Читать книгу Krokodillilind - Katrina Engberg - Страница 8

Esther nööpis täispikkuses peegli ees kinni Halstoni bleiseri ja silus seda ettevaatlikult. Õhukesed villased püksid, siidsärk ja jakk; ta tundis, et on liiga peenelt riides, liiga ametlik, aga tal oli vaja rõivaid, mis teda sel päeval aitaksid püsti püsida.

Mõtted keerlesid ringi ja peavalu tuikas raskelt silmade taga. Julie või Caroline. See ei saanud olla Julie. Ei tohtinud. Aga mitte ka Caroline. Väike Caroline, keda ta oli tundnud sünnist saati. Kas oli kuidagi võimalik, et see oli keegi täiesti võõras? Sõbranna, kes oli korterit laenanud, seal ööbinud ja mõne kahtlase tüübi sisse kutsunud?

Kristoffer kolistas köögis ja Esther õnnistas teda endamisi. Kristoffer oli nüüd juba peaaegu neli aastat olnud ta lauluõpetaja, aga ajaga oli nende suhe edasi arenenud. Neil oli palju ühist: rõõm muusikast, kunstist ja kõigest kaunist siin elus. Kristoffer õpetas talle laulutehnikat, tema Kristofferile söögitegemist, ja nad käisid korrapäraselt koos ooperis ja muuseumides. Ehkki Esther oli Kristofferist kolm korda vanem, oli poisist saanud ajapikku lähedane sõber. Poeg, keda Estheril ei olnud, ehkki see sõnastus oleks mõlemas ebamugavust tekitanud.

„Kristoffer, kullake, kas sa teed kohvi?“

Ester läks elutuppa, kus Kristoffer juba kerge naeratuse saatel presskannust kohvi kallas. Ester saatis naeratuse vastu ja tundis, nagu alati, rõõmu teise kaunist näost, mis andis tunnistust asiaatlike mõjutustega perekonnaloost. Kitsad pruunid silmad, mis meelekohtade poole viltu, süsimustad juuksed ja kiitsakas keha. Ta kandis musti rõivaid: kapuutsiga pusa, mille alt särk välja paistis, teksaseid, jalgevahe põlvede kohal, kootud mütsi ja nahkjakki. Neis riideis paistis ta veelgi noorem. Nagu kodutu teismeline.

Kristoffer oli loobunud paljutõotavast lauljakarjäärist, selle asemel tegeles ta juhutööde ja õpetamisega. Esther ei teadnud, miks õieti. Aga praegune põhiamet Taani Kuningliku Teatri riieturina paistis talle päris hästi meeldivat, see lubas tal öösiti üleval istuda ja töötada oma kummalise elektroonlise muusika kallal ning lisaks koolitada väheseid valituid lauluõpilasi.

Esther vajus sügavasse virsikukarva tugitooli ja tõstis jalad samasugusele tumbale. Ta sai Kristofferist väga hästi aru. Nüüd, kus ta oli pensionile jäänud, kavatses ta teha ainult neid asju, mis talle tõesti meeldisid, kogu oma ülejäänud elu. Laulda, kirjutada ja süüa teha. Ei kunagi enam mingeid eksameid ega teaduskonna koosolekuid. Esther oli kaua oodanud, et saaks lõpuks ometi üles soojendada oma noorusea armastuse selle akadeemilistes ringkondades nii põlatud krimižanri vastu. Kui ta tahtis tõusta oma põlvkonna Dorothy L. Sayersiks, siis oli kiire käes. Ta silmitses äsja välja prinditud käsikirjalehekülge, mis õigupoolest oleks pidanud olema läbi loetud, ja ohkas. Täna küll mitte.

Kristoffer tuli tuppa ja istus tema vastu Maroko põrandapadjale. Epistéme ja Dóxa ronisid kohe talle sülle ja lubasid end patsutada.

„Mis seal all juhtunud on?“ Kristoffer küsis seda süütul häälel, mis kuulus hoopis teise maailma kui need kohutavad uudised. Sellepärast oli Estheril raske vastata.

„Alakorruselt … leiti laip. Noor tüdruk, nad ei tea, kes. Aga asi tundub tõsine. Ilmselt kuritegu.“ Kurgus nööris ‒ ta rüüpas sõõmu kohvi. „Ja Gregers on rabandusega haiglas, või mis tal õieti viga on. Nagu variseks kogu maailm täna kokku.“

Kristoffer hellitas Dóxa valget vatsa üles vaatamata. Teised inimesed oleksid hakanud küsimusi esitama ja päästnud oma šokeeritud tunded valla. Kristoffer mitte. Minuti pärast küsis ta: „Mida ma teha võiksin?“

Tänulikkus voogas Estherist läbi ja muutis kõik veidi kergemini talutavaks.

„Koeri tuleb jalutada. Ja kui sa täna õhtuks mingit sööki muretseksid?“

Kristoffer noogutas, ikka veel pilku tõstmata. „Hästi. Ma teen koertega pika tiiru ja ostan poest midagi õhtusöögiks. Võibolla kala. Ma vaatan, mis neil Frederiksborggadel on.“

„Tänan, kullake, võta lihtsalt koridorist mu rahakoti seest raha. Sa tead, kus see on.“ Esther nõjatas pea tahapoole, sulges silmad ja püüdis hingamisharjutuste abil lõõgastuda.

Ta kuulis, kuidas Kristoffer kilistas koridoris kaelarihmade ja võtmetega. Siis keeras Kristoffer välisukse lahti ja karjatas koerad hellalt trepikotta.

Koerad hakkasid haukuma ja kostis võõras hääl.

„Kas majaomanik elab siin?“

Esther ajas end sirgu ja kiikas esikusse. Kristoffer seisis, haukuvad mopsid jalge ümber, ja vaatas valgeis rõivais meest ukseavas.

„Jah, see olen mina.“

Ta tõusis vaevaliselt sügavast toolist ja läks esikusse külalist vastu võtma. Uksel seisis üks neid kriminaliste, keda ta oli kogu hommiku näinud majas edasi-tagasi saalimas. Mees oli valge kaitserüü eest lahti teinud ja punane triip laubal paljastas, et hetk tagasi oli tal müts peas olnud.

„Ma pean võtma teie sõrmejäljed.“ Mees libistas end Kris­tofferist mööda ja astus väiksesse esikusse.

„Jah, väga kena, mulle öeldi, et keegi tuleb. Esther de Laurenti, tere päevast.“

Esther sirutas käe.

Mees pani raske moega diplomaadikohvri põrandale, ent käepigistust vastu ei võtnud. Küllap oli selline kuriteopaigal tõendite kogumine raske töö. Estheri kõht tõmbus krampi, kui ta mõtles, mis oli seal tema maja alakorrusel.

„Kuidas me teeme? Mida teil vaja on?“

„Lauda ja teie käsi, muud midagi. See võtab ainult ühe minuti.“ Esther kääris käised üles ja juhatas mehe kirjutuslaua juurde. Oma üllatuseks nägi ta, et Kristoffer seisab ikka veel ukselävel. Ta seisatas ja naeratas talle soojalt. Ilmselgelt oli Kristoffer niisama vapustatud kui ta isegi.