütles, et see on seitsme- kuni kaheksa-aastastele, aga mina olen ainult viis.” Poisi suured šokolaadikarva silmad särasid rõõmust.

Michael pööras kandiku ringi, et paremini näha. „Küll sa oled osav poiss, Jake. Ma olen väga uhke.”

„Kas mamma matused läksid hästi?”

Michael vaatas naise poole. „Küllap täitsa kenasti. Aga sulle poleks seal meeldinud. Sellised asjad on sinu jaoks liiga pikad ja igavad, poeg.”

„Ma oleksin tahtnud tulla. Ma armastasin mammat ja oleksin tahtnud pärast peole minna.”

Michael hakkas naerma. „Ma ei kutsuks seda peoks, Jake. Seal ei mängitud ega antud tarretist ega jäätist.”

Beth puges Jake’i kõrvale voodisse. „Ma tean, et sa armastasid mammat, ja tema armastas sind, aga sinu jaoks on praegu kõige tähtsam terveks saada. Õues on hirmus külm ja me ei taha, et sa jääksid …” Ta jättis lause pooleli ja hakkas pakiliselt puslet kokku korjama, enne kui jututeemat muutis. „Igatahes, iga hetk tuuakse su õhtusöök, Jake. Kas sa mäletad, mida täna pakutakse?”

Jake pigistas silmad kinni ja jäi hetkeks mõttesse. „Ei, aga see on nagunii jälle see tükke täis kartulipudru.”

Michael naeris. „Sa ei tea, kuidas sul on vedanud, poeg. Mina sain õiget kartulit alles umbes seitsmeaastaselt. Minu ema arvas, et kartulipuder tuleb pakist, ja sedagi vaid siis, kui ta üldse süüa tegema vaevus.”

Beth ja Jake vahetasid teadva pilgu ning võtsid seejärel oma kujuteldavad viiulid kätte.

Michael pistis käe teki alla ja kõditas Jake’i roiete alt. „Hea küll, teie kaks, väga naljakas.”

Naermine lõppes nagu lõigatult, kui äkitselt kostis, kuidas doktor Appleby kurku puhtaks köhib. Vanemnefroloog seisis voodijalutsis, käes märkmekaust. „Vabandust, et teid katkestan. Kuidas sa end täna tunned, Jake? Välja näed sa igatahes palju parem. Ehk peaksime sind varsti juba koju laskma.”

Jake ajas end hooga põlvili ja hakkas voodi peal hüplema. „Jah! Ma tahan koju minna, kas ma võin, emme?”

Beth pani talle käe rahustavalt õlale. „Vaata ette, Jake, ära unusta, et sa ei tohi rapsida.” Ta pöördus doktor Appleby poole. „Kas tõesti? Kas arvate, et ta võiks selleks valmis olla?”

„Jake hakkab kohe õhtust sööma. Tulge teie õige minu kabinetti, et saaksime vestelda.”

Doktor Appleby kabinet oli Bethile ja Michaelile sama tuttav kui nende oma elutuba. Kuigi too mees ümbritses end näilise kaosega, mida tõestasid kõrguvad kaustakuhjad ja lõputud pesemata kohvitassid, usaldasid nad oma ainsa poja tervise vähimagi kõhkluseta tema kätesse.

„Kuidas teie ema matused läksid, Beth?”

Beth oli mehe hoolivusest liigutatud.

„Sellisel puhul öeldakse vist, et nii hästi kui niisugune asi üldse minna võib.”

Arst tõmbas lugemisprillid pealaelt ninale ja libistas käega läbi oma paksude valgete juuste. Beth märkas tema korralikult lõigatud küüsi. Ta ei teadnud mehe vanust, kuid oletas, et too on peagi pensioniikka jõudmas. Ta jättis selle mõtte targu sinnapaika.

„Mm … just. Heakene küll, nagu te juba teate, läks Jake’i eilne protseduur väga hästi ja mul on hea meel, et kateeter on korralikult paigas. Tal on väike haav naba all veidi paremal, ja praegu on see muidugi kinni seotud.” Ta vaatas uuesti oma märkmeid. „Tema vereanalüüs oli hea, kreatiniini tase on langenud, kuigi vererõhk on veidi kõrge, aga see on tema seisundis poisi puhul igati ootuspärane.”

Michael kummardus ettepoole ja toetas küünarnuki nende vahel olevale kirjutuslauale. „Millal siis dialüüsravi algab, doktor?”

„Me peame ootama, kuni kateetri ümber tekib armkude, mis seda paigal hoiab, ja muidugi peate teie kaks läbima dialüüsialase väljaõppe. Jake’ile tehakse kõigepealt haiglas paar seanssi, ja enne kui ta välja kirjutatakse, arutab dialüüsiõde teiega kõik üksikasjalikult läbi. Praegu on kõige tähtsam, et Jake’il ei tekiks on peritoniiti, kõhukelmepõletikku. Ka sellele osutavatest märkidest räägib teile õde, nagu sellestki, mida teha, kui miski teile muret valmistab.” Ta pani märkmed käest ja põimis sõrmed kokku. „Ma saan väga hästi aru, kui raske see teile on. Kõike arvesse võttes on Jake sitke väike poiss, aga nagu ma olen ennegi öelnud, te peate olema valmis selleks, et ta vajab nüüd siirikut. Me kõik oleme tema sünnist saadik kartnud, et asi võib millalgi selleni jõuda, kuigi ma tean, et see ei muuda asja teie jaoks sugugi lihtsamaks.”

Beth raputas pead. „Me oleme kõigeks valmis, doktor Appleby.”

„Muidugi. Elusdoonorilt siiratud neer töötab paremini kui kadaveerselt doonorilt siiratu, ja see peab ka kauem vastu, aga nagu te teate, ei ole te kumbki sobiv doonor, nii et võib-olla peame mõtlema otsimisala laiendamisele.”

Arst rääkis nii vaikselt ja mõõdetud toonil, et Bethil oli raske teda kuulda. Kontaktläätsed ajasid tema silmamunad kuivaks ja sügelema ning ta oleks soovinud neid oma kokkusurutud rusikatega hõõruda, et veidi leevendust leida. Ta teadis, et järgmise küsimuse esitamine pole aus, aga purskas selle siiski välja enne, kui pidama sai: „Kas te saaksite teda ootelehel ettepoole tõsta?”

Arst vastas konkreetselt, kuid ühtaegu lahkelt. „Ooteleht ei ole järjekord, Beth. See ei toimi nii, et ootad oma korra ära ja siis saad järgmise saadaval oleva neeru.”

Beth tundis, kuidas ta lööb näost õhetama. „Vabandust, doktor Appleby. Ma tunnen end lihtsalt nii abituna.”

„Ma mõistan teie frustratsiooni ja püüan teid rahustada. Lapsed ja noored on tähtsusjärjekorras teistest mõnevõrra ees, kuid eelkõige on asi õige neeru leidmises õigele patsiendile. Selle oleme võlgu nii doonorile kui retsipiendile. Nagu võite isegi arvata, ületab nõudlus kaugelt pakkumist, ning äratõugete arvu tuleb minimeerida. Seniks aga täidab peritoneaaldialüüs neerude ülesandeid.”

Michael raputas pead. „Vaene laps. Ja ta vajab seda igal öösel?”

„Paraku küll, Michael. Aga te veel üllatute, kui näete, kui kiiresti ta sellega kohaneb. Ma olen alati hämmastunud ja tunnen aukartust, kui näen, kui hästi mõned lapsed toime tulevad. Sellest saab praegu Jake’i ja teie elustiil ning üksteise toetamisest on palju kasu, et see Jake’i jaoks võimalikult valutu oleks.”

Beth märkas, et Michael närib pöidlaküünt ümbritsevat nahka. Mure oli mehe näkku juba lausa sööbinud ja Beth püüdis meenutada, millal ta teda viimati naermas nägi. Ta ei mõelnud seda, kuidas nad mõlemad koos Jake’iga olid itsitanud, et poja tuju püsiks hea, vaid korralikku stressimaandavat, kogu südamest naermist. Niisugust spontaanset siirast rõõmuavaldust, mida enamik inimesi võtab iseenesestmõistetavana. Michael nägi isegi doktor Appleby kabineti hämaras valguses oma neljakümne kuuest eluaastast vanem välja. Tema juuksed olid endiselt paksud ja tumedad, kuid oimukohtadele hakkas sugenema halli ning kortsukesed tema silmade ümber näisid sügavamad. Bethi ema oli öelnud, et Michael näeb välja „väärikas”, kuid Beth teadis, et see on vaid peenemalt väljendudes vana. Ta võttis mehe käe pihku.

Michael heitis talle rahustava pilgu ja jätkas siis: „Me teame, et Jake’i eest hoolitsetakse nii hästi kui vähegi võimalik, doktor Appleby, ja me oleme tänulikud.” Ta ajas suu prunti ja lisas rõhutatult: „Tõeliselt tänulikud.”

Väikesesse kabinetti tungis valguskiir, kui üks õde pistis pea ukse vahelt sisse. „Doktor Appleby, kas te … Oh, vabandust, ma ei teadnud, et teil on koosolek.”

„Pole midagi, me oleme juba peaaegu lõpetanud.” Ta tõusis püsti ja surus nii Bethil kui ka Michaelil kätt. „Te võite mulle alati helistada, nii päeval kui öösel, kui miski teile muret teeb, ükskõik mis. Te ei ole üksi, me aitame koos Jake’il selle kõigega hakkama saada.”

Kui nad koridori jõudsid, tundis Beth tavapärast sundi poja juurde tagasi minna. Ta ei mäletanud, millal ta oli viimati lihtsalt kusagile kõndinud ilma hirmutundeta, mis teda sihtpunkti poole tõmbas. Michael hüüdis talle järele.

„Ma lähen toon meile kohvi.”

Beth pööras ringi ja lehvitas nõusoleku märgiks kätt ning klõbistas siis oma kõrgetel kontsadel mööda värskelt pestud põrandat edasi. Ta märkas välja pandud teadet, mis hoiatas inimesi märjal põrandal libisemast, kuid ei aeglustanud sammu. Bethi parem jalg libises väljapoole moel, mis oleks mõnes muus olukorras olnud koomiline, kuid tal õnnestus püsti jääda ja ta jätkas teed, jättes muidu laitmatult puhtale põrandale pika musta pidurdusjälje. Tal oli kuidagi õnnestunud tasakaalu säilitada, edasi minna. Midagi muud polegi tarvis teha, tuletas ta endale meelde, midagi muud polegi tarvis teha.

Jake oli voodis istukil ja jõi apelsinimahla. Tema ees kandikul oli tühi taldrik.

„Sa sõid siis kõik ära? Mida pakuti?”

„Kala ja herneid ja seda kartuliputru, aga ma surusin tükid kahvliga katki, ja siis oli veel õunakrõbedik jäätisega, aga õunad olid nii tulised, et ma kõrvetasin keele ära.”

Beth piilus poja suhu. „Oh heldus, aga ma näen, et sa oled jäätist söönud. See oli maasikajäätis, eks?” Ta võttis varrukast salvrätiku. See oli juba kokku kortsutatud ja kasutatud, kuid ta niisutas seda keelega ja pühkis seejärel poja roosad vuntsid ära.

Michael naasis kohviga. Beth võttis topsiku vastu, aga nagu ikka, oli see tulikuum ning ta pani selle ettevaatuse mõttes öökapile.

„Kas soovid, et mina jääksin täna öösel Jake’i juurde, kallis? Tundub, et sa oled ümber kukkumas.”

Beth lasi peal Jake’i padjale vajuda ja sulges silmad. Michael oli tema kurnatust juba märganud, nii et enam polnud mõtet teeselda. „Kui ma võiksin lihtsalt hetkeks silmad kinni panna, on kõik hästi.” Beth teadis, et see pole tõsi. Isegi kui ta oleks järgmised kaksteist tundi sügavalt maganud, oleks ta end ärgates ikka täiesti rampväsinuna tundnud. Tema füüsilise ja vaimse jaksu varasalv oli peaaegu tühjaks ammutatud ning tal polnud aimugi, kuidas seda uuesti täita. Ta tõstis tohutu jõupingutusega pead ja ütles Jake’ile:

„Kas sa tahaksid, et issi jääks täna sinu juurde?” See oli retooriline küsimus ja tal polnud vaja vastust oodatagi.

„Jah, issi!” Jake lõi oma tillukesi käsi kokku, nagu kutsuks Michaelit lavale. „Issi on parim.”

Beth ajas end voodilt püsti ja sirutas käed poja poole. „Tule siis siia ja anna mulle musi.”

Jake ajas end põlvili ja põimis oma piitspeenikesed käsivarred ema kaela ümber. Tema tilluke keha oli soe, kuid habras ja Beth ei julgenud teda liiga kõvasti kallistada. Ta libistas hoopis käe poja pidžaamapluusi alla ja sügas oma pikkade küüntega tema väikest selga. Niimoodi oli ta Jake’i väikelapsena magama uinutanud, ja see meeldis poisile siiamaani. Beth kiigutas Jake’i ühelt küljelt teisele ning meenutas, kui lihtne, õnnelik ja muretu oli nende elu olnud enne seda, kui Jake sai muserdava diagnoosi.

Bethi mõtted liikusid taas ema juurde. Ka tema oli Jake’i kogu südamest armastanud. Jake oli tema ainus lapselaps, ja ta oli teda lausa jumaldanud. Ta tüütas sõbrad oma lugudega poisist surmani ära, kandis käekotis kaasas tema pilti, mida ta igal võimalusel inimestele silme alla torkas, ning ta oli andnud poisile parima võimaliku kingituse – oma aja. Kui Jake oli tema juures, võisid potid jääda pesemata ja majapidamistööd oodata. Just seetõttu ei suutnud Beth kuidagi aru saada, miks Mary oli enda teada jätnud midagi, mis oleks võinud Jake’i elu päästa. See oli müsteerium, mille tema ema oli endaga hauda kaasa viinud.