Читать книгу Džungliseaduste vangid - Kati Murutar - Страница 7

Miski ei päästnud mind paratamatusest kõigil järgnevatel džunglissesõiduni jäävatel päevadel Mereveere teel asuva Tehvandi küla vahet voorida. Seal elab vana eru-kalur Aadu, kellega ma tutvusin paari aasta eest poe juures, meie küla ainsas avalikus asutuses pärast seda, kui rahvamaja suleti ja teine pood pankrotti läks, sest et mede Pilvi osutus paremaks poodnikuks.

Napsisena üliväga nutuliseks muutuv Aadu rääkis eelmisel suvel, et tema noor hundikoer jooksis otse ta kaisust tee peale auto alla ja sai õnnetumalt otsa. Minu süda kippus kaastundest kärisema ja ma ostsin vanale õrnahingelisele punapeale Tartust turuväravast pudeliharja moodi kollase kutsika, kellele panin nimeks Sipsik.

Mullusel suvel kippusingi olema üleüldine koerte ümberpaigutaja ajas ja ruumis. Samal ajal kui Pärnumaa papi sai peni Tartust, viisin pisut vanema musta krantsi Musi Häädemeestelt Tartumaale talumehele, kelle toakoer vähki suri ja kes ei tahtnud sellepärast lausa titeeas kutsikat, et nii tema kui ta Rannu vallavalitsuses töötav emand on pikki päevi tööposti otsas. Praeguseks üdini ära hellitatud Musil poleks saanud paremini minnagi kui nüüd.

Ja loomulikult kurtis üks noor õpetajanna mulle selle seeria täienduseks Pärnu boheemlaste söögikohas Veerev, et üks tema sugulane võttis endale bull-mastifi, aga läks mõistagi välismaale tööle ning megaheast valvurist lastelemb konutab nüüd ta ema juures õnnetult ketis. Lasin Bemari enda juurde tuua, mis muud. Sitke ja lihaseline, kortsulise näo ja lõbusate kõrvadega peni võttis otsemaid mu lapsed ja majapidamise oma jäägitu kaitse alla ja toona pooleaastase Julia oma südamedaamiks. Paraku ei olnud Harald ühelgi juhul nõus, et selline sõjakas tegelane meile jääb, ning ma kinkisin ta meie laste ristiemale. Teatud määral ristiks, mis parata. Sellepärast, et mastiff kaitseb nüüd tema poegi kalahuviliste eest, kes naabermajas elava Sisevete kaluri juures kalu nõudmas käivad, ning ajab vastupandamatu instinkti tiivul mu sõbrantsi hobuseid taga – ta on ju härjavõitluseks aretatud. Kui härgi pole võtta, käivad hopsid kah.

Sel kevadel keskendusin kasside elu korraldamisele. Tõin koju Juliaga täpselt samal päeval aasta hiljem sündinud kollase kassipoja, kelle üks õde oli mul tingimata vaja Tallinnasse ühele vanatüdrukule viia, teine õde Audru randa sõprade majapidamisse parkida ja vend meie ristilastele kinkida. Kuna ristilaste isa on jahimees Ralf – ikka toosama kuulsusrikas rebasekütt – ja peab laikat, läks selle viimasega küll haledasti.

Samas saime just tänu sellele, et kõik Romeo õed-vennad kordamööda mõne päeva kaupa meie juures parkisid, teada, et väike kollane kass ja suur kollane koer on omavahel justkui kokku loodud. Napilt Julia koonu suurune Romeo tõstis teda nähes saba rõõmsalt selga ja kõndis usaldavalt vastu hiiglasele, kelle hingamispuhin ähvardas ta pikali niita. Samas keeldus hiljem laika roaks saanud vend Julia juuresolekul kardinapuu pealt alla tulemast, üks õde Säde pritsis tuld-tõrva ja oleks end Julia eest pliidile hüpates peaaegu kanasupi sees ära keetnud ning Carmen-kass leiutas igal meie juures pansioneeritud päeval uue koha, kust oli koeral võimatu teda kätte saada ja meil üleski leida. Aga mu mehel on üha süvenev, praegu veel keskmise raskusastmega foobia: kui ma kusagilt, kus peetakse loomi, koju jõuan, piilub Harald umbusklikult autosse – kes täna toodi ja kellele ta viiakse…

Sipsiku peremees Aadu õõtsus-põntsus eile naabrimehe mootorratta külgkorvis Kavarust Mereveere poodi ja otsustas mind vaatama tulla, sest et pärast Brasiiliaseiklust polnud ma tema juurde Sipsikut silitama jõudnud. Mootorratas keerati sadama juurest majaka poole alla vale teed pidi. Nimelt tuleb mu majakese juurde sadama juurest kaks teed – ülemist pidi, mis majaka juurde viib, sõidavad naabrimehed Rinaldo ja Pinocchio. Maaomandi tülide pärast mõlemaga kroonilises, aeg-ajalt ägenevas tülis olev Juss Püss ei talunud nendega ühist teed mööda sõitmist ja lasi otse selle kõrvale oma tee teha. Sai ka minu peale tigedaks, kui teerajamisest tekkinud vallist end läbi kaevasin ja ikkagi ülemist teed pidi sõitsin, sest talvel oli uus tee nii sisse sõitmata, et jäin seal autoga sildadeni kinni. Nüüdseks on valli kaevatud läbikäik hakanud kinni valguma-kasvama, sest heanaaberlike suhete nimel sõidan mõistagi püüdlikult Jussi teed kaudu. Vastasel juhul lubas morn mees mul üldse üle oma maa sõitmise ära keelata ja sel juhul peaksin rajama veel kolmandagi paralleelse tee… Oi!

Aga Tehvandi-mehed ei teadnud seda keerulist skeemi ja süsteemi, pugesid oma külgkorviga motikaga valli vahelt läbi ja käisid kummuli. Täpselt nagu mede küla noor kalamees Normangi, kes tuli räimepüügi teenistuse eest ostetud tsiklit näitama samuti seda Jussi-neetud rada pidi ja mürinal külili käis.

Noore eluvennaga ei juhtunud muud, kui et uhke hoovisõit läks peesse. Vana merehunt jäi aga jalga pidi külgkorvi alla ja see lõhkus tema labajala ära. Joomajohmane ja esmase valu vapustusest tuim, seisis ta harkisjalu mu maja ees ning tema semu ei mõistnud temaga miskit peale hakata. Vee viisin kausiga Aadu juurde, ei kõnnitanud Aadut majja jalga kasima sestap, et esiteks… jah, ma olen pirts ja halb, aga ma ei tahtnud tema vere rada oma hooviteele ega kööki laste jalge alla. Teiseks oleks Julia lepitamisega tükk tegu olnud. Kui Haraldit pole läheduses, ei lase ta kedagi väravast sisse. Rinnutab möirates värava peal – ja tal on õigus. Olid ju tema esivanemadki eelkõige Alpi munkade kaitsjad ja alles siis said lisaõpetuse tiivul legendaarseks kui inimeste päästjad lumelaviinide alt. Loomulikult kuulab kaisuhellikuna kasvanud volask väga hästi sõna, aga milleks kogu seda segadust tekitada.

Pesin papi papu ära ja sidusin sealsamas värava taga Leoni esimeste elukuude aegse marlimähkmega kinni ja saatsin ta koju, endal süda muret täis – kui haav, mis kõõlusteni sügav, mädanema läheb ja vana haiglasse pistetakse, on Sipsikuga kääks. Elatanud napsivennal käiakse külas vaid siis, kui tema juurde saab punkri moodustada ning kurjade ilmade ja naiste eest varjul viina visata. Koerakest hooldama ei lähe keegi. Teist emast peni oma hiiglase kõrvale võtta ei saaks ma ka siis, kui ei valmistuks Salamandriasse sõitma. Niisiis…

Niisiis tänasin taevast, kes saatis paari tunni pärast Mereveerde naabrimehe Jussi koos tema lastearstist kaasaga. Ingel sõitis koos minuga Tehvandisse, vaatas haava üle ja leidis minu suureks kergenduseks, et luud-kondid on terved ja kuna kudedest oli tõhus tükk välja lõikunud, polnud seda võimalik ka õmmelda. Nii et Ingel, kes harva siin käib, varustas mind sidemete, puhastus- ja praavitusvahenditega ja soovis mulle jõudu igapäevaseks sidumisretkeks.

Juba teine kord sel suvel, mil olen pidanud tänulik olema selle eest, et Ingel on arst. Esimene kord oli mõne päeva eest, kui Leon õigustas täiega määratlust, mille on sõnastanud legendaarne lastekirjanik Ellen Niit temavanuste jumbude kohta: esimene enesetapu iga. Pojakene kasutas minu postkasti juures käimist selleks, et ronida kirjutuslauale, teha lahti mu portfelli klõpsud-lukud, võtta kõige sisemisest sahtlist mu südame rütmi reguleerivad tabletid ning neist kaks nahka pista. Eetatsisiinid on väikesed kollased magusa glasuuriga pilullid, nii et nende klõnksimine käinuks ladusalt veel arvukamalt, kui ma siiski veel suhteliselt õigel ajal tuppa poleks naasnud. Häirekeskusest soovitati hoobilt Pärnu haiglasse sõita ning kui ma kohale jõudes Jussi naise Ingli valvest leidsin, oli tunne, nagu oleks hea haldja selja taha pääsenud. Poja ülikiire pulss läks üllatavalt ruttu tagasi normi ja vererõhk langes pilvepiirilt mõistlikesse raamidesse.

Kähku ja kahjutult toibunud tibulinnuga koju sõites oli mul ikkagi väga ja väga paha tunne. Mõtlesin välja sedasorti kujutluskolli, et Leon tahtis alateadlikult end tappa selleks, et mul kogu lastekarja juures ka temaga kogu aeg nii palju jama ei oleks. Selge, et see idee oli jura, aga väga valus ja õudne ikkagi. Ka selle nonsenslust adudes.

Täna keetsin lõunasööki nii palju, et jätkus ka Jussi kolmele töölisnoorele. Poistele provianti viies sattusin Jussi enese peale, kes urises pooliti südamlikult, pooliti pahuralt: «Minu naine päästab siin sinu lapsi ja vanamehi, aga sina kirjutasid minu oma eelmisse raamatusse!»

Juba jälle! Ikka veel otsitakse mu romaanidest prototüüpe ja tõestisündinud lugusid, selle asemel et leida sõnumit, kujundeid ja värvikaid koondkaraktereid. Selge, et kirjaniku elus muutub kõik nähtu ja kogetu järgmiste teoste aineseks. Ent see pole ometi nii üks-ühetine nagu ajakirjanduse puhul. Tegelased segunevad ja põimuvad, paiknevad ajas ja ruumis ümber ning laenavad üksteiselt ja üksteisele oma seiklusi ja seoseid. Loomulikult on ühe mu romaani Muky paljuski mu kalli ja muhedalt konfliktse naabrimehega sarnane. Ent temasse on segatud ka paiksest mustlasest kalamees Pavelit ja veel mitut siitkandi meest. Nii et kõik see Mereveere ja Audru rand otsigu rõõmsasti ennast mu kaanetatud lugudest. Ja otsigu pigem lootuse kui hirmuga. Mis siis, et juuditarist kirjanik Alison Lyrie, kes minuga sama lineaarselt tüüpe ja toimunut otse elust kirjandusse kannab, väidab: kirjanikku ümbritseb mürgiaur, tema tähelepanelikku seltskonda tuleb alati karta ja valmis olla selleks, et kõik talle usaldatu muutub ilukirjanduseks.

Ma ise muutusin järgmisel hetkel jooksvaks. Pino, meie teine naabrimees, keda lastega hellitavalt Pinocchioks kutsume, helistas ja kurtis, et tal on kohe abi vaja, mingu ma ruttu. Oli kord nii, et ma pesin aias oma auto puhtaks, jätsin uksed pärani, et salong kuivaks ning läksin tolmuimejat ja ämbrit ära viima. Kui tagasi jõudsin, lamas meremudane Julia niiskel tagaistmel ja emake-hellake röögatas täiest kõrist: «Käi välja!»

Möire oli nii meeleheitlik, et Pinocchio kihutas – oh nalja, sadat meetrit autoga läbides! – mind päästma, sest arvas, et mind vägistatakse. Mõistagi kasutasin seda koomuskit romaanis, sest minuga lihtsalt juhtub kogu aeg oluliselt rohkem kui ükski fantasöör oma kirjutiste pingestamiseks ealeski suudaks välja mõelda.

Nüüd siis hingeldades omakorda Pinocchiole appi kablutades vajusin üsna nõutuks, kui avastasin, et üleaedsest kingamüüja hädaolukord seisnes selles, et talle oli külla tulnud tema linna-üleaedne Marcel. Naabrimehed ei saanud teineteise lõbustamisega toime ja õlled ei tahtnud naisterahva seltsita libiseda. Oodates Tallinnast saabuvat Torbiku produtsenti, poleks ma nagunii silpigi teksti toota suutnud, nii et istusin taltsalt Pinocchio askeetliku onnikese pedantselt puhtale trepile ja lasin sõprade seltskonnal endale meeldida.

Marceliga sõbrunemise algus oli kõike muud kui meeldiv. Tungisin tema tollasele territooriumile ehk siis metallifirma Levadia Pärnu esindusse… kerjama. Asutasin oma, siis veel Pärnu eeslinnas Raekülas asunud majja hooviteatri. Kuus nimekat näitlejat mängisid seal minu kirjutatud muinasjuttu, mida ehtisid Maian Anna laulud ja mille lavastas koolivend Vati Toiks. Aare elab nüüdseks ratastoolis, sest tegi läbi kaasasündinult apsulise aordi lõhkemise ning pikale veninud elupäästmisoperatsiooni ajal sai tema seljaaju hapnikuvaegusest kahjustada. Etenduse proovide ajal tutvus näitlejanna Heli teise Aarega, Laanemetsaga, ning puhkes nende Sajandi Armastuslugu. Laanekas on nüüdseks läinud, sest ei kannatanud enne Helit Pärnust Tallinnasse kolides ilma temata elamist välja. Praegu elab Tartust väljunud Heli Tallinnas üksi… Iga inimese elu on kui romaan. Kellel krimka, kellel koomiks, kellel bestseller, kellel üksnes arveraamat.

Minu oma kiskuski sel viie aasta tagusel suvel just selleks viimaseks. Olin igale näitlejale utopistlikult ja naivistlikult lubanud suveteenistuseks kümmet tuhhi. Et piletihindu mitte pärnakatele üle jõu upitada, pidin heasüdamlikke metseene otsima. Üle kaheksa tuhande ma lõppkokkuvõttes kellelegi kokku lunida ei suutnud, endale ei võtnud sentigi ning üksnes Helile tasusin ka puudu jäänu – siis, kui Aarele oli matusteks vaja kirst, rist ja valge särk osta… oh.

Pruunide nööpsilmadega Marcel kinnitas tookord oma ukrainlasest bossi ostetud imposantse büroolaua tagant küll, et tema isiklikult toetaks kindlasti mu teatrit, aga Viktor Levada, raisk, see on ju hoholl ja ei tea eestlaste kultuurilembusest hohalligi. Lubas mu ettevõtmist leivaisale tutvustada, vana pehmeks rääkida – aga kokkuvõttes oli kogu mu saak sest retkest «kõigest» uus sõber ja mõnusalt humoorikad lõunasöögid temaga.

Tõsi jah, mu vanamees lõi selle südamlikult elegantse semu minult õigupoolest küll üle. Purjetajad, sindrid, hoiavad omavahel kokku. Kuidas teisiti see regattideaegsete sadamapauside ja ühislaagrite läbimise puhul ollagi saaks. Kui Haraldi ja tema senise jahi «Kuti» osanikud avastasid, et väike sinine alus kipub neile väikseks jääma, kibeles Marcel talle oma efektset ja sportlikku «Calvadost» müüma. Harald eelistas jõukohasemat «Moret» – tänu sellele kütab Marcel endiselt oma klantsiva iludusega mööda iganädalasi jahtklubivõistlusi ehk kesknädalaringe, Muhu väina, Kihnu ja Watergate’i regatte. Firma on tal nüüd täiesti enda oma ning meie tutvus juba liiga kauane ning tänu ühistele seiklustele ülearu kurioosne, et ma tema käest sponssi manguma läheksin isegi siis, kui ta idee poolest mõnd raamatut või näidendit tugema sobikski.

Sõidutasin Marceli mede Pilvi poodi õlle juurde grillvorste, juustu ja tomatit tooma ning jõudsime naastes just Pinocchio grilli üles panna, et iga hetk saabuvale produtsendile lõunaeine valmistada, kui Raja ragistas jooksuga Jussi põõsaste vahelt teatama, et meie maja ees peatus üks auto.

Jess, Lembit!

Väike valge loppis buss, mis värati ees seisis, ei käinud küll produtsendi immitsaga kokku. Kui ta nüüd just stiilivennaks pole hakanud ja mingit erilist šnitti välja ei kanna. Õue peal selgus, et hoopis kaevu kõrval seisev pargipingi tüüpi iste ei kandnud tulijat. Liiga servale istunud mees oli selle endale kummuli selga keeranud ja ukerdas endamisi itsitades ootamatu koorma alt välja.

«Mis kombed need sul on – iga kord, kui ma tulen, on uksed pärani ja sa ise kuhugi kadunud?» nõudis Minni Nurme ja Aadu Hindi poeg. «Meie pere on siin Jussi majas mitmeid suvesid veetnud. Kui Lihula või Tõstamaa kanti sõidan, põikan alati läbi. Aga sinul on uks ristseliti ja toad tühjad.»

Seletasin, et ju ma siis olin lamisemas Tallinna abilinnapea juures, kellele kuuluv Aabrami talu on näe-see-seal-üle-nõmme. Või mõne kilomeetri kaugusel Kase talus Vlassoviga jututamas – kusjuures ka nemad Ilonaga unustavad meelega uksed lahti ja ööseks autovõtmegi starterisse. Meie meelest on parim kaitse varaste vastu see, kui jätame kahtlustamata, et mingid abstraktsed vargad üldse olemaski on. Siitkandi omad, kes on Jausa emanda köögis omletti söönud ja sauna saanud, ei tule ju ometi teinepäev mu olematuid aardeid kotti ajama.

Kutsusin Pärka endaga kaasa Pinocchio õue peale tagasi, tema poolt vaadates siiski pigem edasi. Leon magas majas oma püha lõunaund ning siis on mõistlik igasugused valjemat sorti hääled eemale pukseerida. Pärka hääl on valjemat sorti sestap, et ta on maamees, kes oli nooruses hipi ja maailmarändur, filmi «Viimne reliikvia» üks kaskadööre, kes ratsutas sellel hobusel, kes sillalt vette kukkus ja mõne kuu pärast sellest saltost häirumata varsakese sünnitas.

Meie sõprus Pärkaga sündis Tartu lastekunstikoolis, kus ma oma laste tundide lõppu oodates koolijuht Enn Tegovaga jututasin. Vedasin sel ajal riigiteles saatesarja ning tutvustasin koos režissöör-operaator Mäiduga kuutkümmet isiksust nende loomulikus keskkonnas, nende kodus ja neile olulistel teemadel vesteldes.

Kuidas teisiti asjalood end seada said, kui et sõitsime Mäiduga Viljandi-taguse Kõpu alt metsade vahele keerava tee äärsesse Kiini külla Kõssa tallu. Rahvas tundis seda pigem küll Minni taluna, sest poetess Nurme lõpetaski oma elutee seal esivanemate mail. Saadet tehes kulgesime läbi ahervaremete vahelt, mis olid olnud talud ja trahterid, koolid ja kirikud. Heldeke, siinsamas Mulgimaa pealinnast viieteistkümne kilomeetri kaugusel!

Ohakapõldude vahel oli kunagi elujõulisest külast järel vaid üks majapidamine, kus vanapoisist vend ja vanatüdrukust õde ootasid sadatkanti lapitud katuse all lõpplahendust üksildasele virelemisele, mis käis käpakil rohimise ja käsitsi kartulivõtu taktis, ilma et kiivas osmikus oleks seltsiks ainsatki looma. Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal, sündisid nendes kadunud põlved…

Mõlema viljatuna hääbunu ootus jõudis järjestikku ja lühikeste vahedega varsti lõppsadamasse ja ka Pärka kolis oma pere sealt, keset maailma asuvast maailma lõpust, linnale lähemale Puhja ja Tartu vahele Kavilda ürgoru kanti. Sellepärast, et oma ühe lapse haiguse tõttu on ta epileptikute lapsevanemate ühenduse eestvedaja ning probleemsel poisil oli võimatu maal koolis käia.

Kõige vigurim trehvung nende arvukate seas, mis tekkisid tänu sellele, et Pärka põikas Viljandi–Tartu vahet vihtudes ikka ka meie Tartu eeslinnas asunud korterisse, juhtus Enn Tegova juubelil. Kunstnikuhärra kinkis mulle oma poolesajastumise puhul teose, mis kujutab endast põrandaplaadile maalitud naisekeha, mis kasvab välja kartulite vahelt mullast ja on üks ütlemata vallatu ja vaimukas leid.

Pärka naine ootas tookord nende neljandat, mina Haraldi kolmandat last ja auto oli mul selleks seisundiks totaalselt sobimatu sport-Honda, mille põhi oli nii madal, et rooli taha istumine võrdus vanni ronimisega ning välja ei pääsenud üldse. Pärka otsustas mu juubeli-saagi, mis kaheukselisse autosse sisse mõistagi ei mahtunud, koju aidata. Pakkisin oma jumitu kere rooli taha, Pärka istus tagaistmele, mõlemad aknad lasime alla, sirutasime vasakud käed aknast välja, tõstsime vastu Prelude’i külge toetatud maali üles ja sõitsimegi mööda lumelögaseid tänavaid ja jäätunud maanteed, põimuvad naisejalad ja kartulikasvud kilbina ees, rool vastu kõhtu surutud, kui käiku oli vaja vahetada.

Lugu sellest, kuidas Pärka tahtis pangalaenu võtta ja näitas pangaeksperdile oma lehmad ette, misjärel spetsialist libastus jäätunud virtsal ja lendas selili sõnnikusse ja laen jäi saamata, sai muide kirjutatud teleseriaali «Õnne». Ja eks Pärka oligi paljuski tänini Kaljujärve kehastatava talumehe prototüüp. Musta Musi-koera talunikust peremehega vaheldumisi.

Viipasin eemalt Rinaldo õhulise suvemaja ja Pinocchio majakestesülemi poole – väike palk-onnike, rookatuse ja varimattidega suveköök, samasuguse tarzanliku varju all suitsuahi, vanasse paati ehitatud külalistetuba – ja kuulutasin harjunult: «See siin on Eesti Salamandria!»

Korraga sain aru, kui fataalne ja prohvetlik oli see väljend, mida pruukisin juba kolmandat suve selle õhuliste ehitiste-koosluste kohta. Ilma et oleksin iialgi Salamandrias käinud. Enesestmõistetava ignorantsusega. Aga missugune siis veel see Salamandria olla võiks?

Lõpuks ometi välja tulnud päike oli Pinocchio kõhu paljaks meelitanud ja ta pidas igati loomulikuks, et keegi halli patsiga häälekas härra tema õue peale veetud reele savist elevandi kõrvale istus. Parasjagu innukalt juukseid kasvatav Marcel istus südamliku nõudlikkusega Pärka ette pedantlikult pügatud murule ja uuris järeleandmatult, kui suur šanss temal oleks hipiks hakata.

Juba viiendas või kuuendas õlles sisalduva informatsiooniga konkureeriv Pärka püüdis selgitada, et ühiskond on nüüd teine, ideaalid muutunud, eluaastad pole ka enam need, lapsed nõuavad oma – ja mis kõik. Vorstikesed särisesid restil, kuni tomateid hakkisin ja ree servale lauakest katsin.

Mees, kes Raja kannul järgmisel hetkel Jussi põõsaste vahelt ilmus, oli seekord siiski Lembit, mitte mõni järgmine vana sõber, kes astus läbi lihtsalt selleks, et küsida, miks mul mullu ja tunamullu uks lukus ei olnud, kui mind ennast kodus polnud.

Teiselt poolt lähenes Rinaldo piraka omletitaldrikuga. Hehee, selline ootamatult ilmnenud toitja-isalikkus sai kärmelt läbi nähtud, kui ta Lembitut ülalt alla mõõtis ja oma ärksasse ajju salvestas, milline näeb välja mees, kes lennutab nimekad tähekesed nii kaugesse paika, et maakaartki kipub enne otsa lõppema, kui see koht päikese all sinna ära mahub.

Rinaldo, kes soovitu endale oli ostnud – sest mis muud see omletitaldrik oli, kui hind võimaluse eest produtsent üle vaadata –, kõndis tagasi oma krundile ja asus muru pügama. Tavaliselt tekitavad kõikjalt kostvad niidukihääled minus kahetisi tundeid – ühest küljest süütunne, et mina sedasi oma rannakarjamaad ei triigi, vaid lasen tal vaba ja karvasena oma elu elada, teisalt pahameel lõputu jõrina ja bensiinihaisu pärast, mis laiutab kõikjal ülemäära kultuuristatud maastike kohal. Sisevete ääres konkureerib see skuutrite jõuramisega ka veel.

Täna ei läinud miskid eestimaised niidukid mulle kriipsugi korda, olin Pinocchiole ja Marcelile tänulik, et nad Pärka endaga kaasa eemale kutsusid ja keskendunult grillsütt segasid ja vorstikesi keerasid, kuni meie Lembituga end läbi lühikese ja järsult kogu mu isikut ära andva ingliskeelse lepingu kaevasime. Mis seal salata, toimis sama, mis varasematel lepindamistel – mind ei huvitanud eriti ükski peensus, millega olin juba ette leppinud, et aga vaid soovitud värk kätte saada. Oli see siis pangalaen, Jausa talu või mõni töö.

Antud juhul oli põhiline, et ühtviisi üüratu trahv tabab nii siis, kui ma end 1. augustil 2004 Tallinna lennujaama ei vea, kui ka siis, kui räägin kellelegi seda, mida ma tean. Kesse ikka enne teadmisväärse toimuma hakkamist ette teab, kui haige ja inimõiguste vastane võib olla tähtajatu rääkimiskeeld – eriti kui lubatu piire ise täpselt ei tea ning produktsioonifirma huvid, mida võiks kahjustada, on määratlematud-tundmatud. Juba lepingule alla kirjutamise hetkel ei tohtinud ma teada sedagi, mida Lembit samal hetkel ütles: «Lisaks sinule sõidavad Mary Haab, Agu Haava, Bibi ja Ludwig.»

Vanajumal oli nii lahke, et lasi Manijast puhuval tuulel üht-teist sellest ülisalastatud listist vorstigrillijateni kanduda vähemasti Bibi nime ning reliikvia-filmis ratsutanud Hint Aadu poeg hõikas: «Tervitage Bibit minu poolt!»

Kes Bibi tegelikult on? Seda küsisin ei-kelleltki siis, kui Marcel ja Pärka olid kumbki oma naiste-laste juurde sõitnud, Pinocchio oli lamamistoolis päikesele andunud, Lembit oli pärast hiina suitsutatud tee joomist tagasi Tallinnasse suundunud ja Raja koos uutele tegudele ärganud Leoniga sõbranna Stella juurde mängima vuhanud ehk siis väikevenna hoidmise vastutust Rinaldo naisega jagama läinud.

Kallista-mind-natuke-see-ka-mõni-patt oli kõik, mida teadsin vanema põlvkonna näitlejannast, kelle oletatavatest rollidest enamik olid tehtud Eestist nii kaugel Venemaa avarustes, et neist siia suurt midagi ei jõudnud.

Järsku saabunud õndsas vaikuses meenutasin tühjal pilgul aknast välja merele vahtides, mida ma neist kellestki üldse teadsin. Ludwig… Laul Põhjanaelast meeldis mulle. Tema Valgre-interpretatsioonid ärritasid süldilikkusega. Reliikvia-laulude kohal aga lasus Peeter Tooma esituste ületamatu vari, nii et… See, et ta pani laulule «Kui on meri hülgehall», mida laulis filmis «Siin me oleme!» minu isapoolne väikevend viie-kuueaastasena, maitsetult pumpava sündi-tümaka taha, oli mulle igas mõttes täiesti talumatu. Aga silmavaade tundus tal olevat soe ja naeratus südamlik. See, et Ludwigi musklipaisutamise üle ilguti ja teda ülemäära endast vaimustuvaks edvikuks sõimati, oli mu meelest ebaõiglane – artist ja isane loom peavadki edevad olema. Muidu ei saa ei pappi ega keppi.

Agu hingeldava-vibreeriva tenori Agu üle tavatsevad sõbralikult ilkuda nii vennad Johansonid, kes ise ka laulda oskavad, kui ka need, kes kõigi ja kõige kohta otsustavalt lammutava sõna võtavad ja kes ei oska ei laulda ega ka midagi muud. Mitmekülgselt andetutele hävitajatele vastupidiselt olin Agu esinemisi vaadateskuulates alati sümpaatiat tundnud. Tema sooja aristokraatlikkuse tõttu vist.

Mary. Ka teda – nagu Agugi – polnud ma silmast silma kohanud. Eemalt oli kostnud õrn, aga suur hääl. Armsad joodeldused. Oma Malviina-moodi kolmnurkse lõua ja plikalike breketitega paistis ta tunduvalt huvitavam ja ilusam kui laulud, mida talle seni laulda on antud. Minu meelest.

Ja mis asi siinkohal õieti oli see va minu meel? Mis meel, kus meel, kui ma inimesi endid üldse ei tundnudki? Ka Bibiga olime kohtunud vaid korra ühes minu juhitud telesaates, kus ta pidi andma hinnangu tänaste blondide kaunitaride kohta, ning korra ajakirja Tsükkel stuudios uusaastanumbri jaoks pilte tehes, kui ta ei pidanud millekski eriliseks, et lasin oma alasti ihu juuksejuurtest varbaotsteni kuldseks võõbata – hoiatas hoopis kunstripsmete eest, mis olid talle kleebitud liimiga, mis võttis lahkudes kaasa ka tema isiklikud ripsmed.

Me ei tunne üksteist. Ilmselt Mary ja Agu kui ühe põlvkonna muusikud, mõlemad lisaks sõbrad ka Liisa Kenaga, aga teineteist küll. Ent ülejäänud vastastikku siiski ainult meedias kujunenud plakatite kaudu. Need klantspildid oma liialdatud värvide ja rõhuasetustega pole ju meie ise. Meediamulje ja -mull on tegeliku inimesega heal juhul vaid kauge sugulane.

Ei meeldi ma endale, kui ma poolvõõrastele inimestele ja nende tegudele või töödele suisa uisapäisa hinnanguid lennutan. Ikka veel, ehkki olen ise võhikute hammustuste tõttu nii palju haiget saanud. Kahekümneaastasena tundus pealiskaudsete siltidega lahmimine olevat enesestmõistetav õigus ja isegi kohustus: kus viga näed laita, seal tule ja aita! Olles omal nahal kogenud hoolimatuid solvanguid ja uskumatult nuripidiseid tõlgendusi, olen püüdnud teiste suhtes üha säästvamaks muutuda: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Ei suusõnas ega kirjas. Ei retsensioonides ega seltskondlikus lobinas.

Väidetakse küll, et esimene mulje uuest inimesest või tema tegemistest on kõige täpsem ja tabavam, ent tegelikult oleneb see ju mõlema osapoole hetkeseisundist ja meeleolust. Midagi väga hästi või siis halvasti võib olla nii hindajal enesel kui sellel, kellele kärme meeldimise-mittemeeldimise silt otsaette laksatakse.

Me kõik satume ju alailma eriolukordadesse. Alailma oleme millegi pärast hädas või afektis, eufoorias või masenduses. Lisaks veel kas omas või võõras elemendis. Iga seis vallandab meie mitmest näost mõne, mis on mõistagi täiesti vastandlik nii mõnelegi teisele näole, mis on samuti osa meist. Ent kes ikka nii siva süveneda jõuab, empaatiat kasutab ja mõista püüab – hõlpsam on teha kihkukähku otsus.

Kui veel see otsus kirjutada kommentaarina ajalehtede netiväljaannetesse või spetsiaalsetesse sita-portaalidesse, võimaldab säärane kiirtulistamine end ühtlasi välja elada, ummistunud hinge tühjendada ning end olulise, kui mitte lausa kõikvõimsana tunda.

Olen endale kümneid kordi lubanud, et ei loe kõiki neid ennatlikke hindamisi, mis on tuulest toodud ja õhku riputatud ning iseloomustavad pigem ennatleja enese olukorda ja olemust. Aga kus sa! Mõnikord tekib ikka perverssevõitu kiusatus, mis kardetavasti kuulub sado-maso valdkonda. Soojad ja mõistvad hinnangud tunduvad enesestmõistetavad ja õiglased ning ununevad seetõttu kiiresti. Tigedad ja mõnitavad omadussõnad ning uskumatult nihkes tõlgendused annavad hinge pihta heleda laksu ja jäävad halvavalt pikaks ajaks meelde.

Kui mälus rullivad igapäevategevust eksitavalt väljendid «kiimaline saast» ja «pekine perse, tissid nabaga ühetasa», tekib aeg-ajalt mõttetu soov nende hindajatega isiklikult kohtuda. Näidata, kui väga mu sisu ja vorm nende ennatlusest erineb. Mis muud, kui et tahaks meeldida. Tõestada. Ümber veenda. Kuna see nagunii ei õnnestu, ei jää üle muud kui ennast veenda, et kõigile ei saagi meeldida, ning tsiteerida Juhan Smuuli: nii sitt inimene ma ka ei ole, et mul vaenlasi pole. Ja ikkagi kihvatab – miks hakkavad raevukateks vaenlasteks need, kes vihatavat üldse ei tunnegi?

Naiivselt positivistlik olen, sestap saan ikka ja jälle haiget, kui olen püüdnud austada, tunnustada ja usaldada inimest, kes täpselt samal ajal mu selja taga – tegelikku mind tundma õppimata – mind sõnutsi-suhtumiseti kulmudeni maasse taob. Viimase võimaluseni keeldun seda uskumast. Ja esimesel võimalusel unustan ära. Valikuline vaegmälu lihtsalt tahab pasa endast välja uhtuda, et uuesti austada, tunnustada ja usaldada. Ning sestap on hea, kui kõrval on abikaasa või keegi teine lähedane sõber, kes vastavalt vajadusele kas delikaatselt või ka tõhusamates toonides meelde tuletab, et olen ametis reha ees kaerajaani tantsimisega. Kuid seegi võib olla ennatlik hindamine, sest ka teine inimene on ju vahepeal arenenud ja paranenud. Ehk.

Kirjanik näitab end kõige endamana oma raamatuis. Ent seegi on justkui konserveeritud sinilind. Keegi meist pole täna see, kes oli eile, ega homme enam tänane tema. Iseenesest välja ja üle kasvamist on aastate eest ilmunud raamatuisse piiludes eneselgi naljakas tuvastada. Teised inimesed ei tuvasta tühjagi, sest Eestis on imelik raamatuturg. Kui raamatu esimene tiraaž end õnnelikul juhul läbi müüb, trükitakse teda küll juurde. Aasta või paari pärast seda raamatut aga enam müüki ei anta ega võeta. Nüüdisaja raamatud kaovad kaduvikku vaid õige pisut aeglasema kiirusega kui ajakirjandus. Uued tulevad aina peale ning kirjastused ja raamatukauplused ei jaksa vanemate teoste müümisega teenida ka siis, kui need pole oma aktuaalsust kaotanud ja neist huvitutakse endiselt. Ei mahu ju! Riiulid ja seinad ei veni!

Nii siis venib hoopis ümberjutustamise lauluke. Üha uutele ja uutele tuttavatele. Ikka üks ja sama, ainult et mida enam romaane ilmub, seda pikemaks venib see oma teoste sisude kokku võtmine. Täpselt nagu välismaalastele, nii summeerin end ka rahvuskaaslastele: jajaa, «Sündinud naised» ilmus ligi viisteist aastat tagasi ja rääkis naisüliõpilaste ja töölisneidude identiteedikriisist laulva revolutsiooni ajal; jutukogu «Muru Mari jutud» kujunes Pert P. Pardi julgustusel Haraldi kirjastust käivitavaks vihikukeseks; «Mina!» jutustab inimlapse maailma ja iseenese peegeldamisest ja tunnetamisest alates munaraku viljastumisest kuni kolmeaastaseks saamiseni; «Saamatu» on lugu isekalt oma mehest ja pojast võõrdunud karjäärinaisest, kes jääb pärast autoavariid kurdiks ja pimedaks ning alustab uut elu savikujude voolijana, oma poja ärganud ja valgustatud emana ning ikka sellesama mehe uuestisündinud naisena; «Õnne I – III» on omamaise teleseriaali kolme hooaja romaniseering, kuhu sain kirjutada ka kõik selle, mis aja, ruumi ja režissööri tahtel televersioonist välja jäi; «Mustlased» esimene osa on realistlik lugu paikselt Eestis elavast vanast mustlannast, tema hõimust ja mustlaste lootusetutest katsetustest siinsesse ühiskonda sobituda, teine osa on uurimus mustlaste pärinemisest ja kultuurist rändel Vanast Indiast läbi terve Aasia ja Euroopa kõikjale üle Maa; «Emma!» jutustab neiust, kes oma tõusikuist vanemate ambitsioone ja omandikirge trotsides loobub kõrgharidusest ja läheb tööle turumüüjaks, kes vabadel hetkedel õmbleb-koob ka ise kaupa juurde ning on õhtuti teatris piletöör – vabast armastusest luuseri tüüpi mehe vastu sünnib tal järjestikku neli last ja kõigile neile leiab ta oma eetikast ja emaarmastusest lähtudes kindlustatud tulevikku lubavad pered ja kodud ning veidi enne viienda lapse sündi asub ta elama juhuslikult kohatud hobusekasvataja talli katusealusesse; «Alleed» koosneb kolmest lühiromaanist – Barbara von Tiesenhusenist, Isadora Duncanist ja Marlene Dietrichist; «Verekaanid» näitab elu Eestis pärast seda, kui maailmamere tõus on veepinnale jätnud vaid praegused kõrgustikud ning saarekestest koosnevas arhipelaagis pole ruumi kasvatada lilli ega koerast suuremaid loomi, pole põlde ega metsi ega oskust üksteist armastada või vabalt lapsi saada, katastroofijärgses kitsikuses on inimesed muteerunud nii vaimselt kui füüsiliselt ning seejuures üksildasemad ja lootusetumad kui kunagi varem; «Katjuša» on tõestisündinud loo põhjal kirjutatud seiklusjutt kümne tuhande kilomeetrisest mootorpaadimatkast mööda Venemaa, Valgevene, Ukraina, Läti ja Leedu jõgesidjärvesid-meresid-veehoidlaid, raamatus sisalduvad ka arvukates õnnetustes hävinud jäädvustustest ainsaina säilinud fotod, logiraamatud ning humoristist ajakirjaniku Kalju Kassi reisikiri; elulises noorteraamatus «Tuvi, prints ja gripp» on kolm realistlikult valulikku, ent siiski helget tänapäeva muinaslugu; «Kuningad» on läbilõige eestlaste ajaloost ning laiendatud lugu Paides tapetud neljast kuningast…

Võeh, milline pikaks veninud ja tibakene hapuks läinud enesetutvustus. Ikkagi tahaks, et nende raamatute paremaid lehekülgi loetaks ka aastakümnete pärast. Midagi head ja ajas kestvalt kehtivat on neist kõigis. Paraku oletan, et artistid, kellega Salamandriasse lendan, ei ole neid lugenud ei eile ega täna ja ilmselt ei kavatse ka homme lugeda. Eks see teadmine laseb samas kirjutada avatult ja enesele, mitte kellelegi loodetavale lugejale meeldimiseks.

Meeldimine, meeldimine…

Vaat kus jamps, ma ei saagi nüüd Pilvi poodi pannkoogijahu järele minnes külanaistele ega kalameestele kellata, kuhu mina kõik sõitma hakkan. Leping ei luba mul selliseid välispidiseid sõpruse ja usalduse märke ilmutada ega oma tähtsust näidata. Ometi on ju nii inimlik ärbelda oma väljavalituse, informeerituse, asjasse pühendatuse ja vajalikkusega.

Kui Harald hilisõhtul helistas, ei tundnud ta end miskipärast piisavalt vajaliku ega väljavalituna vaatamata sellele, et oli selle päeva purjekavõistluse võitnud. Ütles väsinud häälel, et tal on Eestist siiber ja et ta tahab siit ära.

«Ära niisugustele tasuta reisidele küll taha, nagu need minu sellesuvised – kui lähed tasuta tööjõuna kellegi antud ülesandeid täitma, oled piiramatult manipuleeritav,» manitsesin ninatargalt. «Sinu uhkus ei lubaks seda. Sa ei kannataks niisugust ahistatud tööriista elu välja. Ega ma ju ise ka päriselt ei kannata – lähen vahepeal ikka üsna hullusti pöördesse. Ei taha oma afekte meenutadagi, aga need sindrid on ju üles filmitud. No ei, sina tapaksid ära nii kaameramehe, kes sinust sammugi maha ei jää, kui ka produtsendi, kes kõik su nõrkusehetked ja kontrollikaotused parastavaks pildireaks monteerib. Või sureksid ise ära. Ära taha selliseid seiklusi!»

«Sooh, sa räägid juba nii, nagu läheksid ennast ohverdama,» muheles Harald.

«Hmh! Ma tean lihtsalt, kuidas tahaksin juba enne, kui eelmise kuu Brasiiliafarsist on KelkTV laadis nihke-aabits kokku väänatud, õiendada, selgitada, õigustada ja ära kustutada,» ohkasin kaeblikult. Justkui poleks ma teadnud enne seda haigevõitu afääri, mis laadi ja milliste meetoditega väljalüpsi Sven Kelgu sõge loovus annab.