Читать книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen - Страница 11

Kohtumised Skandinaavia Amsterdami, Väikese Merineitsi ja Ho Sii Aaneseniga.

Järgmisel hommikul näitas Kopenhaagen värvilist ja sooja oktoobriilma, mistõttu ei tundunud Martini jutt, et Taanis on ainult kaks aastaaega – hall talv ja roheline talv ning mõlema kohta käib tuuline ja vihmane –, eriti usutav. Jalutasime üle Kongens Nytorvi väljaku mere poole.

Nyhavni kanali serval oli turistide jaoks lõks valmis pandud. Praamisõite pakkuv firma uhkeldas esindusliku piletimüügikioski ja läikima löödud alustega, kaptenid ja giidid olid paraadvormi riietatud. Turist maksab selle ilu eest kaks korda rohkem kui vähem esinduslikku teenusepakkujat valides. Viimase leidmiseks tuli pisut silmi pingutada. Üksjagu kulunuma välimusega alused randusid mõnikümmend meetrit tagapool ja pilkupüüdva reklaami asemel rippus kai käsipuul tagasihoidlik silt „Netto-Bådene” – „Netto Paadid”. Kui esimese peibutustrikid välja arvata, siis on tegemist täpselt sama teenusega. Tuuri lõppedes randuvad veesõidukid sealsamas paigas, kus tund aega tagasi ankru hiivanud olid, et uus seltskond kaasa võtta.

Edaspidi sain teada, et kopenhaagenlased armastavad ise ka seda tunniajast praamisõitu vanalinna kanalitel ja Sundi suudmes. Pardal on peale turistide alati kohalikke. Sageli laste­rühmad – iga üheksa, kümne lapse kohta kaasas üks õpetaja. Minu kooliajal Tallinnas oli meid klassis nelikümmend kaks ja väljasõitudel aitasid klassijuhatajat lastevanemad. Kopen­haageni praame ilmestavad mõnikord ülemeelikud seltskonnad kõikvõimalikes siivsates ja siivututes kostüümides, kaasas suur hulk alkoholi ning korralik „getolõhkuja”, millest üürgab valju, giidi juttu summutavat muusikat. Need on polterabend’i ehk enne pulmi peetava poissmeeste või tüdrukute õhtu tähistajad. Polterabend kestab tavaliselt terve päeva, olenevalt seltskonna metsikusest vahel ka mitu päeva ning linna vaatamis­väärsusi tutvustav praamisõit kuulub vaat et kohustusliku programmi hulka. Turistid vaatavad markantseid seltskondi mõningase võõrastusega, praami kapten ja giid ning kohalikud suhtuvad nähtusse aga üsna liberaalselt. Giid ei lase end häirida, räägib inglise, saksa ja taani keeles oma jutu mikrofoni, lärmajaid aeg-ajalt moepärast korrale kutsudes. Meremühina ja mootoripodina taustal ei ole hullu midagi.

Justkui Amsterdam, mõtlesin oma esimesel praamisõidul. Giidi jutust selguski üsna pea, et Christianshavn, vanalinna rannikuäärne osa, on ehitatud Hollandi linnadest võlutud olnud kuningas Christian IV ajal. Amsterdami meenutas ka linna ühe tuntuima vaatamisväärsuse, Nyhavni kanali kalda­pealne: 16. ja 17. sajandist pärit majade fassaadid, otse kai servale pargitud jalgrattad ning ankrus hulpivad jahid ja muud veesõidukid.

Rootsi sõjavangide poolt süvendatud Nyhavni sadamas pesitsesid kunagi bordellid ja madruste joomaurkad. Nüüd asuvad kolmesaja aasta vanustes hoonetes restoranid ja kohvikud, mille terrassidelt võib oma lemmikjooki nautides vaadelda lainetel õõtsuvaid jahte ja imetleda päikesekiirtes sädelevat veepinda. Näiteks soojadel suveõhtutel. Või siis varajastel hommikutel, kui öine jahedus kohtub sooja päikesega ning õhus segunevad värskelt jahvatatud kohvi ja kuulsate Taani saiakeste aroomid. Taanlased ise on harjunud terrassidel mõnulema igasuguse ilmaga. Siinne ilm vaheldub nii kiiresti, et kaasas tasub kanda nii vihmavarju kui päikeseprille. Kopenhaagenlased istuvad väliterrassidel isegi siis, kui tuul salati taldrikutelt minema puhub. Sellisteks ilmadeks on leidlikud kohvikupidajad suure hulga fliistekke varunud ja laudade vahel kõrguvad sooja andvad hõõglambid.

Kanalitel turistipraamiga kõikudes nägime ära mitu eri aegade arhitektuuripärli. Nelisada aastat tagasi valminud, Madal­maade renessanss-stiilis ehitatud börsihoone – Børsen – näis muinasjutuline. Ei olnud raske ette kujutada, kuidas nüüd kohe võis valla paiskuda mõni aken ja välja sülitada kaksiratsa luua seljas istuva nõia. Torni ümber väändusid püstloodis taevasse nelja draakoni sabad. Praam libises pruunil kanaliveel ja äkitselt, vaid hetkeks, vilksas majakatuste vahelt rohkete kuldsete ornamentidega ehitud Vor Frelsers Kirke – Meie Lunastaja kirik. Torni tipus asuvalt platvormilt avanes vaade linnale. Torni välisküljel, päris tipus, võis märgata liikumist. Need olid inimesed! „Selle proovime ära,” provotseeris Martin, kes selleks ajaks mu kõrgusefoobiaga kursis oli. „Siis näeme, kas meist on koos raskuste ületajat. Õiget meremeest, den ægte sømand’i, ei hinnata selle järgi, kuidas ta vaiksetes vetes navigeerib. Vaja on tugevat tuult.” Martin võrdleb sageli elu veespordiga – viimasest teab ta üht-teist tänu oma põlise mererahva juurtele ja seilamishobile.

Praam kiikus tõrvatud palkidega vooderdatud kaide vahel, mööda imposantsest modernsest hoonest nimega Den Sorte Diamant – Must Teemant –, milles paikneb Kopenhaageni ku­ninglik raamatukogu. Seal aga, kus kanal Sundi suubub, otse kuningapere residentsi Amalienborgi lossi vastas, kõr­gub 2005. aastal valminud suursugune Kopenhaageni ooperi­teater, mille ehitamist finantseeris laevandus- ja logistika­gigant Mærsk Mc-Kinney Møller. Teatri asukoht olevat tead­li­kult valitud nõnda, et ooperit armastav Taani kunin­ganna seda oma lossi akendest näeks. Kuuldavasti olid härra Arnold Mærsk Mc-Kinney Møller ja Tema Majesteet Taani kuninganna Margrethe II ehk Margrethe Alexandrine Þórhil­dur Ingrid lähedased sõbrad olnud. Paar aastat pärast minu esimest kohtumist vastastikku üle vee seisvate Amalienborgi lossi ja ooperiteatriga suri härra Arnold just kuninganna Margrethe sünnipäeval, olles jõudnud talle saata oma iga-aastased õnnitlused. Selleks ajaks, kui uhke lillekimp kunin­gan­nani jõudis, oli legendaarne vanahärra lahkunud.

Giid näitas üha uusi Kopenhaageni arhitektuuriikoone ja puistas fakte. Tunni ajaga sai Kopenhaageni südalinnast üsna hea ülevaate. Kopenhaagen, legendidest tulvil, muinasjutuline ja salapärane, libises nagu filmilint silme eest läbi, meretuul jahutas nädalavahetuse tugevatest ja vastuolulistest emot­sioonidest kuumavaid põski ning Martini käsi oli hoolitsevalt ümber mu õlgade.

Peagi möödusime vabalinn Kristiaaniast, mille kuulsus kunagise hipide Mekana ulatub kaugele väljapoole Taani riigi­piire. Praamilt paistis Kristiaaniast kätte üksnes paar katkist kuurilobudikku ja kontrollimatult vohav võsa.

Kanalitel põristasid edasi-tagasi kollase-mustakirjud nelja­-kandilised veesõidukid. Selgus, et need olid „liinibussid” ehk liinilaevad, üks Kopenhaageni ühistranspordi liike. Edasi seilas praam Sundi rannale, Kopenhaageni linna sümboli Väikese Merineitsi skulptuuri poole. Olin kohtumist Väikese Meri­neitsiga oodanud. Teda tullakse uudistama kõikidelt maa­ilma mandritelt. Taani muinasjutuvestja lihtne lugu armas­tusest, inimlikkusest ja julgusest unistused teoks teha tundub olevat puudutanud paljusid südameid.

Niipea, kui olime kohal ja giid Väikese Merineitsi nime mainis, tormasid turistid koos kaameratega praami kalda­poolsesse külge. Seepeale vajus praam tugevasse kreeni.

„Peatume siin 10 minutit ja pildistamiseks jääb piisavalt aega,” kõmistas giid mikrofoni. Punetava näoga merekarust kapten, den ægte sømand, seiskas mootori ja seisis harkisjalu lainetel kõikuva viltuvajunud praami ninas. Vunts tema muhelevas näos püsis liikumatult paigal. Ilmselt ei olnud paanikaks põhjust, kuigi jalgealune kiiva kiskus. Püüdsin viltusel pardal tasakaalu säilitada ja olin üllatunud – praamilt vaadatuna paistis kuju habras justkui väike tüdruk.

„Väike Merineitsi ei ole väike,” kajas giidi hääl merekohina saatel läbi valjuhääldi. „Ta on vormitud elusuuruses. Meie siin Kopenhaagenis teame, et muinasjutte kirjutatakse elust.”

Oma muinasjutus ootab Merineitsi kaldakivil printsi. Loost on palju erinevaid variante, aga neis kõigis loovutab Merede Kuninga tütar oma imekauni hääle selle eest, et tal oleks võimalik tavaliseks inimeseks saada ja elada kuival maal koos armastatud printsiga. Kas ei ole see mitte nii ka täna­päevaste „printsessidega”, kes oma „printsile” tema kodumaale järgnevad? Nad ei kaota küll häält, aga nad ei oska ehk oma „printsi” emakeelt ja see teeb sama välja. Taani keel oli tookord minu jaoks probleem. Merineitsi muinasjutu esialgses versioonis kaotas kodust põgenenud veehaldjas võõral rannal kõigepealt kodu, hiljem ka armastuse ning muutus viimaks merevahuks, mille laine kividele laiali paiskas.

Martin oli valmistanud meile suurepärase hommikusöögi. Akna taga kogus tuul hoogu, raputas puude latvu ja kihutas vastasmajade katuste kohal pilvi idast läände.

„Kas sa tead, kes on Ho Sii Aanesen?” küsis Martin kohvitassi tagant. Pingutasin mälu mis jaksasin, aga Ho Sii Aaneseni nimeline tegelane ei meenunud.

„Sa ei tea Ho Sii Aaneseni? Eks see võib ju nii olla, et õppisime koolis erinevaid asju...” kuulsin Martini hääles justkui õige pisut pettumust, aga seejärel paistis ta olukorraga leppivat ja näitas taanlaslikku tagasihoidlikkust: „Ega’s ma saa eeldada, et sa tead. See, et mõni taanlane on kuulus väikeses Taanis, ei tähenda, et teda mujal teatakse.”

Minule aga ei andnud too Ho Sii Aanesen rahu ja peale selle tundsin end mõnevõrra puudutatuna tõsiasjast, et Lääne- ja Ida-Euroopa lapsed on koolis erinevaid asju õppinud.

„Palun ütle mulle, kes see Aanesen on ja mille poolest ta tuntud on!”

„Aanesen on kõige rohkem tuntud muinasjuttude autorina, aga tegelikult tahtis ta saada näitlejaks. Näitlejaks ei õnnestunud tal saada vist oma suhteliselt inetu välimuse tõttu, kui ma õigesti mäletan. Aga ta kirjutas pagana hästi. Paraku olid tema muinasjutud kurva lõpuga – ilmselt elas ta neid kirjutades välja oma kibestumust luhtunud lootuste pärast, ja räägitakse ka tema õnnetust armastusest. Hiljem on tema muinasjutte erinevate autorite poolt mitmes versioonis „arendatud” ja neil on enamasti õnnelik lõpp. Ta ise kirjutas oma jutud täiskasvanutele, aga nüüd on need kohandatud lastele sobivaiks. Mis need täiskasvanudki muud ole kui suureks kasvanud lapsed...”

Kuulasin Martini juttu vaid poole kõrvaga, sest mul olid Ho Sii Aaneseni suhtes mõningad kahtlused tekkinud. „Palun ütle, mis muinasjutte ta kirjutas.”

„Noo, neid on väga palju. Näiteks „Pöial-Liisi”, „Tinasõdur ja baleriin”, „Inetu pardipoeg”, „Väike merineitsi”...”

„HANS CHRISTIAN ANDERSEN!!!” hüüatasin, justkui oleksin järsku avastanud, et minust on saanud lotomiljonär. Martin vaatas mind ehmunud pilguga.

„Kuidas palun?” küsis ta härrasmeheliku viisakusega.

„Hans Chris-ti-an An-der-sen,” nautisin mõnuga vana muinas­jutukunstniku nime eestipärase selge häälduse iga tähte, „on üks mu lapsepõlve lemmikautoreid ja just eile rääkis giid praamil temast, kui peatusime Väikese Merineitsi kuju juures.”