Читать книгу Džungliseaduste vangid - Kati Murutar - Страница 8

Mitte just väga vähe sõgedaks ei saa nimetada ka umbes nädal aega tagasi juhtunud lugu, mistõttu külarahvas hakkas mind muigamisi kohalikuks sotsiaaltöötajaks kutsuma.

Lindi aasal peeti iga-aastast kaluritepäeva. Pakkisin auto Mereveere merekarusid täis, nagu eelmiselgi suvel, ning vedasin nad üritusele, kus olid võistlused, pikad lauad, laul ja tants ühe perekonnaansambli saatel, kus ema mängis süntesaatorit, tütar laulis ja isa tegi ühtaegu nii transat kui turvat.

Esimeste langenutega sõitsin tagasi kodusadamasse nii varakult, et ei kuulnudki enne järgmist hommikut, mis öösel maanteel juhtus. Maanteel juhtunu kõndis mulle külateel vastu, pea, mõlemad käed ja põlved sidemeis.

Norman oli sitik-vindisena oma tsikliga kah kalurit tegema tulnud, kuid ühe teele ette sõitnud (ilmselt sama targa) jalgratturi abiga üle pea pannud. Hulga ihunahka maanteele freesinud jorss viidi kiirabiga linna ning kui ta bussiga tagasi sõitis ning nii pohmakast, šokist kui verekaotusest värisedes sihitult mööda tanumat lonkas, mäletas ta motikast vaid seda, et politsei jäi temast koos sellega tee äärde.

Kohaks pakkus ta mõne Lindi ja Mereveere vahelise metsavahe. Lasksin oma Peugeot’ tagaistmed kokku, nii et taha moodustus ruumikas kaubakuut, ning läksime koos veel ühe eilase peaga merihärjaga ratast otsima. Rohkem kui sellele, kui uhke ja õnnelik see noor kalur oma teenitud uhkustise üle oli, mõtlesin tema üksildasele töötule emale, kes ilmselt kodus nüüd nii poja, ratta kui kasutult ja peaaegu traagiliselt võssa lennanud raha pärast ahastas.

Mitte tõukeratastki ei leidnud me Normani oletatud metsakurvide vahelt. Mis muud, kui et helistasin politseisse. Korrapidaja ei teadnud, et Lindile oleks üldse ühtki väljakutset olnud. Kalamehed käitusid haljal aasal rahumeelselt ja võmmivabalt.

Järgmine kõne läks kiirabisse. Nemad olid välja sõitnud hoopis Potsepa kanti. Et kõik õnnetuse kirjeldused käisid Normani peessekukkumisega üks-ühele kokku, ju siis seal see juhtuski. Nüüd leidis ka politseikorrapidaja eilse päeva üles ning uuris välja, et motikas oli viidud Tuule tallu kuuri alla hoiule.

Audru ranna ja Potsepa vahel selgus olevat kolm Tuule talu. Neist ühes elas kaks üksildast naist, kes teatasid, et neil on mootorratas kuuri all küll, aga lubatagu nüüd ikka lahkesti ise sellega mere ääres käia. Kulus jupp anekdootlikku õiendamist, enne kui aru saime, et kumbki räägib erinevast sõiduvahendist.

Õiges Tuule talus, kus kuuris üpris räsitud moega motikas seisis, ei tundunud Norman just väga teretulnud olevat. Tänu sellele, et see oli ikkagi ajakirjanik, kes seda kadunud käulat otsis, autot juhtis ja leitud motika sinna peale tõsta käskis, ta otseselt ei sekkunudki, et maantee-sõja trofee nii äkki ja tulutult minema viiakse.

Näoilme oli tal selline, et ta oli lootnud saagi endale jätta, maha müüa või vähemasti tema omanikult tõhusat leiu-vaeva-hoiutasu küsida. Ent siinkohal võin ma ka eksida ning sel juhul palun vabandust.

Issand neid ilmeid teab. Äkki näitas end sedasorti arutelu kõverpeeglis mu enese võimalikku kaalutelu juhul, kui ma ise oleksin see Tuule talu peremees.

Ma ise olin hoopis see, kes sai pärast pikalt ja laialt pikuti-laiuti oma autot kasida, sest bensiini loksus paagist põrandale ja jalad olid sellel va motikal enne sisenemist samuti puhtaks pühkimata. Kuni Norman oma poetaguse kodu kõrval töötoas taasleitud silmatera silitas ja musitas, kõndisin tema üksildase tõmmu emmega juttu rääkima.

Emme oli pahur, et võimalik tapariist üldse üles leiti. Veel pahuram, kui pakkusin, et püüan oma Pärnu tuttavate kaudu nii temale kui tüsilike tagasilöökidega pojale töökohad leida. Juttu haavade puhastamisest ja paarinädalasest kärakakeelust võttis ta tõsiselt küll. Aga oma kindlaks kujunenud elu teleka ees poe taga põrandatuks pehkinud koridori lõpus ta muuta ei tahtnud.

Millal, oh millal ma lõpetan oma nina toppimise teiste asjadesse? Saagu ma ometi aru, et ajakirjaniku tähelepanelikkus ega kirjaniku osavõtlikkus – või käib see vastupidi? – ei tähenda teiste elude ära elamist. Nii sõitlesin ma ennast, kui ebamugavustundega tagasi koju lonkisin. Sest jah, inimene, kes ei kohta loodetud tänu ja kelle pealetükkivaid heategusid vastu ei võeta, oskab ka autoga lonkida…

Meenutasin, kuivõrd võõrastamisi põrnitses mind paaditehase taga asuva talu perenaine, kui olime läinud Juliaga tolle poolvenda vaatama. Sama isa, aga teise ema poega peeti põhiliselt ketis ja ma mõtlesin, et võiksin loomale rõõmu ja liikumist jagada, kui Julia aeg-ajalt temaga mängima viin. Häh, sissetungijaks osutusin.

Ning ilmselt ei saa siinkandis päris omaks saamagi, kui püüdlikult ma ka kohalikku rannamurrakut ei räägiks. Kui innukalt ka oma uuemaid raamatuid ei jagaks, oskamata kirjastajatele pärast põhjendada, kuhu reklaamiks eraldatud eksemplarid õigupoolest jäid. Kesse Tallinnas mõistab, et enese tutvustamine loomingu kaudu on mulle siin kodurannas veel tähtsamgi kui ajakirjanduses turunduse eesmärgil.

Nii palju viina mu vats vastu ei võta, et jõuaks end omaks juua selle osaga kohalikest, kes raamatuid ei loe. Selles mõttes oli Smuulil ja Lutsul ja üldse meeskirjanikel lihtsam, et nende isased ihud pidasid vennastumistele vihasemalt vastu.

Iseasi, kui olulised üldse on need soru-semusused, mis pissitakse ja põletatakse endast pikapeale välja niikuinii. Olulised on hoopis need sõprused, mida väetab koostöö, arenemine kõrvuti toimides ja ühised seiklused. Siis ei tähenda, kui vahepeal pole kuid või aastaid kohtunud – trehvates on nii lihtne nii paljudest asjadest vestelda, ammuse tuttava ajas teisenenud isikust uusi pooltoone ja alavarjundeid püüda…

Nojah, ja paar õhtut tagasi Kuursaalis Karl Madise kontserdil nostalgiliste meloodiate saatel tantsimas käies kohtasin ma Emilit. Kui miski on metsikult meelel, siis on kõik kohad temast tiined. Nii, nagu alles nüüd mõistsin majakaaluse majadepusa Salamandriaks nimetamise prohvetlikkust, nii ei saanudki ma ju keskit muud trehvata kui showmani, kes mitu aastat Salamandrias džunglivange rutitamas on käinud.

«Džunglis on absoluutselt kõik eluks vajalik olemas,» selgitas Emil, milliste lehtede vahele koguneb vesi ja kuidas kookospähkli imehõlpsasti pooleks saab. «Sinu häda on ainult selles, et minu teada ei sõida teie sellele troopikasaarele, kus meie olime. Seal on nüüd turistide rajad, kus käivad puhkamas ja mängimas sakslased ja hollandlased. Minu teada viiakse teid sügavale sisemaale päris padrikusse ja sellest ei tea mina midagi. Ei saa teada kah, sest teid tuleb kargutama aktöör Timmu.»

Kõigepealt tuli aga hoopis eetriešeloni Torbik võttegrupp kuulsa isa poja ehk lihtsalt väikese Fanki kuulsusrikkal juhtimisel. Tuli mööda ikka veel üles songitud Tallinn–Pärnu maanteed, nii et sain neid kõva pool tundi Ares oodata – Harald pani mu seal enne Watergate’i regatile sõitmist maha, sest pärast televõtteid pidin tema auto Pärnu jahisadamast Mereveerde viima, et see linna ripakile ei jääks. Televõtted kujutasid endast visiitkaardi koostamist, mis tehti igast džunglivangist põhisaadete-eelseks tutvustuseks. Et igast Salamandriasse sõitjast pidid rääkima ka tema lähedased, oli jahisadamasse auto järele minek võimalus ühtlasi ka Haraldil ja Georgil sabast kinni saada. Ja autode jätmine sadamasse ootele pole pärast seda väga bro, kui me läksime metallimees Marceli ja tema naisega kolm aastat tagasi tolle suve viimset jahisõitu tegema ja samal ajal löödi mu auto aken päise päeva ajal videokaamerate pilgu all katki. Rahakott, telefon ja kalendermärkmik olid mul õnneks «Calvadose» pardal kaasas. Autosalongist peene klaasipuru keskelt pandi tuuri nahast portfell, milles olid kõik mu dokumendid. Pass ja juhiload, autopaberid ja kirjanike liidu liikmepilet, relvaluba ja ajakirjanikeliidu pilet. Kõigi nende taastamine võttis kaks nädalat ja koos autoakna vahetusega ligi viis tuhhi ning klaasipudi leidus istmete vahel veel siiski, kui kolm aastat hiljem praeguse masina ostsin ja tolle õnnetu müüki viisin. Õnnetu oli ta ka ses mõttes, et kui ühel õhtul Liliaga linna stomatoloogilisse esmaabisse sõitsime, jooksis talle üks sõge metsasokk külje pealt sisse. Kits pani nina eest läbi, sirgus sarvedega sokk aga mõlkis ära mõlemad vasakpoolsed uksed ja esitiiva ning tegi kapoti sisse sarveaugud. Vaatamata vägevale tümakale ei jäänud ta maanteele maha, vaid silkas edasi. Võimalik, et lõppes sisemiste vigastuste kätte võsas ikkagi ära, ja kasu ei kedagist. Justkui ma oleksin olnud see mees, kes sirulijäänud kitsel kõri maha võtab, vere kraavi laseb ja lihakeha autosse tõstab. Aitähhh…

«Aitäh, et inimeseks pidasid!» ütles mulle mõne päeva eest sealsamas Are teelõigul üks väheldane mehike, kelle töö oli üherealiseks näritud magistraali sõidusuundade kordamööda sulgemine. Optimist ütleks muidugi, et see oli avamine. Aga kesse ikka nii väga optimist on, kui tavaliselt poolteisetunnisel kaugusel asuvasse pealinna pääseb lõputute kiirusepiirangute ja lausa seismiste taktis kõva kolme ja poole tunniga.

Olin selle osa lastest, kes parasjagu isaga ei purjetanud, autosse pakkinud ja Tallinna nakkushaiglasse Salamandria vastu vaktsineerima sõitnud. Ehkki arstidest sõbrad kinnitasid julgustavalt, et seal on kogu mikrofloora ja mikroobistik otsast otsani nii teisem, et kõige vastu pole ilmaski võimalik immuniseeruda.

Teetöömasinate võitlusväljaks muutunud songermaa’n’teel on laias laastus kaks võimalust. Kössitada ja kiruda, pärast käekoti ja uksesahtlite ära koristamist veel kössitada ja kiruda, kella põrnitseda ning kössitada ja kiruda. Või siis aken alla lasta ja neoonvestis mehikesega, kes pulga otsa kinnitatud teetõkkemärgiga liiklusjuga juhib, juttu teha.

«Veerand tundi läheb veel, mitte rohkem,» lubas papi, kui oli raadiosaatjatsi soolesulguse teisest otsast uudiseid küsinud.

«Inimesed on kurjad?» pakkusin lohutavalt.

«Eestlased saavad aru, et teed on vaja talveks korda teha. Meie rahval on nii palju mõistust, et ebamugavused elatakse arukalt üle. Millaski muul aal kui suvel noid töid ju teha ei saagi,» seletas sell. «A vot lätlaste jaoks on see siin mingi kuradi igaunialaste sigadus. Neil pole sooja ega külma, kas tee on tulevikus kabedalt euro või mis. Kohe on vaja!»

«Lapsik ju.»

«Eluohtlik,» kurtis parkunud näolapiga tööinimene. «Mõnel päeval võin kakskolm korda surma saada, kui lätid minust üle püüavad sõita. Ja siis veel need vene uusrikkad! Lastega pered ootavad vaikselt ja rahulikult – a neil on kõige kiirem. Pühivad kolonnist mööda, nii et kiviklibu lendab. Kes jääb muidu laevast või lennukist maha, kellel on ämm suremas, kellel hakkab naine sünnitama. Usume, usume!»

«Jube üksluiseks läheb sul siin, ma kujutlen.»

«Õigesti kujutled. Hirmsasti teeb head meelt, kui mind autoakendest asjadega visatakse…»

«Mida asja…»

«Noh – kommiasja ja õunu ja limpsi ja… Taksojuhid on eriti helde käega. Neilt lendab võileibu kah.»

«Ja õlut?»

«Äh, seda ei või. Kurjad kituvad ära. Üks mu kolleeg libistas vaikselt purgikesest, aga keegi kõrbe kirjatundja helistas võmmi ja ütles, et purjus teetööline segab liiklust!»

«Kui palju sa selle kommi-kivi-sõimurahe ja vaheldumisi kõrbemise-ligunemise eest palka ka saad?»

«Kuradi hästi saan – tööpäevad on oma 14-tunnised, nii et üle kümne tonni rebin ära. Ülemus toob kodust tööle kah.»

«Kauaks sulle seda kullaauku lubatakse?» küsin ka selle tagamõttega, millal maantee jälle sõidetaabel on.

«Oktoobriks on jokk. Kust uue otsa saan, ei tea. Ah, mis? Punane Toyota? Tore on!» suhtles vanamees sekka ka raadiosaatjaga. «Kule, see punane seal on tollepoolse rivi viimane. Pane nüüd minema! Aitäh, et inimeseks pidasid…»

Talende uut kodu Rabamaal pidasin vahvamaks kui ühtki tema varasema pesapunumise katsetust. Ja ma olen neid aastate jooksul loendamatuid näinud. Kõige viimasemasse jõudmiseks pidin – juba väikese Fanki ja tema meeskonna autos istudes – vaid kaks korda telefonitsi teed küsima, sest see asus eelmisest üksnes poole kilomeetri kaugusel.

Eelmine oli majake, mis kuulus Rabamaa rahvuspargi ühe ettevõtja valdustesse ja kuhu Talende oli oma noore mehe ja nelja lapsega kolinud pärast seda, kui oli mõnda aega elanud rahvuspargi rantšos, kus ta ühtlasi töötas ja pidutsejaid teenindas. Ühel päeval helistas mulle väga õnnetu Talende, kes kurtis, et peremees paneb pahaks, et rantšot samastatakse temaga ja peetakse tema omaks, ja viskab ta välja. Mis oli parajalt hull lugu, sest valgepatsilisel Talendel on lisaks enam kui kümnele hobusele hulk lambaid, sigu, minikitsesid, hanesid – kokku kõvasti üle saja hinge toita ja majutada.

Enne Rabamaal platseerumist pesitses emand Talende oma vanematekodus Potsepal – üsna sealsamas, kust Normani motika üles leidsin ja mede Pilvi poe taha tagasi kuutisin. Teadagi, kuidas tundub täisealisena keset lapsepõlve kössitamine. Ent sinna tagasi sattus hobunaine pärast abielulahutust – pöörasepoolse eksiga pidasid nad motelli ja sinna ratsutama sattudes ma Talendega tuttavaks saingi. Aga see oli juba ammu. Sõna otseses mõttes eelmisel sajandil.

Kuni mul oli pangalaenuga ostetud majake Raekülas, tõi Talende oma hobunad ja kaaskonna kolmeks koolivaheajaks sinna aeda ja kuuri kooli- ja lasteaialapsi sõidutama – kuuri oli Sisevete-äärne sõbrants Kaja kohe alguses talliks kohandanud. Kui mõistsin, et õhuvahedega korter – nagu need Raeküla majad paraku olema kipuvad – pole siiski vaatamata eluliselt vajalikule merelähedusele see, ning ostsin selle asemel rannamaja Mereveerde ja kohe lausa mere äärde, võttis Harald hoobilt ettevaatusabinõud tarvitusele.

Puukuurina kasutatud vana laut oli tema rõõmuks ja kergenduseks nii lagunenud ja kaelakukkumas, et kõlas usutavalt küll, et on targem maha lõhkuda kui üles kõbida. Teame, teame, muidu tuleb tema moorile ju vastupandamatu mõte võtta sinna elama Talende või kellegi teise hobuhullu hobutükid. Uue kõrvalhoone projekti joonistas mu kallis kaasa igatahes sellise, et hobuseid seal pidada ei saa… peaaegu. Kui ehitama hakates projektisse paar täiendust teha, siis saab küll!

Majake, milles Talende, tema lapsed Tredvard, Kristofardo, Aario ja Greedera ning noor mees nüüd elavad, vajab samuti pehmelt öeldes paari täiendust. Külakeskus, kus oli omal ajal postkontor ja mis kõik veel, seisis enne Talende rändtsirkuse järjekordset kolimist mõne aasta tühjalt. Suures rehetoa sorti toas on pääsukeste pesad ja elada saab hetkel vaid ülemise korruse kitsikusse kokkusurutuna. Kindel, et Talende tuleb selle elamise kodustamisega toime. Ja üleüldse võiks ühel neljakümneaastasel emandal lõpuks ometi päris oma kodu olla.

Kõigevägevam võiks tema suhtes ka ses mõttes armulisem olla, et vähemalt loomadega kogu aeg midagi traagilist ei juhtuks. Mäletan liigagi teravalt, kui õnnetu oli Talende ühe suure musta mära pärast, keda ta kroonilise rahapuuduse tõttu üha müüs ja ostis, ostis ja müüs ning kes keeldus ühel hommikul lihtsalt ärkamast. Ja kuraasika lapilise poni Smurfi pärast, kelle üks õelavõitu torikas maha lõi. Maniakist külamehe pussitatud sälgudest-kitsedest rääkimata…

Kui me nüüd eetriešeloni kaamera ees hobuseid saduldasime ja ma küsisin, kus on mu lemmiku Sofia sellekevadine varss Spartacus, siis selgus, et ei olnud temagi kusagil mujal kui surnud. Seletamatutel asjaoludel, nagu see hobulates enamasti juhtubki.

Hea, et mul oli vaja narmalised teksased ratsapükste vastu vahetada – sain salaja nurga taga nutta, enne kui maastikule filmima sõitsime. Sain just endamisi mõelda, et eks see enese esitlemine hobuse seljas ole üks paras eputamine. Et see on küll mu loomulik keskkond ja tavaline olek, aga inimesed kasutavad hobuseid ju nii sageli selleks, et oma tähtsust, suutlikkust ja osavust upitada… Ja siis sõitis võttegrupi auto meile nii tihedalt kõrvale, et kuumavereline Sofia läks kogu oma väheldases isikus itsi täis. Ega ikka ei sõida küll mingi suvaline sara temast mööda! Väike tõmmu röövliplika tõmbas end otsustavalt sirgu ja pani mööda kruusateed tuhatnelja minema. Aivai, ta polnud jõudnud ju ei lõõgastuda ega soojeneda ja raudu polnud tal kah kapjade kaitseks all!

Režissöör Fanki krabas kaamera enda kätte ja hakkas autoaknast filmima, kuidas mutt pidurdamatult mööda maalilist rahvusparki vihistab. Tühjagi ta aru sai, et kui sedasi meile kannule litsub, kimame Viljandisse välja. Sofia kablutas õnneks autost pikalt ette, põikasime põllule ja ma sain õhinas hobuna kontrolli alla tagasi. Järgmiste duublite jaoks kappasime Talendega kõrvuti juba peaaegu normaalsete ratsutajate kombel mööda põlluservi edasi-tagasi. Ausalt öeldes oleksin tahtnud koos sõbrantsi ja hobusega, kellega ma igal kohtumisel harmooniliseks, teineteist jäägitult mõistvaks kentauriks sulandun, vasakule ära tõmmata. Kihutada metsaradadele, kus kohtutakse metssigade ja kitsedega, jänestega ja rabalindudega – ent veerevas päevakeses tungivalt tiksuv kaameraaeg surus Pärnu jahtklubi poole.

Kuna jahtide ümber ringlevad reeglina tuntud inimesed, kes on avalikkusega harjunud, ei tehtud seal õnneks teist nägugi, kui mingi järjekordne kaamera lagedale ilmus. Seda enam, et Puuderselli suvesaate kaamera ja Vilgatsi uudiste-huviline kaamera olid niigi platsis.

Harald ja meie vanim võsu eraldasid laeva palavikulise valmispaneku hinnalisest ajast kõva viis minutit ja ütlesid «More» pardal väikesele Fankile, mida nad oma pereema džunglivangistumisest arvavad. Rohkem huvitas neid hoopis see, miks suur Fanki ehk siis väikese papa sel aastal avamere regattidest osa ei võta.

Kui ma Haraldi bussiga ees, Torbik järel, Mereveere poole kihutasin, huvitas mind hoopis see, kellele tuli mõttesse, et ma mingisugune täht olen. Lubatagu olla usin ajakirjanik ja rahva rõõmuks ka kirjanik, mitte mingi sindrima staar ega taidlus-täht. Kuidas küll siin pisiriigis iga spontaanne tegu plahvatuse põhjustab ja iga lapsikus-nõrkus parema puudusel uudiseks või lausa skandaaliks paisutatakse…

Külapoodide juures on nii, et kõik tunnevad kõiki. Igaüks ütleb igaühele tere. Suur osa asju aetakse, sõprust avaldatakse ja riiud kakeldakse kõik puha sealsamas poodi man. Avaliku elu tegelaste jaoks muutub terve Eesti paratamatult üheks suureks külapoe-esiseks. Kogu selle fenomeni juures leiduva hea ja halvaga. Kohati lausa patoloogiliselt kahaneva privaatsusega.

Nii mõtlesin ma enne Mereveerde keeramist Tehvandi poole Aadu jalga siduma pöörates ja teeäärsetele külalastele vastu lehvitades. Mingit muud aega sotsiaaltööks mul ju täna polnudki.

Mõni lihtsameelne ja kogenematu kipub arvama, et tuntud olla on jube kihvt. Umbes nii, et küll on lahe iga oma tegemisega ajalehte sattuda ja igal sammul ära tuntud olla ning seeläbi uuesti ja uuesti veenduda, et oled olemas ja oluline ka veel. Tegelikult on kuulsusest vaevatud klassikud juba ammu väsinult väitnud, et veel raskem kui tuntuse orbiidile pääseda, on sealt maha tulla.

Kuuldavasti on nii mõnelgi avaliku elu tegelasel põhjalik programm, strateegia ja taktika, kuis tuntuks saada. Kellel selleks, et oma edevust kasta, kellel oma tööde müümiseks või kellelegi ka millegi tõestamiseks. Minul ei ole.

Eranditult iga sensatsioon, mille keerisesse olen prantsatanud, on tekkinud omatahtsi ja ootamatult. Põhjuseks lihtsalt oma mõtete ja tunnete ajel tegutsemine. Avalalt avalik asjaajamine ja enesestmõistetav siirus. Et mitte öelda infantiilsus.

Sellisel juhul on massimeedilise kära puhkemine, mida meil hoobilt skandaaliks nimetatakse, kõige ehmatavam iseendale. Kuna reeglina tõlgendatakse avalikkusse paiskumist sihilikuna ning leitakse miljon oletatavat kavalat tagamõtet, siis järgneb paratamatult sageli solvumine. Eks isu vastu vaielda, selgitada ja tõde tutvustada samuti. See pole teatud tuntuseastme juures õnneks või õnnetuseks enam võimalik, sest tegelikust inimesest võõrandunud imago on alustanud iseseisvat, inimesest enesest vägagi erinevat elu.

Et seesuguse kahestumisega, isikliku ja avaliku mina vastandlikkusega ilma murdumata toime tulla, käivituvad alateadlikud enesekaitsemehhanismid. Väljenduvad harjumisena, et avalikkuse hammaste vahel jõõserdatav ikoon pole tegelikult mina. Talle võib kaasa tunda, temaga toimuvat analüüsida ning – enamasti ebaõnnestunult – teda suunata. Ent nii vaimse kui ka sellest oleneva füüsilise tervise huvides on ainumõeldav need kaks teineteisest otsustavalt lahus hoida.

Kogesin juba Brasiiliaski jahmerdades, kuidas telekaamera alalise juuresolekuga harjumine hakkab järk-järgult seda isikliku ja avaliku piiri kõigutama ja murendama. Mida rohkem päevi ebadiskreetne kaamera sind igal sammul jälitab, seda vähem vaevud ta raisa ees poseerima, esinema, teesklema, ennast talitsema. Muutud ettevaatamatult siiraks ja vabaks ning annad oma olemise ohtlikult ehedalt avalikkuse kätte sellisena, nagu sa sel hetkel vihase või õnnetuna, väsinud või purjusena olid. Ja produtsendi tahtel oled paraku äärmuslikesse olukordadesse paisatuna oma tasakaalutuimas-tundelisimas olekus.

Sellest pole tegelikult eriti midagi, sest ka kaameraga harjumise kaitsetuse läbi tõeliselt avanenud sind tõlgendatakse lähtuvalt tundmatust tõlgendajast. Päris sinuna ei võta sind vastu ei tänaval vaenulikkust pritsivad vihkajad ega enesestmõistetavad sõbralikud kõnetajad, kes loevad su tuttavlikku nägu enesestmõistetavalt enda omaks. Ka siis, kui sa külapoodjalt kitsaks kahanenud üldsusega hetkel üldse tegemist teha ei tahaks. Mis avalikkuse käes, see avalikkuse jagu!

Sellega harjumise konarlisel teel tuleb õppida sooja suhestumist – nagu näiteks lehva-lehva tegevaid külanoori – nautima ka siis, kui juhtud olema tujust ära, magamata või haige. Siiras kokkuhoidmine tuntukssaanuga on ilus ja armas asi. See, kuidas õppida vihkajatega leppima, on palju keerulisem. Just ükspäev lõin jahtklubis mingile pässile, kes mind umbropsu, igaks juhuks ja valjuhäälselt vihkas, küüned habemesse. Päriselt ka. Jube vahva? No ei, sellest tuleb välja kasvada, sest paratamatusega sõdimine on sõda enda vastu.

Ja hull pöiatrauma oli õigupoolest Aadu kui terviku poolt. Ähmis nii enese kui Sipsiku kestmise pärast, vaatas Aadu oma kainetele perioodidele kohaselt puhtast ja ontlikust köögist meile vastu klaari ja kahvatu näoga. Ei üllatunud kaamerate üle, sest alailma viin talle kui näidis-maa-soolale ette hoiatamata – kuidas telefonita taati teavitadagi? – külla mõne suursaadiku või hertsogi. Mõistagi mitte selleks, et melanhoolsele sõbrale näidata, mäherdused tuttavad mul on, vaid et visata päästerõngas tema uppuma kippuvale eneseväärikusele ja vajalikkusetundele.

Erukalur kudus kalavõrku, mida mede randas muttideks nimetatakse, hoidis minu tuleku puhuks sidemest juba lahti mässitud jalga taburetil, et see ülespidi urvitudes paiste ei läheks (nagu õpetas lastearst Ingel), põletikutõrjeks paar teelehte peal. Nagu õpetab rahvatarkus. Kaameraist väljagi tegemata seletas ta, kuni haava kasisin, pulberdasin ja sidusin, et praegu kootava muti silmapikkus on sestap pikem kui nendel, mida ta mu tütardele on õpetanud; et see on suuremate aukudega mutt, millest alamõõdulised kalad peaksid läbi lipsama, mitte kalamehe kassikaussi sattuma või eurotrahve tooma.

Lahkuvaile meile järele vaadates vajus Aadu punane tukapahmakas kurbade silmade kohale, et tavapärane pisar välja ei paistaks.

«Vaata et sa siis ei unusta homseks oma maja minu nimele tegemast!» hõikasin talle silma pilgutades üle õla. Tema üksikutest sugulastest mõned olid oma mõõtkava kohaselt veendunud, et ma viisin talle Sipsiku ja hoidsin neil mõlemal silma peal ilmtingimata selleks, et Aadu kollane ja kiivas isamaja endale saada.

«Lehma sitta!» urises Aadu ilma igasuguse naljatujuta.

«Süüa!» nõudsid tütred ja pesamuna, kui üksnes napiks vahepeatuseks koduõuele kimasin. Kaamera ringles mööda norra laudisega välisseina – see on see ülestikku löödud servamata laudade pikutine variant, ja mööda poola laudisega siseseinu – kui servamata lauad on põiki, siis ongi poola. Jäädvustas mu maalikogu, milles igal teosel on oma legend ja lugu. Ahmis endasse mu lapsi ja loomi ja jättis õigupoolest kaunis kergendavalt millessegi-kellessegi liialt süvenemata. Vaja mul rääkida seda lõpmatust leierdamisest ära pruugitud lugu, kuidas Harald sõitis just siis sõpradega üle Atlandi, kui Pärnu maja Mereveere talu vastu vahetasime, ja et raskelt rasedana pidin kipatisest maja ehitamiseks maha müüma järjest kõik meie hobused, kellega mul kõhukana polnud võimalust-aega-raha tegeleda ja nii edasi! Tsurr! Enam ei räägi. Ja Haraldile ka ei hõõru enam nina alla patoloogiliselt korduvat refrääni «Siis, kui sina olid Atlandil ja mina…»

Ja mina sukeldusin pärast seda, kui olin lastele söögi lauale laotanud ja Leoni püksist kaka kõrvaldanud – selge, et õed saavad, aga ei taha sibida ning väikevend ei malda paraku potil punnitada –, poe taha sirelipõõsastesse. Eesti külades pole miskipärast selliseid kohvikuid ega kõrtse nagu Skandinaavias, Ameerikas või igal pool mujal, kus võetakse arvesse: maarahvas tahab kah omavahel kusagil kohtuda ja juttu rääkida ilma, et peaks poe ees või üksteise pool jõmisema. Kui me lastega Paadremaal lauljanna Helil külas käisime ja spontaanselt Mõtsu külapoe esist koristasime, ütles poeomanik, et tal – nagu paljudel teistel kaupmeestel – oli küll baar, aga ta pidi selle kinni panema, sest poolkodutud muutsid õhkkonna jututavaid külanaisi peletavaks, lakkusid end soojas ruumis kähku laua alla ning poemüüja oli hullus hädas nende väljasaamisega, et siis küla ainus asutus öörahule saada. Ja nii igal pool.

Mereveere sirelite vahelise laua taga istusid õnneks kõik need, kes alati, ja keda täna oli vaja selleks, et suureliselt lubatud lappaja tegelikult ka sadamast lahele viia. Vunts ehk siis Normani vahepealne kasuisa, oli sõidusoodsalt selge. Sidemeis Norman viimseni vinditu, sest sarnaselt Aaduga oli ka temal haavade paranemiseni igasugune trimpung ja tillemgi tinistus ära keelatud. Ja muidugi Mann. Mahlakas ja lopsakas blonderiin, kelle legendaarsetest lugudest unustamatuim oli juhtum isekallutaja ja põgeneva võmmiga. Natuke napsune emand kavatses killustikukoormaga kalluri roolis Pootsist kottu ää tulla, aga tollal miilitsaks nimetatud kiusaja haakis end sappa. Ega Mannil ei olnud mõttes millut tappa, aga ähmis käsi krabas vale kangi, kui ta eest ära paarutama asutas. Kalluri kast hakkas kerkima nagu halb unenägu, kuri saatus ja viimne kohtupäev ühtekokku ning kummutas killustiku sinitriibulise sidruni katusele ja edasi ühtlase joana mööda maanteed. Et prints teaks tähistatud teed pidi järgneda printsessile kruusateral… Ühesõnaga sidrun tegi kannapöörde ja pages Pootsi poole tagasi ning järgmisel päeval läks Mann pahategijat otsivatele miilitsatele uksele vastu, lokirullid peas, roosa negližee seljas ja teatas, et tema on muuseas naine ja kui tugevam pool teda solvab, kavatseb ta kohemaid minestusse langeda, kolm päeva liikumatult lebada ning jokk.

Jokk jah. Kuidas ma lappajale ka hagu ei andnud, taganttuules Kihnu poole kihutavatele Muhu väina regati sõitjatele me järele ei jõudnud. Ei jõudnud, ei jõudnud ja ei jõudnudki!

Mann ja Vunts lasid vööris mõnuga kaheliitrist karupildiga plastikõlut, Norman õilmitses lootuse paistel kaamera ette jääda ning Fanki külmetas lappaja põhjas. Et minu lootus lappajaga ümber Haraldi laeva uhke ring teha, loodus- ja füüsikaseaduste nahka tuuldus, oli mul mornilt tagasi podisedes üsna ükskõik, mis mulje jääb. Et tele-visiitkaart monteeritakse üsna ilmselt niimoodi kokku, et tundub, justkui untsantsakas poseeris korraks tüüri küljes ja istus ülejäänud aja karusnahkses kasukas padja peal. Nojaa, üleni morn va Jausa emand siiski ei olnud, sest Vunts ilmutas nii suurt usaldust, et suunas vööris peesitades vaid üksikute mühatuste saatel mind luigepesi tulvil neeme ja mu enese maid piirava muuli vahelt paadikanalisse.

«Näe, sellesama muuli peal pildistaski kunstfotograaf mind ja ühte teist, viimse vindi peal rasedat empsi ürgmudastena ja sellest sai väga kihvt seeria, mida mõistagi sadat kanti kööbakalt tõlgendati ja…» oli kõik see jutt, mille sadamakaile ronides rääkimata jätsin. See oleks olnud ilmselt viimane piisk naturalismust, mis murdnuks pealinnameeste vastupanu minu tavalisele elulaadile – nende jaoks otsatult ogarale ja hõlmamatule. Sest väike Fanki tunnistas väga väsinult ja läbiraputatult-tuulutatult, et teiste džunglivangidega käidi visiitkaarte filmimas põhiliselt Stockmannis ja Radissonis ning et Muru-mutt peaks vist tõesti mõneks ajaks pagema džunglisse puhkusele, kust lapsed, kirja- ja sotsiaaltöö, koerad ja hobused teda kätte ei saaks.