Читать книгу Muusa - Katrin Oja - Страница 8

Istusin taksos ja püüdsin lõhnakuuskede ja ihumahlade läppunud haisus mitte minestada. Antud hetkel olid sellel võikal olfaktoorsel keskkonnal ka omad eelised, nimelt hoidis akuutne ebamugavustunne, mille nätskete lainetena mulle näkku plaksuv lehk kaasa tõi, paanikahoo eemal ja mind enam-vähem reaalsuses. Sõitsin Eriku juurde. Üsna vähe oli jäänud. Olin peale talle määratud 20 pisara väljutamist ja nende nappusest tulenevast šokist ülesaamist ennast veel pisut kogunud ja otsustanud, et nüüd on sama hea aeg kui hiljem. Ja mul oli vaja rohkem riideid, kui ma kavatsesin kunagi Alice’i korterist ka välja astuda. Väljaastumine osutub ilmselt lähiajal vajalikuks, sest ma teadsin varasemast kogemusest, et minu ja Alice’i kooseksisteerimisel on üsna ranged ajapiirangud. Harmooniat ja ligimesearmastust jätkub meil tavaliselt maksimaalselt kaheks nädalaks. Enamasti üheks. Ja praeguseks olin ma juba viis päeva tema territooriumil vegeteerinud. Tõsi küll, teda ennast enamasti ei olnud ja seega ei lähe need viis päeva päris viie päevana arvesse, aga see muudab üldist olukorda vähe. Fakt oli, et ma pidin sealt varsti jalga laskma ja mul ei olnud udust aimugi, kuhu ma peaksin minema või mida tegema.

„Sina, Maya, ei ole üks neist inimestest, kes peab enda pead plaanimisega vaevama,” osatasin mõttes Erikut. Niipalju siis tema prohvetlikest sõnadest. Hoolimata mu kannatlikkusest ei olnud mulle ühtegi geniaalset lahendust sülle kukkunud, ehkki Erik näis millegipärast olevat täiesti kindel, et nii läheb. Rumal mees, ilmselt tahtis ta lihtsalt iseennast rahustada, et minu peale mõtlemine ei tumestaks tema ja ta väikese läbipaistva hiirekese mesinädalaid. Olin ebaratsionaalselt tige ja ennast täis, aga sellega rahul. Viha on märksa parem emotsioon kui kurbus. Vihas on pauerit, vihas on särtsu. Kurbuses on ainult otsatuse ja ääretuse ähvardus.

Hammustasin sõrmenukke. Nahk naksus. Oli valus. Olime kohal ja ma olin taksohaisu, oma vihapurske ja valutavate sõrmenukkide tulemusena uksele koputamiseks enam-vähem valmis. Meeleseisundis, mis aitab mul Erikule rahulikult ja vaoshoitult öelda, et ehkki ta ei peaks oma päevatööd veel ennustamise vastu välja vahetama, olen ma ometigi seal, et oma asjad kokku panna, sest ma ei taha, et minu kola nende idülli kuidagi kahandaks. Norale ei kavatsenud ma midagi öelda ja loodetavasti on tal arukest endiselt kuskil vaikselt nurgas istuda ja mööblit silitada. Või äkki teda pole üldse seal. Võib-olla ta käib kuskil tööl, enamik inimesi ju teeb seda. Või koolis.

Muutusin rõõmsamaks. Ulatasin taksojuhile rahatähed, vältides hoolikalt seda, et ükski üleliigne osa temast või tema haisvast taksost mind puudutaks ja ukerdasin välja. Lumehanged olid muutunud betoonikarva kõvadeks vaaludeks ja rööbasteks.

Hingasin sügavamalt sisse ja klohmisin uksele.

Õhk visises abitu susinaga minust välja, kui Nora ukse lahti tegi. Ta paistis väike ja hele nagu portselannukk.

„Tere, Maya,” ütles ta sõbralikult. „Erik arvaski, et sa varsti tuled.”

Seisin selle korteri uksel, mida olin kolm aastat oma koduks nimetanud, ja kohmitsesin nagu vampiir, kellel on sisseastumiseks luba vaja.

„Astu edasi, Erik maalib.”

Ahah, sellest siis Nora. Et Erik võiks nii taktitundetu olla ja oma haldja ust avama saata, see ei tulnud mulle pähegi, aga muidugi, ega ta ei saanud ju päevade viisi oodata, millal ma lõpuks näole annan. Ja kui ta teeb tööd, siis see on ainult hea.

Imbusin esikusse ja võtsin saapad ära.

„Me pakkisime su raamatud kastidesse ja Erik lasi need hoiule panna. Ta arvas, et nii on sul mugavam. Aga ühe kasti me jätsime siia, Erik arvas, et neid raamatuid tahaksid sa enda lähedal hoida.”

Nora osutas oma väikese pehme käega pappkastile köögilaual.

Tegin kägistamistungi hädavaevu tagasi hoides kaane lahti ja vaatasin, millised raamatud kuningas Erik oli otsustanud oma suuremeelsuses mulle jätta. Aga kui ma oma armastatud ja loetud, kodusoojuse ja igatsuse lõhnalisi köiteid üksteise järel välja võtsin, voolas see väiklane ärritus minust välja. Ta oli väga hea valiku teinud. Valinud mu kõige truumad sõbrad, sellised, kellele võis alati kindel olla. Sellised, kes olid mind aidanud kõige halvematel öödel mu elus, kes olid suutnud nii mõnigi kord peletada eemale unenägusid, millega ei julgenud võitlusesse asuda ei Immovan, pudel veini ega piibutäis kanepit. Mõned imeilusad Murakamid ja Ishigurod, Coheni luuletused, ühe räbaldunud Rothi, kauni kaanekujundusega Hosseini, kaks Lessingit, ühe pehmekaanelise Gavalda, kaks väga vana Kunderat. Ja siis mõned kunsti- ja fotoraamatud. Näpujälgi täis Dali, jumaldatud Saudeki, Vermeeri, Kahlo ja Bourke-White’i. Panin raamatud aeglaselt kasti tagasi ja kastikaane kinni. Pidin köögilauast kõvemini kinni hoidma, sest ilma agressiivsuseta tundsin ennast ühtäkki kaalutu ja pidetuna. Tõeliselt kodutuna. Ja unenäoraamatut ei olnud nende hulgas.

Noral leidus empaatiat tajuda, et mul oleks vaja hetke iseendale, ja inimlikkust seda ilma demonstratiivsuseta mulle võimaldada. Tajusin rohkem seljaga kui kuulsin, kuidas ta tasakesi köögist välja hõljus, ja vihkasin teda pisut ta peenetundelisuse eest.

Mõne aja pärast kuulsin, et ta oli elutoas muusika mängima pannud.

Veel paari minuti pärast kuulsin klaaside kõlksatust.

Pöörasin oma raamatukastile selja ja valmistusin magamistuppa minema, et oma riideid kokku pakkida, kui ta uksele ilmus, käes kaks klaasi valget veini ja näol siiras naeratus. Sõbralik ja lepitav väike naeratus, kus polnud tilkagi kaastunnet, parastamist, võidurõõmu ega midagi muud, mida ma sealt leidma valmistusin.

„Ma mõtlen,” ütles ta oma meloodilise häälega, „et natuke veini ei teeks praegu paha.”

Olin vait. Kuidas ma pean selle imeliku väikese haldjanukuga käituma. Mul ei olnud aimugi. Ta oli lihtsalt nii … relvituks tegev.

Nora vaatas mind oma sumedate hallide silmadega ja ulatas mulle klaasi.

Võtsin selle vastu. Jõime elutoast kostva summutatud Norah Jonesi taustal ühe sõõmu.

„Võib-olla,” lisas Nora ennast poolküljega minu suunas keerates, „kui sul midagi selle vastu ei ole, siis ma pakuks sulle seltsi, kui sa pakid?”

Kui imelik võiks asi veel olla? Igal teisel juhul oleks see kõlanud nagu ettepanek aidata mul kiiremini oma saast kokku panna, et ta saaks mind välja visata. Ainult mitte praegu. Praegu kõlas see täpselt nii, nagu ta selle sõnastanud oli.

Kui mul midagi selle vastu ei ole.

Pakuks ta mulle seltsi.

Seltsi.

Võtsin veel ühe lonksu. See oli aromaatne ja külm ja kiheles keelel just õigetes kohtades. „Käi vittu!” ütlesin mõttes. Ei, see ei ole päris see. „Jäta mind palun rahule ja mine silita kuskil polstrit, sa arutu, kasutu, elu varastav aedvili!” Ei, ilmselt mitte.

„Nojah,” ühmasin ma lõpuks ja minu suureks kergenduseks ei kõlanud see nii kibestunult ja ähvardavalt, kui ma kartnud olin.

Istusime Noraga Eriku ja minu voodi peal, või siis Eriku ja Nora voodi peal riidekapi ees ja lappasime asju kokku. Millegipärast ei olnudki nad mu riideid kapist välja lükanud ja ühtlase liigutusega mõnda suurde prügikotti kündnud, et see siis mulle ukse vahelt ulatada. Raamatud saatsid lattu, aga riided jätsid kappi rippuma. Kui kummaline.

Vaatasin, kuidas Nora väikesed nukukäed mu särke ja seelikuid, kleite ja pükse kokku voltisid, ja tundsin üllatunult, et see ei pahandagi mind. Nii väikesed heledad käed, kellele need ikka kurja saavad teha.

„Ilusad asjad,” ütles Nora peale seda, kui ta oli meie klaasidesse uuesti veini valanud.

„Erik ütles, et sul on väga hea maitse.”

„Tõesti? Millal ta seda ütles?”

„Kui me ta pilte ja katalooge vaatasime. Ta ütles, et sina aitasid tal kõik viimase aja näitused kokku panna.”

Eriku pildid hakkasid mu silmade ees kerima nagu film. Viimase näituse väikesed joonistused ja graafilised lehed, eelviimase näituse pannood, üle-eelmise näituse maalid. Seal, kus alles hiljuti oli istunud see tugev tuimus, millest lahtisaamiseks oli kulunud viis päeva ja 20 pisarat, tundsin nüüd vaikset pitsitust. Eriku ilusad tööd, armastatud tööd, nukrad tööd, meeleheitel tööd ja mis kõige hullem, töötav Erik, mu lemmikvaatepilt maailmas, ei kuulunud enam mulle. Kõik see kuulus nüüd Norale. Noh, kõik peale nende kahe pildi, mis olid minu.

„Jah, meil tuli koos tegutsemine hästi välja. Ja mul oli hea meel, kui ma sain kuidagi tema maailmas osaline olla.”

„Sellest saan ma hästi aru. See on imeline maailm. Ja minu meelest olid sa selles väga oluline osa.”

Vaatasin Norale otsa, tema ilme oli õnnis, ta mõtles seda tõsiselt. Nägin ta suurtes hallides silmades iseenda peegeldust ja tundsin, kuidas see mind rahustab ja lohutab. Olingi, ma olin selle maailma oluline osa. Minust oli midagi kasu. Mul oli oma roll selles, et Erik kõik need pildid maalis.

Nora naeratas natuke.

„Kui ma Erikuga kohtusin,” alustasin ma automaatselt, ilma endale aru andmata, miks ja kellele ma seda räägin – Noraga rääkimine tundus lihtsalt õige, „siis avanes mul esimest korda elus võimalus olla osa millestki tõeliselt geniaalsest, osa inspiratsioonist ja andest.”

Võtsin lonksu veini. Nora vaatas mind leebelt ja huvitatult.

„Terve elu, kuni ma mäletan, ja ma ei tea, kas Erik on sulle seda rääkinud, aga ma tegelikult ei mäleta väga kaugele, olen ma kohutavalt soovinud, et mul oleks mõni anne. Alguses ma unistasin sellest, et ma suudaks inimesi sõnadega liigutada, sest raamatud, noh … raamatud on minu jaoks olnud alati just nagu portaal paralleeluniversumitesse. Hästi kirjutatud lugu tõstab sind välja ükskõik kui meeleheitlikust olukorrast. Raamat pakub erakordset võimaluse olla keegi teine, tunda midagi muud, mõelda midagi uut. See on harukordne. See on nagu skisofreenia positiivne vorm. Kes ei tahaks vahel olla keegi teine? Ja kujuta ette, kui sa oskad kirjutada, siis sa saad seda inimestele pakkuda. See on ju ime. Ja ma lugesin ja lugesin ja unistasin, et ehk suudan minagi ühel päeval midagi sellist kirja panna, mis kellegi teise niimoodi jalust niidab ja kaasa pühib. Mul oli üks sõber, Paul, tema tutvustaski meid Erikuga, ta oli luuletaja. Ta kirjutas imeilusasti. Nagu oleks sirutanud käe välja, ulatanud sellega otse sügavale su südamesse, võtnud sealt kõige salajasemad asjad ja pannud need siis paberile.”

Võtsin veel ühe lonksu ja pakkisin paar pluusi kasti.

Nora noogutas ja keeras kaks paari pükse rulli.

„Või muusika, see on teine asi, millest ma terve elu olen unistanud. Olla musikaalne. See on ju uskumatu kingitus. Kui oskad laulda või mõnda pilli mängida, siis sa ei ole iial üksi. Mitte kunagi. Sa võid alati, ükskõik mis olukorras pakkuda lohutust ja leevendust iseendale või teistele. Tuua rõõmu. Sest ei saa kuulata muusikat ja jääda sellest puutumata.”

Nora jõi oma veini ja noogutas uuesti.

„Mina ei ole kahjuks musikaalne,” ütles ta vaikselt ja naeratas uuesti oma väikest naeratust.

„Ja kui ma Erikuga kohtusin,” jätkasin ma … Tundus, et olin valla päästnud mingi sõnade ja mõtete voolu, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda, mis kohus ja kohus minust välja, vallutas Nora ja Eriku voodi, magamistoa ja kogu korteri. Ja Nora aina kuulas ja paistis seda nautivat. Paistis, et teda huvitas, et mu mõtted, tunded ja mälestused haarasid kaasa, näitasid mind paeluva, mitte haletsusväärsena, ehkki ma ei tea, kuidas see võimalik oli. „Kui ma Erikuga kohtusin ja tema pilte nägin, siis ma teadsin, et ma olen igaveseks lõksus. Et mõjuv maal või joonistus, graafiline leht või foto, see on korraga nagu terve kontsert ja pool raamatukogu. Et see võib pigistada sind peotäieks liivaks ja mööda toaseinu laiali visata või puhuda sinusse niipalju rõõmu, et sa paisud nagu kuumaõhupall ja lendled lihtsalt minema, jättes maha kõik, mida sa enne teadsid või kalliks pidasid. Ja olla selle juures, olla selle läheduses, vähemalt natukenegi selle osa, juba see on elu, mis on väärt elamist.”

Lõpetasin oma tiraadi ja tundsin piinlikkust. Ma ei tea, miks ja kuidas see kõik nüüd minust välja voolas ja miks ma pidin oma kõne nii paatoslikult lõpetama. Piilusin Norat ripsmete vahelt ja nägin oma imestuseks, et ta noogutab innukalt pead.

„Jah, sul on õigus, sul on täpselt õigus. Sa räägid nii hästi. Ma olen palju kordi samamoodi mõelnud ja tundnud, aga ma ei ole osanud seda nii täpselt sõnastada.”

Avasin hämmastunult silmad. No on Erik omale alles haldja leidnud. Tõesti. Ma ei oleks imestunud, kui ta varsti mööda tuba ringi lendlema ja sädelevat haldjatolmu pilduma hakkaks. Tundsin ennast väga mõnusasti, ilmselt veinist, aga võib-olla Norast, ma ei olnudki päris kindel.

„Millised Eriku pildid sinu lemmikud on?” küsisin Noralt ja panin tähele, et pool riidekappi haigutas juba tühjalt. Siin ei lähe enam kaua.

„“Siseheitlus” on võimas, see on vist sinu oma?”

Noogutasin.

„Ja mulle meeldivad väga ka „Ilma näota mees” ja „Ilma näota naine”, nendes on mingit sellist ausust ja haavatavust. Pehmust.”

„Vaat kus,” mõtlesin imestunult. „Ilma näota …” seeria ei olnud minu meelest Eriku tugevaim töö. Ta oli selle maalinud siis, kui ta oli haige ja kurb ja minu meelest oli selles omajagu tüütut enesehaletsemist. Aga Nora nägi selles pehmust ja haavatavust. Ausust. Kas mul ei olnud õigus?

Äkki mul ei olnudki õigus.

Tundsin ebamugavusega, et Nora paistis Erikust kuidagi hoopis teistmoodi aru saavat kui mina. Ma ei teadnud, kas just paremini, aga kuidagi teisiti.

„Ilmselt on minu lemmik alles tulemas,” ütles Nora ja naeratas laiemalt. „Erik hakkas eile mind maalima.”

Tõesti? Erik ei maalinud portreesid. Ja mind ei olnud ta iialgi maalinud. Mitte kordagi. Vaatasin Norat pingsamalt. Suured mõistvad silmad, heledad kulmud, pehmed lapselikud huuled. Võib-olla ta ongi päriselt haldjas, kes on Erikule saadetud. Aga milleks?

Nora vaatas mulle otsa ja noogutas.

„Ma lähen otsin veel veini,” ütles ta vaikselt, just nagu oleks tegelikult öelnud „Ma lähen nüüd natukeseks minema, et sa saaksid seda infot seedida” ja liugles magamistoast välja.

Imelik, ta isegi liikus vaikselt ja pehmelt nagu Erik. Kaks kassi. Suur kuldne kass ja väike hall kass. Vaatasin ennast kapiuksel olevast peeglist. Mina olin kõike muud kui kass. Pikad, sirged pruunid juuksed. Pikad käed, pikad jalad. Kitsas nägu ja lai suu. Ja kui ma kõndisin, siis oli seda kuulda. Mitte paranoilise kips-kõpsimisega nagu väikeste ja reibaste naiste puhul, ega ka mitte kergejõustiklase matsumisena, aga mind oli kuulda. Nagu … nagu … nagu pikka ja tugevat madu.

Ja ma ei olnud kunagi Erikule poseerinud. Mitte, et ma seda nii väga tahtnudki oleksin, aga ta ei olnud mind kunagi palunud. Ma ei olnud osanud tema „Ilma näota …” sarja piltides leida ei haavatavust ega ausust. Mina olin seal näinud ainult nõrkust.

Panin veel mõned riided kasti ja mulle tundus, et iga minu liigutust saatis tasane krabin, just nagu jookseksid iga kummarduse peale minust mikromõrad läbi. Seal, Nora ja Eriku voodis, iseenda riietekuhilas, pärast kahtkümmend pisarat ja tunnikest Norat, hakkas mulle ühtäkki tunduma, et minu Erik ei olnud kunagi olnudki Minu Erik. Et ma ei tundnudki teda ja jumal teab, kuidas ja mille peale ma viimased kolm aastat kulutanud olin.

Nora, see pisike Nora, kes tundus oskavat alati ja kõigile öelda just kõige õigemaid asju, oli astunud oma väikeste sammudega tema ellu ja leidnud temas kohe nii geniaalsust, mida mina alati imetlesin, kuid mis on kohe ja alati kõigile näha, kui ka haavatavust ja ausust ja terve hulga muid asju, millest mina teadlik ei olnud. Mulle tundus nüüd, et Nora suured, hallid ja läbipaistvad silmad olid just nagu peegel, mis näitas kõigile alati ainult seda, mis neis head on. Ma ise olin seda just tunda saanud. Nora oli täna nagu Perseus ja mina olin nagu Medusa. Ainult selle asemel, et mulle minu enda kivistav pilk tagasi peegeldada, oli Nora mulle näidanud tüdrukut, kellel oli olnud roll Eriku piltide loomise juures, kellel oli hea maitse ja kes oskas asju ilusti sõnastada – selle asemel, et näidata mulle kibestunud ja ärritunud plikat, kes oli liiga enesekeskne, et muretseda millegi muu pärast kui see, kus ta järgmise öö veedab ja kuidas kõige kiiremini leida üles kaardipakk, et oma sajajalgset unenägu dešifreerima hakata.

Iseenesestmõistetavalt oli Erikul sellise peegli ees mõnus. Iseenesestmõistetavalt tõmbab selline soojus ja headus teda ligi nagu lambikuppel ööliblikat. Minus seda vist ei olnud. Ma ei olnud Erikut vist kunagi mõistmisega inspireerinud. Mulle hakkas nüüd tunduma, et ma ei olnud teda üldse kunagi inspireerinud või kui, siis kaudselt, läbi konflikti. Tahtlikult ei olnud ma kunagi püüdnud teda inspireerida, mulle oli alati tundunud, et see on tema pärusmaa. Et see, kuidas ta oma maagiani jõuab, on tema isiklik asi, minu asi on lihtsalt kõrvalt imetleda. Aga ma tean, et kui me tülitsesime, kui ta loopis asju ja mina loopisin munakividena sõnu, siis ajas ahastus, hirm ja kurbus ta ateljeesse ja siis sündis „Siseheitlus”. See oli geniaalne. Ja see oli minu.

Hakkasin nüüd aru saama, mida Erik mõtles, kui ta ütles, et minu armastus on nagu tulvavesi, mis kõik endale painutab.

Huvitav, milline on Nora armastus?

Krabin lakkas ning lõppes ühe selge ja valju praksatusega. See ei olnud mikromõra. See oli lõhe. Istusin seal, oma lõhenenud peegelpildiga vastakuti, ja püüdsin leida viisi edasi hingata, teades, et mina ja mu armastus oleme isekad, enesekesksed ja hävituslikud.

Ühtäkki istus Nora mu kõrval, tal oli kaasas uus, külmahigine veinipudel ja ta katsus mind tasakesi õlast.

„Ka Eriku enda meelest on tema kõige paremad tööd need, mis sulle kõige rohkem meeldivad. Ta arvab, et ma luiskan, kui ma väidan, et „Ilma näota mees” ja „Ilma näota naine” on mu lemmikud. Ta arvab, et ma püüan lihtsalt halastust üles näidata,” ütles ta oma poolnaeratuse saatel.

Vaatasin tema silmapaari idealiseerivasse peeglisse, lasin endale veel veini valada ja alistunult oma lõhedesse mörti mätsida. Kapp oli tühi ja kast oli täis. Sahtlitest tuli välja ka igatsetud kaardipakk. Norah Jones laulis juba mitmendat ringi ja meil Noraga oli käsil teise veinipudeli tagumine pool. Olin sametises joobes.

„Oi, kaardid?” ütles Nora, kui ma pakki taskusse pusisin. „Kas sa ennustad?”

Nii et minu esoteeriliste kalduvuste teemal ei olnud Erik veel jõudnud sõna võtta.

„Vahel.”

„Kas sa mulle ennustaksid?”

„Ma ennustan ainult endale.”

„Aga palun, palun ennusta mulle ka.” Nora oli ka ilmselgelt purjus. Tema silitav poolnaeratus kiskus ühest küljest aina suureks naeruks.

Mõtlesin korra järele. „Olgu, aga ainult ühel tingimusel. Kui mulle ei meeldi, mis ma näen, siis ma lükkan paki kokku tagasi ja ei ütle sulle midagi.”

„Olgu.”

Segasin kaarte, lasin tal neid segada, tõsta ja tõmmata.

„Oo, kui õdus olemine teil siin on.” Erik seisis ukselävel ja toetas ennast ühe käega vastu piita. Hoolimata kõigest sellest, hoolimata 20 pisarast, mikromõradest, mind pooleks pilbastanud lõhest, mu puudulikust armastusest, Nora peegelsilmadest ja hingeheadusest tundsin teda nähes ikkagi elektrilööki. Tundsin, et mind on visatud heli- ja õhukindlasse kotti ja kotisuu tihedalt kinni tõmmatud. Ja ma hõljun, hõljun veel viimaseid hetki, enne kui lämbun.

Samal hetkel ärkas seni vaikselt ja vaguralt tukastanud madu alakõhus valju sisinaga üles ja tõstis pea. Erik, meie Erik. Oma sooja ja lõhnava nahaga ja tihedate kuldsete karvadega käsivartel.

Jõin suurte sõõmudega paar lonksu veini ja vaatasin Norat. Enne Eriku sisseastumist oli ta käsipõsakil voodil lamasklenud, nüüd istus ta, põlved enda all ja selg sirge, 100% Eriku poole pööratud. Tema oli Eriku satelliit, nii nagu Erik oli tema satelliit. Õhtusöögi ajal ei olnud ma seda märganud. Nora vaatas Erikut ja naeratas. Erik vaatas Norat ja naeratas. Minus kostis raginat ja Nora hoolega paigaldatud mört kukkus mütsatustega põrandale.

Hingasin veel paar korda sisse ja välja, kotisuu avanes, ma teadsin, et ma ei lämbu ja ei sure ning madu lasi ennast veenda ja vajus tagasi kerra.

„Ennustad Norale?” Nüüd vaatas Erik mind. Mulle tundus, et natuke kahtlustavalt ja isegi pisut süüdistavalt.

„Ma ise pressisin,” ütles Nora.

„Vaesel tüdrukul on ju õigus teada saada, millesse ta ennast mässinud on,” ütlesin ja näitasin Erikule keelt. Seda oli lihtsam teha, kui ma arvata oskasin.

Erik vidutas silmi ja sügas lõuga. Ta näis olevat kahtluse ja lõbustatuse kahevahel.

„Tõesti õdus,” ütles ta uuesti ja istus voodile meie vahele.

„Noh, lase siis käia, räägi sellele vaesele tüdrukule, millesse ta ennast mässinud on.”

Toppisin Nora tõmmatud kaardid pakki tagasi, keerasin kogu paki näoga ülespoole, pööritasin silmi ja hakkasin kumiseva häälega manama: „Ma näen, ma näen, oo, ma näen siin ühte meest, kallis laps. Jah, sinu ellu on saabunud üks mees. Ta on suur kunstnik, see mees, jah, on küll. Ja siin, siin ma näen suurt õnne. Suurt õnne ja palju rikkust.”

Nora hakkas naerma ja päästis mind mu komejandist.

Erik piilus mind silmanurgast ja nägin, et ta oli üllatunud.

„Oeh, ma lähen vahetan plaati,” ütles Nora ja libises toast välja.

Erik võttis mul käest kinni ja vaatas mulle otsa. Teise käega korjas ta mu lahtised juuksesalgud sabaks ja pigistas seda vaikselt.

„Noh, Maya, mu kallis, kuidas sa elad?”

„Suurepäraselt.” Vaatasin maha.

Ta tõmbas mu rusikasse kogutud hobusesaba tasakesi, et ma talle otsa vaataksin.

„Kuidas Alice’i juures on?”

„Ma ei tea, ma ei pannud tähele, ma lugesin.”

Erik turtsatas.

„Hoolimata sinu prohvetlikest sõnadest ei ole mulle mingeid alternatiivseid lahendusi sülle kukkunud, nii et sõltumata sellest, kuidas Alice’i juures on, on see ainus koht, kus ma saan olla,” ütlesin ma ja see kõlas kiuslikumalt, kui ma oleks lootnud.

Erik lasi mu juuksed lahti ja tõstis mu käe oma näo juurde.

„Maya, kullake,” ütles ta ja suudles mu peopesa. „Kuidas need alternatiivsed lahendused sinuni jõudma peaks, kui sa sealt pesast ninagi välja ei pista ja ennast raamatutesse betoneerid?”

„Hmh,” tõmbasin käe ära.

„Mulle meeldivad raamatud.” Mul ei olnud mingit põhjust ega kohustust enam Eriku etteheiteid kuulata. Kui talle ei meeldinud minu kaardid ja mu raamatud, siis sellest ei olnud absoluutselt mitte midagi.

Ta võttis mu käe tagasi ja trummeldas sõrmedega mu peopesas.

„Ma tean, ma tean. Ja raamatud on sulle head. Aga siiski, katsu kaaluda lähiajal ka kuhugi välja minekut.”

Teisest toast oli kuulda, kuidas Devendra Barnhart Norah Jonesi käest teatepulga üle võttis ja vaikselt laulma hakkas.

„Ja pealegi, ma ju ütlesin sulle, et sa võid alati siia jääda,” ütles Erik just siis, kui Nora tagasi tuppa astus, ja tema silmades oli naer. Ka seekord vaatas ta seda öeldes imetlevalt Norat, aga siis uuesti mind ja mulle tundus, et ta ei mõelnud seda seekord enam nii platoonilises „maga diivanil” mõttes.

„Mul on Alice’i juures väga mõnus,” ütlesin ma ja vabastasin oma käe ta peost, et sellega teda siis põlvele patsutada. „Täiesti mõnus,” pomisesin ma veel.

„Oi,” ütles Erik järsku püsti tõustes, „mul oleks peaaegu meelest läinud.” Ta läks kiirel sammul magamistoast välja ja tuli hetke pärast tagasi, käes suur kollane ümbrik.

„Järgmisel päeval peale meie õhtusööki käis Sebastian siin ja jättis sulle selle.”

Põrnitsesin ümbrikut ja siis Erikut ja üritasin aru saada.

„Sebastian?”

„Jah.”

„Ta otsis mind?”

„Mhmh.”

„Aga miks siit?”

„Ee … mm … ma ei ole päris kindel, no see tähendab, ta tõi mulle särgi tagasi, aga mulle tundub, et … et … noh, ta ei pannud vist tähele. No ta oli igal juhul Norat nähes väga üllatunud ja tundus, et see lõi ta üsna rivist välja, kui ma ütlesin, et sind ei ole siin.”

„Ei pannud tähele?”

Erik kehitas õlgu ja pani ümbriku mu riietekasti peale.

„Igal juhul ma andsin talle Alice’i aadressi,” ütles ta kannatamatult. Ilmselgelt oli tema meelest ammu aeg see vestlus lõpetada.

„Aga ta jättis selle ometigi siia,” pomisesin ma.

„Ee … jah, ma ei tea, ta paistis segaduses.”

Segaduses tõepoolest.

„Nojah,” ütlesin ma, „mul on nüüd aeg minema hakata ka.” Lükkasin kasti ja selle peal oleva ümbriku jalaga kööki ning tõstsin oma kalli raamatukasti kõige otsa. Erik tellis mulle takso. Nora lehvitas. Jälle.