Читать книгу Džungliseaduste vangid - Kati Murutar - Страница 6

Mereveere rannamajakeses

Mis päeval on emadekaitsepäev?

Ma ei pidanud seda kaeblikku küsimust õhku esitades silmas seda maikuist emadepäeva, mil suuremad lapsed valavad emadele hommikukohvi otse voodisse ning väiksemad täiendavad kord-aastaseid õnnesoove padja sisse ema põse kõrvale pissimisega. Tahtnuks midagi sellist, nagu on lastekaitsepäev 1. juunil. See võinuks olla nii 1. juulil, augustil kui ka kõigil ülejäänud päevadel aastas.

Iga issanda päev võiksid lapsed arvestada, et nad on sünnitatud meile sõpradeks ja peaksid kasvama oma vanemaid toetava ja säästva meeskonnana. Mitte ära kasutama seda, et neid on mitu ja järelikult on võimatu kindlaks teha, kes just pahandust tegi. Mitte igal hetkel lootma sellele, et ennast nende ja töö ja majapidamise vahel jagav emps ei saa igale sigadusele nagunii jaole. Mitte arvestama muti enesestmõistetava üliinimlikkusega – las vigiseb, küll ta lõpuks ikka teeb kõik ise ära, nähtud küll, et saab hakkama… Urrr!

Hea küll, kuna emasid siiski ilmselt looduskaitse alla ei võeta, võinuksid mu sindrima imikud vähemasti meelde jätta, millisesse riiulisse millist liiki riided käivad. Nende enda riided lõppude lõpuks. Noorte daamide garderoob ei peaks õigupoolest üldse kellessegi mamma Marisse puutuma, las mässivad ise. Paraku peab ikkagi ema siis häbenema, kui mimmid laekuvad tänavale, kooli või muidu valgete inimeste hulka lakitud küünte ja värvitud huultega, aga kleidid on puu otsas lõhki rebitud või kusagil mere ääres plekiliseks püherdatud.

Terve eilse päeva tegelesime tüdrukutega meie Sisevete järveäärses isakodus harjutusega «Paariks loe». Mitte ainult meie, kenade kodanlaste Mari ja Haraldi tütardeküllased sõbrad-sugulased – ka lasteaiakasvatajad on Liliale ja Rajale oma pikaksveninud beibede riideid aina juurde kinkinud. Kui uue laadungi kappipanek tibide hoolde usaldada, suruvad nad pisut pruugitud pluusid-seelikud kappi nusarasse ja kannavad kokkuvõttes ikkagi üksnes neid ihuvarje, mis on ses hõlmamatus-kaevumatus hunnikus kõige peal. Selge, et liigsest kandmisest ja pidevast pesemisest on need lõpuks nii hõredad ja värvist ära, et tuttavad õnnistavad neid järjekordse rõivapambuga.

Teadagi, neli last!

Nooremana oleks tollane Muru Mari ilmselt põdenud ja porisenud, kui talle oleks kantud lasteriideid annetatud. Kelleks te mind peate – ega ma mingi asotsiaal ole! Oma ema ainsa lapsena ei kandnud ma ju iialgi asju, mis juba kellegi teise seljas olid olnud. Ent nüüdseks olin oma kõrges eas ammugi aru saanud, et kogu seda sukkpükste- ja teksademajandust pole tõesti mõtet endast poehindadega välja pigistada. Seda enam, et tipsid ei paista sellest häiruvat, kui mõni vanem sõber seda või teist lahedat toppi või tosse juba tiba kandis. Või neelavad paratamatuse kuulekalt alla? Ma ise aiman end tundvat teise inimese välja ja varju riietes, mille esma- või ainukandja ma pole. Kui ennast miskipärast nõrgalt tunnen, poen oma mehe riietesse ja olen kohe sootuks tõhusam tegija. Kui ma aga endale Stockholmist iseäraliku päritoluga hilpe toon, pesen neid pesumasinas võimalikult äkilise režiimiga, et nendega koos täiesti uut elu alustada. Nimelt elab Stockis üks juudist klaveriõpetaja ja muusik, kellel on väike veetlev harrastus. Mehike turnib Östermalmil rikkurite linnaosas öösiti mööda suuri konteinereid, kuhu viiakse vähekantud või lausa pakendis pudu, mille svensson-rahardid on meeltesegaduses liiaga kokku krattinud ja pole ära tarvitanud. Puhtad ja netid asjad. Veenvate firmade omad kah loomulikult. Kusjuures ilma kaltsukates leviva tüüpilise sekondhänna haisuta. Mis teha, kirjastajahärra ja tema (aja)kirjanikust moor ei saa tõepoolest oma sissetulekute juures kogu oma gängi nii comme il faut rõivile sebida kui konteinereid külastav professor. Tühja sellest, et tema hankeretkede ajal kukub kaas mõnikord kinni – siis helistab ta pampude ja pakkide vahelt mõnele teisele professorile, kes Östermalmil elab, ja saab väljaaitamise eest vastutasuks timmi pintsaku või pakendis siidilipsu. See on tõeline roheline mõtlemine, leian ma.

Eile jagasime tipside garderoobi otsustavalt kaheks. Pooled tütarde hilbud jäid Sisevetele nende isakoju, teise poole toppisime mustadesse kottidesse ja tõime Mereveerde emamajja kaasa. Sisevete kodu tüdrukutetuppa jäi nüüd täpselt paras hulk buduaari. Selline kogus, et peaks säilima nii ülevaade kui kord. Minu meelest. Aga minu meel teatavasti ei sarnane tirtsude omaga just ülearu väga täpselt.

Nonde mustade kottide asjus oli Julial mõistagi oma arvamus. Kuigi Peugeot Partner Combi pakiruum on seest vaadates oluliselt suurem, kui väljast oletada võiks, ei tahtnud seitsekümmend kilo poolteiseaastast bernhardinnat koos kottidekorvidega sinna ikkagi ära mahtuda. Kui kuramuse suure auto ma oma karavani liigutamiseks veel ostma peaksin, ah, ma küsin?

Jube ebamugav on autot ühest Eesti otsast teise juhtida, kui kellelgi reisiseltskonnast on palav, kitsas ja paha olla. Vähemasti on mudila harjunud mitte metsapeatusi nõudma. Need pikendaksid ühe pereliikme sõidupiinu.

Kass Romeot me seekord Pärnumaale Mereveerde kaasa ei võtnud – ta on viiekuusena sedavõrd ohjamatult toimekas, et toas teda enam kinni pidada ei saa. Samas liiga väike, et ennast rebaste eest kaitsta. Eelmisel suvel olid meie sõpruskonna mehed küll kanged rebasekütid, kui repsid meie Pärnu lahe äärsetes hoovides eriliselt ülbelt ringi traavisid ja veelinnupesi tühjendasid. Keemia-ärimehest naabrimees Rinaldo varitses ammuga rebast, kes varitses omakorda Rinaldo noorukest siiami kassi Simkinit. Rebane varitses paremini – kassi pole seni küll kätte saanud, aga keemik teda ka ei saanud.

Mullu jaanipäeval läks minu vanamees koos jahimehest sõbra Ralfiga rebasejahile… Hmkhm. Erinevalt neist ei olnud rebane napsine. Kehitas tuiavaid tegijaid põõsast piiludes lihtsalt õlgu ning kasvatas mulluse pesakonna üles. Nüüd on kõigil suureks saanud kutsikatel oma urud ja kutsikad ja ümber meie majapidamiste kihab ja kosub tõeline rebaste linnak.

Kui üks kummaliselt sihvakat, kõrgejalgset ja lühikarvalist sorti rebaseonu käratas eelmisel aastal kutsikas-Julia peale, kadus see kulpi lüües tuppa. Vihase rebardi hääl on ausalt öeldes nii terav ja käre, et ise tõmbad ka seda kuuldes saba jalge vahele. Rjobane ja koer on nüüdseks teineteisega harjunud ja vastastikuse puutumatuse pakti sõlminud. Kassipojale see paraku ei laiene ning oma kollast kõutsi ma va maa-alusesse linnakusse piduroaks ei saada – ta na noor veel…

Otsustasin, et mind ei liiguta mu armsast rannamajakesest sel suvel enam miski ei kuhugi Argentiinasse ega maailma lõppu. Aitab igasugustest reitest, ükskõik, kui eksootilised nad ka poleks – laome laste vidinad riiulitesse ja alustame rahulikku elu. Sügiseni. See peaks välja nägema umbes nii, et lapsed mängivad õues issi meisterdatud liivakastis ja emme ostetud basseinis… aijah, see on vaja kõigepealt täis puhuda… Nojaa, ja emme kirjutab valmis kümmekond artiklit, mille jaoks materjal on kõhu alla hunnikusse kogutud. Siis hakkab ta ühest oma raamatust filmistsenaariumi kirjutama. Vahepeal sõidutab ta issi veel mõnele järjekordsele purjeregatile või sõidab sadamasse vastu, sest paps ei saa ju oma autot kai peale ripakile jätta, kui põllekestega tuult püüdma tuhiseb, eks ole. Ja üldse peab sel suvel kõik tasa ja töiselt ja loominguliselt koduvärava taga varjul loksuma ja leebima.

Tegelikult hakkas juba meie saabudes naabrimees Jussi maja selle vaikse loksumise ja leebimise vastu põtkima. Juss-Püss oli miskisegi poistekamba oma maja uuemaks ja uhkemaks ehitama toonud ja ise tagasi Pärnusse raha teenima tõmmanud. Kõik see Mereveere sadama ja majaka vahe kaigub nende kuttide raadiotümakast. Iga veerand tunni tagant kordub Haiducii menulaul maijahii-maijahoo-numajumajee-numajumajumajumajee-dragostea-din-dei. Vahva laul, ainult et mitte nii sageli ja nii sunniviisil. Poisid käisid juba suhkrut ja pesupulbrit küsimas. Pesupulbri-liin lahenes arvatagi sedamoodi, et ma pesin oma fossiilse pealtlaetava mõsumasinaga ise nende kodinad ära.

Suurte mustade rõivakottide lahtipakkimine kujunes samal ajal suurpuhastuseks. Kohe kaheaastaseks saav Leon – heldeke, mida talle sünnipäevaks kinkima peaks? – muutus segipööratud tubades tatsates üha tüdinumaks ja pahuramaks. Tema ju ei pea teadma, et näiliselt korras kodus vallandub kaos ja koristusorgia, kui mööblit liigutada ja vaikelu paigast ära tuuseldada. Ei pea teadma, sest esiteks on ta lapstükk ja teiseks mees ka veel.

Saatsin poja Rajaga õue, et rahus majapidamisse süveneda. See, kes arvab, et koristamine on ajuvaba mehhaaniline müttamine, ei ole elu seeski tõeliselt koristanud. Et tubepidi mitte ülearuseid kilomeetreid edasi-tagasi joosta, peab iga käigu ette läbi mõtlema: kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna. Selleks et majapidamises kord püsiks, tuleb igale asjale leida kõige optimaalsem koht, kus ta tahab ise sedavõrd olla, et läheb pärast kasutamist iseenesest sinna tagasi ka siis, kui lapsed… Tsurr, ma ei lähe kõigi korralageduste peale ette ja taha vihaseks!

Tegelikult pidin efektiivse nühketöö sekka pidevalt lävele jooksma, et aina valjemaid registreid pruukides Leoni keelata. Seitsmeaastasel tüdrukul, kes kibeleb mõttes kooli, on niigi tüütu koos väikevennaga liivakastis istuda – ja siis loobib see jeekim talle järjekindlalt liiva pähe ka veel. Kümnendal õuejooksul soovitasin Rajal üks sahmakas vennale vastu visata, et lõvipoeg mõistaks, kui vastik teisel sellisel puhul on. Mu kavalus sõitis pikalt puusse – kutt hakkas endale seepeale ka ise liiva lokkidesse kühveldama.

Kui ma higist tilkudes tüdrukutetoas tuuseldamise lõpetasin, asusin oma toa kallale – tõsi jah, päris oma tuba mul oma majas ei olegi, sest suures toas kirjutuslaual seisev väike kollane telekas, mida Lilia nimetab põrnikaks, tõmbab kõik lapsed õhtuti minu voodisse kuhja. Nii ma siis kirjutan köögis söögilaual ja magan siis, kui telesaated on lõppenud. Viu-viu! Kui oma töö eest lõpuks ometi tegelikult välja teenitud tasu hakkan saama, vahetan ära maja katuse, paigutan sellesse neli katuseakent ja ehitan teisele korrusele kolm tuba – siis on igal lapsel, mina kaasa arvatud, oma tuba ja trügimine ei tekita tühjast tülisid.

Miks õues nii kahtlaselt vaikne on?

Rescue 911!

Raja oli vahelduseks koos Leoniga sauna mängima läinud. See, et selle vahelduse tagajärjel ujusid käsnad-seebid-šampoonid puhta vee plännergutes, oli elementaarne. Liivakastist targu ämbrikesega kaasa võetud, kamina ette valatud ja maitsekalt tuhaga täiendatud liivahunnik tegi mu siiski pehmelt öeldes tusaseks.

Oletatavasti on enamik inimesi igasuguste rütmimuutuste suhtes tundlikud. Kui toimimise rütm – ükskõik kas vaimse või füüsilise oma – sassi lüüakse ja laine paigast ära põrutatakse, on sihuke tunne, nagu oleks millegi vastikult ootamatu taha komistanud ja ninali lennanud. Kükitasin saunalävel ja adusin õudusega, kuis neuroos üle kõrvade kerkib. Peaksin tegelikult tulistvalu kirjutama, olema naine, kes teeb ja sööb sõnu – sissetuleku mõttes –, aga mina jaman siin üha mornistuva Muru Marina moppide-lappidega, ja üleüldse…

Rajale sisistasin teenimatult tigedalt, et ei jõua nüüd talle juurvilju puhastada ja söögiks ei tule mitte raguu, vaid pelmeenid. Ehkki mu noorem tütar armastab pelmeene, kõlas see nagu karistus, ning päris tegelikult ei peaks väikesed plikad tundide kaupa oma huligaanist väikevenda hoidma, vaid võiksid naabritüdrukuga mängida. Barbit, printsessi ja – ajakirjanikku, nagu ma neid viimati mängimas nägin, oh häda ja õnnetust. Ei taha näitlejad reeglina, et nende lapsed samuti näitlejateks saaksid – ei taha minagi ühtki oma võsukest samadesse ämbritesse astumas näha. Paraku kasvavad näitlejate lapsed teatris, kuhu nad sageli jäävadki. Ajakirjaniku lapsed kasvavad alaliselt arvutiklahve plagistava ema kõrval, kelle puhul on juba seegi hästi, kui ta füüsiliselt kohal on – mis siis, et vaimselt ei-tea-kus. Poole ajast on ta ju nagunii ka füüsiliselt ära, kusagil materjale kogumas. Tema lapsed meisterdavad endale papist ja klotsidest läptopid, et nende kohal küürutades ja pomisedes teda jäljendada. Pesamuna pistab isa piibu suhu ja tungib ema kempsusolekut või poodiminekut kasutades päris-arvuti taha, kustutab paari juhuslikult geniaalse näpuliigutusega viimati kirjutatud failid, kaotab ekraanilt ikoonid, miskaudu arvutt emmet üldse jutule võtab, ning valab klahvid ka piimaga üle…

Kas ma olen halb ema, kes on üle võimete palju lapsi muretsenud või õigemini rõõmustanud? Vastupidi! Hetkel oli meeskonnast mõni pigem puudu kui üle. Nimelt vanem tütar Lilia, kes on lausa sündinud lapsehoidja. Nagu ka vanem poeg, kes on ütlemata osavalt ja empaatiliselt hoidnud mõlemat õde ja venda. Paraku olid vanemad lapsed isaga Sisevete järve ääres ja peal purjetamise laagris.

Miks mina ei olnud? Sellepärast, et ma ei sobi sinna. Kuusteist aastat abielu purjetajaga pole mind ennast purjetama õpetanud. Võib-olla sestap, et olen vältinud Haraldi jahimaadele tungimist. Püüdnud jätta vähemalt ühe ala siin ilmas päris tema omaks, mitte sekkunud ega konkureerima kippunud. Samas pole ma naine, kes suvede kaupa naudiks kaldal ootamist ja passiivset mehe imetlemist. Ma pean saama üritusest osa võtta, pärast lõkke ümber koos teistega kiidelda – või ei ole mul sinna asja.

Suvel, mil nüüdseks kaheteistkümnene Lilia oli poolteisene, sõitsid kõik teised Vaimusaare maratonile, minul polnud rüblikut kellegi hoolde jätta ja nii vedasin end vihaselt kartuleid rohima. Kui mu mehe vennanaine küsis, kuhu ma lähen, käratasin kaeblikult: «Persse!»

Öeldud, tehtud. Enesehaletsusest nuttes sõitsin käänulisel metsateel kurvist välja, lahtine sandaal libises pidurdamiskatsel kahe pedaali vahele ja nii ma oma elu esimese auto Škodaga seedermändi kõmatasingi. Peaga lõin esiklaasi katki, armatuurlaud kägardus koos esikapotiga mulle sülle, sest vanadel Škodillacidel oli mootor mäletatavasti taga nagu Zapikatel. Tagaistmelt lendu läinud plika-nati püüdsin vastu käsivart kinni, ronisin tagumisest aknast koos temaga välja ja asusin mööda liivast teed nelja kilomeetrit lähima poeni mõõtma.

Armatuurlaud oli ühte põlve nii sügavalt sisse lõiganud, et luu paistis, sandaalid valgusid verd täis, pea tuikas… Poodniku väljahelistatud kiirabi korjas peale kellegi bikiinides verise-tolmuse-vaevahigise naise koos titega, kellel oli vaid särgike seljas ja taguots paljas puha. Kui sõbrad mu õhtul õmmeldu-seotuna järve äärde tagasi sõidutasid, teatas üks vana purjetajast teadlane karmilt: «Teid on vaja trahvida, noorproua Muru. See seedermänd, millele te sisse sõitsite, on looduskaitse all!» Armas aeg, ta mõtles seda täitsa tõsiselt, samal ajal kui mina nutsin kummuli oma kortsuvolditud autokääbiku kohal…

Oo halvavat enesehaletsust! Mis on pärast neljanda lapse sündi krooniliseks muutunud ses suunas, et me ei tee Haraldiga enam mitte midagi koos. Temal on purjetamine, ujumine ja Kaitseliit. Minul hobused ja töösõidud. Meid ühendavad lapsed, majapidamised ja rahamure. Koos reisimaski käisime viimati nii ammu, et reisi tulemus hakkab kaheaastaseks saama ja kühveldab liiva ja tuhka siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Ja seda kohta, kus reisitulemus sigitatud sai, pole ka enam olemas – maavärinajärgne tsunami pühkis üle nii Phuketi kui Phi-Phi saarest. Otse loomulikult sellises suunas, et Maa peal pole enam olemas ei Patongi randa ega muinasjutulist, ent moslemjalt jormi Phi-Phid. Paarsada tuhat inimest sai samuti otsa, sest erinevalt vaistukuulelikest loomadest ei taibanud nemad tsunami eest plagama panna. Nüüd lapivad Eesti kui NATO ja euroliidu liikme arstid seal katki läinud inimesi, kes oma õnnetuseks koos teistega otsa ei saanud – sest teadvusele tulles avastasid tragöödiast läbi käinud, et nad ei tahtnud tegelikult sugugi ellu jääda. Mälestustega, koletute kaotustega, kahe kraadi võrra paigast nihkunud Maa magnetteljega. Järgmiste tsunamide ohuga. Võeh.

Koos sõpradega tookord Taisse sõites polnud mul tegelikult üldsegi viljakas aeg, ent seistes ühel õhtul Lõvi tähtkujust sadavate leoniidide meteoriidivihma all, teadsin järsku, et jäin rasedaks. Et see on poiss, ja tema nimi on Leon, seda teadsin ka kohe. Ja sedasi meie Lõvipoeg sündiski, peas täpselt selline nägu nagu Simbal multifilmis «Lõvikuningas» hetkel, mil vana ahv ta üles tõstab ja teda alamatele esitleb. Kolmnurkne suu ja lontis kõrvad…

Äh, ma ei olnud tema peale järsku üldse enam pahane. Kloppisin Lõvipoja liivast-tuhast puhtaks ja viisin voodisse, sest poistetoa põrand oli pesuveest juba enam-vähem ära kuivanud. Palusin härdalt, et ta voodist välja ei roniks, vaid kena pika lõunauinaku teeks… Ja siis maandusid külalapsed majaseina taha batuudile hüppama.

Üle küla hakkasid kaikuma erineva kõrguse ja meelelaadiga hääled. Väiksemad lapsed kiljusid ja kilkasid. Suuremad pröökasid ja loopisid järjest tühje õllepudeleid ja sigaretipakke batuudi alla. Kehalise kasvatuse õpetajast naabrimees Juss oli alguses kavatsenud selle batuudi Pärnu randa üles panna, aga hakkas siis kartma, et teda peetakse seepeale ebaõiglaselt rikkaks, ning püstitas lustiresti oma maa peale meie laste jaoks.

«Teised külalapsed võivad siis hüppama tulla, kui sina lubad,» teatas Juss pärast seda, kui oli minu murumunadele esmased võtted kätte õpetanud – oma radikuliitilise selja nikastamise hinnaga.

Kena küll, aga sel juhul pidanuksin ma alalise Kerberosena väraval rinnutama ja naabrilastele käske-keelde-eeskirju dikteerima. Talusin noorrahva voorimist ja käisin igal õhtul ja hommikul taarat ja muud soga korjamas, sest ma ei saa sodises ümbruses olla ega mõelda.

Nüüd nõudsin Leoni unerahu huvides, et pubekad sosinal hüppaksid. Kümme minutit hüppasid ka, aga siis läks jälle jauramiseks, Leon ärkas üles, mina tahtsin just sõtta tormata – kui käis kärr! trahh! tümps! ja batuudi kummine kate rebenes liigse koormuse all neljaks tükiks.

Ma olen kuri inimene. Sest mul oli selle üle hea meel. Las siplevad batuudiräbalate all oma taara vahel! Mis siis, et nüüd ei saa ka meie lapsed hüpata – äkki lööksidki ennast vastu ääri ära. Jussist oli kahju, aga tegelikult polnudki seda heast tahtest siia sätitud segadusetekitajat üldse vaja, voh.

Tema ehituspoistel oli hoopis sauna vaja. Põgusa vaikuse lõpetas Julia raevukas haukumine – ta on üsna eba-bernhardiinjalt agressiivne ja kompromissitu valvur, kes iseäranis veendunult just meesterahvaste ees tee suleb. Mis koeral üle jääb, kui perenaine ise seda ei tee! Perenaine nõustus poistega tüdinult, et mehed, kelle kõik riided said puhtaks pestud ja kellel peremehe juures mingeid pesemisvõimalusi pole, peavad tõesti sauna saama. Ainult et – kuur, kurat, asub seal, tassige puud ja kütke saunaahi ära, mis, kurat, on seal, ja peske ise oma sabad ja seljad puhtaks – ning jokk!

Kuni naabrisägad tassisid ja kütsid, läksin mina majapidamisega tülli. Hästi tüüpilisel kombel. Mida rookimistüdinum sa oled ja mida tungivamalt sa selle lapiralli lõppemist igatsed, seda kobamaks muutuvad käed ja seda suuremaid kärusid hakkab majavaim selle rabistamise ja soperdamise peale keerama. Niidirullid veeresid töntsiks nühitud sõrmede käpardlusest ürgraske kirjutuslaua taha, nii et nende kättesaamiseks tuli tonnine puitkobakas seinast eemale kangutada ja ämblikuvõrkude labürinti sattuda, seda likvideerida, niidirulle kasida… Samal ajal lendas aken tuuletõmbest pärani ja aknalaual olnud tass kukkus põrandale kildudeks. Köögikapi kasimine lõppes niitnuudlite kosega, mis laotus üle kõigi riiulite ja kandus sealt edasi ka nõuderiiulisse ja köögipõrandale. Just samal hetkel helises mobiiltelefon. Leidsin ta mõningase sahmerdamise järel pliidi pealt kartulipange ja koeratoidu keetmise paja vahelt üles.

Võõras number. Kesse? Keset suve ei paku keegi nagunii mingit tööd, sest maailm seisab juulis paigal. Ega praegu ühtki artiklitellimust vastu ei võtaks ka. Vabakutselisele ajakirjanikule ei tehta iialgi nii kiiresti ja kõvasti tasuvat tööpakkumist, et paigutaks selle niigi mu teadvuse ukse taga rivis seisvatest artiklitest ettepoole. Pigem kiirustab keegi juba tellitud kirjatöid tagant. Tänan, ma ei taha seda praegu kuulata ega virilalt tolmust naeratust naeratades lubada, et homme saab.

Keegi tahab külla tulla? See võimalus oli kõige tõenäolisem. Eelmisel suvel, mis oli siin Mereveere külas mu esimene tõeline – üle-eelmisel olin ju esmalt raskelt rase ja siis vastsündinuga, ning ehitusmehed alles tegid räämas saraga sadat imet – , sattusin tasuta motellipidajana tõelisele konveierile. Kõik mu tuttavad nii Eestist, Euroopast kui Ameerikast otsustasid, et kui nad juba Pärnus on, siis miks mitte ööseks minu juurde tulla. Kaks hektarit ranna karjamaad mahutab ju lõpmatuseni telke, perenaine tasane teeb kindlasti õhtusöögi ja kütab sauna. Tegi. Küttis. Õhtust õhtusse küttis terve järgmise talve pliidi- ja ahjupuud kõik saunaahjus ligimeste rõõmuks ja leiliks ära. Istus poole ööni seltskonnas ja keetis juba paari tunni pärast pohmelliga võideldes hommikuputru. Juba teades, et pärast lõunat maabub järgmine ešelon. Ei, seda suve ma niimoodi veeta ei kavatsenud.

Üks eksministrist sõber, kes ostis oma maakodu alles tänavu, kurtis sama fenomeni. Eri astme sõbrad-sugulased aina saabuvad, saabuvad ja veel kord saabuvad vaatama tema sulnist villaveskit, mis asub Sangaste taga Väikse Emajõe keskel saarekesel: «Igaühele peab näitama, kuidas veski töötab, kuhu tulevad elutoad, kuhu ehitan sauna, mis tehtud, mis teoksil. Kogu see jutt tuleks tegelikult linti rääkida ja järjekordsetele uudistajatele ette mängida, muidu kipun hulluks minema.»

Eksministriga on sama jama, mis minuga: kui ükski linnasaks ei saabu parasjagu maale sinu soetatud romantiliste mõnude allika juurde, trambivad pärale kohalikud külamehed. Lauaviin taskus turris ja sõbrakäsi pikalt ees – ja pärast maas. Käsi, ma mõtlen. Riputa või see dõunt-distööb-silt värava külge. Või ära vasta telefonile.

Kui telefon mõne aja pärast uuesti helises, oletasin, et äkki tahab keegi hoopis mind ennast külla kutsuda. Kuna ma sõidan nagunii keskmiselt viis tuhat kilomeetrit kuus mööda isamaa’n’teid maha, peetakse enesestmõistetavaks, et pakin esimese vile peale oma rändtsirkuse autosse ja annan lapatsit. Aga ega ikka ei anna küll. Diislit on vähe. Sel lihtsal põhjusel, et pappi pole. Pole sellepärast, et veetsin juunikuu Sven Kelguga Brasiilias tema «telesaateid» tehes. Töötasuks seesama Brasiilia-sõit, mis maksis oletatavasti ligi nelikümmend tuhhi per kärss. Oma mehe käest elamisraha küsida ei luba uhkus mul niikuinii, ammugi mitte siis, kui ma kolm nädalat lihtsalt ära olen olnud ja temal ta vanemate abiga lastekarja küüsis olen lasknud olla. Seda enam, et praegu ei saaks ma teda kusagilt järjekordselt purjeregatilt kättegi – ja tema sealt vetevallast pangaülekannet teha samuti mitte. Nii et kuhugi külla ma niikuinii ei sõida ja järelikult telefonile ei vasta.

Istusin majatrepile ja süütasin sigareti, mis õigupoolest oli antud hetkel kah minu jaoks üle jõu käiv väljaminek. Või suitsu kujul sisse tulek, kuidapidi just võtta.

Miks mul kunagi raha ei ole, kuigi ma kirjutan vahet pidamata? Kui mitte raamatuid, siis artikleid. Kui mitte artikleid, siis näidendeid. Esiteks virelen papildasa sestap, et mu enesenimeline osaühing Muru Mari kannab ise kõik tootmiskulud.

Diislit pean eelkõige silmas. Telefoniarveid, filme-ilmutamisi mõistagi ka. Teiseks sellepärast, et teistel loovisiksustel on kena boheemlik komme tellida kolleegidelt asju, mida nad pärast ei kasuta. Helilooja Kauman tellis paar aastat tagasi poppooperi libreto, kirjutas Kaljuste koori jaoks ooperi valmiski – ja siis kadus Taani või kuhugi end teostama ja kasvas selle käigus meie ühistööst nii välja, et sahtel näib olevat selle käsikirja järel lõplikult sulgunud.

Lavastaja Lepik palus, et kirjutaksin ühest oma romaanist näidenduse. Sõitsin Gotlandile kirjanike pansionaati ja kirjutasin… oma rõõmuks. Sest Lepik kaebas, et olen kirjutanud filmistsenaariumi, mis eeldab laval teostatavana võimatuid suuri plaane. ETV produtsendil Kordemetsal olnuksid nood suured plaanid küll volilt käes, aga ehkki Kordemetsale läks lugu kangesti hästi peale, ei läinud avalik-õigusliku tele puistamine piisavalt ladusalt, et loodetud telelavastamiseks oleks läinud. Sahtlis, sunnik.

Oma juubelit pidades ei kõhelnud näitleja Aarma monoetendust tellimast. Valmis stoorit nimetas ta tunnustavalt vedruga looks – ega leidnud selle jaoks lavastajat. Piirdus piduliku lauluõhtuga. Sahtlis seegi taies.

Et Priimägi pole Patrick Züskindi «Parfüümi» dramatiseeringu lavastamisega kuhu kuradissegi jõudnud, mind enam ei üllata. Priimägi teeb Goethest doktoritööd ja ehkki VAT-lava Rahvusraamatukogu keldris on tema jaoks valla, teavad üksnes muusad, mil superintendant jälle teatrilainele kroolib.

Tädipoeg Fredi tassis näidendit Eesti tüüpilisest 60. aastate heliloojast, kes ajuti armununa juhtumisi paar geniaalset lugu kirjutab, nagu kass poegi ühest teatrist teise. «Lembitu tänava Lembit» peaks olema Fredi kultusbändi Hiiumaa sätungitega igihaljaid laule tulvil nukker komöödia – kui vaid Fredi ei loobuks, olles esimestest äraütlemistest kuraasi kaotanud. Mulle meeldib tema idee reanimeerida Oidi-Naissoo-Podelski parimad palad ja ühtlasi paisata püünele nii mõnigi vaimustav sõnum. Enda kirjutatud näidend meeldib ka. Üldse ei ütle, et tegin voh meelega saasta valmis. Aga Linnateatril on oma Tätte-lood, Pärnus lavastas Neeme Kuningas muusikaliniši täiteks loo «Suudle mind, Kate!» ning mööda Nukuteatreid-Vanemuiseid tallamiseks peaks vähemalt ühel meist, minul või Fredil, olema aega, soodumust ja vastavasuunalist kuraasi. Kummalgi ei tundu olevat ühtki neist.

Hoopis ahelad on. Üdini hästi tean, kui painavaid energeetilisi ahelaid sellised soikumised-lükkumised tekitavad. Uusi kirjatöid alustades näen neid tolmuvaid faile ja jooksen väest tühjaks. Tööde lahenemine, avaldumine või lavastumine vallandab vabanemise, mis on mõneti isegi sünnitusega võrreldav. Vahe vaid selles, et järgneb võõrandumine emaduse asemel. Lõplik punkt viib mu lõpetatud tööst välja järgmisse eluetappi ja hiljem seda lugedes imestan siiralt, et mina selle tegin. Või Tema Ise läbi minu kui tööriista.

Mina ise kui Kõigevägevama ülesande täitja, takerdusin nüüd ruudulist särki pidi kärinal ukse käepideme taha ja otsustasin, et on aeg pelmeenid keema panna, sest lisaks näljastele lastele nõudis laadimist ka mu enese lapp-mopp-tehnikas tühjaks trööbeldatud maine kest.

Jälle helistati. Visa vend, pole midagi öelda. Järelikult jääbki käiama, parem vastata ja igasuguste pakkumiste peale kindel ja lõplik EI öelda. Ütlemata meeldiva tämbriga mees teatas, et tema on Lembit. Mitte Lembitu tänava, vaid telefirma Torbik oma. Ahaa, see kutt, kelle professorist isast ma loo kirjutasin, kui see Ameerikast stažeerimast tagasi jõudis ja Lembit alles keskkoolis õppis. Tema emast skribasin siis, kui too avas oma kunstipoe-galerii ja Lembit oli ülikooli lõpetamas. Toimib Torbikus, mis toodab telesaateid kõigi meie kohalike telejaamade jaoks. Sellise laiendatud visiitkaardi jõudsin tema tutvustuslause jooksul läbi pea vihistada.

Ega ma ikka ei öelnud küll Lembitule, et ta valel hetkel helistab, ehkki ühes käes oli mul pott, teises pelmeenid ning telefon kõrva ja õla vahele kiilutud. Oleks öelnud, poleks ju kuulnud järgmist küsimust: »Kas sa saaksid paari nädala pärast mõneks nädalaks Salamandriasse sõita. Džunglisse…»

Kuskohas on Salamandria?

Mis tähtsust, kas ta on rohkem Tai või Vietnami kandis – Lembit polnud veel lauset lõpetanud, kui Mereveere kodumasin, naine nagu orkester, oli tegelikult juba otsustanud. Ja juba otsustanult tahtis see moor, kes oli ju ometi mais kavatsenud selle suve vaikselt kodus veeta ja siis seepeale Brasiiliasse lennanud –, kindlaks teha, kui oluline ta uue sarja «Džunglivangid» produtsentidele ikkagi on. Hoobilt tekkinud minekuhasart oleks võinud mind vabalt kohe homme Tallinnasse lepingut alla kirjutama käratada – paaki diislist tilgatumaks väänama –, aga sundisin ennast käituma endale absoluutselt vastupidise šniti järgi kel-janu-sel-jalad. Ja õige ka, sest esiteks oleksin pidanud Leoni kas lapsepõlvesõbrantsi ema, Haraldi kirjastuse büroojuhataja ämma või näitleja Siimu naise juurde hoiule viima või Tallinnasse kaasa võtma. Mis olnuks igasuviste teetööde ja lõputute tolmu-tigu-lõikude juures jubetu kolgata. Teiseks polnud mul erakorraliseks väljasõiduks teatavasti finantsi ju ka ja… Lembit oli kohe esimese vihje peale tulemas.

Uuestisündinud usk, et ma olen siiski midagi enamat kui universaalne majapidamismasin, laste hoolimatuse märklaud ja arvuti külge aheldatud tööhoolik, kihutas mu lastega merre sirutuvale neemele luigepesi vaatama, mitte koos ristsõnadega voodisse varisema. Ma pole küll miskinegi staar, vaid viit koormat vedav tööloom, kes prantsatab aeg-ajalt oma naiivse sirgjoonelisuse tõttu skandaalidesse ja on ennast meedilistel esikülgedel nähes lapsikult ehmunud. Staar või kedagist! Aga džungel! Salamandria! Iial ei teeniks ma ise endale nii kauget ja eksootilist reisi. Omal käel ei pääseks ma seal ilmselt turismiradadest kaugemalegi. Ning tõsiasi, et juulikuule, mille mees omaette maha purjetab, järgneb august, mil me juba jälle koos ei ole, näis ses kontekstis ausalt öeldes pisiasi.

«Kallis, ma hakkan ennast kordama, aga ma sõidan kahe nädala pärast teisele poole maakera,» ütlesin hilisõhtul telefonitsi head ööd soovivale mehele muretult.

«Jälle mõnda Brasiiliasse või?» küsis ta nii rahulikult, nagu saab naise järjekordsesse deserteerumisse pererüpest suhtuda vaid mees, kelle jaoks hetkel on purjekad ja sadamad, tuuled ja madalikud, karikad ja medalid ainus tähtis asi maailmas.

«Ei, Salamandriasse. Umbes nagu Robinsoniks, ainult et teiste mängureeglite ja džungliseaduste vangide nime all.»

«Ahah. Siis sa ei tule vist minu sünnipäevale.»

«Oi…»

«Ega sa poleks nagunii viitsinud sel päeval koos lastega Haapsallu sõita, kus Muhu väina regatt just mu sünnipäeval lõpeb.»

«Oleksin ikka!»

«Ei oleks, sest samal õhtul on Pärnus Hiiumaa-pundi kontsert.»

«Ahsoo…»

«Kas jätad nüüd Salamandriasse minemata, et lõpuks ometi vana head Fredit laulmas kuulda?»

«Noh… äh…» mökitasin sõnu otsides. «Elagu džungel, mis päästab mind armastatud meeste vahel valimisest!»