Читать книгу Džungliseaduste vangid - Kati Murutar - Страница 9

Sisevetel

Hoopis hirm sai mu kätte.

Hirmude kobar lausa. Esiteks ähm tundmatuse ees. Täpsemalt läbikukkumise ees ses tundmatuses. Pärast keskkooli ei läinud ma ju tegelikult igatsetud kunstiülikooli skulptuuri eriala katsetelegi, et mitte läbi kukkuda, vaid hoopis kergema vastupanu teed ja täispanga peale Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonda. Võimaliku läbikuku eest ei kaitseks mind praegu seegi, kui oleksin juhuslikult varasemate aastate robinsonaade jälginud – Emil ütles ju, et meie jaoks valmis pandud raju-junkelis on kõik sootuks teistmoodi.

Hirm vähe-asjasuse pärast. Tegelikult ei vaja inimene kuigi palju rõivaid ega muud pudipadi ning reisidelegi võetakse enamasti liiga palju hilpe-vidinaid kaasa. Ent kui Sisevetele lapsi hoidma tulnud ämm mu kahte tillukest, homseks valmis pakitud seljakotti nähes ahhetas, kas see ongi kõik, tekkisid mul eneselgi kahtlusedkõhklused. Ühte märsikesse olin pakkinud kogu selle suurt-ei-midagi, mis oli lubatud junkelisse endasse kaasa võtta. Teksad, pluus, päevitusriided, päevikukaustik ja tennised. Lühikesed püksid, sandaalid, T-särgi ja mütsi oli Lembit produktsioonimansa poolt lubanud.

Teises märsis olid isiklikud lühikesed püksid, safari kombinesoon, tagavara Tsärk, dokumendid ja rahakott.

Tühi rahakott, täpsemalt. Ja seesinane tühjus tekitaski kõige hirmuma hirmu. Kangesti vahva on toimetustes sunnismaistena tagumiktunde tegevate kolleegide ees oma vabadusega kiidelda. Ja kadedust tekitada, et võin ise teemasid valida ja väljaannetelt vastu võtta just need tellimused, mis mulle sobivad. Ent tegelikult ma ju tean juba neljateistkümnendat aastat vabakutselisena, mida see tähendab, kui kunagi ei tea, milliseid summasid ühelgi kuul pangaarvele oodata on.

Tore muidugi, et mitmed tele- ja raadiojaamad on lasknud mul mitmeaastaseid autorisaadete-sarju teha ning et Eesti ajakirjademaastikul on nii palju väljaandeid, et neisse korraga ja vaheldumisi kaastööde muljumine elatab laias laastus ära küll. Tegelikult ei loe ei aunimetus FIE, mis mul varem oli, ega viimastel aastatel ohjatud OÜ Muru Mari – selleks et omadega välja tulla pean igal juhul mitme inimese töökoormat vedama. Ükski koosseisuline ei vihu ühes kuus kümmet pikka ajakirjaartiklit, millest igaüks eeldab mitut intervjuud, kommentaari ning sageli osalusvaatluse korras ka oma isikliku naha turule toomist. Selge, et romaanid ja näidendid kirjutuvad sellise mahvi kõrval varahommikuti, hilisõhtuti ja lühidalt öeldes öösiti.

Võin jah uhkustada, et kuna ma olen hästi ja kogu südamest kirjutades endale hästi müüva intuitiiv-ajakirjaniku nime teinud, võin tegusalt kõigi kohalike meediakontsernide vahet surfata. Tegelikult maksan selle surfamise käigus autokütuse ja telefonikõned ise, haigeks jääda ei tohi ja rahateenimise pausid tulevad pika kummi otsas ähvardava bumerangina tagasi.

Juunikuine Brasiilia-intermetso lööb rahaldasa tagasi augustis, kui ma parasjagu Salamandrias järjekordse mitte-teenimisega ägedas ametis olen. Salamandria-bumerang maandub oktoobris. Sisevete hämaras elutoas kössitades võtsin ette paberilehe, et oma probleemid ja nende võimalikud lahendused sinna üles kirjutada. Mõtlengi alati oma üle-pea-löövad neuroosid paberi peale skeeme joonistades hõlmatavaiks.

Nii. Hansapank laskis äsja igakuist aadrit, enne seda jõudsin Ragn Sellsile Mereveere prügikonteineri tühjendamise ja Uninetile elektronside ära klaarida. Aga vabatahtlik kogumispension on õiendamata. Hobby Hallile on maksmata pikk punane puuvillane universaalne suvekleit, mis sobib nii tänavale kui pittu ja mille panen homme lennuväljale sõites selga, et teda mitte seljakotti rullida. Sel juhul on mul võimalik ka Torbiku-kästud pidulike rõivaste nimistusse kuuluvad kontsaga kingad jalga, mitte kotti toppida. Mis kõige nutusem – kõik telefoniarved jäävad maksmata. Sisevete ega Mereveere lauatelefone vast selle mõnenädalase makseraskuse pärast kinni ei panda, aga minu ja Lilia moblad küll. Need on minu tagasi tulles siis hõrgult ühesuunalised – sisse saab, välja mitte.

Lahenduseks kirjutasin teisele neuroosi-tõrje-paberile plussid ja miinused, miks oleks kasulik Jausa talumaade kahest hektarist rannakarjamaast 0,8 maha müüa ja miks mitte.

Miinused:

1 Harald ei taha, sest väiksem maa tundub talle popslik.

2 Ei saa suureliselt käega viibata: kõik see võsa ja räga on minu.

3 Lapsed ei saa määramatus tulevikus ehitada sinna midagi, mida nad nagunii ei ehita (kui tahavad, võivad ju vaiade peale pigem otse mere kaldale ehitada).

4 Potentsiaalne ostja ehitaks sinna majakese – ent selle kauguse meie majast määrab leping, ning krunti nagunii poolitava aia äärde on plaanis igal juhul sarapuurivi istutada.

Plussid:

1 Elades siin ja praegu, mitte abstraktsele tulevikule, kaob vastutus kasutu maalahmaka pärast, mida me nagunii ei halda ega valda – lõpevad jamad ametkondadega, kes ähvardavad trahvida selle pudelikildude-konservikarpide-plastiku-vaiba pärast, mille läti ja vene kalamehed talviti jää pealt püüdes ja autosid meie maa peal parkides maha jätavad ning mistõttu lapsed seal joosta nagunii ei saa.

2 Korrastatud naaberkrunt tõstaks ka meie kinnisvara väärtust, kui see ei piirne metsistunud välja, sadama ja paaditööstusega.

3 Lepinguga määratud kaugusele ehitatud naabermajake tekitaks puhvri meie ja sadamamelu vahele.

4 Uus naaber taastaks sadamatee pealt meie tagumise värava juurde tuleva tee, mille kasutuselevõtmine lõpetaks jahmerdamise Jussi ja majaka teede vahel.

5 Apokalüpsiste ajastul pole vist siiski kuigi tark maid ega kinnisvarasid omada – nüüd, kus ükski senine loodusseadus enam ei kehti, võib Kihnu saar väga vabalt meile üle lahe selga sõita ja kaoste käigus liikvele minev röövrahvas liiga suure ripakil seisva kinnistu peale oma küla rajada.

6 Saaksin lahti kolmest ja poolest sajast tuhhist pangalaenust ning edaspidi teenitavad summad saab vastavalt võimalustele, mitte sundusele, suunata Mereveere maja ülemise korruse, kõrvalhoone ja hoovimaja ehitamisse kakuami peale…

Oi kuradi, kuradi kurat! Head rahunemist tõesti! Kakuamist kirjutamine tuletas rahustamise asemel meelde hoopis pisiasja, et selle kojutoomise kahe ja poole tuhandene arve jäi enne ärasõitu kraanafirmale samuti maksmata. See teeb tagasituleku ajaks puudujäägi… Ei, ma ei arvuta ega sõnasta seda praegu. Mõtlen sellele siis, kui suudan seda taluda – nagu ütles Scarlett O’Hara.

Mereveeres on ütlemata moodu asi vanadele lappajatele ja kakuamidele kuival maal uus elu kinkida. Taat, kellelt Jausa ostsin, ehitas äsja Ojako motelli ühe paadi sisse sauna. Jussil on ühte lappajasse noorpere elamine ehitatud. Pinocchiol on ühe sellise peal külalistemaja. Teise, mis samuti tema maa peal seisis, ostsin ära ja kinkisin Haraldile natuke enne õiget aega sünnipäevaks.

Kõigepealt lootsin, et aluse kangutab majaka alt meitsi Lindil elava Villemi vana hea kraanaauto. Villem viskas pilgu peale ja kraaksatas ahastavalt: «Ma või soole oma põlde päält kiva anda, et paadi ää toestada saad ning kena näeb vällä ko, aga maast ülesse miu vana kraana tend ei tõsta.»

Paaditööstuse boss kinnitas kähku, et nii suuri aluseid ei lükka ka tema mehed ei taade ega tõmma edest. Tuligi edest ja taade tellida Saugast Pärnumaa kõikse suurem kraana. Esmalt ehmatasin, et va koll oli lõuna asemel juba hommikul õues – sellepärast, et Harald pidi õhtuseks regatiks alles lõunaks Pärnumaale jõudma. Teiseks olin pilvepiirini õnnelik, et Juss sõitis mulle linnast appi, sest kraanamasinist teatas, et minu idee – sõita, kakuam nokas, Pinocchio õuest majakateed pidi sadama juurde ja sealt Jussi teed pidi alla ja siis mööda aia äärt… on ühesõnaga bullshit! Juss ja kraanik mõtlesid ühiselt välja, et kakuam tuleb kantida umbes viie tõstega üle aedade ja marjapõõsaste.

Mis muud kui õnne tänasin, et Harald ei jõudnud ka lubatud lõunaks pärale, kuna maanteed olid mõistagi ka enne ja pärast Kanaküla tiguraudteedeks küntud. Sellepärast, et nii sai Juss olla täieline peremees, kes lubas suuremeelselt oma krundi mitmest kohast segamini sõtkuda ja kuurinurga maha nügida. Kulla naabrimees sai olla suisa supermän, kui mitme mehe tööd tehes mu kakuami mitu korda ihuüksinda troppis. Esimene tõste käis Pinocchio juurest Jussi marjaaia ühte serva. Teine tõste teise serva. Kolmas tõste üle aia minu marjaaeda. Neljas tõste keset heinavälja, kuhu peaks rajama astelpajuistanduse. Viienda tõstega maandus kakuami ja rohutirtsu ristsugutis nagu kakutirts õuele, ahter kaevu ja vöör muuli suunas.

Just siis, kui tropid said viimast korda lahti võetud ja kraana sõitis lahkudes tagumise värava maha, jõudis Harald kah kohale – ja sai kohe kõige-kõige tublimalt Jussilt soovituse oma reinkarneerunud kaku peal mitte maja mängida, vaid ehitada laevakajuti moodi ruumid ja mastid ja raad ja nöörredelid ja… Ühesõnaga Harald otsustaski lasta sinna tekitada koopia sellest jahtlaevast, millega ta üle Atlandi… aijee, ma ju ei pidanud enam seda laulukest laulma… nojaa, sest aluse mõõtmed on üsna samad.

Samavõrd kui Juss on kõige-kõige tublim, olen mina kõige-kõige äpum. Mul tuli meelde, mis minu majapidamisliku juhtme juba mõne aja eest tagasi lootuslikult ära kokutas: kord nädalas Sisevetel käival koduabilisel oli sapipõieoperatsioon ning kõik see kuuetoaline koletis vajus üüratut triikimata pesu rulli ees lükates minukesele kaela.

Tänu sellele, et juba viis aastat on meie esmaspäevad seoses koduabilise nimega Kadripäevad, ei ole ma kodakondsetelt korda nõudes nii hüsteeriline kui üksinda rookides. Üksildasest koristajamutist saab imelihtsalt müristajakott sellepärast, et triiksärke kandev mees ja mudamölakate kalduvustega lastekari täidab iga päev pesumasina pilgeni ning igasugune segaduse tekitamine tundub isikliku solvamisena. Ruumis valitsevate energiate suhtes ülitundlik olen niikuinii – ma ei saa mõelda, kui kaltsuvaibad on krussi tuuseldatud, ega kirjutada, kui pliidi ees on tuhk ja puupuru.

Samas tekitab koduabilise pidamine süütunde, et ma ei olegi kõige tublim. Ei saa lisaks sajale veel ka saja esimese asjaga hakkama. Ega saja teisega samuti mitte – Kadrile peab mu rahavoolu ebaühtlase pulsi tõttu Harald palka maksma.

Aga eks see rohkem Haraldi maja olegi. Ja tema vanemate. Nii igisen siis, kui ennast haletseda tahan. Kui perekonda sattusin, oldi juba kümme aastat seda asja siin ehitanud, aga püsti oli napilt majakarp, sest alustuseks oli vaja ülikoolide õppejõududele eraldatud lodumets langetada, maa kuivendada, siis mitu aastat valada kapitaalset vundamenti, mis moodustas maa alla sama suure maja kui peale. Kui varem ehitasid Harald, tema vanem vend ja isa kolmekesi koos, siis vend pühendus pärast Tartu-kodu rajamisele ja ristpalkhäärberi püstitamisele teise järve äärde ning äial jäi kael nii ära, et seda oli vaja opereerida, siis süda nii haigeks, et seda oli vaja sondeerida, veresooni laiendada ja kullast võrestikuga toestada. Jahtpaadist kaldale hüpates murdis ta lisaks veel käeluu, ja midagi oli nagu veel.

Ühesõnaga Harald arvutas koos sõpradega välja, et tükkis täiega Sisevetele kolimine tuleb odavam kui senine variant igal reedel Tartust siia sõita, maja üles kütta ja sisse kanda – ja siis pühapäeva õhtul tagasi linna kolida. Kusjuures elektriküttedveesüsteemid tiksuvad mõlemas pideva täisvõimsusega. Mitmestumise lõpetamine osutus hinnalisemaks kui kütusekulu ja igapäevane varem-tõusmine selleks, et lapsed linna kooli jõuaksid.

Eeslinna korterist oli kahju vaid sel emotsionaalsel põhjusel, et kallis kadunud njuufakoer Aada oli ta meile sünnitanud. Aada teine kutsikapesakond oli sigitatud Sisevete motelli valvava marmorkolli Stefaniga, kes läks paar aastat enne Aadat kuuse alla puhkama, kuna ei elanud üle seda, et tema pererahvas kadus Itaaliasse Preatoni majateenijaiks. Selles pesakonnas oli üks eriliselt kena ja intelligentne sell, kellele panin nimeks Elvis ja ei näidanud teda ühelegi kutsikatahtjale, sest ausalt öeldes ei raatsinud teda ära anda.

Ühel päeval tuli meie Tartu-depoo-lähiste-elamise ukse taha aga perekond, kes vajas eeslinna valmivasse uude majja valvurit ja kellel oli niisugune olek ja hoiak, et ohkasin alistunult ja tõin tagatoast Elvise lagedale. Las ta siis kasvab pererahva maja valmimiseni eeslinnakorteris… Kui Harald otsustas umbes aasta pärast meid pori ja lärmi seest mujale kolida ja me läksime üht eeslinna pakutud viietoalist vaatama, ei olnudki me nii väga üllatunud, kui uksele tuli vastu muinasjutuliselt ilusaks kasvanud Elvis.

Sellised asjad lihtsalt juhtuvad.

Minuga juhtub paraku ka see väga lihtsalt, et tunnen end sissetungijana. Mustlasemutil, kelle Raekülla majahoidjaks võtsin – rahu tema põrmule! – lasin mängleva kergusega oma maja terve taboriga asustada ja ennast tülika külalisena kohelda. Kuna ämm ja äi on pool elu seda va Sisevetet ehitanud, on ta minu jaoks ikka veel suuresti nende suvila. Mis siis, et Harald ehitas ta lõpuni ja et me oleme juba viis aastat siin elanud – mina mõistagi igal hingelisel vajadusel ja pere-logistilisel võimalusel suure osa ajast Mereveeres. Viirpapagoid, kelle võtsin siis, kui Harald oli meningiiti suremas, endale lohutuseks, hakkasid Sisevetele kolides hoogsalt munele ja kooruma. Mina aga pean päris oma kohaks siin vaid suurte akendega teise korruse kabinetti. Tänu oma raamatutele, mis selle seinu katavad.

Alumisel korrusel hakkan end hoobilt tulnukana tajuma, kui ämm ja äi saabuvad peenraid tegema, juurikaid rohima ja neid kokku korjama – või lapsi hoidma. Mis muud, kui et järve äärde või ratsutama hiilin, et mitte jalgu jääda ning ennast kohatuna tundes piredaks muutuda.

Tänagi tegin oodatud lapsehoidjate saabudes ikkagi asja sõbranna Kaja hobulasse, ehkki tema kari on Järveküla poldri haljastel aasadel ja ratsutama minek tähendab sadulate-valjaste autosse pakkimist, poldrile sõitmist, hobuste püüdmist ja ühe käega saduldamist, samal ajal kui teise käega on vaja neid kinni hoida ja jalgadega ülejäänud karja autost eemale peksta. Pardon, loomi me teatavasti ei peksa… väga kõvasti. Me eraldame hobunad elektrikarjusega autost ja pärast ratsungit pakime lirtsuvaks higistatud sadulad jälle autosalongi, kus on juba nagunii Julia karvad, leivapuru, laiaks istutud-astutud astelpajumarjad ja kaerad. Nagu ühe tõelise tähe limusiinis tema igapäevases džunglis olema peabki.

Tundus, et meie laste ristiema oli mind lausa oodanud. Igal inimesel on mõnikord kuulajat vaja. Kaja istub oma väikeste poegadega, kellele peaaegu pidevalt lisandub tema mehe õe tütreke, aina kodus, kodus ja veel kord kodus. Nii et kui me olime maja taga liivakasti ääre peal seni lobisenud, kuni issi heinateolt koju laekus, sõitsime küla peale.

Ja jälle küsin ma – seekord mitte koos lauljannaga Mõtsu poe ees konisid ja pudelikorke korjates, vaid Kajaga Valguta poe tagaruumis kaupluseomaniku Tiinaga kohvi keetes ja riiulitelt maiustusi kontorilauale kuhjates – kus on meie külade kõrtsid ja kohvikud?

Meiega liitus teisel pool teed konkureeriva äri – see suletakse Tiina omast tunnike varem kinni – müüja Irina, kellega kahe pealegi poeemandad välja ei mõelnud, kumb neist võiks siitrahvale väljaskäimise koha kombineerida. Või kuis see õnnestuks nii, et korgi peal libastunud sägad järjestikku oma maju maha juues kombekamaid kundesid koju ei röhitseks ega peeretaks.

Aga minu auto hoopis piiksatas. Koduteele asudes teatas kütuseandur, et nüüd on auto kord tangitud saada. Vahva. Kust ma selleks raha võtan? Kui hommikul auto Tallinnas tädipoja kasutusse annan, et neil oleks naisega mõnda aega kummalgi oma suunas kulgemise vabadus, pean temalt nagunii umbes tuhat krontsa taskuraha laenama. Džunglis pole küll pappi tarvis, aga igaks juhuks peab end turvama nendeks aegadeks, mil ma äkeste võsast välja viskunuks osutun. Kuhu siis viiakse? Äkki jõuan veel Leoni teiseks sünnipäevaks tagasi?