Читать книгу Krokodillilind - Katrina Engberg - Страница 6

Kopenhaageni politsei uurija Jeppe Kørner pritsis vett näkku ja vaatas end plaaditud tualetiseinal rippuvast peeglist. Peegel ühe kraanikausi kohal tegi vaataja nõgusaks, teises paistis inimene kummaliselt lai. Ta unustas kogu aeg, kumb peegel mida tegi, kuni asus käsi pesema. Täna oli ta sattunud nõguspeegli juurde, milles ta meenutas Munchi „Karjet“. See sobis talle väga hästi.

Ta nägi väsinud välja ja teadis, et see ei tule ainult politseimaja säästulampidest. Totakad pleegitatud juuksed ei aidanud kaasa, ta ei oleks tohtinud lasta sõber Johannesel end ära rääkida. Muutus tõstab tuju, haa! Võibolla peaks lihtsalt pea paljaks ajama. Siis oleks ta vähemasti politseiniku moodi. Lahutatud, elukriisis võmm ‒ nagu raamatutes. Klassika. Siis võiks ta hankida endale stammkõrtsi ja kiire auto ja kanda valu laubal nagu aadlimärki. Muretseks võibolla mõne toreda armi, noahaava, mis klapiks haavadega ta sisemuses.

Jeppe kuivatas käed kareda paberrätikuga ja libistas pilgu peeglilt prügikastile, kortsutas salvräti kokku ja viskas. Märg paber tabas lõdva latsatusega põrandat. Just nimelt, mõtles ta ja kummardus seda üles korjama nii nõtkelt, kui valutav selg lubas. Mina olen selline inimene, kes pihta ei saa ja kelle ülemäärane südametunnistus ei luba kõntsa vedelema jätta. Ta lükkas tualetiukse lahti ja sammus mööda koridori kabineti poole, enesepõlgus kehas kobrutamas.

Kopenhaageni politseimaja seisab imposantse ja uhkena oma kolmekandilise uusklassitsistliku struktuuriga igavesti õilmitseva Tivoli ligidal ja lisab piirkonnale autoriteeti. Hoone välimus on karm ja ümbrust tõrjuv nagu enesekindel liivakarva võimu ja õigluse klots keset Põhjamaade vabameelsust ja viguriviskamist. Vajalik vastukaal vabale pornole ja rekordkõrgele alkoholitarbimisele. Seestpoolt pehmendavad kuulsad sammaskäigud ümmargusel õuel ja Rooma kunstkäsitöö muljet vaid veidi. Politseinike argipäeva kaunistavad mosaiigid ja terratsopõrandad, mis nende sagivate sammude all on kulunud ja meenutavad aega, mil töökeskkond pidi kokku sobima politsei vankumatusega. Isiku­vastaste kuritegude osakond, mida hüütakse ka mõrvaosakonnaks, on niisamuti jäänud algupärasesse süngesse vormi oma võlvlagede ja lampidega tumepunaste seinte küljes. Moodne mööbel kössitab ilmetuna seinte kooruva värvi all ja tekitab ühekorraga hüljatud ja ülepingutatud mulje.

Kabinet, mida Jeppe jagas kolleeg Anette Werneriga, ei olnud erand. Armetu laminaadist ja painutatud pöögipuust mööbel, mil ei olnud mingit kavatsust tuju tõsta. Anettel seevastu jagus head tuju küllaga. Kui Jeppe sisse tuli, istus ta tahapoole naaldudes, jalad laual, ja naeris valjusti millegi peale, mis toimus mobiili­ekraanil tema käes.

„Kørner, tule vaata! See siin on täiesti hindamatu.“

Jeppe jäi ukselävele seisma. „Hommikust, Anette. Ma arvasin, et sa oled täna kursusel?“

„Nii kergesti sa ei pääse. DNA-kursus on alles järgmisel kolma­päeval. Vaata, see paks labrador katsub palli kätte saada, aga veereb künkast alla ja kukub vette.“ Ta pani video uuesti mängima ja viipas Jeppe naerdes lähemale.

Jeppe kõhkles. Kaheksa aastat ühist kabinetti ja paaristööd olid maha lihvinud üllatavalt vähe nurki. Sellest hoolimata sattusid nad tavaliselt ühte meeskonda, kui komissar töös olevate asjade jaoks uurimisrühma kokku pani. Ilmselt oskasid nad koos hästi teha midagi, mida neil endil oli raske märgata. Juba ainuüksi samakõlaliste perekonnanimede kokkusattumus ärritas Jeppet piiritult, kui ta pidi end tunnistajatele ja lähedastele esitlema.

Jeppe meelest oli Anette paras jõmakas, Anette kutsus teda õrnakeseks ja peerukotiks. Parematel päevadel nokkisid nad teine­teist üksmeeles nagu vana abielupaar, halvematel päevadel oli ­Jeppel himu teine merre visata.

Täna oli halb päev.

„Tänan, ma jätan vahele. Loomanaljad ei ole mind kunagi kõnetanud.“

Jeppe istus topeltlaua oma poole taha ja ignoreeris kolleegi taeva poole pööratud silmi, pani arvuti käima ja võttis tuulejaki taskust mobiili. Ta nägi, et ema on helistanud, ja pani kohe telefoni käest, tagakülg ülespoole. Pärast isa surma eelmisel aastal ja Jeppe abielu hiljutist purunemist pool aastat tagasi oli ema muutunud ebaharilikult suhtlusaltiks. Jeppel oli raske talle selgeks teha, et pealetükkivast muretsemisest ei ole mingit abi.

Teisel pool lauda surus Anette maha uue muige ja pühkis varrukaga silmi. Jeppe ohkas demonstratiivselt. Äsja oli ta oodanud omaette veedetud kontoripäeva, päeva, kus võib rahus ja vaikuses paberihunnikud läbi käia, ilma et Anette häälekas kohalolu pidevalt kõrvus kajaks.

Veel üks puhtsüdamlik naerupahvak rebestas õhku ja pani kirjutuslaua värisema. Jeppe tahtis just hakata kaeblema, kui kabineti uks lahti tõmmati. Uksel seisis PK – politseikomissar –, üleriided seljas. Komissar oli vanem naine, sõbraliku näoga, mis tema professionaalsust ja määratut autoriteeti omajagu mahendas. Parasjagu muutis sügav murekorts pruunide silmade kohal ta ilme tõsiseks, mispeale Anette kohe naeruhoo vaigistas ja jalad laualt maha tõstis. Hoolimata politsei suhteliselt lamedast ­hierarhiast – päras politseireformi kandis suurem osa uurijaid inspektori nimetust ja kõik olid põhimõtteliselt võrdsed – ei tekitanud PK diskreetne võim mingit vastuvaidlemist.

„Meil on surmajuhtum, noor naine. Klosterstræde 12, kuriteo tunnused. Keskbüroo uurimisjuht just helistas. Asi paistab halb.“

Jeppe tõusis. Oleks pidanud teadma, et tuleb selline päev. „Kohtumeedik?“

„Nyboe omaenese kõrges isikus. Ta on juba teel. Jäljetehnikud samuti.“

„Tunnistajaid?“ Anettegi tõusis jalule.

Komissar vaatas teda üllatunult, märkas teda alles nüüd. „­Werner, ma arvasin, et sa oled täna kursusel? Olgu, suure­pärane, siis saate koos minna. Kørner, ma panen meeskonna kokku, uurimist juhid sina.“

Jeppe noogutas veendumusega, mida ta ei tundnud. Ta ei olnud meeskonda juhtinud sestpeale, kui haiguspuhkuselt tagasi oli.

„See vanem meesterahvas, kes laiba leidis, viidi haiglasse, aga majas on veel üks elanik, keegi Esther de Laurenti. Alustage temast, siis jõuavad samal ajal ka tehnikud kohale tulla ja leidmis­koha läbi uurida.“

„DeLorean? Nagu auto?“ Anette luristas diskreetselt ja puhus suunurgast õhku välja.

Jeppe läks nurka, keeras relvakapi lukust lahti ja võttis välja oma Heckler & Kochi. Kui ta teenistuspüstolit puusavööle kinnitas, kuulis ta selja taga PK ohet.

„Jah, Werner, nagu auto. Täpselt nii.“

*

Esther de Laurenti kobas äratuskella järele ja püüdis lõpetada põrgut, mis ähvardas ta pea purustada. Naasmine unenäost tegelikkusse oli hägune ja ta ei saanud aru, et see on uksekell, enne kui see helises kolmandat korda. Kaks mopsi, Epistéme ja Dóxa klähvisid hüsteeriliselt, kiivalt oma territooriumi kaitstes. Ta oli jäänud magama päevateki peale ‒ näol olid sügavad padja­jäljed. Pisut enam kui aasta tagasi Kopenhaageni üli­koolist ­pensionile jäänud, oli ta oma sisemise õhtuinimese korralikult valla lasknud ja tõusis harva üles enne kella kümmet. Ema antiikne karjase­paariga kell näitas 8.35. Kui ukse taga on see neetud postimees, siis virutab ta millegi raskega. Karjasepaariga näiteks.

Ta keeras voodikatte endale ümber ja vaarus, pea tuikamas, välisukse juurde. Kas ta tegi eile õhtul terve veinipaki tühjaks? Igal juhul sai joodud rohkem kui need kaks klaasi, mida ta põhi­mõtteliselt endale kirjutamise ajal lubas. Ta kõõritas väljaprinditud käsikirja poole ja tundis kirjutava inimese igavest lõhestumist tööigatsuse ja -põlguse vahel. Keha kirvendas ja karjus hommiku­rutiini järele: venitus, hingamisharjutused ja kaerapuder rosinatega. Võibolla tänase päeva puhul üks aspiriin. Esther raputas end ärkvele ja piilus läbi uksesilma.

Trepimademel seisid mees ja naine, keda Esther ei tundnud. Aga tal oli muidugi raske meeles pidada kõiki neid sadu õpilasi, kes tema kolmekümne üheksa instituudiaasta jooksul olid auditooriumidest läbi käinud. Pealegi oli ta üsnagi kindel, et need kaks tegelast ei ole endised kirjandustudengid. Nad ei paistnud olevat akadeemilisest maailmast. Naine oli pikk, laiad õlad veidi liiga väikese kunstmaterjalist bleiseri all, huuled kitsad ja roosaks värvitud. Tal olid hobusesappa pandud heledad juuksed ja nahk, mis näis kannatavat aastatepikkuse päikesekummardamise all. Mees oli kõhetu, rabavalt kollaste juustega, ta oleks võinud ehk olla isegi kütkestav, kui ei oleks tundunud nii kahvatu ja kurb. Mormoonid? Jehoova tunnistajad?

Esther tõmbas ukse pärani. Epistéme ja Dóxa haukusid ta selja taga ja olid valmis sõtta asuma.

„Ma loodan, et teil on minu äratamiseks maailma parim ­põhjus!“

Kui nad ka seda tervitust pahaks panid, siis ei näidanud nad seda kuidagi välja. Mees vaatas teda tõsiselt.

„Esther de Laurenti? Me oleme Kopenhaageni politseist. Minu nimi on Jeppe Kørner ja see siin on minu kolleeg, inspektor Anette Werner. Ma kardan, et meil on halbu uudiseid.“

Halvad uudised. Estheri kõhus keeras. Ta taganes tuppa, nii et politseinikud saaksid sisse tulla. Koerad tajusid meeleolumuutust silmapilk ja lonkisid pettunud kiunatusega talle järele.

„Tulge sisse,“ ütles ta karusel häälel ja istus diivanile. „Võtke istet.“

„Aitäh,“ ütles mees ja läks umbuskliku kaarega väikestest mopsidest mööda, et siis tugitooli servale toetuda. Naine jäi ukselävele seisma ja vaatas toas uudishimulikult ringi.

„Tund aega tagasi leidis alakorruse kohvibaari omanik sinu alumise naabri Gregers Hermanseni, kes oli saanud südamerabanduse. Ta viidi haiglasse ja praegu tegeletakse temaga seal. Õnneks leiti ta kiiresti, ja niipalju kui me teame, on tema seisund stabiilne. Ta oli teise korruse korteris maha kukkunud.“

Esther tõstis üles eilse kohviga presskannu ja pani uuesti käest. „Seda võis ju oodata. Gregers on kaua aega põdur olnud. Mida ta seal tüdrukute juures tegi?“

„Me lootsime, et just sellele sa aitadki valgust heita.“ Politseinik pani käed rüpes kokku ja vaatas teda neutraalselt.

Esther võttis voodikatte ümbert ära ja pani paberihunnikute ja kampsuninutsakate peale Chesterfieldi sohval. Küll need noored inimesed kannatavad vaadata üht vana öösärgis naist.

„Öelge, mis ajast saadik tormab politsei kohale, kui mõni vanem meesterahvas südamerabanduse saab?“

Politseinikud vahetasid pilgu, mida oli raske tõlgendada. Mees lükkas raamatuhunniku ettevaatlikult kõrvale ja seadis end paremini istuma.

„Kas te kuulsite eile õhtul või öösel midagi ebaharilikku, proua Laurenti?“

Esther raputas pead. Esiteks ei sallinud ta, kui teda prouaks nimetati, ja teiseks ei olnud ta kuulnud muud kui vaalamuusikaga meditatsioonilinti, mis oli parasjagu tema unerohi, kui punasest veinist ei piisanud.

„Millal te eile õhtul magama läksite?“

Mees üha jätkas.

„Kas majas on viimasel paaril päeval toimunud mingit ebatavalist tegevust? Ükskõik mida, mis teile meelde tuleb.“ Politseimehe pilk oli rahulik ja läbitungiv.

Esther pani käed risti.

„Ta ajate mind enne kukke ja koitu voodist välja! Ma istun siin öösärgis ja ei ole veel kohvigi joonud. Nüüd tahan ma teada, milles asi, enne kui ma ühelegi küsimusele vastan!“ Esther surus huuled kokku.

Politseinik kõhkles silmapilgu, siis noogutas. „Täna varahommi­kul leidis Gregers Hermansen teise korruse korteri köögist noore naise laiba. Me tegeleme ikka veel ohvri identifitseerimise ja surma­põhjuse kindlakstegemisega, aga me teame, et tegu on kuriteoga. Teie alumine naaber sai kõva šoki ega suuda meiega veel suhelda. Meil on vaja, et te räägiksite meile kõigest, mida majaelanike kohta teada on, ja sellest, mis paaril viimasel päeval on trepikojas toimunud.“

Esther tundis, kuidas šokk hakkab alt ülespoole levima, läbi pahkluude, reite, puusavöö ja rinna, kuni ta ei olnud enam kindel, kas suudab hingata. Peanahk tõmbus kokku ja lühikesed hennaga värvitud juuksed turritasid kuklas kestvas külma­värinas.

„Kes see on? Kas üks tüdrukutest? See ei saa tõsi olla. Minu majas ei sure keegi.“

Ta kuulis ka ise, kuidas see kõlab: lapsikult ja talitsematult. Ta tundis, kuidas põrand jalge all õõtsub, ja hoidis käetoest kinni, et mitte maha kukkuda.

Politseinik haaras ta käsivarrest.

„Kas kuluks ehk üks kohv ära, proua Laurenti?“