Читать книгу Saladus - Kathryn Hughes - Страница 5

Majas oli kottpime, kui Beth koju jõudis. Ta klõpsas esikulambi põlema ja kissitas silmi, kui need püüdsid äkilise ereda valgusega harjuda. Hommikul saabunud lillekimbust tulvav aroom, mis täitis kööki, varjutas haigla antiseptikulõhna, mis tundus olevat igaveseks tema ninna sisse kolinud. Ta oli palunud, et vaid perekonnaliikmed lilli saadaksid. Ta võttis kaardi ja luges uuesti sellele kirjutatud liigutavaid sõnu. Tunnen sulle su kaotuses südamest kaasa, Beth. Sinu ema oli tõeliselt imeline naine ja ma tean, kui väga te kõik teda igatsema jääte. Seda võiski arvata, et saatja peab end pereliikmeks.

Pika valge liilia vart näppides tundis Beth kõris taas pitsitust. Kui keegi sureb, ütlevad kõik tema kohta loomulikult ainult kiitvaid sõnu, ei muud kui südamlikke labasusi, ülivõrdeid ja komplimente. Ta vaatas kaardiridu kaminasimsil ja aknalaudadel. Kaarte, mis olid saabunud kõikjalt kogu riigist, paljud neist inimestelt, kelle olemasolu Beth oli unustanud või keda ta polnud kunagi tundnudki.

Köögis oli õõvastavalt vaikne. Beth ei mäletanud, millal ta oli viimati üksi olnud. Ta kuulas sügavkülmuti surinat ja kamina kohal rippuva vana jaamakella tiksumist. Kella oli Michael talle pulma-aastapäevaks kinkinud. Ta oli seda imetlenud ühes Harrogate’i antiigiäris, kui nad olid nädalavahetusereisil, ning mitu päeva hiljem oli Michael sinna Manchesterist üksinda tagasi sõitnud, et kell talle üllatuseks osta. Beth valas endale suure pokaali Sauvignon Blanci, vajus diivanile ja lükkas kingad jalast. Juba paari sõõmu pärast muutus ta uimaseks ning talle meenus, et ta sõi viimati mitu tundi tagasi, tõtt-öelda matustel, ning sealgi oli ta suhu pistnud vaid paar väikest singivõileiba ja pool tomatit. Ta ajas end püsti ja krimpsutas nägu, kui tema paljas jalalaba tabas mingit vaiba sisse kinni jäänud teravat eset. See oli Jake’i Legoklots. Talle meeldis kangesti Lego klotsidega mängida ning Michael veetis pikki tunde koos pojaga losse ja maju ja autosid ehitades. Jake’i suureks rõõmuks ja imetluseks suutis Michael neist klotsidest välja võluda kõike, mida poeg soovis. Bethi arvates oli see tänu Michaeli arhitektiametile, ning ega seegi kahjuks tulnud, et Lego oli olnud Michaeli enda lapsepõlve lemmikmänguasi ja tema oma isa oli teda õpetanud neist väikestest plasttellistest peaaegu kõike ehitama.

Uksekell lõhestas vaikuse ja Beth võpatas, nii et veini loksus üle pokaaliserva tema pluusi rinnaesisele. Ukse taga seisis Elaine, ilma jakita, jalas karvased sussid. Ta surus käsivarsi rinna vastu ja hüples üles-alla, et külma peletada.

„Ma nägin, et tuled põlevad. Kuidas läheb?”

Beth avas ukse ja kutsus ta sisse. „Mine edasi kööki.”

„Aitäh, ma olen täiesti ära külmunud.”

„Michael jäi täna ööseks Jake’i juurde. Ma pidin just vanni minema.”

„Sa näed täiesti kutu välja. Mina sinu asemel võtaksin ühe joogi.”

„Sa võtaksid ükskõik kelle asemel joogi. Anna minna, külmkapis on avatud pudel.”

Elaine valas Bethi klaasi veini juurde ja võttis seda ka endale. „Ma ei märganudki, kui te peiedelt lahkusite.”

„Me lipsasime vaikselt välja. Ma tahtsin haiglasse tagasi minna. Aga seal on häid uudiseid: arst arvab, et Jake pääseb paari päeva pärast koju.”

Elaine võttis lonksu veini. „Super. See teie väikemees on tõeline võitleja. Ma ei jõua ära oodata, millal ta hakkab üle aia mu hoovi jalgpalli taguma.”

Beth naeratas. „Aitäh, et tulid, Elaine. Sa ei kujuta ettegi, kui meeldiv on vahelduseks ka midagi tavalist teha.”

„Kui ma saan kuidagi abiks olla, siis lihtsalt ütle.”

„Tead, ta vajab siirikut.”

Elaine niheles ebamugavust tundes tugitoolis. „Ma pole kindel, kas ma selles asjas saaksin aidata. Tähendab …”

Beth tõmbas veini kurku. „Ma ei palu sul neeru annetada, tola. Üks asi on naabrilt tassitäit suhkrut paluda, aga elundeid? Jumal küll, Elaine.”

„See on küll kergendus. Oh, vabandust, see kõlas kohutavalt. Ma tahtsin öelda, et …”

„Elaine, jäta juba. Ära muretse. Jake läheb ootelehele, aga arst ütles, et peame hakkama mõtlema teistele pereliikmetele, kes võiksid olla sobivad doonorid.” Beth võttis järjekordse lonksu veini ning tema tühi kõht korises protesti märgiks. „Aga selles asi ongi. Meie pere on nii väike. Ei Michaelil ega minul ole õdesid-vendi. Michaeli isa on surnud ja emaga ei käi ta praktiliselt üldse läbi, pealegi on too nagunii terve elu oma keha narkootikumide ja alkoholiga hävitanud. Ja minu ema suri just äsja, ning tema kas ei osanud või ei tahtnud mulle midagi mu isa kohta rääkida, kuigi ta teadis, et sellest sõltub tema lapselapse elu.” Beth oli ema vastu alati vaid armastust ja sügavat kiindumust tundnud, kuid nüüd tungis tema häälde paratamatult viha. Ta jõi veiniklaasi ühe sõõmuga tühjaks.

Elaine jäi hetkeks vait ja vedas sõrmega klaasiserva ümber ringe. Ta näis mingi erakordselt keerulise probleemi üle juurdlevat. „Mida sa tema kohta tead?”

„Oma isa kohta?” Beth raputas pead. „Selles asi ongi, et absoluutselt mitte midagi. Sel pole siiani mingit tähtsust olnud. Ma võin siiralt öelda, et ilma isata kasvamine ei ole mulle kuidagi negatiivselt mõjunud. Vähemalt ma ei tea, et oleks. Mul oli suurepärane lapsepõlv ja ma armastasin oma ema väga. Kuna me olime vaid kahekesi, olime eriliselt lähedased. Oh, me oleme aastate jooksul mu isast põgusalt rääkinud, aga ema ei öelnud kunagi midagi muud, kui et see oli viga ja ta ei armastanud teda, kuid see ei tähenda, et ta ei armastaks mind, ja ma uskusin teda. Alles siis, kui sain teada, et me ei sobi Jake’ile doonoriks, hakkasin emale peale käima, et ta mulle rohkem räägiks. Nimestki oleks algul piisanud. Tänapäeval, kui on olemas internet, on suhteliselt lihtne inimesi üles leida.” Beth tõusis püsti ja valas neile veini juurde. „Aga siis oli juba liiga hilja. Ema oli saanud insuldi ega suutnud enam rääkida. Ta suri paar päeva hiljem.”

Elaine läks kaminasimsi juurde. „Aga kõik need kaardid?”

„Mis nendega on?”

„Kas sa tead, kellelt need kõik on?”

„Mõnda tean, aga mitte kõiki.”

Elaine kergitas teatraalselt kulmi. „Minu arust näib see olevat hea koht, kust alustada.”

Beth hüppas diivanilt püsti ja tundis, kuidas tema südamesse tulvab lootust. „Issand, Elaine, sul võib tõepoolest õigus olla.”

Ta sirvis kaardid ükshaaval läbi. Kokku oli neid seitsekümmend kaks, ja lõpuks olid need kahes kuhjas, millest ühes vaid kaks huvipakkuvat kaarti. Nad istusid rätsepaistes kamina ees, ning Beth, kes oli oma kurnatuse ajutiselt unustanud, polnud end enam pikka aega nii tarmukana tundnud.

Ta võttis kätte esimese kaardi. „Hea küll, siin on kirjas: Mul oli väga kahju kuulda Teie ema surmast. Mul on palju õnnelikke mälestusi koos veedetud ajast ning ma tean, et kõik, kes teda armastasid, jäävad teda igatsema. Südamlike tervitustega Graham Winterton.”

„Oled sa seda nime kunagi varem kuulnud?” küsis Elaine.

Beth krimpsutas nägu ja püüdis mõelda. „See kõlab küll kuidagi veidi tuttavalt. Ma pean Michaelilt küsima. Vaatame teist kaarti.”

Ta võttis selle kätte. See oli peaaegu kõikidest teistest kaartidest suurem ning selle esiküljel olid kõrgreljeefis kujutatud liiliad. „Liilia oli mu ema lemmiklill. Mis sa arvad, kas see mees teadis seda? Kas see võiks olla salapärane vihje?”

„Ära nüüd liialt innustu, Beth. Pooltel neist kaartidest on liiliad. See on ju ometi leinalill. Mis seal kirjas on?”

Beth avas kaardi ja luges püüdlikult ette: „Sõnad ei suuda väljendada seda kurvastust, mida ma tundsin, kui tänases lehes surmakuulutust nägin. Kuigi ma ei olnud Teie ema ammuaega näinud, olime kunagi lähedased ja uudis tema lahkumisest valmistab mulle suurt kurbust. Ma jään teda alati suure kiindumusega meenutama. Siiralt kaasa tundes Albert Smith.”

Elaine haaras kätega peast kinni. „Ei! Smith? See muudab otsimise muidugi palju lihtsamaks.”

Beth pööras kaardi teistpidi ja otsis vihjeid. Ümbrik oli juba muu prahiga minema visatud, ja see ärritas teda, kuna postmargist oleks võinud abi olla. Ta tõstis kaardi nina alla ja hingas sisse papi lõhna. Ta uuris käekirja. Kirjutamiseks oli kasutatud täitesulepead ning käekiri oli väike, kuid hoolikas. Lisaks viitas mehe sõnavalik ja väljendusviis sellele, et ta on tema emaga umbes samavanune. „Albert Smith,” ütles ta valjult.

Ta raputas pead. „Ma pole temast kunagi varem kuulnud, nii et mingis mõttes oleks see loogiline. See peab olema nimi, mida ma pole kunagi kuulnud, sest me ei rääkinud mu isast ju kunagi.”

„Smith,” kordas Elaine. „Sellest on nüüd küll kahju. Kas ta poleks siis võinud olla Albert Waverley-Pemberton?”

„Kes see veel on?”

„Ei keegi, ma mõtlesin selle just välja. Ma pidasin silmas seda, et oleks parem, kui tal oleks mingi veider nimi, kuna selliste jälgi on lihtsam ajada.”

Beth ohkas ja korjas kaardid kokku. „See on nagunii umbropsu, Elaine. Ja mida ma ütleksin, kui ta tõesti üles leiaksin? Tere, mina olen Beth, sinu kaua kadunud tütar. Mu pojal on neeru vaja, kuidas sul ajaga on?”

„Hmm, kui sa seda niimoodi ütled … Ja pealegi võib ta olla liiga vana.”

„Küllap on seegi võimalik, kuigi inimene võib olla elusdoonor kaheksakümnenda eluaastani, kui ta tervis on korras. Mu ema oli seitsekümmend kaks, seega võib mu isa olla natuke vanem või natuke noorem. Pealegi võis ta hiljem veel lapsi saada, ja sellisel juhul oleks mul poolvendi või -õdesid, kellel võiks olla sobiv veregrupp ja koetüüp. Me soovime lihtsalt Jake’i võimalusi kasvatada, mitte nõuda, et inimesed loovutaksid oma elundid kellelegi võhivõõrale.”

„Kas sa oled oma ema asjad juba läbi vaadanud? Dokumendid, paberid, sellised isiklikud asjad? Sealt võib midagi leida.”

„Ma teen seda varsti, kuigi mitte eriti hea meelega. Ta viskas palju asju ära, kui Manchesteri kolis, aga loodetavasti on kõik tähtis ikka alles.”

Beth võttis tühja veinipudeli ja viis selle prügikasti juurde. „Ma läheksin nüüd vanni, Elaine, kui sobib.”

Elaine haaras Bethil õlgadest kinni. „Hea mõte, kullake, ja mina tulen homme jälle ja toon vormirooga.” Ta pani oma jahedad käed Bethi põskedele. „Kuula mind, sa pead veidikene kosuma.”

Kui Beth end viimaks sooja vette libistas, sulges ta silmad ja jäi ootama, et Jo Malone’i rahustav vannivaht mõjuma hakkaks. Ta oli seda õige ohtrasti vanniveele lisanud, nii et hinnaline pudel sai peaaegu tühjaks, aga ta arvas, et on selle ära teeninud. Ta oli täna matnud oma ema. Nad olid praktiliselt iga päev omavahel rääkinud, ja ometi oli nii palju jäänud ütlemata. Beth mõtles kaartidele, mis talle oli saadetud, lilledele, kõikidele inimestele matustel. Neil oli õigus. Mary oli olnud hea naine ning armastav ja hoolitsev ema. Beth ei suutnud veel päriselt uskuda, et ta ei näe ema enam kunagi. Kui pisarad taas voolama hakkasid, pigistas ta nina sõrmedega kinni ja libistas end vee alla.