Читать книгу Krokodillilind - Katrina Engberg - Страница 9

Lõpuks ometi sumiseb herilane moosiriismetest väikesel taldrikul eemale ja jääb raamatukuhja otsa tukastama. Kindlakäeline hoop teibihoidjaga, ja lömastatud putuka­kere saadetakse läbi lahtise akna viimasele lennule.

Ta hingab sisse linna suveõhku ja otsustab minna välja päikese kätte. Jookseb viltustest astmetest alla, tõuseb hooga jalgrattale ja tuhiseb läbi südalinna. Sõidab kitsastel tänavatel vales suunas ja naudib tuult, mis paneb silmad vett jooksma. Ostab tassi kohvi, mida tegelikult endale lubada ei saa, ja istub kohviku ette päikese kätte.

Linnas, kus ta üles kasvas, ei olnud kohvikuid. Rõhuva tundega rinnas meenuvad talle lapsepõlve külmad õhtud õhukeses teksajakis ning rahutu pendeldamine bensiinijaama ja jalgpalliväljaku vahel. Kõik nad sõitsid pimeduses ringi, keegi ei tahtnud koju jääda. Nagu oleksid võinud nende sammud neid kuhugi viia. Nagu oleks Poola viin, mida nad koolapurkidesse valasid ja kõrrega jõid, suutnud tühjust täita. Kui nad lonkimisest tüdisid, jõlkusid nad peatuses ja vaatasid möödasõitvaid busse.

Ta tõstab näo päikese poole ja naudib oma uut elu. Elu. Ta ei hooma seda meest, kes silmitseb teda veidi kaugemalt. Ei tea, et elu, mida ta just on nautima hakanud, on kohe varsti möödas.