Читать книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen - Страница 10

Esimesel kohtumisel Kopenhaageniga üllatasid mind elumajade katmata aknad. Pimeduse saabudes olid Taani kodud möödujate pilkudele lahkelt avatud. On’s linna süda teelisele nõnda valla?

2006. aasta oktoobrikuu pilvitul õhtupoolikul Kopenhaagenile lähenedes tundsin põnevusega segatud ootusärevust. Silmit­sesin hilise pärastlõunapäikese käes sillerdavat Sundi väina, Taani ja Rootsi rannikut ühendavat silda ning valgeid tuule­generaatoreid keset vett. Siin ja seal õõtsus jahte ja kaluripaate ning kaugemal libises valge kruiisilaev Norra poole. Sekund hiljem kihutas lennuk Kopenhaageni linna kohal – madalad majad, kiriku- ja lossitornid ning mõni üksik kõrgem hoone. Suurlinnadele omaseid kõrgustesse püüdlevaid pilvelõhkujaid ei olnud näha.

Kopenhaagenis selge ilmaga maandudes sööstaks lennuk justkui vette. Oleneb, mis suunast maandumisrajale lähene­tak­se. Kastrupi lennu­väli Amager’ saarel asub nimelt otse mere ääres. Pärast omal nahal läbi elatud teatavat kohkumust olen esma­tulijaid alati ette hoiatanud. Enamasti on taevas siiski paksud pilved ning kõigepealt näeb lennukiaknast vaid maandumisrada ümbritsevat lennuvälja ja selle värvilisi tulesid.

Seal linna kohal, Kastrupi lennujaamale lähenedes, tundus ka võimatu võimalik. Nii tol esimesel õhtupoolikul kui ka igal järgmisel korral kuni 2008. aasta suveni, mil Kopenhaagenist sai minu uus kodulinn. Läbi õhu tormav lennuk raputas Vale-Pipi oma tiibadelt, kuni too viimaks alla andis ja lõplikult maha jäi.

Martin juhtis autot lennujaamast kesklinna poole ja tunnistas, et on veidi närvis, sest ei ole sugugi kindel, kas mulle Kopenhaagenis meeldima hakkab. See viimane tundus olevat talle väga oluline. Hoolimata ootamatult avalast ülestunnistusest oli Martini näoilme rahulik, tema püüdlikult välja hääldatud ingliskeelne jutt ja laiaõlgne kogu sisendasid tasakaalu- ja turvatunnet.

Üle järjekordse silla sõites vilksatas mööda väike sadam, kus tumedal veel hulpisid paadid ja paatelamud. Olin ekslikult arvanud, et paatelamud kuuluvad soojemasse kliimasse. Tuul keerutas kollaseid puulehti ja katuste kohal suundus ränd­lindude kolmnurk loodesse. Sisenesime Kopenhaageni südames asuva Frederiksbergi linnaosa kitsastele tänavatele, mida palistasid jalgrattateed.

Martin jutustas, et Frederiksberg oli kunagi omaette linn Kopenhaageni servas, aga ajapikku kasvas Kopenhaagen ümber Frederiksbergi. Frederiksbergi põliselanikud ei pidavat praegugi end kopenhaagenlasteks. Püüdsin uut infot talletada, imestades samas meid ümbritsevate jalgratturite rohkuse üle. Autojuhtidel oli küll mitut paari silmi vaja, eriti ristmikel – jalgratturid ümbritsesid rohelist tuld ootavaid autosid tiheda ringina. Arvaku siis autojuht ära, kes neist sõidab otse või kes paremale!

Teekond lennujaamast Martini koju Frederiksbergi kestis napilt veerand tundi, ometi olin peale paljude jalgratas­te jõudnud märgata veel üht olulist erinevust võrreldes Tallinnaga – enamiku korterite akendel ei olnud kardinaid ees. Inimesed õhtusöögiks lauda katmas, taat kiiktoolis, punt teismelisi, aknale näpuga jooni vedav laps. Mõned toad olid tühjad, kedagi ei olnud näha. Toas põles tuli, soe valgus viipas möödu­jale kutsuvalt ja akna ülemisest servast paistis vanaaegsete, kivipitsist ornamentidega ääristatud lagi. Ühel aknal silmasin kellegi paljaid jalataldu, mille kohal lahti löödud ajalehe taha peitus puhkepausi nautivate jalgade omanik. Akende sümboolne avatus tekitas usaldust ja soovi kogeda sedasama õdusust, hubasust ja kodutunnet, mis küünlavalguses suplevatest kodudest õhtusse hoovas.

Taani ei olnud ainus riik, kus olin katmata aknaid näinud. Meenusid varem külastatud Hollandi linnad Amsterdam ja Antwerpen. Siiski, jõudnud äsja Tallinna lennukilt otse Kopenhaageni kesklinna, avaldas see erinevus muljet. Tallin­nas toona ju katmata aknaid naljalt ei näinud.

Akende katmine ja katmata jätmine tuli meil edaspidi vahete­vahel jutuks. Enamasti olid ka meie rulood siinse kombe kohaselt üles rullitud. Mõnel pärastlõunal aga rullisin need toanurgas oleva arvuti kasutamise ajaks alla, sest madal päike oleks muidu otse ekraanile paistnud. Iga kord, kui unustasin rulood üles rullimata, kordus enam-vähem järgmine stseen. „Miks siin nii pime on?” küsis töölt koju jõudnud Martin ja kommenteeris seejärel teadjalt: „Nojah, rulood on ju alla tõmmatud! Kulla inimene, Kopenhaagenis pimendati aknaid viimati teise maailmasõja ajal. Või arvad sa, et Stalini vaim aknast sisse vaatab? Hei, Moskva on siit väga kaugel!”

Ehk on eestlaste harjumus aknaid katta tõesti pärit meie nõukaaegsest minevikust, kui tuli end kadeda ja kurja silma eest kaitsta? Kopenhaagenlane ei peida oma elutuba võõraste pilkude eest naljalt ka siis, kui aknad on maast laeni, nagu paljudes siinsetes modernsetes korterelamutes. Islands Brygge, Ørestadi ja muude uuselamurajoonide majades on terved seinad klaasist ja korterid ise, sealhulgas mõnikord ka magamistoad, justkui tõsielusarja võtteplatsid. Kui sõidate metrooga Ørestadis asuvasse Field’si kaubanduskeskusse, mis on üks suurimaid Skandinaavias ja kuhu linna külalistel muuhulgas sisse kiigata soovitatakse, näete ise. Paar jaama enne Field’si väljub metroorong maa-alusest tunnelist ja sööstab otseteed klaas- ja betoonlinna, mis näibki koosnevat peamiselt akendest. Seal kandis seisab ka kohalik Pisa torn – sihilikult vildakaks ehitatud hotell Bella Sky, mille taevabaari maast laeni akendest avaneb panoraamvaade Kopenhaagenile ja merele.

Tol esimesel õhtul autost väljudes aimus maja tagant aiast koduselt tuttavaid varasügisesi aroome – küpsed õunad, maapinnale langenud lehed... Võib-olla oli karges õhus tunda mere lähedust, aga nüüd, mitu aastat hiljem ei ole ma enam kindel, kas see ka tegelikult nii oli. Teadsin ju, et Kopenhaagen on ehitatud merekaldale.

„Kas täna on mingi püha?” küsisin Martinilt, kes parajasti auto pakiruumist mu reisikohvrit välja sikutas.

„Ei... minu teada mitte. Miks sa küsid?”

„Vaata, igal pool põlevad küünlad.”

Frederiksbergis sündinud ja siin kõik oma kolmkümmend kaheksa aastat elanud taanlane Martin seisis, autovõti näpus, koduukse ees, ja vaatas tükk aega üles videvikutaevasse süttinud akende poole, nagu näeks midagi esimest korda.

„Aga kas teil siis Eestis ei süüdatagi õhtuti küünlaid?” küsis ta alles tüki aja pärast siira imestusega. „Ma nagu ei kujutagi ette, et kuidagi teisiti võiks olla.”

Samal õhtul jalutasime käest kinni hoides lähedal asuvate Frederiksbergi järvede ääres. Tuul liigutas põõsaste latvu ja vee kohal rippuvad leinapaju hõbedased lehed kahisesid vaikselt. Võõras hämar ümbrus tundus tänavalaternate külmas valguses salapärane ja nõiduslik. Aimasin eelseisvaid suuri muudatusi, kuigi see tervele mõistusele vastu rääkis.

Sankt Jørgens, Peblinge, Sortedams – nende järvede kalda­pealsetel olid paljude inimpõlvede jäljed. Siin võis olla kõndinud 16. sajandi astronoom Tycho Brahe, kelle nime kandva planetaariumi kõrge katuseviil nüüd Sankt Jørgensi järve lõunakaldal selgetel öödel tähistaevasse lõikus. Siin­samas vee ääres pinkidel võis olla mõtisklenud 19. sajandi filosoof Søren Kierkegaard ja haridusmees Nikolai Grundtvig. Kas nemad olid julgenud oma unistused teoks teha, vikerkaare teisest servast haarata, sinilinnu kinni püüda?

Tuuleiil pani veepinna virvendama ja sahistas kuivades koltunud kõrkjates. Paarsada aastat tagasi kaldapealsele püsti­-tatud villad jälgisid tähelepanelikult iga meie sammu. Tume-dal järveveel peegeldusid aknad ning aknalaudadel hiilgasid küünla­tuled justkui unistused – üks miljon seitsesada kujutluspilti soovitud tulevikust. Just nii palju inimesi elab Kopenhaagenis ja tema eeslinnades. Äkitselt viskas vallatu linn nende unistuste kohale täiskuu ümmarguse palli.