Читать книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen - Страница 8

Milline see tollal oli, Johanna ja minu tavaline elu Tallinnas?

2006. aasta alguses tegelesin Tallinnas uue kodu sisustamisega. Olin vast valminud majja hiljuti korteri ostnud ja sinna koos viieaastase tütrega elama asunud.

Töötasin eduka ettevõtte, valdkonna turuliidri juhtkonnas. Tööpäevad venisid liiga sageli liiga pikaks. Mu laps oli lasteaias piinlikult tihti esimene ja viimane. Kord jõudsime lasteaeda isegi enne kasvatajate tulekut, sest kell ei olnud veel seitse – aga hoovis lumelabidaga rassiv heasüdamlik majahoidja võttis väi­kese inimese oma hoole alla, sest minul tuli tööreisile sõita ja lennukid teadupärast ei oota. Sinna lumehangede vahele nad talvises pimeduses kahekesi jutustades päeva alustama jäid.

Paari päeva pärast pöördus majahoidja emalikult-hoolivalt minu poole:

„Teie töö küll kerge ei ole – kõikide eest hoolitseda, nii et enda ja lapse jaoks aega ei jäägi. Mõned loomad võivad lausa eluohtlikud olla.”

„Et... kuidas? Loomad?”

„Jah, teie tütar rääkis, et töötate loomaaias, puhastate loomade puure ja annate neile toitu ette.” Vaatasin majahoidjale hämmeldunult otsa, mispeale ta lohutavalt sõnas: „Laps ütles veel, et pingviinid ja paabulinnud, kelle eest teie enamasti hoolt kannate, ei ole ohtlikud.”

Tavaliselt olukord siiski nii ekstreemne ei olnud, et Jojo juba enne kasvatajate tööpäeva algust lasteaeda jõudis, sest meid aitasid mu ema ja kasuisa. Üldse oleks patt kurta, sest ma teenisin hästi ja meil ei olnud justkui mitte millestki puudu peale aja. Kord-paar aastas oli meil siiski võimalik reisida ja siis võtsime tavaliselt ette mõne välisriigi. Tütar paistis puhkust nautivat, aga mina põdesin – hoolimata võimalustest lapsega koos aega veeta ning eksootilist ümbrust nautida näris ikka mõni töömure hinge. Ma ei osanud lõõgastuda ega mäletanud, millal viimati õnnelik olin. Rahulolematus ja rahutus järasid südant nagu rotid viljasalve. Kiuslikult käis kannul kes teab kustkohast tekkinud mõttetu hirm tuleviku ees. Mis siis saab, kui ära väsin ja ei jaksa enam edukas olla?

„Stress!” sõnaksid psühholoogid ehk siinkohal. Läbi­põle­mise oht! Aga mina olin iseenese tarkuses vaat nõnda kange, et ei kippunud oma nõrkust näitama ega iseendalegi tunnistama. See ei oleks sobinud meie postsovetlikku võidujooksu­ühiskonda – kui oled nõrk, siis lükkavad tegijad su pikali, ise samal ajal au ja hiilguse poole rüseledes. Esimest, teist ja kolmandat kohta on ju vaid üks. Tühja sellest, et neid kohti püüdes joostakse kõigepealt iseenese eest ära. Kas kunstnik Peeter Allik võis maali „Jooksvad naised” luues midagi sarnast mõelda? Pingutusest viltu kiskunud suudega edasitormavates naistes Alliku maalil nägin meie ühiskondliku normi peegelpilti. „Kas arvate, et tööandja sätib teie hauale teise risti lisaks sellele, mille paigutavad teie lähedased – kui teil neid selleks ajaks veel alles on?” küsis lugupeetud tohtrihärra ühel õhtul helendava ekraani vahendusel eesti televaatajalt.

„Sina oled tugev nagu Pipi,” teatas Jojo auto tagaistmelt.

Sõitsime parasjagu lasteaiast kodu poole, Lilleküla majades olid süüdatud tuled, kardinate taga söödi tõenäoliselt õhtust. Enne, kui midagi vastata jõudsin, pildusid lapsesilmad tahavaatepeeglist naerusädemeid ja hääl mu kukla taga kuulutas võidukalt: „Pipi lõi ühe varga pikali maha ja virutas teise kapi otsa! Pärast seda tõstis ta hobuse rõdu peale.” Hetkelise mõttepausi järel meenus piigale veel midagi olulist, mispeale ta õhinal teatas: „Need vargad olid ikka väga suured mehed.”

Vajutasin Tedre tänava ja Sõpruse puiestee ristmikul puna­se tule taga pidurit ja vaatasin tühja pilguga mõlemal pool teed kõrguvaid räämas lumehangesid. Troll number kaks peatus ja puistas ustest tumedates talveriietes kogusid, kes vilu tuule käes kühmu hoides vasakule ja paremale kiirustasid. Äkitselt tundus mulle, et rooli taga ei istugi mina ise, laps tagaistmel. See oli hoopis tulevikupilt. Ametiauto rooli hoidsid nüüd mu eduka ja esindusliku tütre nahkkinnastes käed. Tal oli ette näidata mitu saavutust, sest nii oli hea ja õige. Ühiskond ootas seda temalt. Tema selja taga istus turvatoolis mu lapselaps, kes ootas, millal täiskasvanutel ometi rohkem aega on, et tema mõtteid, tundeid ja lugusid kuulata. Lihtsalt kuulata, ilma et nad oma arvamust peale suruks ja teda eeskujulikuks ühiskonnaliikmeks vormida sooviks – iseenese või oma soovunelmate jälgedes.

Tütre jutt Pipist oli nii tabav ja lapsesuust kuulduna nõnda siiras, et naersin nüüd ka ise koos temaga. Minusuguseid naisi võis ehk tõesti võrrelda Astrid Lindgreni lasteraamatutegelase Pipiga, kes oli kõige tugevam ja kõige tegijam. Ainult et päriselus võis nii mõndagi olulist üüratu tubliduse varju jääda. Kui niimoodi jätkan, siis tõstan ehk varsti tõesti hobuse üles ja löön ka (piltlikult öeldes) mõne mehe pikali, aga kellele seda jätkuvat edudemonstratsiooni tarvis on, arutlesin endamisi. Kas saan sellest õnnelikumaks? Kas mu lähedaste jaoks on sel vahet? Mida tegelikult saavutatakse edukusfanatismiga?

Tundsin end kui rong, mis kindlal marsruudil ühest jaamast teise kihutab. Kusagil eespool ootas tulemus: rõõm, rahu ja tasakaal. Minu ehitatud väike turvaline maailm oli rongi sees, aga akende taga, teisel pool klaasi, libises mööda tegelik elu – ühtaegu ohtlik ja hirmutav, kutsuv ja ligitõmbav.