Читать книгу Muusa - Katrin Oja - Страница 7

Alice oli õnneks liiga unine, et palju küsimusi esitada, pealegi oli ta minuga juba harjunud. Ta küsis lihtsalt: „Kas sa tahtsid ära tulla?” Raputasin pead.

„Kas hakkad juba täna nutma?” küsis ta siis. Mõtlesin. Raputasin pead.

„Tuled siis kaissu?” Nüüd hakkas mulle juba naer peale tulema. Alice, alatine pragmaatik. Jumal hoidku selle eest, et mõne inimese mõtlematu tönnimine tema ilu-unest aega näpistaks. Samas, kui kellelgi üldse oli õigust oma ilu-unede suhtes kontrollivalt käituda, siis oli see Alice. Taevalik Alice, hurmav Alice. Kõikide meeste ja paljude naiste märg unelm Alice. Vaarikablond jumalanna, pehme, aga kättesaamatu. Täiuslike huulte ja matemaatilise mõistatusena proportsionaalsete kulmudega Marilyn Monroe reinkarnatsioon. Peale selle oli Alice’i ilul ka tõepoolest kaubanduslik väärtus, sest ta mängis mingis filmis (tõsi küll, mitte peaosa) ja pidi hommikul vara võttel olema.

Aga sellest hoolimata lasi ta mind kell kaks öösel sisse, seisis paljajalu ja varbaid krussitades mu saabaste küljest sulava lume loigus ja lubas mul, kui ma just juba täna tönnima ei hakka, magada oma kaisus. Viimane asi, mida ma enne magamajäämist kuulsin, oli tema tasane torin: „Jeesus, Maya, su varbad on nagu jääpurikad.”

Kella viie ajal puudutas ta mind kergelt õlast ja ütles: „Ma lähen tööle, täna mind ei ole. Aga räägime siis öösel või homme. Maga, kaua tahad, ma jätan aknakatted alla.” Vajusin ilma suurema vaevata tagasi pimedusse. Lootsin, et saan samamoodi edasi magada, vaikuses, pimeduses, unenägudevabas tsoonis. Lootsin, et Alice voodi ja pimendatud tuba kaitseb ka ilma tema juuresolekuta mind mu aju salakavalate sabotaažiplaanide eest. Aga iseenesest mõistetavalt oli see tühi lootus. Kohe, kui välisukse kolksatuse saatel pindmisest unest sügavamale kukkusin, avastasin end ühest oma järeleandmatult elutruust ja kiiskavalt värvilisest unenäost.

Ma olin väikeses, ringikujulise planeeringuga, väga säravalt valgustatud saalis, mille keskel oli kaheastmeline ümmargune poodium, umbes nagu pulmatort. Poodiumi ümber olid neli tooli. Ühel istus Dora-Nora, teisel Anna, kolmandal T. S., neljandal mina. Kõik toolid olid näoga poodiumi suunas ja ma ei pööranud teistele suuremat tähelepanu, sest nägin nüüd, et sisemise, väiksema ja kõrgema poodiumi keskel oli üksik klaveritool, millel istus Rodini „Mõtleja” poosis Erik. Ainult, et ta oli suurem ja päevitunum kui tavaliselt. Ta paistis sile ja soe. Ja ta oli alasti.

Kohe, kui ma teda nägin, teadsin, haistsin ja maitsesin, kui sile, soe, suur ja päevitunud ta on, ning tundsin, et pean tema juurde üles ronima. Silitama ta selga ja käsivarsi, suruma huuled vastu ta õlga ja kaela ja põlve. Võib-olla mitte ainult huuled, vaid näiteks ka hambad, natuke siit-sealt, kus nahk on õrnem, et saada kätte tugevam annus Eriku lõhna ja maitset. Pressima ennast lapiti tema vastu, et võimalikult suur osa minu nahast oleks tema naha vastas. Tõusin kohutava kolina saatel toolilt ja astusin esimesed sammud Eriku suunas. Aga ma libastusin. Vaatasin maha ja nägin, et mul on jalas lumivalged põlvikud ja ma komistan läikival poodiumipinnal igal sammul. Ja poodiumid olid kõrged. Punnitasin ja pingutasin ja ronisin kõigest väest, ent vajusin aina tagasi. Pikapeale vinnasin ennast siiski esimesele, välimisele poodiumile ning otsustasin korraks istuda ja puhata.

„Kas on ikka mõtet edasi ronida?” küsis T. S.

„Ilmselt ei ole,” vastas Anna, just nagu oleks T. S. tema poole pöördunud.

„Mina jätaksin tema asemel küll pooleli,” lisas Nora.

„Järgmine aste on väga kõrge,” ütles T. S. kurvalt.

„Ja veel ümarama servaga,” konstateeris Nora.

„Sealt kukkudes saab palju sinikaid,” lisas Anna mõtlikult.

Tõusin taas püsti ja pöördusin tagasi oma eesmärgi poole. Oma ilusa, sileda ja sooja Eriku poole.

„Mis te arvate, kas ta kukub alla?” küsis Nora peaaegu kahjurõõmsalt.

„See aste on väga kõrge,” ütles T. S. veel kurvemalt kui enne.

„Tal on siiski üsna pikad jalad,” lisas Anna.

„Aga sukad?” küsis Nora nüüdseks juba üsna tigedalt.

„Jah, sest ahvid …” ütles T. S. ja oli peaaegu nutmapuhkemise äärel.

„Ahvid juba alustasid,” ütles Anna vaikselt.

„Ahvidel on oma graafik,” lisas Nora võidurõõmsalt.

Kuulsin selja taga vaikseid potsatusi ja pöördusin üle õla vaatama. Ma ei olnudki enne tähele pannud, et igaühel neist, Annal, T. S.-il ja isegi Noral istus süles väike vasekarva pärdik, kitsas rihm ümber kaela, teine ots kõvasti teda süles hoidva inimese käes. Ahvid omakorda hoidsid jalge vahel suuri valgeid pabertuutusid, mille sisu nad tükkhaaval minu suunas pildusid. Mis iganes see ka ei olnud, see kukkus tasaste niiskete potsatustega mu jalge alla.

Vaatasin. Need olid kirsid. Üliküpsed, peaaegu mustad, mahlased, läikivad kirsid.

Hakkasin uuesti ronima.

„Vaata, saabki hakkama,” ütles T. S. mõne hetke pärast. Ta ei kõlanud nüüd enam nii kurvalt.

„Tõesti pikad jalad,” ütles Nora, aga ma ei kuulanud neid enam, sest ma olin üleval Eriku juures. Tõstsin käed ja mässisin need tihedalt ümber ta kaela. Ta oligi soe. Aga kuidagi väike … ja pehme ja näis mu käte vahel aina väiksemaks ja pehmemaks muutuvat. Kui ma ta oma sülelusest vabastasin nägin, et see ei olnudki enam Erik, vaid hoopis mingi väike poiss, võibolla umbes kaheaastane, sassis juuste, ilusate näojoonte ja kaleidoskoopiliselt värviliste silmadega tundmatu poiss. Ta vaatas mind, naeratas ja põimis oma käed ümber mu kaela. Ehmatasin Eriku järsust kadumisest ja selle võõra poisikese ilmumisest ning hakkasin nutma.

Kõik kolm toolilistujat vaatasid mind ja ahvid pildusid endiselt kirsse.

Nutsin ja nutsin ja nutsin, kuni mulle tundus, et tegelikult ma ei nutagi, vaid hoopis naeran.

„Mis siis edasi?” tahtsin oma žüriilt küsida, aga ei suutnud luksumist ja kõõksumist lõpetada. Suutsin ainult abitult õlgu kehitada.

Nüüd olid nad kõik vait, ei lausunud sõnagi. Ahvid loopisid kirsse, mis tabasid aromaatsete mütsatustega põrandat, kust paistis aina vähem valget.

T. S., Anna ja Nora noogutasid mulle kooris ja lükkasid kõik järjest keeled suust välja. Igaühe keelel lebas väike kuldne võti.

Alla, ma pidin minema alla ja võtma võtmed, see oli selge. Aga mul olid valged sukad ja põrand kihas kirssidest.

Nora noogutas. T. S. viipas kutsuvalt käega. Anna vahtis lihtsalt mulle pinevalt otsa. Kõigil keeled pikalt ees, võtmed pakkumisel.

Ohkasin ja libistasin ennast üle ääre. „Kui sukad rikutud, siis sukad rikutud,” jõudsin veel mõelda. Pool sekundit enne, kui tundsin kahe tallaaluse jagu hapusid marju suureks tumepunaseks plekiks plahvatamas, kuulsin ülevalt poodiumilt kedagi hüüdmas: „Oota!” Vaatasin tagasi – poodiumil seisis Sebastian ja hoidis käes roosade lintidega valgeid baleriinisusse.

Selle koha pealt unenägu lõppes ja lükkas mind jõhkralt teadvusetuse sügavikust välja, tagasi une ja ärkveloleku halltoonides piirimaale. Olin piisavalt ärkvel, et teada, et see oli uni, ja piisavalt unes, et püüda end meeleheitlikult sinna tagasi kraapida. Klammerdusin kogu jõuga unenäo külge, püüdsin viimast kaadrit oma mälestustesse põletada ning seda aina uuesti ja uuesti iseendale ette mängida. Ehk siis läheb unenägu sealt edasi, kust pooleli jäi. Äkki ma saan mõne võtme, äkki Sebastian aitab mind, ehkki kingadega jäi ta hiljaks ja sukad on rikutud. Aga unenägu vajus aina kaugemale ja ma pidin leppima tõsiasjaga, et olin ärkvel. Pilutasin pettunult silmi ja vahtisin enda ümber ringi.

Kus ma üleüldse olen?

Toas oli pime nagu kotis. Voodiriided olid kvaliteetsed ja pehmed, aga lõhnasid võõralt.

Hetke pärast meenus mulle, et olen Alice’i voodis ja et tema vampiiripesasse sobivad rulood on endiselt ees. Otsisin pulti ja siis õiget nuppu, et need taanduksid ja avaldaksid mulle, mis kell on.

Avanev vaatepilt oli trööstitult valge nagu eilegi ja eile ei olnud mulle just kuigi palju õnne toonud. Lisaks ei olnud see valge ülemäära kõnekas, mis kell olla võiks. Nii palju valget. Nagu unenäoski, seinad ja põrand ja poodium.

Koperdasin vannituppa, pesin külma veega nägu ja Alice’i hambaharjaga hambaid. Peegel pakkus omamoodi üllatuse. Ma ei näinud välja halb, tõsi küll, endiselt löttis ja kuidagi mõttetu, aga mitte väga halb. Juuksed nurusid küll väga härdalt kammi. Otsisin Alice’i kappidest juukseharja ja leidsin punaste raamidega südamekujulised päikeseprillid. Just see, mida vaja. Panin need ette. Põrgusse selle valgusega. Põrgusse selle valge valguse, lume ja valge unenäoga. Ma ei kavatsegi sellele praegu mõelda.

Vaatasin veel korra peeglisse, peegelpilt vaatas vastu ja lükkas siis keele suust välja. Keele peal oli väike kuldne võti. Need võtmed, miks just kolm? Ja ma ei saanud ühtegi kätte. Mida see siis tähendab? Võtmetel on, kurat, nii palju tähendusi. Selle kohta peaks juurde lugema, aga unenäoraamat on Eriku juures. Või kaarte panema. Aga ka kaardid on seal.

Võtmed, võtmed. Püüdsin kõik mulle teadaolevad tähendused meelde tuletada.

Esimene ja kõige levinum on vist, et võtmed sümboliseerivad ligipääsu, võimalusi, saladusi. Teine variant viitab mahasurutud tunnetele ja mõtetele. Aga see oleks antud hetkel vist pisut liiga otsekohene. Minu unenägudega ei olnud tavaliselt nii. Kolmas tähendus, mis mulle meenus – võtmed näitavad, et sa oled mingi probleemi lahendusele väga lähedal. Aga see käis vist rohkem võtmekimbu kohta. Mul oli kolm eraldi võtit. Lülitasin vannitoatule plaksuga kinni ja keerasin keelt näitavale peegelpildile selja. Jõllitagu seal omaette. Tema, ta võti ja kõik selle tähendused. Ja unenäos oli lisaks võtmetele veel terve hulk neetult laetud kujundeid. Ahvid, kirsid, valged sukad. Aga mu pea tuikas juba üsna kurjakuulutavalt ja ma jätsin unenäole mõtlemise heaga katki. Mitte praegu. Praegu ma lihtsalt ei suuda.

Selgus, et kell oli kaks päeval. See oli halb. See tähendas, et Alice ei tule veel niipea tagasi ja mul on peale mõningast venitamist – hindasin oma võimet meeleheidet suvalise toimetamisega edasi lükata paarile tunnile – valida kahe alternatiivi vahel. Hakata lõpuks nutma või istuda, võtta sisse mõned kangemad valuvaigistid ja oma unenäole teenitud tähelepanu osutada, et teada saada, mida mulle öelda tahetakse. Ma ei tea, miks see nii varakult juhtuma pidi. Kuhu on kiire? Miks ma ei võiks saada vähemalt paar päeva iseendale kaasatundmiseks, nutmiseks ja olelemiseks, enne kui ma pean hakkama eksistentsiaalseid märke interpreteerima. Seda mõeldes kerkis mu silme ette Dora-Nora väike roosa keel ja sellel olnud võti ning kirsid. Kõik need kirsid. Liigutasin varbaid. Tundsin taldadega põrandalaudade mustrit ja liivateri. Kuidagi vastik hakkas. Jäägu siis nii, punnin viimase piisani vastu, otsustasin ma ja võtsin suuna kööki. Ma ei hakka unenägu läbi mõtlema ja paistab, et ka pisarad lasevad ennast veel oodata.

Alice’il oli uhke kohvimasin, mis peale mõningast tõrkumist ja vajalikust vägivaldsemat veenmist soostus mulle tegema suure tassitäie kanget ja auravat latte’t. Olin olemasolu talutavaks kuulutamisele sammu võrra lähemal. Nokkisin mõned pähklid ja kaks greipi. Köögilaual vedelesid ajakirjad, millesse süvenemine osutus paraku võimatuks. Lehitsesin tujutult Alice’i muusikat ja otsisin midagi, mis võiks sobida. Ma ei tahtnud midagi liiga kurba, kindlasti mitte midagi liiga lõbusat, ilmselgelt mitte midagi eriti sentimentaalset ja ka liiga sügavmõttelise jaoks ei olnud ma konditsioonis. Vaja oleks midagi … midagi … lopsakat, värvilist, hüsteerilist. Midagi, mis kindlasti tähelepanu hajutaks, mis mõjuks nagu tsirkusenumber. Midagi ideaalset ma ei leidnud, kuid otsustasin lõpuks, et Marilyn Mansoni „Eat me, drink me” on oma teatraalsuses, ülepaisutatuses ja naiivsuses ehk kõige ligilähedasem.

Istusin, südameprillid ees, elutoa põrandal, vahtisin ennast jälle peeglist ja kuulasin. Hinges oli täielik ikaldus. Pisaraid ei olnud. Pärast umbes kolme laulu jagu pingsat enesevahtimist ja peanõkutamist tundsin ootamatult hoopis alakõhus sisiseva maona ärkavat isu. Tahaks metslase kombel keppida. Parandus – tahaks, et keegi mind metslase kombel kepiks. Kummaline. Veeretasin neljanda loo jagu seda mõtet peas ringi ja ootasin, et midagi juhtuks. Midagi ei juhtunud. Madu keris ennast aina valjemini sisistades vasakult paremale ja paremalt vasakule rõngasteks. Nõjatusin ohates taha ja libistasin sõrmed suust läbi.

Aga ei, see ei olnud ka see, mida vaja. Midagi ei tulnud välja. Andsin alla ja naasin albumi lõpuni peeglissevahtimise ja peanõkutamise juurde. Just nagu seda veel vaja oleks. Ma pean nüüd samaaegselt tegelema hinges haigutava hiiglasliku tuimusega, kümne küünega kuklas kraapiva unenäoga ja kõigele lisaks veel puusade vahel tigedat ja rahuldamata madu ringi tassima.

„Sina ära sisise, sul oli oma võimalus,” ühmasin pahaselt ja mu oma hääl ehmatas mind, see oli kalk ja kriipiv. Ehmatus ajas sisemuse virvendama ja korraks tundus, et tuimus hakkas nagu servadest kiskuma ja kipitama. „Nüüd tuleb nutt,” mõtlesin ja vaatasin kiiresti mööda tuba ringi. Kuskilt võiks leida mingi padja või midagi. Sest kui see algab, siis läheb sellega kaua, seda ma teadsin kogemustest. Viskusin näoli diivanile nagu olümpiaujuja. Pingul, valmis. Aga siis jäi mu pilk peatuma asjal, mida Alice’i toas varem ei olnud – kolm suurt ja massiivset seinariiulit, millel oli kokku seitse raamatut.

Osho „Armastamine”.

Kogu Stephenie Meyeri senine „Videviku” saaga, kokku neli raamatut.

Murakami „Kafka mererannas”.

Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus”.

Kingitud, lennujaam, kingitud, lennujaam, otsustasin ma. Alice ei olnud eriline raamatusõber.

Aga seitse raamatut … seitse raamatut. See tähendas, et ma saan kontrolli tagasi. Veel vähemalt kaheks päevaks. Ilmselt kolmeks, võib-olla isegi neljaks, sõltub milliseks ööd kujunevad. Veel 48–96 tundi ilma nutmata ja vajaduseta otsustada, mida edasi teha. Plaanida, kuidas oma elu elada. 96 õndsat tundi täielikku unustust.

Raamatud olid juba ammu minu eelistatuim deliirium. Muidugi olid mul omad lemmikud ja kui sain lugeda puhtast naudingust, ilma kuklasse hingava ahastuse ja meeleheiteta, olin üsna valiv. Aga põhimõtteliselt, kui olukord on kriitiline, pole väga vahet. Ma võisin ennast peaaegu kõigest unustusse lugeda. Ma olin seda korduvalt elus teinud. Ma võisin lugeda nii aplalt ja nii sügavale raamatusse uppudes, et tekkis kahtlus, kas ma üldse tagasitee leian. Lugeda kiiresti ja palju, et mu aju sai ülekoormuse ja kui ma raamatu käest panin, ei muutunud midagi. Leheküljed pöördusid, kirjaread mustasid ja lugu aina keris ja keris edasi. Mingi osa mõistusest surises täisvõimsusel.

Võõrutusnähtude all kannatava junkie elegantsiga tormasin riiuliteni ja silitasin käega üle raamatuselgade. Võtsin nad kõik alla, paitasin nende lehekülgi ja nuusutasin köiteid. Austenit ei olnud keegi vist kunagi lugenud, tema selg oli neitsilikult sirge ja läikiv, ainsagi väärikust lisava kortsuta. Murakami keskel olid kohviringid.

Videviku 2. ja 3. raamatul olid mõned leheküljed lahti. Keegi oli neid ebamugavates tingimustes liiga ahnelt lugenud. Tundus nagu paar pikemat lendu üle ookeani ja tagasi.

Ladusin raamatud kahte pedantsesse riita ja mõtlesin kiiresti. Mina ja nemad, mu unustust lubavad sõbrad, kus oleks meile pesapunumiseks parim paik? Alice tuleb tagasi ja tahab oma magamistoas magada. Samas võib ta tahta ka oma elutuba ja diivanit kasutada. Diivan on vist siiski turvalisem. Siin ta ei maga ja ei taha tuld ära kustutada, siia me mahume mõlemad. Vedasin oma eskapismivirnad diivani juurde ja kerisin ennast õndsalt patjade vahele. Valisin pimesi. Alustasin Murakami alternatiivsete reaalsuste vahel vetruva maailmaga.

Osho jäi viimaseks, möödunud oli kolm päeva, millesse mahtus liitrite kaupa Coke Zerot, Elizabeth Benneti ja Mr Darcy tüütuvõitu teineteiseleidmine, paar pakki penoplasti järele maitsevaid riisivahvleid, mitme telliskivi paksune paljusõnaline Videviku-saaga, üks vann, Murakami nuudlite ja angerja maitseline maailm, kaks lühikest ning ihaldusväärsetest vampiiridest ja kõnelevatest kassidest häiritud uinakut ning viimaks üks Alice’i läkitatud ja kogeleva poisi kohale toodud tomatite ja sibulatega pitsa. Keel kleepus suulakke, silmad olid punased ja juuksed sakris. Olin ennast sügavale kookonisse lugenud. Unenägugi tundus kuidagi kauge ja ebaoluline. Ainult tuimus istus endiselt jäise känkrana hinges. Suurepärane meeleseisund meditatiivse kirjandusega tegelemiseks.

Lugesin köögis baaripukil õõtsudes ja kuivanud pitsat mugides. Lugesin ja tundsin, nagu oleks see väike hindu kolmkümmend aastat tagasi otse minuga rääkinud. Minnalaskmisest ja vabaksandmisest ja tõelisest armastamisest. Lugesin ja tundsin, et just mina olengi suuremeelne. Ühtäkki, täiesti ootamatult, keset suurt ja sügavat rahu hiilis suulakke paks pakitsus ja natuke mõru maitset. Silmanurgast pudenesid esimesed rasvased ja kuumad pisarad. Üks, kaks, kolm. Veel oli neid võimalik kokku lugeda. Varsti tuleb ookean, siis tatiniidid ja valjuhäälne ulgumine, jõudsin õudusega mõelda. Seejärel pisarateta luksumine ja viimaks hääletu ja katkendlik nohisemine. Aga sinna läheb veel aega. Neli, viis, kuus. Seitse, kümme, viisteist, kakskümmend.

Ja siis … kõik. Kakskümmend pisarat. Löristasin üllatunult nina. Ootasin natuke, kompasin kuskilt kõrgelt allakukkunud inimese kombel end üle, et teada saada, kui suured kahjustused on. Süda lõi, kopsud hingasid sisse ja välja. Ja tuimusekraater mu südames oli läinud.

„Niisiis, Erik,” mõtlesin ma pisut õelalt (näis, et Osho ei olnud mulle siiski piisavalt sügavat jälge jätnud), „sinu ja su kolme aasta väljutamiseks kulus 20 pisarat.” Olin liiga üllatunud, et ennast liigutada.