Читать книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen - Страница 7

„Muinasjutu lõpus öeldakse, et nad elasid õnnelikult. Mis tähendab „õnnelik”?” päris viieaastane Jojo, kui teda 2006. aasta jäätunud veebruaris plastkelgul mööda Tallinna Sõpruse puiestee lumist asfalti tirisin.

Tookord ei teadnud ma, mida tütrele vastata, küll aga arvasin vastust teadvat paar aastat hiljem, kui meie uue kodulinna temperamentses liikluses jalgratastel tasakaalu hoida ukerdasime – mina ees ja mu kohmaka sõidustiili üle naerda kihistav Jojo järel. Meie esimestes saamatutes sõitudes oli rõõmsat ootusärevust. Kopenhaagenlased, kindlakäelised jalgratturid, kihutasid uljaid haake tehes meist mööda, linnatänavate sügavusse. Nad paistsid oma suunda teadvat, igaühel tundus olevat oma kindel asi ajada.

Jalgrattaga võis meist tõenäoliselt mööda sõita ka kirjanik Renée Toft Simonsen, kes on taanlaste teadvusse jäädvustanud väikese tüdruku Karla. Karla kaudu edastab kirjanik olulist sõnumit: lapsi peab olema näha ja kuulda. Kuula lapsi ja sa hakkad uuesti kuulma ka sinus endas peitu pugenud last, omaenese mõtteid ja unistusi – neid päris enda omi, millest sa ehk aastate jooksul võõrdunud oled olnud. Kuula ja sa tunned end paremini – see on esimene samm õnnelikkuse poole.

Kopenhaageni tänavatel leidub lapsepõlvest tuttava jutuvestja Hans Christian Anderseni jälgi. Andersen on kirjutanud, et armastusest vabanev jõud muudab kalasabaga näki inimeseks. Armastuse ajel saab mänguasjade kasti põhja unarusse jäetud ühe jalaga tinasõdurist kangelane. Inetu eksinud pardipoeg, kelleks sa end pidanud olid, on hoopiski suur­sugune luik – kui sa seda ise usud. Elu ise on parim muinasjutt, olevat seisnud Anderseni päevikus.

Jojo sündis ühel päikesepaistelisel ja soojal varasügisel Tallinnas. Selle sügise värv oli julge ja kirglik pihlakamarja­oranž. Marju oli toona arutult palju. Nõtked oksad paindusid raske koorma all peaaegu maani, aga keeldusid murdumast. Leekivail palgeil trotsisid marjakobarad vargsi lähemale hiilivat talvist pimedust.

„Titt on sinu projekt. Tee sellega, mis soovid. Mina olen sulle öelnud, et mul ei ole niisuguste asjade jaoks aega. Mul on vaja end üles töötada! Oleksid võinud sellele varem mõelda.” Umbes nii oli enne Jojo ilmaletulekut teatanud enese ja maailmaga pahuksis olev mehepoeg, keda olin enda arvates hästi tundnud sellest ajast peale, kui ise vaevalt mähkmetest välja kasvanud olime. Ütles ja läks.

Jojo oli kümnekuune, kui tööta jäin. Tööandja müüs uues iseseisvas Eestis uhkusega rajatud firma piiri tagant tulnud investorile, kes alustas asjade oma käe järgi sättimist vallandamistest. Mul oli magistrantuur lõpetamisel ja kodu pooleldi pangale panditud. Jojo aga kilkas muretult naerda ja püüdis seinalt tuge otsides esimesi samme teha, ise oma saavutuste üle silmanähtavalt uhkust tundes. Väikese inimese tublidusest liigutatuna lubasin endale, et tal saavad olema niisama head võimalused nagu lastel, kellel on nii ema kui isa. Tegelikult oli mul hirm. Ent pihlakamarjade sügisel saabunud tüdruk vaatas minust läbi, otse tulevikku. Tema pilk peletas muremõtted eemale, just nagu pihlakad olid muistsete eestlaste uskumustes kurja eemale peletanud.

Ühel õhtul, kui tütar juba magas, läksin esikusse tuld kus­tu­tama. Kusagil kaugemal logistas rong Balti jaama poole, naab­rite juures surises pesumasin ja maja ees peatus auto – keegi oli koju jõudnud. Meie korteris aga hiilis üksildaste õhtute vaikus, justkui oleks aeg kuni järgmise tegusa hommikuni seisma jäänud. Selles vaikuses ei pidanud olema valvel, võis lihtsalt olla. Seintel, raamitud fotodel rippus Santorini saare suve­päeva videvikukuma – valgeks lubjatud majad siniste katustega, loojuva päikese verev triip indigo­sinise taeva taustal. Põrandalaud naksus ja seinakapi peegel­ukse sügavuses oleks miski justkui liigatanud. Pingutasin hämaruses silmi, kuid nägin vaid iseenda kujutist – väsinud olemisega, ebamäärases vanuses naisterahvast kulunud hommiku­mantlis ja täiesti ebanaiselikes toatuhvlites. Pöördusin juba minekule, kuid miski ajendas mind üle õla tagasi vaatama.

Peeglis liikus aeglaselt edasi-tagasi vana õunapuu oksale kinnitatud kettkiik. Puude varjud murul olid pikad, läbi tiheda lehestiku roosatas õhtune taevas. Kiigelaual istus heledapäine, lühikeseks jäänud kirjus kleidis koolieelik. Hoogu andsid päevitunud kriimud jalad, mille otsas tolknesid liiga suured sandaalid. Peeglisse veidral moel tekkinud tüdruk vaatas mind ainiti, pilgus küsimus ja võib-olla isegi etteheide.

See olen ju mina ise seal peeglis, taipasin jahmunult. Mul oli vahepeal lihtsalt õnnestunud täiskasvanuks saada. Peegelpilt oli pärit ajast, millal olin muinasjutte uskunud ning hoopis teistmoodi mõelnud ja unistanud – täpselt nii, nagu minule endale meeldinud oli. Siis, kui mulle ei tulnud pähegi mõelda nii, nagu on sobiv ja ootuspärane. Neelasin peegelpilti, kuni see kustus pimedusse nagu iga tänane päev. Kas väike tüdruk oli tagasi tulnud selleks, et ma teda taas märkaksin ja kuulda võtaksin? Tal oli tõenäoliselt nii mõndagi ütelda, oli ta ju kaua vaikinud ja oma aega oodanud.