Читать книгу Muusa - Katrin Oja - Страница 6

Kui ma ärkasin, oli maailm häirivalt valge. Selle põhjal, et akendest ei näinud midagi peale liiga valge valguse, eeldasin, et ööga sadas maha umbes poole sääre jagu lund. Ma jälestan lund. Ma oleksin juba ammu pidanud kolima kuhugi kõrbesse. Las Vegasesse. Või Antofagastasse.

Erik seisis seljaga voodi poole, veepudel käes, ja mõtles pingsalt. Seda järeldasin tema kohapeal tammumisest. Juba nädal aega oli ta tammunud ja mõelnud ning jumal teab, millist arulagedat plaani vaaginud. Ilmselgelt oli selle vallandanud too väike läbipaistvate juuste ja järvehallide silmadega haldjas sealt galeriist. Maestro ja tema perioodid. Talle endale meeldis mõelda, et ta on nagu Picasso. Huvitav, kas galeriihaldjas oleks sel juhul Dora Maar? Sinine periood?

Ma teadsin tänaseks juba üle kuu, et see juhtub. Kõik märgid viitasid sellele. Kaardid. Ja muidugi unenäod. Nii et ma olin valmis. Enam-vähem. Kui Erik ei tahtnud mind enam, siis olin ma valmis ta vabaks andma. Mul on „Taiga II” ja „Siseheitlus”. Õnneks on tema näitustest mitu kataloogi. Ja ta ei oleks nii väiklane, et nõuda, et me enam üldse ei kohtuks. Loodetavasti ei ole seda ka galeriihaldjas. Vähemalt mitte esialgu, vähemalt mõneks kuuks, kuni ma harjun.

Panin silmad uuesti kinni. Vaadata ei olnud peale lume nagunii midagi ja Erik endiselt mõtles. Las ta siis mõtleb. Kunagi ei või kindel olla. Võib-olla, kui teda mitte segada, mõtleb veel ümbergi.

Järsku tundsin, kuidas madrats tema raskuse all naksus. Hämmastav, et selline suur mees liigub vaikselt nagu kass.

„Maya, mu kõige kallim, aja ennast jalule. Mul on tunne, et me peame tänaseks õhtusöögiks külalisi kutsuma. Ma kohtasin ühte toredat tüdrukut, kellega sulle kindlasti meeldiks tuttavaks saada, ja ma tahan kutsuda mõned sõbrad, keda pole ammu näinud,” silus ta mu juukseid.

„Ilmselt ta siiski ei mõtle ümber,” konstateerisin ja tegin silmad uuesti lahti.

Ta istus voodi peal, suur ja ilus nagu alati, silmad leebed ja sinised. Tõusin ja panin käed selja tagant ümber ta keha, ta oli soe. Liibusin nii tihedalt tema vastu kui võimalik. Nahk vastu nahka, et võimalikult palju tema soojust endasse imeda. Mul oli alati külm. Ta oli suur ja soe ja minu, MINU. Minu koht siin maailmas, minu kodu. Tema soojus ja lõhn ajasid ihad ja isud liikvele. Põlveõnnaldes tuksus, alakõhus sisises, puusades naksus. Kogu mu keha ütles „Tere tulemast”, sel ajal kui Erik püüdis ilmselgelt öelda „Hüvasti”.

Ta istus edasi, suur ja pehme nagu kass. Hõõrusin ennast tasakesi vastu ta selga. Ta paitas hajameelselt mu kätt. Kui ma oma külma keha vastu tema soojust surusin, ei võpatanud ta ega pööritanud silmi.

„Nii et sa ei taha mind enam?” ohkasin ta kuklasse.

Ta hakkas naerma. „Jumal küll, Maya, kas sa saad midagi jätta ka mulle endale ütlemiseks? Kannatamiseks ja serveerimiseks. Sind säästa üritamiseks? Miks sa kõik nii lihtsaks pead tegema?”

Lasin ennast tagasi voodile kukkuda ja sirutasin. Pisarad olid siinsamas, aga ei voolanud veel. Dora fucking Maar.

Meie vahel kobrutas vaikus.

„Mida sa siis õhtusöögiks tahaksid?”

Ta nühkis hajameelselt nina.

„Tellime parti. Part kuuele. See kõlab ju hästi. Kuule. Part kuuele, võib-olla ma saan seda kasutada.”

Ta tõusis püsti, läks kiirel hääletul sammul üle põranda ning haaras laualt oma ploki.

„Milleks need ülejäänud kolm?” küsisin ma ennast püsti ajades.

Ta nohises süvenenult ja pikka aega kuulsin vaid pliiatsi krabinat paberil.

„Noh,” ütles ta lõpuks, „kas sa selle kohta ei näinudki midagi unes?”

Sisisesin vastuseks kurjalt.

„Maya, mu kõige kallim, part kuuele kõlab ju märksa paremini kui part kolmele. Ja sina peaksid ometi olema suhtlusele avatud. Kes teab, ehk on mõni neist tutvustest määratud edasi liikuma,” ütles ta, naeruvine hääles.

Kuid määratud ei olnud midagi. Kolm aastat oli Erik olnud minu süda, mu kopsud, mu vereringe. Mu kodu, mu kindlus, mu mõistus. Nüüd ta ei tahtnud mind enam ja ma olin seda juba üle kuu teadnud. Kogu selle aja pidin ma ennast selle mõttega harjutama, vaikselt ja salaja, sest ta ise ei teadnudki veel. Nii et tänaseks lumivalgeks hommikuks olin ma kasutu, kortsus ja lötsis nagu tühjaks imetud veinilähker. Minus ei olnud midagi peale hääletu leppimise. Kui ma saan oma pildid kaasa võtta, annan ma ta vabaks.

Raiskasin suure osa päevast aelemisele. Uitasin akna juurest akna juurde, vedelesin vannis, kammisin juukseid. Püüdsin tulutult leida motivatsiooni oma edasist elu plaanida. Kuhu minna? Mida teha? Hoolimata pingsast ootamisest ei saabunud ühtegi inspiratsioonisähvakat, kuid tulemata jäi ka eelduspärane ahastus. Ainult pettumus natuke ärevamas kastmes.

Kell seitse toodi pardid.

Erik avas veine ja vahetas riideid.

„On sul mingeid eelistusi?” küsisin riidekapi ees seistes.

„Täna mitte, täna mitte, mu kõige kallim,” ütles ta ja kohmitses plaadiriiulis.

Dora fucking Maar.

Silitasin käega üle riiete. Ootasin, et miski räägiks minuga. Ütleks, et ta saab aru, kes ma täna olen, ja kajastaks seda eeskujulikult. Vaikus.

„Ma ei saa ju ometi alasti jääda,” kohmasin tusaselt, rohkem iseendale kui talle.

„Täna mitte, täna vist tõesti mitte,” vastas ta heatujuliselt.

Panin selga ülipika tumesinise kleidi, mis oli põhimõtteliselt lihtsalt kitsas käeaukudega kott ja lohises tolmuse lainetusena mööda maad. Aga see oli imeõhukesest villasiidist kameeleonkleit, mis muutus just selleks, mida parasjagu vaja. Sellesse sai ennast peita, kuid seda sai vajadusel üle õlavarte alla libistada ja see liibus tihedalt vastu puusi. Eks vaatame siis, võib-olla muutub kleit külaliste saabudes jutukamaks. Teab, keda nemad täna otsivad, ja muudab mind selleks.

Kell kaheksa kostis esimene uksekell.

Eriku saatel astus sisse tema galeriihaldjas. Irooniliselt selgus, et tema nimi on Nora. Läbipaistvate silmadega galeriihaldjas Nora. Minu Eriku Dora Maar. Hele ja läbipaistev, nagu päris Dora Maari negatiiv. Nora-Negatiiv.

Itsitasin.

Nora oli tasane ja armas. Tal oli lapselik, väga pehmete, akvarellina laialivalguvate huultega nägu, pikad kahvatud ripsmed, pehme taljejoon ja ilusad väikesed jalad. Ta oli minust palju lühem. Erik oli täiesti lummatud, ta tiirles lakkamatult Nora orbiidil nagu satelliit, kellel endal ei ole selles küsimuses vähimatki valikut. Õnneks liigutas Nora ennast vähe, nii et Erikulgi ei tulnud üleliia tiirelda. Nora istus peamiselt sohvanurgas patjade vahel ja silitas mõnusasti naeratades polstrit või oma sallinarmaid.

Olin tänulik, et Erik ei korraldanud mingit kummalist tõrviku üleandmise riitust ja ei sundinud meid teineteise vastu üleliia vaimustust üles näitama. Ehkki võib-olla oli see veel kavas. Millegagi ta pidi ju plaanima oma ülejäänud külalisi lõbustada.

Järgmisena saabus T. S.

„Liiga kaua, liiga kaua ei ole ma sind näinud, Erik, mu geniaalne sõber,” ütles ta oma valju, käheda häälega ja pani veinipudelid kolksuga põrandale. Lisaks veinile oli tal kaasas kimp roose. Huvitav, mida Erik talle öelnud oli?

T. S. vaatas hetkeks nõutult mind, siis Dora-Norat ja jagas roosikimbu agressiivse raksatusega kaheks.

„Daamid, kaunid daamid,” ütles ta meid kumbagi põsele suudeldes.

„Teid, kaunitar, ei ole mul au tunda,” ütles ta Dora-Norale, kes selle peale end lahkelt Noraks tunnistas.

„Aga teid, mu vasekarva jumalanna, mu kesksuvine tuulehoog, ei ole ma häbematult pikka aega näinud,” ütles ta mulle.

Näitasin keelt.

T. S.-i paljusõnalisusega tuli alati mõnda aega harjuda. Vähemalt tunni, mõne veiniklaasi või ühe joint’i jagu. Õnneks oli T. S. sellest teadlik ja tuli üldjuhul oma joint’idega.

„Rahupiipu?” küsis ta ühemõtteliselt kamina juurde liikudes.

Imetlusväärne, et T. S., kel oli nii sügavale juurdunud kanepiharjumus, suutis ometi moodustada keerukaid põimlauseid, millega tavatseti koolilõpetajaid kirjanditeemadena piinata.

Anna ja Sebastian saabusid koos. Õigemini, nagu Sebastian puiselt täpsustas, põrkasid nad ukse taga kokku. Millegi pärast oli see Sebastiani jaoks oluline detail. See ja viis, kuidas ta Annale kordagi selga ei keeranud, tekitas mus vägisi tunde, et Sebastianil oli käsil kangemat sorti paranoiahoog. Ma ei olnud seda tema juures varem tähele pannud. Samas ei olnud ma teda varem kunagi näinud ilma ta junkrute armeeta. Ma olin teda üldse väga põgusalt kohanud, enamasti pimedas. Nüüd, siin Eriku korteri soojas valguses paistis ta äärmiselt kohmetu, kuigi iseenda suureks üllatuseks suutsin märgata ka, et väga ilus. Ta seisis, pikk ja sale, kuidagi imelikult pahupidi pööratud poosis, puusad ees, käed taskus, õlad pingul. Ta silmad olid suured ja rahutud, aga ei vilanud ebaintelligentselt.

Eriku öeldud „sa ju mäletad Mayat” peale pahvatas ta imeliku kiljatusega naerma ja astus siis kiirete sammudega minema, ilma et oleks mulle midagi öelnud.

Tal kulus pisut liiga kaua, et võtta vastu T. S.-i karune käepigistus.

Kui Erik talle tasase häälega Dora-Norat tutvustas, ütles ta kõigepealt poole tutvustamismonoloogi keskel suvalises kohas „Mhmh”, seejärel, kui Erik oli lõpetanud, vaikis pikalt ja siis järsku, just nagu ärgates, ütles „Ah soo, väga kena” ja keeras Dora-Norale selja.

Piidlesin Dora-Norat altkulmu. Teda paistis selline käitumine külmaks jätvat. Võib-olla oli Nora-Negatiiv üks neist vähestest õnnelikest inimestest, kes olid loomult heasüdamlikud ja ei mõelnud iial kellestki halba. Tema läbipaistvate silmade sügavusest ei hakanud silma ühtegi varju. „Kindlasti,” sisisesin sapiselt oma veiniklaasi.

Anna patsutas kohe sisse tulles vandeseltslaslikult mu tagumikku ja pigistas seejärel pisut melodramaatilise näoga mu kätt.

„Maya, sa oled soe nagu päike, isegi sellises antarktilises kliimas,” ütles ta ja lasi Erikul endale suure klaasi veini valada, enne kui ta T. S.-i joint’i lõpu endale napsas ja oskuslikult küünte vahel hoides selle ühe sõõmuga sisse hingas.

Panin kohe tähele, et Sebastian oli tulnud kaameraga. See ei meeldinud mulle. Milline tõsiselt võetav fotograaf toob oma tööriistad mingile suvalisele õhtusöögile kaasa? Aga aeg aina möödus ja kaamerakobakas kõlkus kahjutu ja kandilisena Sebastianil kaelas või konutas lauanurgal. Olin selle peaaegu unustanud, kui Eriku võõralt terava häälega hüütud lause mind järsult ümber pöörduma pani: „Ei, Sebastian, ära pildista Mayat! Talle ei meeldi.”

Muidugi jõudis too oma klõpsu teha just sel hetkel, kui ma ümber pöörasin. Ma ei kujuta ette, mida ta pildistada oli kavatsenud. Mu selga? Tagumikku? Seda, kuidas valgus toolileenil mängis? Erik vahtis mind närviliselt ja tõmbas sellega enamiku mu agressioonist enda peale. Isalõvi, just nagu mul oleks tema kaitset vaja, ehmatas teisel nagunii hinge kinni.

Sebastian seisiski, suu kriipsuks surutud, ja pigistas sõrmenukid oma armastatud kaamera ümber valgeks. Huvitav, kas ta kartis, et ma trambin tema juurde, kisun aparaadi talt käest ja viskan põrandale puruks?

Aga midagi tema kriips-suus ja ebamugavustundest kokkunõelutud kulmudes leevendas mu ängi, tigedust ja hirmu, nii et suutsin üksnes pomiseda „Palun ära minust pilte tee” ja isegi Erikule korraks otsa vaadata ja mokaotsast aitäh poetada.

„Eem … võib-olla pole hea mõte siin täna üldse pilte teha,” ütles Erik Sebastianile ja naeratas vabandavalt. Oma külalisi liigsete reeglitega koormata oli tema meelest halb toon.

„Las ta teeb,” ütlesin ma ja otsisin Sebastiani pilku. Tahtsin nii väga teada, kas Eriku pealekargamine oli ta täiesti kinni ehmatanud. Liigutanud ta ennast ei olnud. Huuled oli küll kriipsust lahti lasknud ja need olid nüüd tagasi oma tavapärases, kahtlustavalt ühele küljele kiivas, aga muidu igati apetiitses vormis. Kulmud olid endiselt kortsus.

„Tee ikka,” ütles nüüd ka Anna. „Meil on au,” lisas ta koketeerivalt.

Hakkasin naerma. Olukord peab tõesti halb olema, kui Anna viitsib sedavõrd pingutada, et mõne mehega flirtida. Sebastian paistis sedasama arvavat, sest ta sulas lahti, võttis sisse oma tavapärase nurgelise pahupidi-poosi, kergitas poolüllatunult-poolirooniliselt Annale kulmu ja tegi tema suunas ühe pisut agressiivsena mõjuva klõpsu.

Minul jäigi vastus saamata. Ilmselt on inimesed, kes ennast pildistada ei lase, Isand Fotograafi jaoks liig mis liig. Sebastian tegi ülejäänud õhtu jooksul veel mõned pildid, ehkki mitte üleliia palju. Ja kuigi ma püüdsin ennast veenda, et mul ei ole mingit põhjust iga tema kaamerasurinat kiskjana kuulata ja et ta kindlasti austab mu soove, ei suutnud ma ennast ometi kontrollida. Õnneks pakkis ta oma riista mingil hetkel siiski armastavalt kokku ja ma sain uuesti süveneda sellesse, kui kõigutamatult, ennastunustavalt ja lohutamatult õnnetu ma ilmselt olin.

Part kuuele osutus Eriku hirmsast punnitamisest hoolimata suhteliselt loiuks ettevõtmiseks. Dora-Noral oli küll hea isu, aga vestluskaaslasena jättis ta pisut soovida. Erik ise oli ilmselgelt lõhestunud kahe vastandliku soovi vahel: olla suurepärane võõrustaja ja olla Dora-Norast vaimustuses. Eriti valusasti torkis mind see, kui ta iga natukese aja tagant just nagu sundis end mulle tähelepanu pöörama, minust rääkima või mind muul viisil esile tõstma.

„Ole nüüd T. S.-i vastu sõbralikum, Maya, miks sa ei võiks talle seda lugu uuesti rääkida?”

„Anna, kas sinu meelest ei ole Maya imetabaselt fotogeeniline, võib-olla sa peaksid teda oma järgmises filmis kasutama?”

„Oi, anna andeks, Sebastian, aga kui see kohe pessu panna, ei jää sellest kindlasti plekke. Maya, kas sa võiksid Sebastianile minu kapist mõne asendussärgi otsida?”

Sebastiani paanikahoog tundus seejuures aina hullemaks minevat. Ta tuli oma veinilärakase särgiga küll minuga magamistuppa kaasa, kuid istus sõnagi lausumata imeliku ja katkendlikuna voodiäärel, kuni ma talle midagi puhast selga otsisin.

„Proovi seda, see ei ole vist nii suur,” pakkusin talle ühte Eriku pikkade varrukatega T-särki.

Sebastian vaatas mind sellise näoga, nagu ma üritaksin veenda teda klaasikildudes vähkrema.

„Kas otsin midagi muud? Minu poolest võid sa ilma särgita ka istuda.”

Ta hakkas naerma, aga see ei olnud mõnus ja pingevaba naer, pigem mingi poolhüsteeriline kõõksumine.

„Mm ... kas ma panen selle siis pessu?” sikutasin ta plekilist särki kergelt varrukast.

Ta kargas püsti nagu kuulist lastu ja kiskus särgi seljast. Ta oli väga sale, peaaegu kõhn, aga paistis üllatavalt tugev. Käed ei rippunud nagu käterätikud, lihaseline ei olnud vist päris õige sõna. Sooniline? See kõlas perversselt. Ta oli nagu liaan.

„Fucking freak-show,” vangutasin pead ja toppisin särgi pesumasinasse. Jätsin Sebastiani riietuma ja lonkisin tagasi õhtusöögilauda.

Anna oli, nagu tihti varemgi, kogu õhtu kõige lohutavam osa. Natuke liiga pealetükkiv ja pisut liiga taktiilne, aga vähemalt tundsin ma, et ta saab aru ja tal on minust kahju ja ta hoolib siiralt.

„Sa oled alati teretulnud,” ütles ta mulle vaikselt, kui Erik, T. S. ja Dora-Nora süvenesid T. S.-i viimase romaani kriitika lahkamisse ja Sebastian sõnatult kaminasse vahtis.

„Isegi kui ainult natukeseks. Ja kui sa tahad külalistetoas magada,” naeratas ta. Annal olid kitsad huuled ja ta hambad olid sirged ja teravad nagu vanglatara.

„Aitäh, Anna.”

Ta silitas vaikselt mu õlga ja korraks tekkis mul vastupandamatu tahtmine öelda jah, lasta tal ennast kokku kraapida ja juukseidpidi oma koopasse vedada.

Magustoidu ajaks oli mulle selge, et Dora-Nora oli täna tulnud selleks, et jääda. Ta keetis kohvi ja ulatas inimestele tasse. Erik hoidis ühte kätt hajameelselt mu puusal ja silitas teisega imetlevalt Dora-Nora kahvatut õlga. Mulle tundus, et ma suudan Eriku vahendusel Dora-Nora maitset tunda. Mahe ja magus nagu mannavaht. Võitlesin kogu hingest sundusega vannituppa sulguda ning seal tunde tigedalt hüperventileerida ja žilettidega mängida. Aga see oli ohtlik mõte, mis juba päevi ootas sobivalt vankuvat momenti, et hambad mulle kõvemini ajju lüüa ja mu ellu tagasi hiilida. Lõppude lõpuks olin ma veritsevatest vermetest lohutuse otsimise juba mitu aastat tagasi maha jätnud. Ma teadsin, et Erik pidas seda oma isiklikuks väikeseks saavutuseks. Päästja Erik tuli ja tema hea mõju ajel tundis Maya, et tal ei olegi enam vaja ennast lõikuda. Arme oli minu suureks üllatuseks vähe jäänud. Tõmbasin nimetissõrmega vaikselt üle käsivarre ja tajusin kõigest paari reljeefset kriipsu, mis puudutuse ja stressi peale kohe ahnelt tuikama hakkasid. Kogu nahk paistis sosistavat: „Sa ju tahad seda, sa ju tead, kui hea siis on, sa ju tead, et see aitab. Sa ju tead. Sa ju tead.” Hingevalu leevendamiseks on raske leida midagi efektiivsemat kui füüsiline valu. Kangutasin sõrmed otsusekindlalt naha küljest lahti ja sidusin oma pokaali ümber. Hetk ei olnud kindlasti selliseks haletsusväärseks tagasilanguseks sobiv. Aga nahk kirvendas edasi ja ma tundsin suus metalset maitset. Üritasin ennast pääsemiseks lähimasse vestlusesse haakida.

„Jah, ta oli imeilus, ma arvan, et sel ajal umbes 20-aastane, mina olin kuuene. Tal olid punakasblondid raskesse patsi punutud juuksed ja äärmiselt väikesed, pehmed, valged käed.”

Sebastian seletas midagi T. S.-ile. Ta silmad särasid ja nägu lõkendas. Ta tundus olevat oma ebamugavusest täiesti üle saanud.

„Ja ta lõhnas alati seebi ja tuule järele nagu suvisel päeval äsja nöörilt korjatud voodilinad,” jätkas ta ja nuusutas silmi kinni pigistades oma sõrmeotsi. Selles liigutuses oli ühteaegu midagi nilbet ja lapselikult abitut. Sebastiani täielik haaratus oma jutustusest ja sellest tulenev kirgastunud näoilme oli nakkav, jäin huvitatult kuulama.

„Ja ta hoidis sind sageli? Kuidas ta küll lubas sul pealt vaadata?” küsis T. S. oma suure ja häbematu häälega.

„Kui ma olin kuueaastane, kolisime me paariks aastaks perega nende juurde. Sel ajal hoidis ta mind sageli, sest mu emal oli väga nõrk tervis ja ta veetis enamiku päevadest oma magamistoas.”

„Kas ta oli sinu ema õde või isa õde?”

„Ta oli abielus mu isa vennaga.”

Ta rääkis oma onunaisest? Niimoodi meenutuste peale aplalt sõrmeotsi nuusutades rääkis see mees oma onunaisest? Nagu 1920ndad.

„Ma arvan, et esimest korda, kui ma mõtlesin, et foto on parim viis emotsioone salvestada, oli siis, kui ta mulle vannis käies oma armastusromaane ette luges. Vannivesi lõhnas raskelt nagu männiokkad ja rosmariin ja oli heleroheline ja piimjas. Vahtu ja suuri mulle ei olnud, aga see ei olnud ka läbipaistev. Ta lamas seal vaikselt nagu valge libe hüljes, veest paistsid ainult kaks ümmargust põlve, pehmed ja abitud õlad ja tema imeilusad väikesed käed. Ta toetas pead taha, nii et ta kael oli imeliku nurga all, ja luges mulle valjusti ette. Aeg-ajalt liigutas ta pisut ühte põlve või teist ja ma suutsin ainult vahtida, kuidas vesi nende ümber virvendas.” Sebastian vaatas olematusse kuskil kaugustes ja tema pikkade sõrmedega käsi joonistas õhku mustreid.

Kuulsin, kuidas T. S. mu kõrval valjult neelatas.

„Jumal küll,” mõtlesin tülgastusega ja kaalusin oma isiklike vannitoaunelmate juurde naasmist, kui Sebastian ootamatu enesekindlusega pilgu tõstis ja mulle sügavale silma vaatas. „Mis?” küsis ta väljakutsuvalt.

„Ei midagi, tore lugu,” ütlesin oma meelest ükskõikselt, aga tundsin reetlikku silmapööritust oma lauset saatmas.

Sebastian surus huuled korraks kokku, aga ei katkestanud meie silmsidet, tundsin ennast ta pilgu all väiksemaks sulavat. Ta oli ühteaegu hirmutav ja samas nii kutsuvalt, ahvatlevalt, neelatama panevalt ilus.

„No aga räägi siis mõni lugu oma lapsepõlvest, kui sulle minu oma ei meeldinud,” ütles ta valjult ja nägin ülejäänud külaliste pilkusid iseendale pöördumas.

Väga halb. Väga halb asjade käik. Maigutasin tummalt ja olin sunnitud juba teist korda õhtu jooksul laskma Erikul enda kaitsele tõtata. Just nagu tal juba niigi suur rüütlikompleks ei oleks.

„Lapsepõlv?” ütles ta naerdes ja Sebastiani, kes selle peale kergelt võpatas, õlale patsutades. „Parem mitte, parem mitte, keskendume ikka tulevikule.”

Kell oli alles üks, kui Anna ära läks. Ta oli viimane. Või noh, viimane kolmest. Dora-Nora istus jälle diivaninurgas ja silitas mööblit. Võis vist ametlikult öelda, et „Part kuuele” ei olnud üks Eriku meeldejäävamatest õhtusöökidest. Korjasin taldrikuid kokku ja tundsin, kuidas meie imelisemate suareede mälestused must üle voolasid. Romantilised õhtusöögid, meditatiivsed kogunemised, metsikud koosviibimised, kirglikud turuõhtud, kus kõik kohaletulnud näitasid midagi, mille kallal nad parasjagu töötasid. Hammustasin keelde.

Erik saabus esikust, pettunud ilme näol, ja vaatas mind murelikult, isegi kaastundlikult. Või süüdistavalt? Võitlesin impulsiga abitus andekspalumise liigutuses käsi taeva poole sirutada. Mille eest mina peaksin andeks paluma?!

„Maya, mu armas.”

Hoidsin lauaservast kõvemini kinni.

„Nora jääb siia.” Eriku ilme oli natuke süüdlaslik, ehkki ta toon jäi mõõdetult kergemeelseks. Maestro ei korraldanud stseene. Maestrol olid ... perioodid.

„Sa võid alati jääda.” Seda öeldes vaatas ta imetlevalt oma Nora-Negatiivi ja ma teadsin, et ta mõtles seda puht praktilises „maga diivanil” mõttes. „Või tahaksid mõnda aega maamajas elada?”

„Mhmh,” ütlesin ma ja hammustasin kõvemini keelde. Antud hetkel ulguma hakata oleks üsna nõme. Erik oleks kindlasti pettunud, sest see kvalifitseeruks stseenina ja ma ei tahtnud seda nii lõpetada. Ammugi veel Dora-Nora nähes. Ja maale ei olnud mul mingit kavatsust kolida. Seal on veel sügavam lumi.

„Räägi minuga, Maya, ma ei ole hiromant. Kas sa jääd siia? Kas ma pakin sulle mingeid asju?”

„Jumal küll, kas sa võiksid mind korraks rahule jätta, et ma saaksin välja mõelda, mida oma eluga teha?”

Erik hakkas naerma. Ma ei tea, mis nägu ma olin, aga sellest hoolimata naeris ta üha edasi. Lõpuks ta kogus ennast, pühkis mõned pisarad ja võttis mõlema käega mu õlgadest.

„Maya, mu kõige kallim, maailmas tõesti on inimesi, kes peavad aeg-ajalt otsustama, mida oma eluga teha, ja seejärel oma otsused täide viima, aga me mõlemad teame, et sina ei ole üks neist. Mõtle nüüd, millal oled sina pidanud ootama, et sinuga lihtsalt midagi juhtuks? Midagi, mis asjadele sootuks uue käigu annab? Sina, mu armas, ei pea mõtlema, mida eluga peale hakata. Elu serveerib sulle õige pea omad variandid. Usu mind.”

„Bah,” mõtlesin ma. „Lõpetuseks veel väike isalik õpetuskõne ka, kuidas siis teisiti.”

„Ma arvan, et ma tahan Alice’i juurde minna,” ütlesin ma peale mõningast vaikides teineteisele otsa vahtimist.

„Alice,” ütles ta mu õlgadest lahti lastes, „muidugi, tervita teda minu poolt.”

Ja nii see läkski, kiirelt ja sujuvalt pakkis Erik mind oma elust välja ja taksosse. Dora-Nora seisis uksel nagu helendav ilmutus ja lehvitas.

Lehvitas!

Õnneks ei öelnud taksojuht järgmise neljakümne minuti jooksul midagi – kindel, et oleksin vastuseks vaid oianud.